ÖÖELU 90-NDATEL ⟩ Noor Eesti underground võitles diskomeestega ja oli sunnitud tegema kõike põlve otsas
30. november 2023, 11:04
Underground on alati põranda all peavoolu eest peidus. Selleks, et heita põgus pilk 1990. aastatel ja sajandivahetuse paiku peetud põrandaalustele pidudele nii Tallinnas kui ka Pärnus, rääkis Ypsilon nendega, kes korraldasid, mängisid ja olid kohal.
QBA on Tallinna kunstnik ja DJ, kes on olnud üks pidudesarja ja raadiosaate Tjuun In eestvedajaid. Tommyboy on Pärnust pärit räpp- ja hiphop-skeene esindaja, kes alustas muusika mängimist päris 90-ndate alguses. Kiwa on kunstnik, kes alustas tegevust 90-ndate teisel poolel ja tõi enda tegemistes kunstivälja klubikultuurile palju lähemale.
House, trumm ja bass, techno, jungle ja hiphop on üldsuse teadvusesse saabunud ja jäänud. Täna ei imesta keegi nende žanrite üle, kuid veel 20 aastat tagasi oli tugev suhtumine «meie versus nemad» – vilemeeste ja suvajopede massipralled vs alternatiivsed inimesed. [Vilemeesteks nimetati mainstream-tantsumuusika pidusid kambakesi, enamasti uimastite mõju all külastanud seltskondi, kellel oli kombeks muusikavalikule vilekooriga kiitust avaldada. – Toim.] Alternatiivsed inimesed hoidsid kokku ja omaette – oli tavaline, et samal peol esines punkbänd ja DJ-d, kes mängisid house’i, jungle’it, jne, eriti 90-ndate alguse poole.
«90-ndad olid aeg, mil pidid olema väga n-ö malli järgi. Diskomehed olid ikkagi pigem pätid, selline maffiavärk. Sul pidid olema lahedad teksad, triiksärk, loafer-kingad. Kui pappi oli, siis ostsid nahktagi, kui pappi polnud, käisid teksatagiga. Pidid kuulama tümakadiskot. Need, kes kõige sellega ei nõustunud, moodustasid omaette kamba; paljud neist käisid ka EKA-s,» meenutas QBA.
Diskomehed väljendasid neile omast vägivalda nii üksteise suhtes kui ka teiste, võõraste vastu, keda nad ei mõistnud. «Mäletan, kui tegime tuttavatega pidusid imelikes kohtades – näiteks Sauel kultuurimaja saunas või Viimsis –, oli alati kohalikega jama,» rääkis QBA. «Diskomeeste suhtumine oli, et kui sa diskot ei kuula, saad kohe üle tahi, pole isegi mingit juttu. Mäletan, et mõlemal korral – nii Sauel kui ka Viimsis – muukisid kohalikud juba ust, et saaks peksa anda. Pidime endale ise politsei kutsuma. Nii kummaline aeg oli.»
Muutused ühiskonnas ja suhtumises toimusid sajandivahetusel imekiiresti. «Need tüübid, kes keskkooli ajal tahtsid mulle kitli peale anda, tulid mõned aastad hiljem hoopis ütlema, et, kuule, kutt, nii lahedat asja teed, me oleme suured fännid,» on QBA-l meeles. «Inimesed on nüüdseks ära harjunud ja see on nii massidesse läinud. Kes oleks osanud ette näha suuri tantsumuusikafestivale? 90-ndatel oli see ikkagi nišivärk; pidi palju viitsimist olema, et süvitsi minna. Seal oli vabadus, seal oli äng ja trellitatud muusika.»
Kiirete muutuste ajal pidasid mõtlevad inimesed sobilikuks kohaks Kunstiakadeemiat, kus on õppinud paljud tänased peokorraldajad ja tuntud DJ-d. «EKA oli 90-ndatel vabaduse, hea muusika ja mõtleva inimese kants. 1999. aastal läksin õppima ja mäletan, kui kiired olid muutused. Mäletan, kuidas esimesel aastal tehti veel loengus suitsu. Paar aastat hiljem pidi juba suitsunurgas käima. Ühesõnaga – kõik muutus kiiresti,» meenutas QBA.
Skeenesisest vägivalda oli vähe, aga diskomehed tahtsid enda agro-suhtumisega ka teistele kohta kätte näidata. «Allstiilide vahel hüppamist ei olnud, aga kui mingid ossid või pätid üritasid peole sisse imbuda ja hakata end kehtestama, said nad üldjuhul lihtsalt ketuka ja lendasid, pea ees, välja,» meenutas Tommyboy. «Neid situatsioone oli küll, kus mingid ässad vajusid uksest sisse ja hakkasid arvamust avaldama, et hoopis Alice Cooperit või Scorpionsi või mingit aktuaalset pophitti oleks vaja kohe nüüd mängida, ja soovitavalt neli korda järjest. Kui nad DJ-le liiga tüütuks muutusid, vajus ülejäänud crew peale ja eemaldas ebameeldivad isikud objektilt.»
Tallinna peopaigad
Tallinnas on salajasi peopaiku olnud justkui omajagu, kuid 90-ndate alguses ning ka sajandivahetuse paiku olid vaid üksikud peopaigad, kus midagi järjepidevalt teha sai. Pidude korraldajatel ei olnud lihtne leida sobivaid kohti, sest neid oli nii vähe, samas võimaldas kinnisvaraomanike üsna ükskõikne suhtumine pidutseda omanäolistes ja erakordsetes ruumides. Kahtlemata on nii mõnigi kuulnud Von Krahlist, Enterist, Wimbeldonist, Yo-Yost, Restko keldrist, Malemajast, Võitlevast Sõnast, Manhattan Undergroundist, Biti tornist, Neitsitornist, Ingemari kohvikust, klubist Difference ning RET-i (Raadio-Elektroonika Tehas), Kalinini tehase ja Soolalao pidudest. Siinkohal avame põgusalt Enteri, Wimbeldoni ja Yo-Yo taustalugu.
Enter oli internetikohvik, mis asus endise ERKI (hilisem EKA) toonase maja keldris. Päeval toimis Enter internetikohvikuna, kus sai minutipõhiselt veebi kasutada, näiteks tõmmata alla mõni mixtape või kuulata muusikat. Öösiti muutus Enter aga klubiks, kus korraldati mitmesuguseid underground-pidusid.
«1999. aasta sügisel tutvusin Tallinnas kuskil peol Hiiumaa päritolu teknoprodutsendi Relektroga. Ta õpetas mind arvuti ja FastTracker 2 nimelise programmiga muusikat tegema. Tollal Tartu maanteel asunud Kunstiakadeemia all oli Ando Keskküla asutatud Eesti esimene internetikohvik Enter. Järgmised kaks aastat istusin seal iga päev, klapid peas, ja tegin muusikat,» meenutab kunstnik Kiwa.
«Võib-olla oli Enter nii äge sellepärast, et asus EKA keldris. Enteris lasti õhtul arvutitele rulood ette ja kuna muid kohti ei olnud, siis kasutati võimalust – renditi kuskilt heli ja korraldati pidusid,» rääkis QBA. Tema sõnul oli Enter üks vähestest kohtadest, mis sel ajal toimis, pakkudes noortele DJ-na alustamiseks võrdlemisi viisakaid võimalusi.
Tollal leidus mitmeid isetekkelisi kohti, näiteks Mere puiesteel asunud garaažid, milles korraldati teknopidusid. «Paal Lindamil (R.I.P. – Toim.) ehk DJ Renil oli garaaž, kus olid grammofonid püsti. Seal oli hunnik plaate ja inimesed käisid seal mängimas ja tantsimas,» selgitas QBA. Garaažides toimunud peod olid spontaansed ja tõeliselt vabad.
Sajandivahetuse paiku toimis Vabaduse Väljaku kõrval mõnda aega klubina Wimbledon, mis sai nime lähedal asunud tenniseväljakute järgi. Wimbledonist sai alguse näiteks Ennu Ratas, mis oli algselt luuleõhtu, kuid on tänaseks kujunenud paljude keskealiste meelispeosarjaks.
«Siis (sajandivahetuse paiku – Toim.) käidi igal pool uurimas, kus saaks pidusid teha. Wimbledonis oli põrand puidust, nõelad hüppasid. Me olime nii noored ja ega ükski kohapidaja ei olnud meist eriti huvitatud, sest noored ju läbustavad, joovad oma jooke, lammutavad jne. Eks sellised asjad käivad ikka teismeliseeaga kaasas. Kujutan ette, et nüüdisajal on asjad umbes samamoodi,» arvas QBA, nentides samas, et põhjused, miks mõnes kohas ikkagi lubati noortel pidusid korraldada, olid entusiasm ja soov tuua uut hingamist, kuigi peokoha pidaja võis ratsionaalselt mõeldes eelistada pigem keskealist rahakat klienti.
Kui suur üldse oli toonane Tallinna skeene? «Kui (Kristjan – Toim.) Vosman korraldas SHY FX-i või DJSS-i pidu Kunstiakadeemias, või RET-i, Kinomaja või Katlamaja reivi, oli seal ikka tuhat inimest. Kalinini tehases 2000. aastal oli reivil mitu tuhat inimest. See oli siis nii uus ja põnev – ikkagi reiv! Mõtlema pidi suurelt – pidid olema väliskülalised, ja nii edasi. Väikestel üritustel oli peolisi sadades, suuretel, nagu Vibe’id, Circleationid jne, juba tuhandetes,» meenutas QBA.
Pidudega katsetati palju, prooviti eri asukohti. Edu saatis neid, kes korraldasid midagi erilist erilises kohas, näiteks Botaanikaaias. Nüüdisajal on peokohad ühetaolisemad ja võetakse vähem riske. «Kolm või neli korda käisin mängimas Botaanikaaias, kus mängiti eriti underground jungle'it. Asja võlu oligi see, et tuli ägedad kohad üles leida. Võitsid need, kes leidsid vinge paiga ja sellele õige fluidumi ümber ehitasid. Igaüks võib suvalise putka püsti panna ja pidu teha, aga kui inimestel ei ole seal tore olla ja nad ei taha käia, siis see ei hakkagi toimima,» nentis QBA.
Suuri reive korraldas tööstushoonetes Cycled Groove Systemi punt eesotsas Kristjan Vosmaniga. «RET-i reivid olid esimesed reivid Eestis. Neid korraldati mahajäetud RET-i tehases. Musa oli nii vali olnud, et kõrvalmajades olid aknad värisenud. Need olid 90-ndad, kui keegi ei kobisenud, kõik proovisid oma eludega kuidagi hakkama saada. Parem oli mitte kobiseda, sest iial ei teadnud, mis gängster võis sul vastas olla. See oli tollal nagu wild west,» rääkis QBA. Kokku toimus RET-i reive ainult viis.
Liivalaia ja Kentmanni tänava nurgale ühte keldriruumi rajas kunstnik Kiwa koos sõber Relektroga klubi Yo-Yo, mis tegutses aastatel 1999 ja 2000. Varem kasutas ruume mänguasjade hulgimüügifirma, kuni keldrisse voolas vesi, mis need ära rikkus. Klubi nime ajendasidki keldris vettinud jojod.
Yo-Yos oli neli järjestikust ruumi, tagumine ligikaudu 30 ruutmeetrine. Kiwa tegi saali seintele seinamaalingud, milles kasutas nõukogudeaegsete lasteraamatute ja Jaapani mangade motiive. «Kuna klubimuusikas tegid samal ajal võidukäiku house ja kommertsialiseerumine, oli meie klubi väga underground ja illegaalne. Teist sellist omaalgatuslikku kohta Tallinnas ei olnud. Kuna olime suhteliselt kaootilised, jäi ruum hiljem ripakile, sinna murti sisse ning varastati ära plaadid ja helitehnika. Meil ei olnud seaduslikku õigust ruume kasutada, mistõttu vahetas majavalitsus ühel hetkel lukud ära,» meenutas Kiwa.
Pärnu peopaigad
Tommyboy meenutab, et Pärnu esimesi räpipidusid peeti Taku klubis, kus neid korraldas Daraba Mob. Rohelises Salongis ehk Mai kultuurikeskuses toimusid segupeod, kus mängiti igasugust alternatiivsemat muusikat, olgu selleks jungle, house, breaks, gabber või räpp.
«Taku peod olid korra kuus korralikumad kräud, kus kogu Mobi ja kõigi külalis-DJ-de peale oli kolm-neli erinevat mängijat, võib-olla vahele ka breigitüüpide etteaste. Laive oli väga vähe, võib-olla aastas paar tükki. DJ-puldis hostiv MC tekkis pidudele 90-ndate lõpu poole. Aga sellist vana kooli kommet, et diskor hõikab vahepeal, et «Järgmisena mängin ma selle loo!» ei olnud alternatiivipidudel kunagi,» rõhutas Tommyboy.
Tommyboy sõnul andsid Pärnus ennekõike tooni sellised kohad, kus sai korraldada pidusid, aga mis ei olnud nädalas mitu päeva järjest lahti. «Nagu näiteks Roheline Salong, millest tekkis hiljem Daraba Mobi tüüpide eestvedamisel samadesse ruumidesse klubi Loungin'. Seal toimus pidusid indie rockist punkkontserditeni ja mis tahes elektroonilisest muusikast DJ-pidudeni,» meenutas Tommyboy.
Ühe olulise kohana tekkis Pärnus 1999. aastal suure mahutavusega alternatiivklubi Waldhof Music Factory, kus oli ka seinast seina muusika. «Näiteks Cannibal Corpse tegi oma tuuri raames seal kontserdi. Aga tean, et Pärnus on eri aegadel olnud ka punkklubisid või umbes taolise suunitlusega kohti,» sõnas Tommyboy.
«90-ndatel oli Eesti hiphop-artiste vähe. Pärnus oli aastatel 1994–95 hakanud tegutsema Daraba Bastadz. Eestis olid lisaks veel Cool D ja ToeTag. Noizmakaz hakkas tegutsema 1997. aastal. Olid mõned vene pundid; A-Rühm alustas 1999. aastal. Koos vene puntidega võib-olla saadi kokku seitse-kaheksa artisti,» sõnas Tommyboy. Alguses oli ka hiphoppi mängivaid DJ-sid vähe, Pärnus neli-viis tükki, mõned Tallinnas ja Tartus. 90-ndatel toimuski räppkontserte nii vähe, sest tollal lihtsalt ei olnud artiste võtta.
Pidude korraldamine
Nüüdisajal on Tommyboy sõnul pidusid korraldada väga lihtne. Sisuliselt saad tegutseda promootorina, klubi pakub sulle vajaliku tehnika. Tommyboy sõnul pidi UG-peo korraldaja 90-ndatel kõik ise leiutama. «Võis juhtuda, et ühe kõlari laenasid ühest linna otsast, sõitsid liinibussiga järgi, võtsid selle selga või sülle, ja siis sõitsid peokohta. Kõlari paarilise võisid saada teisest linna otsast; sinna sõitsid kahe bussiga, võtsid kõlari sülle või selga, ja niimoodi tassisidki, nagu sipelgas, tehnilisi vahendeid kokku. Ma ei kujuta ette, et täna keegi üldse viitsiks sellise asjaga tegeleda,» arvas Tommyboy. «Tollal olid kõlarid suured, aga võimsus sellele vaatamata väike.»
«Kui ise pidusid korraldasid, jooksid kõlaritega ringi, müüsid pileteid, viskasid joodikuid välja, müüsid baaris õlut, mängisid mussi, tegid laivi, viskasid jälle kedagi välja, siis viskasid kedagi sisse. See oli korraldaja jaoks tavaline oravaratas, aga see oli lõbus, mis oligi oluline,» meenutas Tommyboy.
Tehnika olemasolu ei olnud siis iseenesestmõistetavus, vaid privileeg. «CD-mängijad ja üldse igasugune korralikum tehnika oli 90-ndate alguses luksus. Reference Instruments oli Pärnu DJ-de trio, kes koos P. Julmaga ostsid nelja peale kahese Technicsi vinüülimängijate komplekti. Üks mängija maksis 18 000 krooni, ajal, mil keskmine kuupalk oli umbes 1500–1700 krooni. Üks mängija maksis sisuliselt aasta palga,» meenutas Tommyboy. «Hea tehnika oli jube kallis ja ka võimendus oli paras pull. Tollal olid tõsiseltvõetavad DJ-d need, kes muretsesid endale isiklikud vinüülimängijad. Ühelt poolt selleks, et harjutada, teisalt selleks, et peol hea soundiga mängida. Enamik tõsisematest DJ-dest tassis miksereid ja nõelu ise kaasas.»
Napid võimalused sundisid otsima leidlikke lahendusi. «Käisin pidudel Kilingi Nõmmel, kus need toimusid kas Malemajas või kohalikus kultuurimajas. Tüübid olid strobosüsteemi teinud kuuest kuni kaheksast fotovälgust. Nad olid relee vahele lükanud ja välklambid välkuma pannud. Kujuta ette, milline on fotovälk – ja nüüd pane kaheksa tükki samal ajal tööle. Korralik epilepsia starterpakk! Mul on siiani meeles, kuidas vennad Rando ja Rünno Sulg neil pidudel mängisid, samuti Estrada. Igatahes oli tehnikaga nii, et kui ei olnud võimalust hankida, siis ehitati või prooviti ise teha,» meenutas Tommyboy.
Narkootikumid
Ühendkuningriigis leidis 1980. aastate lõpul aset «teine armastuse suvi», mil noorsookultuuri katalüseerisid illegaalsed põrandaalused reivid ja MDMA. Sellega kinnistus stimulantide olulisus ja prevalentsus UG-pidudel. Ka Eesti peoskeene ei jäänud sellest puutumata. «1990. aastate alguses olid Eestis moonikeetjad ja selline kaader kindlasti olemas – Kaukaasiast või kuskilt sealtkandist pärit dude'id, kes suitsetasid anašaad vms. Ecstasy, spiid, kokaiin – need tulid vist 1995. aastal, kui Sunset lahti tehti. Olin seal turvade vahetusevanem ja mäletan, et samal suvel vajus tuntavalt igasugust mainstream droogindust sisse. Mingid tüübid, kes varem end mällarisse jõid ja üksteisele pudeleid pähe puruks lõid, olid järsku muhedad kokamehed. Alternatiivskenes tehti ka popsu, aga kindlasti ei olnud see nii levinud kui täna,» ütles Tommyboy.
Ohutus ja ettevaatlikkus ei ole märksõnad, mis tollaste noorte narkootikumitarvitamisharjumusi iseloomustanuks. Pikad magamatusperioodid, nagu ka vähesed teadmised ohutumast ja mõistuspärasest tarvitamisest maksid paljudele kätte. Pidutsemine tuli tervise arvelt. «Mul vedas, sest vanemad ütlesid, et oota sellega, jälgi mängu, vaata, kuidas see teistele mõjub,» meenutas QBA. «Paari aastaga muutusid kõik need inimesed, kellega olin alustanud,» meenutas QBA.
Ajastule omased naljakad juhtumid
Tung ja tegemistahe motiveerisid tegutsema, isegi kui puudusid teadmised, mida ja kuidas teha. «Mäletan, kuidas sõber Antti ütles ükskord, et nüüd hakkame klubi tegema. Rentisime lihtsalt Luise tänaval elumaja keldri. Vedasime sinna sama soundsystemi, mis meil kogu aeg oli – kaks paksu torni – ja hakkasime klubi avama. Vahepeal käisime kõrvalmaja taga mingit jooki joomas, ja selleks ajaks, kui tagasi tulime, oli politsei kõik inimesed jaoskonda vedanud. Mingisuguseid lubasid meil ju ei olnud, aga selle peo tegemine oli väga abstraktne. Teistpidi on äge, et see toimus; see jäi tugevalt väljapoole turvalist keskkonda. Ennekõike oli see näide sellest tungist, kui sa tahad midagi teha, aga sul ei ole aimugi, kuidas seda teha,» rõhutas QBA.
«Meile rentis kõlareid mingi mees Estonia teatrist. Üks läks veel lõpuks põlema. Sõbrad mängisid lihtsalt nii karmi musa. Siis ei olnud kvaliteet üldse oluline; oluline oli võimalikult valjuks keerata – kõik puruks! Toona prooviti väga vähesega palju teha. Siis ei renditud palju soundi, et see poole peale keerata. Siis keerati ikka põhja,» rääkis QBA.
Kuigi vägivald ei olnud undergroundile omane, jõudsid milleeniumivahetuse agressioon ja toores argielu ikkagi otsapidi skeenesse. «Minu meelest oli Enteri ja hiljem Wimbledoni pidaja Leho huvitav tegelane. Arvatavasti oli tal ka gängsteritest sõpru, nagu paljudel, kes 90-ndatel asju ajasid. Mina olin siis veel nii noor, et vahel mängisin nendes majades plaate, vahel müüsin ukse peal pileteid. Ja Lehol käis seal vahest relvadega sõpru, kes ütlesid, et nemad küll pileti eest ei maksa. Ütlesid, et: «Tahad otsa saada või ei taha otsa saada?». See oli selline aeg,» meenutas QBA. «Nüüdisajal võib olla raske selliseid juhtumeid ja olusid isegi ette kujutada.»