Hoiatus!

Olen tundnud end lapsest saati vähemalt mingil määral naisena või naiselikult. End avastades olen jõudnud järeldusele, et nais-identiteet sobib mulle ka kõige paremini. Partnerieelistus aga jäi alati samaks, ka siis, kui ma polnud enda sugu veel korralikult sõnastanud. Vanemaks kasvades tundsin suurt kihku partneriotsinguga algust teha, kuid mida rohkem ma sellega tegelesin, seda suuremaks muutus pettumus ning seda rohkem hakkas see mõjutama mu enesehinnangut ja soodüsfooria avaldumist.

Kohtinguteks mõeldud telefoniäpid ja muud vahendid, mille kaudu inimesed (kas seksuaalsetel või romantilistel eesmärkidel) kaaslaseid otsida saavad, on viimase kümne aastaga muutunud eriti populaarseks ja igapäevaseks. Mugava lehitsemissüsteemiga programm, mis viskab ette kasutaja läheduses paiknevate inimeste profiile, on huvidest ja tulevikuplaanidest sõltumata hõlbus viis kiirelt tutvuda.

Kuigi eri kategooriate jaoks on loodud eri äpid — näiteks Grindr, mis on kväärinimeste tutvumispaik (ja seejuures üks esimesi asukohal põhinevaid kohtinguäppe), või kõigile-midagi-stiilis platvormid Tinder ja Bumble, mis oskavad arvestada erisuguste seksuaalsuste, identiteetide ja äpi kasutamise põhjustega —, on kõigil neist omad süsteemivead ja kasutusprobleemid. Ehkki võib jääda mulje, et kohtingumaastik on suur ja lai, siis tegelikult see nii ei ole: kväärinimesena Grindrit kasutades saad juba mõne tunni jooksul aru, et see on mõeldud pigem ühekordsete õhtusuhete otsimiseks, ning Tinder on vaid smash-or-pass-mäng, kus kasutajad saavad vahel saata ka kurjemaid või tuimalt kiimaseid sõnumeid.

Ekraanipauk kohtinguäpi vestlusest Foto: Hostile'i erakogu

Transnaisena olen peagi kasutanud praktiliselt kõiki variante, mis vähegi pakuvad võimalust leida tõsisem suhe – nii kväärikeskseid kohtinguplatvorme kui ka mainstream-tutvumiskohti, kuid ükski neist pole ühel või teisel põhjusel piisav. Iga kord jääb tunne, et miskit on puudu; paiksooliste sõbrannade kogemustega võrreldes on midagi teisiti. Matchid tulevad neil kergemini ja vestlused kestavad kauem; asi areneb tihti vähemalt hea sõpruse tasandini. Samal ajal on mul raskusi isegi sellise vestluspaarilise leidmisega, kes ei teataks mõne tunni pärast «sorry, ma olen «sirge»» (mis üldiselt tühistab mu enda identiteeti ja on mingil tasandil ignorantne mu vastu) või ei pakuks rahuliku õhtuvestluse asemel ühekordset seksi – võimalus, millele mu profiil mitte kuidagi ei viita.

Ekraanipauk kohtinguäpi vestlusest Foto: Hostile'i erakogu

Kui liigume virtuaalvestlusest päris ellu, on mees alati teadlik, et olen trans. Sõnumite kaudu vesteldes ei pruugi see ka probleemiks olla, aga kohtudes olen nii mõnelgi korral kuulnud lauseid nagu «Noh, kas oled operatsioonideni jõudnud?», «Kuidas sa oma meeshäält siis plaanid muuta?», «Kuidas su vanemad sellesse suhtuvad?» ja muid väga isiklikke küsimusi, mis vähemalt esimestel kohtumistel ei peaks võõrastesse puutuma. Pärast iga seesugust kohtingut nendin endale, et oleksin pidanud kauemaks sõnumite tasandil suhtlema jääma.

Ekraanipauk kohtinguäpi vestlusest Foto: Hostile'i erakogu

Üldiselt ongi ignorantsus ja seks ainukesed valikud, mida mulle pakutakse, kust tahes ma oma printsi valgel hobusel ka ei otsiks. Miks siis on nii? Miks on inimesed minuga kohtudes huvitatud ainult mu seksuaalsest aspektist või solvavad mind, kas tehes alandavaid nalju või lihtsalt nimetades mind meheks, jne? Üldisest transfoobia aspektist ma veel saan aru, ehkki ei õigusta – seletamatu viha on ja jääb pikemaks ajaks, isegi kui selle muutmise nimel peetakse võitlust. Üllatav on aga paradoks, et minuga privaatselt suheldes ollakse väga otsekoheselt huvitatud ja varjamatult fetišeerivad, ent avalikus ruumis peab selline tung ja soov tutvuda teiste eest varjatuks jääma.

Isegi kui mul tekib kellegagi midagi intiimsemat ja tõsisemat, ei ole meessoost partner tihti nõus minuga avalikus ruumis isegi vestlema ega mu poole vaatama, nagu oleksin ma mingisugune koletis. Seetõttu ei kesta suhtlus ka kaua. Ajapikku olen lihtsalt aru saanud, et nii mõnegi isiku jaoks on transsoolisus väga «eksootiline» ja huvi transinimeste vastu eraviisiline. Kõikvõimalikke ja -võimatuid stsenaariumeid pakkuv pornograafia on teadupärast kergesti kättesaadav ning hõlmab ohtralt ka transnaiste-teemalist sisu. Huvitaval kombel saavad mõned mehed transnaiste olemasolust teada alles porno kaudu, mis arvatavasti tekitabki võltsi arusaama, et selliseid inimesi on vähe ja nad ei ole midagi enamat kui seksobjektid. See puudutab muidugi ka teisi, mitte ainult transinimesi, kuid vähemusidentiteetide osakaal tavalises avalikus meedias on oluliselt väiksem ja tihtipeale kujutatakse neid ka negatiivselt, eriti kui teema puudutab kellegi teise sotsiaalset sugu, suguelundeid või intiimelu.

Ekraanipauk kohtinguäpi vestlusest Foto: Hostile'i erakogu

Partneri otsimine mis tahes platvormidelt on minu jaoks väga segadusttekitav protsess. Teoorias ei peaks partneri seksuaalne orientatsioon mind otseselt segama või mõjutama, kuni üks partneri eelistustest minu juures on naiselikkuse olemasolu. Samas ütleb soodüsfooria, et hea kompromiss on partner, kes on huvitatud nii vastas- kui ka samasoolistest partneritest – siis ei pea ma end halvasti tundma, et ma pole partneri jaoks piisav. Kuid tekib küsimus, kas ma pole siis piisavalt naine, et meeldida heteromehele. 

Mis tahes välimusega ma end ka ei esindaks ja mis tooniga ei suhtleks, ei tundu mulle, et olen partnerile piisav. Puudub lõpptulemus, mis oleks täiuslik – selline, mis rahustaks soodüsfooriaga kaasnevaid mõtteid. Ja nii tundubki isegi partneri otsimine ja inimestega tutvumine nagu kompromissi leidmine enda heaolu ja teise inimese soovide vahel. Paraku toimub see tasemel, mis mõjutab mu enda vaimset tervist. Tihtipeale soovib meesisik ise mainida, et tal pole mu vastu midagi, kuna ta on bi- või panseksuaal, mõnikord lisades, et see, kes ma olen, on tema arvates isegi «seksikas». Kaks jänest ühe lasuga, eks ole. Raske on endast midagi enamat arvata, kui 95% puhkudel inimesega tutvudes kuuled esimese nädala jooksul üht neist fraasidest.

Ekraanipauk kohtinguäpi vestlusest Foto: Hostile'i erakogu

Isegi kui ma olen teiste arvates mingis mõttes social butterfly, on vestlused enama kui sõpruse tasandil täiesti teistsugused. Päris elus on nendes vestlustes mu jaoks konstantne eneseteadlikkus iga enda liigutuse osas, oma hääletooni ja sõnavara jälgimine – üleliigne eneseteadlikkus ja -analüüsimine oleksid nagu soodüsfooriasse juba eos sisse kirjutatud. Loogiliselt kulub sellise meeletu mõttetöö peale ikka üsna suur osa mu energiast. Vahel aitab see ka teadvustada, ega vestluspartner pole üldse sedasorti inimene, kellega mul on ohtlik koos viibida, ning kas peaksin ehk ühel hetkel lahkuma, et olla kindel, et ma ei lange transfoobse isiku rünnaku ohvriks. Vahel tundub see kõik väga intensiivselt paranoiline, aga eks see on olnud ka õigustatud, eriti kui mul endal on olnud olukordi, kus taoline paranoilisus on mind päästnud sõnalisest või kehalisest vägivallast. Parem on olla paranoiline kui hiljem oma otsuseid kahetseda.

Ei passimisele – identifitseeritud soo ühiskondlike normidega sobitumisele – kuluv energia ega ka turvalisus ei ole minu jaoks siiski peamised murekohad kohtingutel käimise juures. Selliste ebamugavustega olen ma üpris harjunud ja tean nendega arvestada; näiteks valin kohtumispaigaks sellise koha, kus töötab mõni tuttav. Kõige raskem etapp kohtingust on suhtluse jätkamine pärast esimesi kokkusaamisi. Muidugi võib ka too ainus kord olla väga tore, aga see, kuidas mind edaspidi koheldakse, varieerub inimeseti väga palju. Mõni jääb isegi pikemaks ajaks suhtlema sama aktiivselt kui ma ise; mõni ütleb otse, et oli lihtsalt väga kiimas, ja lahkub kohe; mõni ei ütle sedagi ja kaob igaveseks.

Tunne, et see oli otseselt minu viga, jääb alati kummitama. Kas ma väärin üldse tutvumist meestega, kellest olen huvitatud ja kes näitasid minu suhtes üles veidigi samasugust huvi? Probleemid enesehinnanguga suurenevad niigi ja ma ei ole isegi võimeline rahulikult koos aega veetma inimesega, kes oli minu jaoks huvitav, kuna ta kardab, et on homoseksuaal. Väsitav on lisaks enda turvalisusele ja passimisele mõelda lisaks mehe ego peale. Välja minnes pean niigi oma välimust planeerima, et ma kohale jõudes teiste halvustavaid pilke ei pälviks, ning kohtingul pean olema nagu kõige kallim nukk letil, kuna muidu mees arvab, et ta on tulnud kohtingule teise mehega ja lahkub kohe. No püha taevas!

Ekraanipauk kohtinguäpi vestlusest Foto: Hostile'i erakogu

Omaette kategooria moodustavad mehed, kellele olen juba kaude viidanud. Need on isikud, kes oleksid nagu õppinud partnereid valima ainult pornost ajendatult; minu puhul eelkõige transnaisi ebaloomulikult tugevalt fetišeerivad mehed, keda nimetatakse chaseriteks. Suheldes selliste meestega, keda huvitavad ainult transnaised, tundub nende kinnisidee väga rõvedal moel keskenduvat ainult seksuaalnaudingule. Ehkki mul on hea meel, et keegi on minust tegelikult huvitatud, tekitab arusaam, et partner kindlasti peab olema trans, minus äärmuslikku ebamugavust. Tajun, et nende jaoks on see pelgalt järjekordne fetiš, mitte osa mu identiteedist.

Muidugi on olemas crossdressing ehk vastassoo riiete kandmine kas hobina või seksuaalse naudingu saavutamiseks; ma ise olen seda harrastamas kohanud valdavalt paiksoolisi meesisikuid. Selle juures pole otseselt midagi valesti, kuid tihtipeale ajavad samad chaserid kaks asja segamini ning siis muutub olukord kahtlaseks ja ebamugavaks. Hobi ja identiteedi vahel on suur vahe, kuid neid mehi, kes otsivad sedasorti seksuaalset naudingut, see ei huvita. Nad on keskendunud just nimelt ühele aspektile teise inimese juures ja nende jaoks pole otseselt vahet, mille poolest need kaks kategooriat erinevad või kuidas see erinevus mõjutab suhtlustasandit. Ma pole ainus, kes nii tunneb; suhtlus sotsiaalmeedias ja vestlused mu trans-fem-tuttavatega kinnitavad, et chaser on üks hullemaid liike mehi, kellega kohtingule minna. Pigem eelistatakse meest, keda transsoolisuse aspekt mitte kuidagi ei mõjuta.

Ekraanipauk kohtinguäpi vestlusest Foto: Hostile'i erakogu

Avalikult transsooline naine olemine tähendab, et juba ainuüksi seda teekonda alustades satud sa iroonilisel kombel samasse ebainimlike standardite lõksu, mida kogevad kõik naised; soov olla «päris» naine täitub, sest see fenomen hõlmab valimatult kõiki naisi. Samas on see minu jaoks olnud tihtipeale palju vaevalisem, stressirohkem ja väsitavam kogemus kui mu sõbrannade ja tuttavate jaoks. Vast kasvatab see minust tugevama inimese, kes oskab enda eest seista ja olla ettevaatlikum, ning see, keda ma ootan, tuleb varem või hiljem mu ellu. Kahju on aga, et pean selleni jõudmiseks õppima oma vigadest ja kogemustest, sest ma pole kunagi leidnud kedagi, kes selliseid mõtteid ja kogemusi jagaks.