MINA ELASIN SIIN ⟩ Ihasalu. Panin ennast põlema, sikutasin laevarususid merest välja ja sõidutasin 12-aastasena oma isa kõrtsi

Männimets. Pilt on illustreeriv. Foto: Elmo Riig
Copy

Tallinnast ida pool Kaberneeme lahe ääres, vaatega Kaberneeme poolsaarele asub Ihasalu omanimelise poolsaare idarannikul. Poolsaarel on ka Neeme, kus tegutsevad pood ja kuueklassiline Neeme Algkool. Kunagi varem olid Neeme ja Ihasalu palju väiksemad kohad kui praegu. Inimesi oli vähem, aga mitte liiga vähe. Näiteks õppis koolis kuue klassi peale 23 inimest.

Kolisin Tallinnast Ihasallu, kui olin üpris väike, ja läksin Neeme kooli. Esimesel kahel aastal oli koolis keeruline – pea kõik 23 inimest tundsid üksteist juba sünnist saati. Alguses kiusati mind päris palju ja nii mõnigi kord kutsusin endale ema poole päeva pealt järele, sest suuremad poisid kiusasid ja ajasid nutma. Tegelikult olid neemekad täitsa toredad ja hiljem võeti ka mind punti, kuid alguses oli keeruline sulanduda.

Seetõttu veetsin suurema osa ajast oma lapsepõlvesõpradega, kelle peredel olid Ihasalus meie majast umbes paarisaja meetri kaugusel suvilad. Tihtilugu tegelesime püromaania või pürotehnikaga; mõnikord harrastasime mõlemat korraga. Kõik algas sellest, et mängisime «tuletõrjujaid».

Võtsime pappkasti, lõikasime selle sisse uksed ja aknad, toppisime seest penoplasti täis ning panime seestpoolt põlema. Kui see süttis, võtsime veepritsid (need, millega lilli kastetakse) ja hakkasime maja kustutama. Akendest lõõmav tuli ja paks must suits panid meie silmad särama ja kustutustööd ebaõnnestusid iga kord. Kuna mul oli kuuris päris suur arsenal mitmesuguseid põlevaid materjale, saime iga päev midagi uut proovida.

Neeme rahvamaja, algkool ja raamatukogu 1998. aastal
Neeme rahvamaja, algkool ja raamatukogu 1998. aastal Foto: Enno Tikerpalu / Harjumaa Muuseum / HMK_F 5012

Ühel kenal talvepäeval olime sõpradega taas õues ja tegime hoovi peal lõket. Hoovis oli õhuke, kuid tihke kiht lund ja seetõttu hindasime tuleohu suhteliselt madalaks. Mul olid ka kaks koera, kellest üks ajas sel hetkel räigelt karva. Avastasime, et kui võtta koera küljest karva ja visata lõkkesse, tekib kõvasti tossu. See lõi mul pirni põlema, sest avastasin uue retsepti: tuli + koerakarv = tossupomm! Tossupommi kestaks sai tühi õllepudel, mille me kolmekesi koerakarvu täis korjasime. Kui meil jaks ja koeral karv otsa sai, valasime koerakarvadele bensiini peale.

Kahjuks oli mu plaanis viga – bensiinil on põlemiseks vaja õhku, mida pudelikaelast piisavalt sisse ei pääsenud. Meie plaan terve hoov tossuga täita oli haldedalt läbi kukkunud. Aga polnud hullu, sest lõkke kohal bensiini pudelist vaikselt välja tilgutades langesid põlevad piisad hüpnootiliselt lõkkesse ja tegid lahedat vuhisevat häält.

Lummatult põlevat bensiini pudelist maha valades ei pannud ma tähele, et üks tilk oli ennast ka bensiinikanistri suust sisse nihverdanud ja selle sisu põlema pannud. Sõber hakkas karjuma, et kanistri sisu põleb. Tuletan teile meelde, et ma olin just õppinud, et kui bensiinil õhku pole, siis ta ei saa põleda – olin siiski kogenud tuletõrjuja. Niisiis astusin ma oma parema jalaga bensiinikanistri suu peale, et tulekahju kiirelt kustutada ning demonstreerida sõpradele oma hiilgavat mõistust ja võimet efektiivselt probleeme lahendada.

Küll aga ei mõelnud ma nende kolme sekundi jooksul sellele, et kanister on plastikust ja soojaks läinud plastik deformeerub väga kergesti. Kui astusin kanistrisuule, vajus kanister kokku ja selle tagajärjel purskas kummaltki poolt minu jalga põlevat bensiini nii üles kui ka mujale. Selle peale ma ehmusin ja ajasin kanistri ümber; põlev bensiin kattis hoovi ja levis üllatavalt kaugele. Tulekoldeid oli mitu, üks neist minu enda jalg.

Paaniliselt tulepolkat tantsides kuulsin läbi leekide vuhina sõprade soovitusi: «Rulli! Rulli!» Jäin seisma, viskusin maha ja rullisin, nagu ingliskeelses kultuuriruumis lastele õpetatakse (Stop, drop and roll). Ülejäänud tulekolded hoovis saime kustutatud labidate, rehade ja jäätükkidega. Minu vanemad, kes olid kogu aja kodus, ei pannud seda hetke tähelegi, kuid põletusjäljed mu sünteetilistel dressidel ei võimaldanud juhtunut varjata. Õnneks ei olnud jalal suuremaid põletushaavu ja plastikust dressid olid sulanud ainult naha peale, kuid mitte sisse.

Oli ka teisi kordi, kui keegi põlema läks, aga tavaliselt oli see zippobensiin kellegi õlal või midagi muud väheolulist, mis kiirelt kustutatud sai.

Lisaks püromaaniale tegelesime ka pürotehnikaga. Minu vanemad olid selles osas suhteliselt ranged, aga õnneks sõprade isad ostsid neile kõike meelepärast. «Katjuuša» nimelisi vileraketipatareisid paigaldasime maapinnale sellise nurga alla, nagu neid on ajalooliselt kasutatud, ja tulistasime neid kuskile metsa. Põhilised olid aga paugukad, mis hea sättimise korral tegid suhteliselt suurt hävitustööd. Lasime õhku igasuguseid asju, mida õhku oli võimalik lasta.

Kui alguses olid meil suhteliselt lahjad paugukad (võimalik, et müüdi «Piraatide» nime all), siis hiljem oli saada ka juba päris vägevaid kärtspomme, millega ma näiteks ühe Neeme kooli 200-liitrise prügikasti kogemata täiesti ribadeks lasin, nii et terve külaplats oli prügi ja prügikastitükke täis. (Selle tembu tunnistasin ise kohe kooli direktorile üles, et näe, läks natuke nihu.)

Samuti huvitas mind nokitsemine ja ise pürotehnika ehitamine. Tihtilugu sain selleks inspiratsiooni ingliskeelsest «Anarhisti kokaraamatust», mille tõmbasin Pirate Bayst, aga õnneks ma dünamiiti tegema ei hakanud ja piirdusin rahulikumate asjadega. Põhiliselt kasutasin tikuväävlit ja vahest ka alumiiniumipuru. Tikkude otsast väävli eemaldamine oli ülimalt tüütu protsess, mis kõige kiiremalt ja puhtamalt sujus näppudega. Mõnikord eemaldasin väävlit terve õhtu, kuni sõrmedelt oli nahk maas ja enam üldse ei kannatanud.

Mingil eluperioodil olid mul näpud lakkamatust väävlieemaldamisest katki – lasin minna nii palju kui jaksasin. Kui näpud olid puruks, tegin veel näpitsatega peale, aga sealt tuli rohkem puidutükke. Üks kord sain tuttava käest ka mingi koguse padruneid ja kui teised loopisid neid enamasti lõkkesse, siis mina eemaldasin neist püssirohu, millest ehitasin mini-IED-sid. Pigem oli huvitav nokitseda ja vaadata, millise efekti mingisugune kest või muu modifikatsioon annab.

Kahjuks ei olnud ma väga osav ja suur osa minu pürotehnilistest ponnistustest ebaõnnestus susinal. Kõige paremini tulid välja raketid. Minu «lõputöö» oli kaheastmeline rakett, mis kasutas esimeses astmes püssirohtu kõrguse saavutamiseks ja teises astmes mingit natukene aeglasemini põlevat möga, et jõuaks veidi kaugemale. Kindlasti ei olnud see hobiraketinduse tasemel töö, aga, olgem ausad, enamik hobi-elon-muskidest kasutab raketi lennutamiseks poest ostetud mootoreid.

Püromaania surusid kõrvale uue hobid, näiteks metsas viina joomine.

Püromaanid, aga ka rannarahvas

Mere ääres elamine muutis meid ka rannarahvaks. Talvel sõitsime jääparvedega, kukkusime vette, käisime vahetasime riided ära ja läksime kukkusime jälle jääkülma vette. Põhiline lõbu oli seista suure jääparve ühe ääre peale, nii et see ümber käib, ja proovida kas hüpata teisele jääparvele või ennast kuidagi muud moodi päästa. Mängisime «Titanicut», sest see uppus samamoodi – dramaatiliselt ja üks ots taeva poole nagu meie jääparvedki. Või, noh, vähemalt mina kutsusin seda «Titanicuks», sest olin suur «Titanicu» fänn.

Meil oli ka alumiiniumist kanuu, millega mina ja sõber koos sõudmas käisime. Rannikust sellega väga kaugele ei julgenud minna, aga rannas oli üpris pikalt madal põhi ja selge vesi. Üks kord, kui jälle kanuuga sõitsime, nägime põhjas suurt ja veidrat puutükki. Läksime võtsime kalamehepüksid, kiskusime selle rannale ja kutsusime mu isa seda tuvastama. Läbi ajaloo on Kaberneeme lahes põhja läinud mitu laeva, mille osi me nüüd leidsime.

Kui esimene mustast tammest laevatükk oli suhteliselt pisike plank, siis mõne aasta jooksul leidsime mitu tükki veel ja isegi suuremaid, millest viimase pidi isa kaldale tõmbama maasturi ja vintsiga. Minu mäletamist mööda on see viimane tükk, sajandeid vana laevakaar, nüüd Wana Kala Kõrtsi mustast tammest baarileti küljes.

Liiklusanarhia oli reaalne

Ühel ilusal suvepäeval sain kümnendaks sünnipäevaks oma esimese mopeedi. Kui aastate jooksul on seadused mopeedide ehk rollerite osas karmistunud, siis toona oli suhteliselt suva ja noored said küla vahel võrridega ringi sõita kartmata, et keegi nende peale kaebab. Politsei meie ümbruskonnas ei liikunud – ei kontrollitud ei autojuhte ega ka meid, väikseid võrripiloote.

Liiklusanarhia käigus avanes mul võimalus ka üpris varakult autoga sõitma õppida. Kui alguses lubati tagasiteel poest mõnel korral küla vahel viimane ots vanemliku järelevalve all koju roolida, siis juba mõne aja pärast olid mu vanemad minu sõiduoskuses niivõrd kindlad, et mul tekkis võimalusi mõnikord ka iseseisvalt autot juhtida.

Meie elasime Ihasalus, kuid kohaliku seltsielu keskus Wana Kala Kõrts tegutses Neemes. Ühel hetkel hakkas mu isa paluma, et ma teda baari sõidutaksin, kuivõrd joobes juhtimisõigusega autojuht on palju ohtlikum kui kaine (kuigi mitte alati kaine mõistusega) 12-aastane juhtimisõiguseta autojuht.

Seda, et mehed ise öösel kõrtsist koju sõitsid, juhtus sel ajal päris palju ja mõnikord oli jälle näha kellegi autot kuskil võpsikus või vähemalt jälgi möödunud öö vägitegudest. Ka mina sõitsin ükskord öösel üle kännu, kuid üldiselt olid külateed õhtuti tänu minule turvalisemad.

Ka koolis oli kõik linnakooliga võrreldes palju vabam. Kui ilm oli soe ja me õues mängisime, võis juhtuda, et söögitädi ei helistanudki kella ja mõni tund jäi ette teatamata ära. Ma ei tea, mida õpetajad mõtlesid, aga meile sobis see hästi, sest õues ringi joosta oli palju huvitavam kui kuskil klassis õue vaadata. See võimendas veelgi seda vabadusetunnet, mis sealkandis elades tekkis.

MINA ELASIN SIIN

Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa!

Kuni su küla veel elab, elad sina ka!

Kirjuta Ypsilonile oma kodukandist. Aga mitte sellest, mis kõik teil seal Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu); tahaks hoopis mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid kohapealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta üldse kedagi, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid tasustatakse honorariga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles