EESTI RAUDTEE ⟩ 12 aastat ja mitte ühtegi seina ootepaviljonide ümber

Eesti Raudtee rajab lähiaastatel reisijatele perroonidele ilmastikukindlamad ootekojad. See on 12 aastat kestnud Taaveti ja Koljati saaga – ühe väikse ettevõtte võitlus ilmastikuoludega. See on olnud kurb ja naljakas ning selgitab, miks siiani ei saa sõita Tallinnast rongiga Vilniusse.

Kui 12 aastat tagasi Eesti Raudtee tellimusel uued perroonid valmisid, lähtuti Eesti Raudtee rajatiste ehitusosakonna juhi Kertu Arumetsa sõnul eelkõige sellest, et toona oli palju vandaale, kes lõhkusid ja sodisid. Sellest võib välja lugeda, et varjualused tehti reisjatele tahtlikult võimalikult ebamugavaks, et nad ei hakkaks ootepaviljonidesse grafitit tegema, aga samuti neis mitte kusema, sittuma, alkoholi tarvitama – ega ka rongi ootama.

12 aastat lume, vihma ja tuule käes viibinud reisjate nurinale tuldi viimaks vastu ja hakati tänavu kevadel uusi varjualuseid kavandama. Ootepaviljonide projekt telliti arhitektuuribüroolt Luhse & Tuhal, kes on perroonide algse lahenduse autorid ja kellele kuuluvad ka reisjate tosin aastat kestnud piinlemise autoriõigused. Esimesed viis tehti valmis; ilmastikukindla laheduse asemel pakuti esteetilist. Uute paviljonide katusedisainis ei kasutatud mitte tavapärast A-kujulist viilkatust, vaid V-tähe kujulist, mis tagas olukorra, kus talad koguvad sademeid ja need liiguvad paviljoni sisse ning märgavad paviljonis viibivaid inimesi.

Palun pöörata tähelepanu asjaolule, et paviljonid märgavad inimesi, mitte inimesed ei märga paviljone!

See kõik on tekitanud M-tähelise olukorra, mis on veninud 12 aasta pikkuseks ja venib edasi ning reisjad ei pääse tänini kuiva nahaga. Mis täidab siiani Eesti Raudtee ehk Eesti riigi algset eesmärki, et reisjad ka uutes esteetilistes ootepaviljonides roojama ei hakkaks. Esteetika on hea mõte – Kumus on inimesel psühholoogiliselt keerulisem sitale hakata kui hamburgeriputkas.

Eesti Raudtee aastate jooksul edastatud kommunikatsiooni lugedes on kenasti näha, et nende hirm ongi olnud, et ootepaviljonid muutuvad ajaveetmiskohtadeks. Ehk neile teeb muret see, kuidas eesti inimene rongi oodates aega veedab. Eesti Raudtee on näinud, et inimene saabub peatusse minut või kaks enne rongi väljumist ja et see, kui kodanik paar minutit ilmastiku käes viibib, ei kujune ei reisjale ega ka Eesti Raudteele probleemiks. Inimene saab paari minutiga ainult niiskeks ja paari minutiga leiab ta võib-olla koha, kuhu sittuda, aga lõpuni ta seda toimingut toimetada ei jõua. Seega on Eesti Raudtee aastaid inimestelt lolli näoga küsinud, et milleks teile üldse paviljonid. 

Aga miks mitte? Miks inimesed ei võiks nõuda nüüdisaegset teenust (seintega ootepaviljoni – Toim.)? Kas on palju palutud?

Eesti Raudtee on riigiettevõte. Seesama riik, mis ei ole suutnud 12 aasta jooksul ootepaviljonidele seinu ehitada, ehitab nüüd Rail Balticat. Eesti Raudtee ei osanud 12 aastat tagasi ooteplatvormidele piisvat laiust planeerida, et sinna standarditele vastavad varikatused ära mahuksid; mõne standardikohase meetriga möödapanijad ehitavad nüüd 870 km pikkust raudteed. Seal on jubedalt palju planeerimist; rööpalaiuski on peenike teema, millimeetrite mäng. Esteetilise lahenduse peale ei pruugi iga tsuhh-tsuhh hästi ära mahtuda.

Ei tea, mis sealt tuleb, eks näeb – rahvusvaheline projekt, vandaale ja roojajaid tuleb tervest Euroopast. Mu meelest oleks mõistlik algusest peale igasugune ajaveetmine välistada ning ooteplatvormide asemele ehitada kohe esteetilise lahenduse ja A asemel V-kujulise katusega tasulised peldikud. Kui sa niikuinii situd, tee seda vähemalt raha eest; kui niikunii perset pühid, kasuta Eesti Raudtee kirjadega paberit.