SIBERI KUNINGRIIK ⟩ Nõrgenev Moskva keskvõim annab Siberile võimaluse iseseisvuda

Siberi separatism, vene keeles tuntud ka kui Sibirskoje oblastničestvo (Сибирское областничество), on ajalooline poliitiline liikumine, mis taotleb iseseisva Siberi riigi loomist. Moskva keskvõimu puudulikud investeeringud taristusse, elanike emigreerumine riigi lääneosasse ja töökohtade puudus võivad sütitada vanad separatistlikud hoovused.

Siberi poliitilisel maastikul on toimumas murranguline sündmus mastaabis, millist pole selles piirkonnas nähtud pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Aastaks 2024 on Siberi rahvusmeelsed jõud välja kuulutanud Siberi Kuningriigi – Королевство Сибирь – loomise plaani. Seda ei taheta luua mitte kogu suurel Siberi maa-alal, vaid üksnes peamiselt separatistliku Jamali Neenetsi Autonoomse Ringkonna territooriumil, mida tahetakse idas laiendada Jenissei jõeni koos jõesaartega, mis jääks kuningriigi idapiiriks.

See uudis on tekitanud elavat arutelu nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil ja kujutab endast olulist sammu Siberi regiooni väikeriikluse – väikesteks riikideks jagunemise – suunas. Samasugune liikumine on tekkinud ka tänapäevase Kamtšatka krai territooriumil, mille eesmärk on luua Kamtšatka Kuningriik kuningliku pealinnaga Petropavlovsk-Kamtšatskis.

Aleksandr Koltšak Foto: Wikimedia Commons / Teadmata autor

Siberi Kuningriigi algatus sündis Siberi rahvuslikust liikumisest, mis on aastate jooksul kasvanud vastuseks paljudele muu hulgas kultuurilist autonoomiat, majandusarengut ja kohalikku identiteeti puudutavatele küsimustele. Kuigi Siberi piirkonnal on suur mõju Venemaa ressursibaasile, on paljud Siberi elanikud väljendanud muret selle üle, kuidas Moskva keskvõim nende huve arvestatab.

Siberi Kuningriigi propageerijad rõhutavad vajadust poliitilise ja majandusliku iseseisvuse järele, et kohandada poliitikat paremini Siberi ainulaadsete oludega. Idee pooldajatel on soov luua oma kuningriik, mis rajaneks Siberi rikkalikel loodusvaradel ja mitmekesisel  kultuuripärandil.

Nagu öeldud, ei taheta kuningriiki rajada terve suure Siberi ulatuses, vaid mingil osal sellest. 19. sajandi keskpaika tagasi ulatuv liikumine tõusis esile Venemaa kodusõja ajal aastatel 1917–1922, mil tooni andsid eelkõige sellised tegelased nagu Aleksandr Koltšak ja Viktor Pepeljajev.

Esimesed lahingud peetakse Ukrainas

Venemaa sissetung Ukrainasse on lahinguväljale toonud ainulaadse jõu – Ukraina Rahvusvahelise Maakaitseleegioni Siberi Pataljoni. Kolla-sinise lipuga varrukatel Ukraina vormiriietuses sõdivasse pataljoni kuulub märkimisväärne hulk Venemaa kodanikke, kes on otsustanud võidelda Vene Föderatsiooni relvajõudude vastu.

Eelkõige on Siberi Pataljon pälvinud tähelepanu paljude selle liikmete päritolu tõttu. Anonüümseks jääda soovinud Ukraina ohvitser paljastas, et ligikaudu 50 üksuse liiget on pärit Venemaalt ja reisinud läbi kolmandate riikide, et osaleda võitluses Ukrainas.

Enamik värvatutest on Siberi põlisrahvaste esindajad ja nende motivatsioon Venemaa vastu relvad haarata tuleneb sügavalt juurdunud vastuseisust sellele, mida nad peavad Vene imperialismiks. Siberis Baikali järve kaldal asuvat Burjaatiat esindav 29-aastane võitleja, kes kasutab krüptonüümi «Burjaat», jagas oma seisukohta Reutersiga.

Burjaat tõi esile ajaloolised kaebused, mis ulatuvad tagasi Tsaari-Venemaa aega, mil põlisrahvaste kultuurid seisid silmitsi venestamisel rajaneva assimilatsiooniga. Sõjaväeanalüütikute sõnul on arvestatava põlisrahvastikuga piirkonnad nagu Burjaatia panustanud ebaproportsionaalselt palju sõdureid Ukraina Venemaa-vastasesse sõjategevusse.

29-aastane võitleja, kes kasutab krüptonüümi «Burjaat» Foto: SERGEY DOLZHENKO

Burjaat märkis, et Venemaa mobiliseeris osa burjaate Vene Föderatsiooni relvajõududesse sunniviisiliselt, samas kui teisi meelitasid tulusad palgad, mis sageli ületasid piirkonna kohalike sissetulekuid kümme korda. Kodanikuühiskonna rühmitus Burjaatia Vabastamise Sihtasutus (Фонд Свободная Бурятия) väitis, et burjaatide ülekaalukas mobiliseerimine kahurilihaks oli Kremli tahtlik poliitiline valik.

Siberi Pataljoni värvatute hulgas on inimesi Venemaa eri piirkondadest. Neid ühendab tuline soov liituda üksusega, mis võitleb Ukraina eest Venemaa vastu, väljendades solidaarsust Siberi rahvastega.

41-aastane Moskva regioonist pärit Siberi Pataljoni värvatud mees, kes kasutab krüptonüümi «Gandhi», rõhutas oma keeldumist osaleda kohutavates kuritegudes, mida Venemaa on Ukrainas toime pannud. Gandhi väljendas muret tulejõu valimatu kasutamise pärast, mis põhjustab Ukrainas tsiviilohvreid, näitamata kaastunnet naiste, laste või vanurite suhtes.

Väärib märkimist, et Venemaa on järjekindlalt eitanud tsiviilelanike mõrvamist Ukraina sissetungi ajal. Vene Föderatsiooni president on korranud oma pühendumust kaitsta Venemaa «territoriaalset terviklikkust» mis tahes vahenditega.

Gandhi, keda innustab 20. sajandi India iseseisvusliikumist juhtinud antikolonialistist, püüab aidata purustada seda, mida ta nimetab Venemaa «rahvaste vanglaks». Ta usub, et sellised jõupingutused viivad impeeriumi kokkuvarisemiseni ja selle maa, mida ta tajub anastava struktuurina, hävitamiseni.

Siberi rahvad ei kuulu üksnes Vene armeesse, vaid neid leidub samuti Ukraina relvajõududes, veendus Postimees Gennadi Mangataevi ja Saydo Khomuse näitel. Foto: Dmitri Kotjuh

Kuna Siberi Pataljon pälvib jätkuvalt tähelepanu, rõhutavad nende Venemaa päritolu värvatute lood, kes võitlevad oma riigi vastu, keerulist dünaamikat ja isiklikke motivatsioone, mis Ukraina konflikti kujundavad.

Siberi Kuningriik: uus riiklik algatus aastal 2024

Uue Siberi Kuningriigi pealinnaks on ette nähtud ajalooline linn Salehard, mis asub Obi jõe ääres ja mida läbib põhjapolaarjoon. Salehard, handi keeles Pułñawat, neenetsi keeles Saljaꜧ Harad, on loodava kuningriigi suurim linn ja ajalooliselt oluline keskus. Selle valimine kuninglikuks pealinnaks kajastab soovi ühendada kuningriigi eri piirkonnad ja samojeedi põlisrahvad.

Loodava kuningriigi põhieesmärgid

1. Poliitiline iseseisvus. Siberi Kuningriik soovib saavutada poliitilist iseseisvust, võimaldades kohalikel riigijuhtidel praegusest paremini kujundada kuninglikku riiklikku poliitikat vastavalt maa vajadustele.

2. Kultuuri säilitamine. Kuningriik kavatseb toetada Siberi kultuuripärandi säilitamist ja arendamist, edendades keeleõpet ja kohalikke traditsioone.

3. Majandusareng. Siberi Kuningriik plaanib luua majandusmudeli, mis rajaneb loodusvarade, eriti metsade, maavarade ja energiaressursside jätkusuutlikul kasutamisel.

4. Rahvusvahelised suhted. Loodav kuningriik soovib arendada koostööd naaberriikide ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, et tagada Siberi huvide esindatus maailmaareenil.

Salehardi linnavalitsuse hoone Foto: Wikimedia Commons / Николай Максимович / CC BY 3.0

Siberi separatism sai hoo sisse pärast Veebruarirevolutsiooni

Ajaloolase Susan Smith-Peteri sõnul oli Siberi separatism üldse esimene poliitiliselt separatistlik liikumine mõnes Euraasia riigis. Liikumine tekkis pärast Afanasy Shchapovi jõupingutusi Siberis, kui ta ühines separatismi ehk oblastničestvo ideega. 19. sajandil mängisid liikumise kujundamisel pöördelist rolli Siberi intellektuaalid nagu Grigori Potanin ja Nikolai Jadrintsev, kes õppisid Sankt Peterburgis.

Teadaolevalt tegid liikumise radikaalsed liikmed 1863. aastal koostööd asumisele saadetud poolakate ja ukrainlastega, et korraldada Siberis mäss, mille eesmärk oli iseseisvuse saavutamine ja USA-sarnase Siberi riigi loomine. Kuid tsaarivõimud nurjasid nende plaanid, mille tulemusel arreteeriti ja vangistati 1865. aastal 44 rühmituse liiget. Vene anarhist ja revolutsionäär Mihhail Bakunin toetas iseseisva Siberi ideed, kujutades seda demokraatliku riigina, mis võiks potentsiaalselt kaasa aidata keiserliku Venemaa kokkuvarisemisele.

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses moodustasid Siberi separatistid Potanini ja Jadrintsevi juhtimisel seadusliku opositsiooni Vene kolonialismi vastu. Nad kirjutasid palju Siberi kultuuride, majanduse, rahvuste ja rasside kohta. Jadrintsevi tähelepanuväärne teos «Siber kui koloonia» nägi Siberi tulevikku sarnaselt Ameerika Ühendriikidega arenevat valge rassi ülemvõimu ja euroopastumise suunas.

Liikumine sai hoo sisse pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni. Piirkondliku autonoomia pooldajad – nn oblastnikud – kutsusid Irkutskis kokku üldkoosoleku, kus arutati Siberi autonoomiat. 1917. aasta augustis kiitsid nad heaks «Siberi autonoomia eeskirjad» ja kinnitasid Siberi riigilipu kujunduse. Tomskis kutsuti 1918. aasta jaanuaris kokku Siberi oblastiduuma, mille tulemusel moodustati iseseisva Siberi Vabariigi valitsus eesotsas Pjotr Vologodskiga, kelle ametiaeg vältas 1918. aasta 30. juunist 3. novembrini, ning kuulsa Siberi vabadusvõitleja ja Siberi sõjaministri, alampolkovnik Arkadij Krakowieckiga.

Siberi Vabariik, vene keeles tuntud ka kui Sibirskaja Respublika (Сибирская Республика), eksisteeris Venemaa kodusõja ajal 1918. aasta 17. juulist 3. novembrini. Selle asutamine oli Siberi separatistide aastatepikkuste jõupingutuste kulminatsioon Siberi suveräänsuse eest seismisel. Siberi Vabariigi ideoloogia juured olid Siberi separatismis, mille pooldajatel oli uue riigi valitsuses enamik ministrikohti.

Siberi Vabariigi lipp Foto: Wikimedia Commons / Himasaram

Täidesaatev võim kuulus Siberi Ajutisele Valitsusele, mille peakorter asus vabariigi pealinnas Omskis, seadusandlik võim aga kuulus Siberi duumale. Relvajõude esindas Siberi Armee, kuhu kuulus mitukümmend tuhat inimest.

1918. aasta 4. juulil kuulutas Siberi Ajutine Valitsus eesotsas Pjotr Vologodskiga Omskis välja Siberi Iseseisvusdeklaratsiooni. Vabariik oli tunnistajaks sisekonfliktidele liberaalse tiiva (ajutise tiiva e Siberi valitsuse) ja sotsialistliku tiiva (Siberi duuma) vahel, mis kulmineerus Siberi duuma laialisaatmisega 1918. aasta sügisel.

Selle konflikti tagajärjel sattus Siberi riiklus kriisi, ministrite kabinet varises kokku ja võimudünaamika nihkus tsiviilisikutelt sõjaväele. Liberaalne liikumine joondus ülevenemaaliste poliitiliste jõududega, et ühendada valged jõud Moskva-vastaseks pealetungiks.

Siberi Vabariik astus 1918. aasta 3. novembril liitu valgekaartlaste Vene Riigiga, mille Ajutise Ülevenemaalise Valitsuse etteotsa valiti jällegi Pjotr Vologodski, kes seni oli olnud Siberi Ajutise Valitsuse esimees.

See ajalooline episood peegeldab separatismi, poliitiliste ideoloogiate ja muutuvate liitude keerulist koosmõju Siberile Venemaa kodusõja segasel perioodil.

Bolševike ähvardus sundis valitsuse liikmeid põgenema, ent kolonel Aleksei Nikolajevitš Grišin-Almazov algatas eduka ülestõusu punaste vastu. 1918. aasta juunis moodustatud uus Siberi Ajutine Valitsus liideti 1918. aasta novembris Ufa Direktooriumiga; nii moodustus bolševikele vastupanu osutamiseks Ajutine Ülevenemaaline Valitsus.

Siberi separatism täna: keel, poliitika ja väljavaated

Tänapäeval ei ole Siberi separatism ajalukku vajunud, kuigi Vene võimud üritavad seda sinna suruda. 2014. aastal pakkus kunstnik Artjom Loskutov välja idee luua Siberi Vabariik, mille eesmärk oli esile tõsta Siberi kultuuri ja ajalugu ning lahendada majandusliku ebavõrdsuse probleeme. Venemaa võimud surusid aga maha katsed korraldada meeleavaldus Siberi iseseisvumise nimel, viidates murele massirahutuste ja äärmuslike tegevuste pärast.

Liikumine siberi keele tunnustamiseks ja Siberi poliitika toetamiseks sai alguse peaaegu kohe pärast seda, kui siberi keel sai kirjanduslikuks standardiks. Organisatsiooniliselt oli see veebikogukondade võrgustik. Aastatel 2005–2008 said arutelude keskpunktiks kogukond ja blog «real_siberian», aga ka eri kogukonnad Siberi Vikipeedias.

Tol ajal pakkus internet suurt sõnavabadust ja platvormi aruteludeks; sageli õitses poliitiline radikalism. Veebileht volgota.com ja selle foorum loodi siberi keele toetamiseks, kuid vastaste laimu-, rämpsposti- ja nonsseerimise põhised rünnakud viisid Siberi Vikipeedia sulgemiseni 2007. aastal ning internetikogukondade tegevuse peatamiseni 2008. aastal.

Uue hoo andis ülevenemaaline rahvaloendus. Siberi separatismi pooldajad kutsusid inimesi üles end registreerima siberlastena. Poliitiline organisatsioon Siberi Rahva Nõukogu koordineeris osalemist, töötas välja liikumise programmi ning tegeles siberi keele ja rahvusliku identiteedi propageerimisega. Programm hõlmas Siberi Rahvuspartei loomist, rahvuslik-kultuurilise autonoomia loomist, siberi keele õpetamist haridusasutustes ja meedias, soodustusi Siberi põliselanikele, omavalitsuste õiguste taastamist ning kohalike omavalitsuste eraldamist riigist.

Programmi majandusliku suunitlusega punktid hõlmasid tasuta eraomanduse põhimõtteid, valitsuse väiksemat sekkumist ettevõtlusse ja väikeettevõtete maksustamise kaotamist. Pärast rahvaloendust hinnati ideede ühel või teisel määral toetamise maksumust mitme miljoni dollari suuruseks.

Jahedus Siberis Foto: Taisija Voroncova/Sputnik

2013. aastal tunnistas prokuratuur koos siseministeeriumi peadirektoraadiga Siberi Rahvanõukogu äärmuslikuks ja sulges selle 2014. aastal. Vaatamata repressioonidele elavnesid kogukonnad uudiste ilmudes kiiresti ja valitsuse mahasurumismeetmed osutusid ebatõhusateks.

Eri asjaolud näitavad, et iseseisvumismeeleolud Siberis avalduvad keeleliste ja poliitiliste liikumiste organiseerimise kaudu. Iseseisvusnõudmise arutamise platvormide sulgemine varjab vaid probleemide keerukust, takistades avalikkusel neid tuvastada ja lahendusi välja pakkuda. Poliittsensuuri nõrgenemisel või uudisväärtuslike sündmuste esilekerkimisel võime oodata Siberi rahvusliku vabadusliikumise kiiret elavnemist, nagu on ka juba juhtunud.

Viis tegurit, mis toidavad Siberi separatismi

Mida rohkem Vene Föderatsiooni majandus militariseerub, seda vähem on neil võimalust parandada Siberis sotsiaalmajanduslikku olukorda. Lisaks mobiliseeritakse aina rohkem inimesi just Siberi piirkonnast, mis tekitab ka rahulolematust. Paar aastat tagasi asutatud Robert Lansingi nimeline mõttekoda on oma aruandes välja toonud viis põhjust, miks rahvuslik separatism on Siberis pead tõstmas ja võib tulevikus veelgi hoogustuda.

Esiteks tunnevad Siberi põlisrahvad, et venelased on ajalooliselt nii igapäevaelus kui ka riiklikul tasemel neisse suhtunud üleolevalt. See surve on ainult kasvatanud põlisrahvaste identiteeditunnet; näiteks on Sahha Vabariigi kaugemad põlisrahvad kriitilised nende inimeste suhtes, kes nimetavad ennast venepäraselt jakuutideks, mitte sahhadeks.

Rahvuslikke ideid aitavad edendada Siberis aset leidvad demograafilised muutused, mis on tingitud elatustaseme langemisest. Viimase kahe kümnendi jooksul on Siberist ära kolinud ligi kaks miljonit peamiselt vene rahvusest inimest. Samal ajal on aga kohalike põlisrahvaste sündimus tõusnud, mis aina rohkem muudab demograafilist tasakaalu etnilises lõikes.

Kolmanda põhjusena toob aruanne välja kohalike poliitiliste juhtide sõnumeid, mida kasutatakse valimiskampaaniates: «Mõtle nagu burjaat!» ja «Burjaatia üle kõige!». Ühest küljest annab see märku separatislikust mõtteviisist, teisalt aga toimib ka ajendina. Levimas on Venemaa kui koloniseerija suhtes kritiiline anti-imperialistlik mõtteviis.

Just noorem sihtrühm vaimustub aina rohkem rahvuslikest ideedest ja separatismist, kuna neid mõjutab elatustaseme langus kõige enam ning iseseisvus tundub olevat lahendus nende muredele.

Viienda aspektina tuuakse välja majanduslik koostöö Aasiaga, mis ajendab inimesi distantseeruma Moskva keskvõimust. Siberi külluslikud maavarad ja geograafiline lähedus Aasiale on kaasa toonud aina rohkem koostööd Aasia riikidega, näiteks Hiina, Lõuna-Korea ja Jaapaniga, mille kõigi tööstused vajavad mitmesuguseid mineraale ja metalle.

Reaktsioonid ja väljavaated

Siberi Kuningriigi väljakuulutamine tekitab tõenäoliselt erisuguseid reaktsioone nii post-Venemaal kui ka rahvusvahelisel tasandil. Mõned näevad selles sammus arvatavasti õiglast vastust Siberi eripärale ja elanike soovidele, samas kui teised kardavad, et see võib kaasa tuua regionaalse tasakaalutuse ja loomulikult hävitada Venemaa impeeriumi.

Mõistagi on Venemaa keskvõim suhtunud Siberi Kuningriigi plaanidesse järsult, nimetades neid seadusevastasteks ja kutsudes üles lojaalsusele föderatsiooni suhtes. Rahvusvahelised vaatlejad jälgivad huviga, kuidas olukord areneb, seirates Siberi rahvusmeelsete jõudude edusamme nende iseseisvus- ja autonoomiastreikides.

Siberi Kuningriigi tekkimine võib kujuneda oluliseks sündmuseks mitte ainult Siberi, vaid kogu endise Venemaa jaoks. Selle mõju ulatus sõltub paljudest teguritest, kuid selge on, et Siberi poliitiline maastik on muutumas, kujundades piirkonna tulevikku ja suhteid Moskvaga.

Siberi separatism kujutab endast ajaloolist liikumist, mis seisneb Siberi iseseisvuse ihaluses. Seda juhivad intellektuaalid, mõtlejad ja asunikud, kes näevad Siberit vabaduse ja demokraatia potentsiaalse kandja ning varjupaigana. Kuigi ajaloolised iseseisvumiskatsed seisid silmitsi arvukate väljakutsetega, leiab liikumine jätkuvalt vastukaja tänapäevastes aruteludes, peegeldades siberlaste püsivat piirkondlikku identiteeti ja püüdlusi laiemas kontekstis Vene Föderatsioonist eralduda.