PISA TEST ⟩ See on kõigest tühi kest

Nassim Nicholas Taleb on tõstatanud seoses õpetajate streigiga huvitava küsimuse – kas haridus on riigi rikkuse allikas või rikkamad riigid lihtsalt panustavad rohkem haridusse? Äkki on põhjuse ja tagajärje seos sassi läinud? Innovatsioon paraku ei kipu tekkima suures ja targas peas nelja seina vahel (tervitused Kristjan Järvanile), vaid ilmutab end päris elus lohede ja madudega võideldes (tervitused Rain Lõhmusele).

Ühes saates olid kõik jutupaunikud 100% kindlad, et magistrikraad on miski, mis lihtsalt peab õpetajal olema. Keskharidusega õpetaja on passé! Aga kas tegelikult ikka on? Raske on näha põhjust, miks peaks näiteks kehalise kasvatuse või n-ö pehmemate erialade õpetajatel olema tingimata mingi kraad. Õpetajate juures olulisemate eeldustena võiks esile tõsta pigem empaatiavõimet, huvi spetsiifilise eriala vastu ning soovi lastele oma teadmisi edasi anda (koos suutlikkusega seda soovi ka realiseerida).

Osa lahendusest on liialt bürokraatlikus masinavärgis – tahtmises kõiksugu kraade ja diplomeid nõudes näida paremana kui me oleme. See peletab eemale inimesed, kellel on huvi õpetamise vastu, aga kelle jaoks barjäärid on liiga kõrged või nende ületamine liiga aeganõudev. Või avastatakse pärast pikka panustamist magistrikraadi omandamisse, et on ka muid töökohti, kus saab sama raha kätte sootuks kergema vaevaga.

Kuhu siis on meid välja viinud see suur usk haridusse, eriti kõrgharidusse? Teadupärast peab ju õpetajal olema magistrikraad, et väikestele jõnglastele, suurematele marakrattidele ja peaaegu täiskasvanutele oma teadmisi edasi anda. Tingimata ei pruugi tulemuseks olla ühiskonna muutumine paremaks või targemaks.

Meenub juhtum mu enda keskkoolipäevilt, kui kirjanduse õpetaja laskis klassil lugeda luuletust. Allusime autoriteedile ja lugesime. Seejärel küsis ta meie arvamust – no nii, tupsununnukesed, kuidas te luuletusest aru saite? Vastasime. Paistab, et ei olnud ilmtingimata õiged vastused. Seetõttu järgnes ka kolmas etapp, kus õpetaja selgitas, mida Liiv või Koidula või kes iganes tegelikult öelda tahtis.

Ja mina mõtlesin veel, et olen tark, sest olin veetnud ühe koolipäeva eelse öö Sofi Oksaneni romaani lõpuni lugedes, mistõttu läksin kooli magamata. Tutkit! Ma pole siiamaani kindel, mida Oksanen ütles, ja ausalt öeldes ei mäleta ka teose sisu. 

Tummisemate erialadega on lood keerulisemad – füüsika ja matemaatika vajavad lisaks loetletud omadustele ka pikemat tudeerimist, mis pehmemate erialade puhul pole tingimata vajalik akadeemilisel tasemel. Ent samas ei ole välistatud, et üks hea illustreeriv GIF-fail aitab Pythgorase teoreemi paremini selgitada kui magistrantuuris omandatud teadmised matemaatilistest selgituskäikudest.

PISA testidest ei piisa

«PISA tulemused on meil ju head!» paistab olevat viimane õlekõrs, millest kinni haarata. Ei tea küll, mis peaks juhtuma, et neist eksamitulemustest ja muust statistikast vähemalt viis küünt lahti lastaks. Ja keskendutaks sisule ja protsessile enesele ning selle saavutamisele, et kooli lõpetavad eluterved inimesed, kes tahavad Austraaliasse põgenemise asemel edasi õppida ja normaalsed kodanikud olla. Lapsed ei vaja spetsialiste, kes treenivad neid PISA testideks – nad vajavad normaalseid inimesi ja ka eeskujusid, eriti kui selliseid kodus ei leidu.

See tulemus PISA testis ei kajastu Foto: Ekraanipauk

Eriti ilmekas oli Rain Epleri matemaatikatund Riigikogus endisele peaministrile Jüri Ratasele. No ei tule see kõige lihtsam protsentarvutus välja, tee või tina! Võib ju väita, et siinse loo autor on sattunud induktsiooniprobleemi kütkesse. Ilmekas on see aga isegi võrdluses kõige muuga, mis siin imeilusas ilmas toimub.

Nii palju siis meie PISA testist, kui endine peaminister mõni päev hiljem valitsejate kogus niimoodi ämbreid kolistab. Eks ta ole poliitikuga kaasas käiv taak – no ei ole seda filtrit aju ja suu vahel, et suudaks oma lollust varjata!

Üks perspektiiv PISA tulemuste tõlgendamiseks on, et meil on ruumi langetada hariduse kvaliteeti ilma normaalse ühiskonnana toimimist ohtu seadmata. Et me ei pea tõmblema medalikoha nimel ja hoidma püsti nii massiivset ja ebaefektiivset koolivõrku, eriti kui riigil raha pole.

Siin jõuamegi järeldusele, et pea kõigi Eesti murede iva on väike elanikkond ja hõre asutus, mis teeb kõik teenused rongisõidust hariduseni maru kalliks. See tekitab ka vastakaid tundeid automaksu osas, sest maksustatakse midagi, mis on ühele luksuskaup, aga teisele ainuke viis ellujäämiseks.

30 inimest ühe ruutkilomeetri kohta on juba Euroopa üks madalamaid näitajaid. Selline asustustihedus on võrdväärne Lätiga, tihedam vaid Rootsist ja Soomest (ent ärgem unustagem seejuures, et Rootsi ja Soome põhjapiirkondade tundra on täiesti asustamata). Meil on Valga- ja Võrumaa, kuhu tahame ronge ja gümnaasiume. Kui Harjumaa elanikkond ja pindala välja arvata, saame asustustiheduseks üldse vaid 17 inimest ühe ruutkilomeetri kohta... Nüüd on ehk aru saada, miks on raske teha ühistransporti ja kulukas hoida kooli üleval magistrikraadiga õpetajate toel? 

Eelmisel aastal jäi puudu tuhatkond õpetajat. Probleemid õpetajate puudusega ilmnevad eelkõige väiksemates ja vaesemates koolides. Prežtiissematesse koolides läheb ikkagi õpetajate koorekiht. Ja ülereguleeritud keskkonnas on kannatajaks just nõrgemad koolid ja tõrjutumad ühiskonnakihid. Kui kogenud õpetajate põlvkond otsustab lahkuda, saavad kõige rohkem pihta needsamused väiksemad ja vaesemad koolid. Solidaarsus à la Estonia.

Paistab, et kõik soovivad mingit lahedat koolireformi teha, aga teeks siis juba veidi fundamentaalsema? Maavärinaid meil ei ole; paneks koolivõrgu värisema? Kindlasti on siinkohal vastuseks: «Aga teeme homme!» Tuntud räppar Metsakutsu küsib selle peale: «Aga miks mitte täna?»