MINA ELASIN SIIN ⟩ Jõesuu. Täiesti väljakannatamatult tühermaine viimane-inimene-maailmas-aegruumikujundus

Jõesuu külas polnud muud kui pood, kõrts, looduskaitsealune mänd, paar silda ja «Hostel» – nii nimetati rahvasuus kunagist Pääsupesa lasteaeda Säde sovhoosis. Hostelis olid tol hetkel raamatukogu, postkontor ja terve tuhanderuutmeetrine maailm – nimelt oli Hostel meie oma nii, nagu tollal olid õnneks veel meie omad ka suved. 

Meie omad olid Hostelis veedetud suved ja kõik muu, mida nimetada ja katsuda andis, nagu koridoriuks raamatukokku ja postkontorisse, kiiged kortermajade ees, jõgi, mis vanainimeste parvmatuslaibad hooldekodust vast Toonelasse-Manalasse saatis, ja muidugi lõputud kruusateed igasse ilmakaarde, mille peal andis päevad läbi põlvi sodiks kukkuda.

Hosteli suurust on keeruline kirjeldada, eriti arvestades, et seda ümbritsev küla oli nõnda pisike ja pikim hädavajalik marsruut oli kahesaja meetri pikkune ots poodi ja kõrtsu, mis ei tundunud palju pikem tee joosta kui ühte maja otsa ja tagasi. Lasteaiaealise jaoks mahtus ühte majja ära terve maailm ja enam, nagu kahtlus, et tahmases katlaruumis elab maailma vanim mees, kes end majaelanikele näitamata maja soojaks kütab ning et magamistubadesse viiva koridori keskel on parketi all peidus põhjatu auk.

Vaade magamistoast magamistuppa. Põrandas laiuvaid auke on parandatud kättesaadavaima materjali, narivoodeilt haaratud lilleliste tekkidega. Foto: Elo Valner

Mälestused suvedest Jõesuus on katkendlikud, aga päevakava oli tol ajal kindel – jookse poodi, mangu välja üllatusmuna, mängi sellest koorunud mänguasjaga päevake-paar ja põleta see grillis suurest igavusest kärsahaisuseks känkraks, mõni naabriplika pealtvaatajana kõrval. Vahel võis poest osta ka ajakirja või jäätise, või vaadata raamaturiiulis kõigi raamatute pildid läbi. Või uurida jälle «Kill Billi» DVD karbil verikollases kostüümis Uma Thurmanit ja kukkuda tema eeskujul põlv marraskile. Telekaga oli alati mingi jama; filme ei olnud võimalik päriselt vaadata, aga alati võis DVD-karbi piltide ja kirjelduse alusel süžeid välja mõelda. Kui arvuti taha sain, võisin vennaga pool tundi eepiliste feilide kogumiku traumapunktivääriliste vigastuste üle itsitada, aga sujuvalt jooksev video ja internetiühendus olid üldjoontes privileeg.

Ühel päeval oli nii igav, et õppisin suures hädas päris raamatuid lugema – trükitähti natuke oskasin, aga väikesed tähed polnud veel selged. Võtsin kätte ja hakkasin nõusid pesevalt emalt küsima, mida «g» või «e» või «a» veidrad jõnksud tähendavad, kuni  saavutasin algtaseme vilumuse. Sellest ajast peale lugesin aja kulutamiseks kõike, mis kätte juhtus – laenutasin raamatukogust koomikseid, täitsin otsast lõpuni ristsõnaraamatuid, õppisin linnumäärajat lehekülgede kaupa pähe või sain ajaviiteks selgeks haabja valmistamise. Meelt sai lahutada ka hinnasiltide ja kõrtsi joogimenüüga või väljaselgitamisega, kuidas teha vahet neil tuhandel õllel, mis poes riiuleid ehtisid – milline on tume ja milline hele. Protsendierinevused ja hinnavahed olid veel eraldi maailm. Nii võis elada küll, kui hinnasilte lugeda sai. Jumala kasulik asi, see kirja- ja lugemisoskus! Ainult tänavasilte väga polnud; siis oleks vast veel põnevam olnud.

Kunagisse ateljeesse astujaid tervitab Von Bombi grafiti. Fuajeeteleka viimast vaatamist tähistasime päev enne seda, kui maailm digibokse kasutama hakkas. Foto: Elo Valner

Muidugi sai ka ringi joosta – Hostelis oli puutöökoda, saun, duširuum, mitut püha õhtusöömaaega mahutav köök ja söögisaal, kus oleks saanud maratone pidada, lugematu arv vetse ja magamistubasid, ning kõigis magamistubades veel rohkem narivoodeid. Oli ka ateljeesid ja hoovisoppe ja kontoreid ja voodipesuruume ja kamorkasid ja kelder. Aga see, mida Hostelis ja Jõesuus kõige rohkem oli, oli tühjus.

Täiesti väljakannatamatult tühermaine viimane-inimene-maailmas-aegruumikujundus. Nagu kõik inimesed oleks päevapealt mööda kruusateid minema jalutanud ja seetõttu saab igal õhtul uues voodis magada ja kiikuda, millal tahad, sest teisi lapsi pole, kortermajade pesunööridel on alati ruumi ja raamatukogust pole eal puudu ükski raamat.

Ka ateljeeuks, nagu kõik teised pinnad majas, on kaetud Von Bombi teostega. Vanamehed, dinosaurused, lehmad, granaadiheitjatega armeed, terve issanda loomaaed söögisaalides ja keldritreppidel. Foto: Elo Valner

Maailmas justkui polnukski seitset miljardit inimest. Heal päeval oli kümme, ja üks neist oli alati maailma vanim katlakütjast vanamees. Püha taevas, selline tunne oli, et ei teagi, kelle eest nad seda neetud looduskaitsealust mändi kaitsevad! Äkki kartsid, et lõpetab meie katlaruumis? RMK oli Soomaa rahvuspargi lapse jaoks umbes sama autoriteetne kui Riigikogu, nende ettekirjutused olid pühamadki kui põhiseadus, nii et sellel me poleks vast ometigi juhtuda lasknud.

Eks tühjuses peitugi Nõukogude kolhoosi-sovhoosiarhitektuuri võlu. Kõik need seitsme maailmaime suurused kuivatid ja laiuvad laohooned, mis Jõesuu ääremail jätkuvalt poolkasutuses poollagunevad. Aga kuivatite ja lüpsilautadega on alati olnud tunne, et need on aegade algusest seenetanud ja hallitanud, et jumal lõigi need auklike eterniitkatustega. Hosteli häda oli, et selle katus oli kunagi terve ja parkett veel põrandakonstruktsioonide küljes kinni.

Heaperemehelikult võõrustab Hostel ka amatööride teoseid. Foto: Elo Valner

Ühest hetkest alates polnud Hostel enam meie. Pärast paari aastat ja mõningast lagunemist järgmiste omanike käes ostis selle ära vald. Raamatukogu ja postkontor kolisid mujale ja Hostelil lasti veel mõnda aega seista, enne kui lammutuseks läks. Oi, kui lõbus, kui lammutada saab! Külanoored hakkasid vast juba varem pihta; enne lammutustki olid toad juba hallitavaid leopardinahkseid kasukaid ja õllepudeleid täis, seinad kuulutasid «SU EMA» ja ustel terendasid kodu-kallis-kodu-vaimus erkpunased türad.

Vahest oli see nendesamade külanoorte kättemaks, kellega mul mängida ei õnnestunud – visata tekid põrandast läbi kukkunud boileri hubasesse urgu ja perepiltidega ringmajandust mängida. Mis siis ikka, nüüd pole ju isegi poodi ega kiikesid, kuidagi peavad nemadki päevi mööda saatma. Ja, noh, ega seal kõrtsis ka väga julgustav juua pole, uksest paistab memento morina hooldekodu. Nüüdseks on keset-küla-kirikust järel rusuhunnik.

Lammutuse ajast mäletan unenägu, kus RMK ei tahtnud lasta maja lammutada, sest seal oli porikärbeste kaitseala. Loodusaktivistid loopisid kollased ekskavaatoreid viimases hädas granaatidega. Mõnda aega hiljem nägin unes, et Hostel ehitati rusudest üles nagu Vabaõhumuuseumi palkmaja, tellised nummerdatud ja puha, ent sauna asemel oli tumeroosade seintega stalinistlik ballisaal.

2023. aasta suvel tehtud ortofotolt on näha seda suurt tühja platsi, mis jäi lammutuse järel kortermajade vahele. Foto: Maa-ameti ortofoto

Polegi hullu. Mina istun öösiti oma «kärbeste kaitseala» ballisaalis ja naljakal kombel on Jõesuu keskel natuke vähem tühjust, nagu oleks ühest kortermajast rusukuhjade vahelt jalutades vaid kivivise üle lammutustandri vanade suvilateni jõuda. Isegi ema roostetav rikkis Citroën kadus Jõesuu tühermailt ära. Ja nii saigi, et vald koristas kogu meie sodi kokku. Aitäh, vald! Nautige oma «Kill Billi» DVD-d. Kui keegi seda juba varem ära ei varastanud.

Järelehüüde Hostelile lõpetab Hillar Kohv sündmuskohalt.

MINA ELASIN SIIN

Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa!

Kuni su küla veel elab, elad sina ka!

Kirjuta Ypsilonile oma kodukandist. Aga mitte sellest, mis kõik teil seal Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu); tahaks hoopis mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid kohapealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta üldse kedagi, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile [e-mail]. Avaldatud tekstid tasustatakse honorariga.