EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Raadio 2 õhtune vöönd on surnud, elagu priius!

Reede õhtupoolikul Tallinna Politseiparki kogunenud nördinud raadiokuulajaskonnaga liitununa tundsin südant verd tilkumas. Õhus oli pigem matuse- kui protestimeeleolu.

Selleks hetkeks oli juba üsna ilmne, et isegi kui Raadio 2 juhtkond peaks mingil põhjusel ümber mõtlema ja õhtuse vööndi (edaspidi R2ÕV) lõhkumisele tagurpidikäigu andma, on suhted nii tegijate kui ka kuulajatega rikutud määral, mis lihtsalt ei võimalda äpardunud juhtide võimalikke lepitusi-vabandusi sirge seljaga vastu võtta. Süljeläraka saab näolt pühkida ja ahter taastub vallandaja jalahoobist peagi, aga alandava kohtlemisega tekitatud solvumist ja hingehaavu ei kustuta miski.

Jah, mu süda tilkus verd – kõigi pärast, kes omast taskust peale makstes tegid kadestamisväärse pühendumuse ja õhinaga neid õhtuseid muusikasaateid. Raul Saaremets, Siim Nestor, Jan «MOP» Berkovitch, Henri Mäll, Bashmendi taadid, isegi mulle täiesti tundmatute žanride edendajad – mul oli valus nende kõigi pärast. Ikka on ju kurb, kui nii suur ja tore asi nii järsult ja kalgilt kustutatakse.

Mäss R2ÕV kaotamise vastu ühendas ja ülendas; päris kuivaks ei jäänud sündmusel vist ühegi tõelise fänni silm. Ainult et... äkki me kurvastame asjata? Äkki on Eesti põrandaalusele kultuurile Raadio 2 praeguse krahhiga antud uus võimalus teha natuke rohkem päris undergroundi?

Kas riiklikult toetatud kultuur saab olla põrandaalune?

Kitsikus ja surve ja äng koos veendumusega, et su lugusid ei mängita massimeedias mitte kunagi, on läbi aegade tekitanud uusi «imeliku» muusika hankimise ja vahetamise ja ürituste kohta uudiste levitamise süsteeme, mis just tänu oma reaalsele põrandaalususele on suutnud tekitada midagi äärmiselt elavat ja samas massikultuuri diktaadile allumatut, midagi uut, midagi päriselt teistsugust. Jah, suure osa sellest on massikultuur ajapikku isukalt alla neelanud, keskmisele kodanikule söödavaks seedinud ja edukalt maha parseldanud; selline kord juba on kultuuri-, eriti muusikabisnise julm ja paratamatu karmaratas.

Aga kui me sellele vastu töötamise, sellele kaigaste kodarasse loopimise asemel olukorraga lepime või põrandaalust kultuuri püsivalt riiklikus kanalis vahendades sellele ehk isegi hoogu lisame, kas me ei muuda siis kontrakultuuri kokkuvõttes hambutumaks?

R2ÕV tekkimise ajaks oli suur osa mu muusikamaitsest juba välja kujunenud ning ma olin harjunud uut muusikat leidma ja hankima muudest kanalitest kui riigiraadio, mistõttu lõikasin selle pealt kasu pigem promovõimaluste kaudu (eelkõige Metallionis külas käies, kui mõnel mu bändidest midagi ilmus). Küll aga tean paljusid, kes just R2-st alternatiivmuusikapisiku külge said ning on pärast seda ÕV-ga käsikäes kasvanud ja arenenud. Muidugi on mul ka neist kahju, aga miskipärast ei pea ma seda nii suureks katastroofiks kui paljud plejaadikaaslased.

Ühest küljest ma mõistan meie aja säravaima programmijuhi-promootori Roman «Romcha» Demtšenko FB-seinal avaldatud meelehärmi selle üle, et protestiaktsioonil ei olnud näha eriti palju tegevmuusikuid. Teisalt julgen oletada, et nii mõnedki neist, kes polnud parasjagu tööl, proovis või laval, ei pidanud vajalikuks tulla meelt avaldama, sest nende jaoks ei tähendanudki R2ÕV midagi enamat kui võimalust kord-paar aastas enda värskemaid saavutusi reklaamimas käia ja loota, et see mõne huvilise lisaks tekitab. Kujutan ette, et selliste muusikute jaoks on R2 kokkuvarisemise leinamine sama mõttekas kui nutta taga lammutatud planku, mille külge kunagi sai kontserdiplakateid klammerdatud – veidi nukker tunne ju on, aga mis seal ikka; oli tore, aga mitte asendamatu. 

Kureeritud protest nullib tõsiseltvõetavuse

Julgen ennustada, et R2ÕV äärmiselt saamatu ja samas üleolevalt hoolimatu tühistamine ei tee Eesti põrandaaluseid skeenesid vaesemaks või sandimaks, vaid, vastupidi, võib muuta isegi konkurentsivõimelisemaks. Naeratav näärivanamask on lõplikult langenud ning selle tagant paljastunud kalkuleeriv karjäärikulturnik. Kas me peaksime üritama seda maski talle tagasi pähe toppida – või võtma juhtunust õppust, keerama selja kogu riiklikule kultuuriedendusele ja sukelduma tagasi poolsalajastesse loomingulistesse keldritesse, kuhu ei peagi kunagi sattuma ükski raadiodiskor?

Kas meil oleks muusikat, mida mängida Floorshows või Metallionis või Lärmikroonikates või [lisa oma lemmiksaade], kui omal ajal poleks neid stiile väevõimuga põranda alla surutud? Kui riiklikud struktuurid, sh meedia oleksid nende viljelejaid selle asemel hoopis õrnalt toetanud ja kastnud ja kantseldanud nagu R2ÕV ju teinud on? Raadio 2 võrreldakse tihtilugu Ühendkuningriigi riikliku jaamaga BBC Radio 1, ilmselt põhjendatult. Mäletan selgelt patriootlikku uhkust, mida tundsin, kui Röövel Ööbik John Peeli saates käis.

Aga mäletan samast ajast ka tüüpe, kelle jaoks tähendas bändi mängimine riigiraadios selle bändi mahakandmist; kes leidsid, et massimeedia heakskiit tähendab automaatselt skeene-kredibiliteedi kadumist. Toona ei saanud ma sellest hästi aru, sest kellele ei meeldiks raadiost kuulda oma lemmikmuusikat (oh seda rõõmu, kui Tõnis Erilaid nõukogude ajal vahel harva midagi veidi kärtsumat eetrisse laskis!), aga nüüdseks, näinuna nii seestpoolt kui ka kõrvalt, kuidas muusika- ja kultuurikommad sünnivad, arenevad, kaubastuvad, lahjenevad, hääbuvad ja üksikute noorte friikide arutuna näivate kihkude realiseerimise kaudu uuenenuna taassünnivad, mõistan sellist suhtumist paremini. (Vist; välistada ei saa ka võimalust, et üritan sügavat leina endas alla suruda ja ratsionaliseerida...)

Väga meeldiv on olnud nišimuusikuna sirguda ajal, mil põrandaaluse loomingu raadiossesaamine oli norm, mitte privileeg; aitäh selle eest, riigi- ja muud raadiojaamad! Aga ausalt öeldes tahaks praegu heita pilku ka rööptegelikkusse, kus sellised võimalused samal ajal puudusid, et näha, kas närusemates tingimustes oleks ehk Eestist võrsunud olemasolevatega võrreldes veelgi säilenõtkemaid ja iseäralikumaid artiste.

Surve all lähevad (mõned) asjad paremaks

Ma pole kindel, aga lohutan end siiski mõttega, et võib-olla on Eestis taas kord aeg küps sellise muusika ja kultuuri viljelemiseks, mida peavoolumeedia keeldub igal juhul tunnistamast ja avaldamast. Äkki on R2ÕV kogu oma ennastsalgava innu ja kureerimiskihuga põrandaaluse kultuuri nii ära kodustanud, et millegi tõeliselt uue sündimiseks tulebki vanad struktuurid autokraatlikult demagoogilisel, inimlikus plaanis üdini inetul ja lõõmavat trotsi tekitaval moel lammutada?

Kui meeleavaldusel oleksin tundmustetulvas tahtnud kisada midagi stiilis «Kaalep / Kalmet / Järvet / Veidemann / Vooglaid / jne seebiks!», siis tagantjärele mõeldes olen lootusrikkalt natuke tänulikki, et Raadio 2 ja ERR-i ladvik on iseendale alternatiivkultuuri pooldajate sellist vahkviha ja R2ÕV-le vett peale tõmmates võib-olla sütitanud leegi, mis hakkab kütma järgmist, praegu veel võib-olla olematut, aga üsna kindlasti massikultuurile maruliselt vastanduvat põrandaalust kultuuri. Sellist, mida R2ÕV peaks liiga imelikuks, labaseks, arusaamatuks, normist irduvaks või isegi ohtlikuks.

On palju asju, mis lähevad surve all hullemaks. Hea näide on keelustamispõhine uimastipoliitika; ehkki narkootikumituru põranda alla surumine on seda läbi aegade ainult ohtlikumaks teinud, ei ole maailma riigid esialgu eriti varmad psühhotroopseid mõnuaineid ja nendega seonduvaid subkultuure põranda alt välja lubama. Tagajärjeks on ikka ja aina üha kontrollimatum, riiklikele jõustamispingutustele kättesaamatum ja allumatum narkokaubandus. Leian aga, et põrandaalune kultuur (erinevalt uimastiturgudest) peabki olema kontrollimatu, kättesaamatu ja allumatu; kogemus näitab ju, et UG läheb surve all pigem paremaks!

Uute maailmade kehtestamine – isegi kui me teeme seda hobi korras – ei saa ilmselt kulgeda ohvriteta. Tajutav kultuurimuutus ei sünni kunagi valutult. Selleks, et luua tõeliseid legende ja ajastuteüleseid voolusid, et establishmenti ja mainstreami reaalselt šokeerida ja alustaladeni raputada, peame olema valmis piltlikult öeldes aeg-ajalt kaevikutes virelema ja nälgima. Ma loodan – ei, usun! – et rahvusringhäälingu tüürijate naeruväärselt lühinägelikest otsustest ja pehmelt öeldes laussitast kommunikatsioonist saab veel Eesti undergroundi tuleviku väetis.

Ja kui ei saa – kui kodumaine kontrakultuur R2ÕV-ga koos tõepoolest hingusele läheb –,tuleb meil endalt küsida, kas me üldse väärime midagi nii mannetut, mis ei ela üle isegi ühe suhteliselt kuulatava peavoolukanali kadu. Aga, ausalt, seda ma ei usu. Sest ma olen oma silmaga näinud mitut omapärast noort nüüdisbändi ja -artisti, kes tegutsevad innukalt ja iseenda mõõdupuu järgi isegi edukalt ilma riiklike asutiste toeta. Mõned teevad isegi nii raju, iseäralikku ja uudset muusikat, et minusugustel keskealistel pässidel (nagu, kahtlustan, ka enamikul R2ÕV saatejuhtidest) ei olegi võimalik sellele täielikult pihta saada.

Usun, et tulevik on pigem selliste uljaste ja kompromissitute muusikute kui noortele mõeldud, ent sedasama noorust ajapikku märkamatult suukorvistava riigiraadiokanali päralt.