SEPTEMBER 2001 ⟩ Eestis lehvisid leinalipud 9/11 ohvritele, aga mitte metanoolikatastroofi omadele

Jätkame 2001. aasta leinakuu septembriga. Teisel pool ookeani langesid  tornid, aga Eestit kaks päeva varem tabanud metanoolikatastroof oli rahvastiku suhtarvu poolest traagilisem. Nagu emeriitpoliitik, kõigi ministrite minister ja Eesti numero uno riigimees Jürgen Ligi on öelnud: «Elu ongi üks suur kannatamine.» 

Et Jürgeni tarkustera siia üksi merelainetele hulpima ei jääks, parafraseerin väärtuselt temaga võrreldavat riigimeest Winston Churchilli: «Ma saan teile lubada pelgalt higi, verd, pisaraid, ja kui hästi läheb, siis retsepti, kuidas metanooli ja etanooli õiges koguses doseerida ja siin imeilusas ilmas edasi elada.»

Eesti joomakultuur

Pole üllatus, et üks suur Nõukogude pärand oli 2001. aastal ja on kahjuks siiani noorte puhul loomulik, piire kompav, ja vanematel asjaarmasajatel piire ületav joomine. Vast iga eestlane teab või on kuulnud inimesest, kes nooruspõlves on alkoholi tõttu haiglasse maoloputusele sattunud. Alkoholist mõnu (või oleks õigem öelda lohutuse?) otsimine jääb kahjuks paljusid saatma ka hilisemas elus. Kuidas saata reede ja nädalavahetus mööda ilma lakkumisesta? On see ju esmapilgul hea ja ka turvaline võimalus rihma lõdvemaks lasta ning lihtne moodus inimroboti õlivahetuseks.

Jäämäe veepealne tipp ongi n-ö pingirahvas või tänaval laaberdavad alkaššid. Teine pool on enda meelest mõõdukad tipsutajad. No mis see paar õlut igal õhtul ikka teeb? Ja no nädalavahetuse plaanid on meile kultuuriliselt niikuinii ette kirjutatud – livin' la vida loca! Kümme käsku keelavas toonis, ja üheteistkümnes – sina pead jooma!

Olen kuulnud arvamust, et hele lahja õlu ongi see kurja juur. No vähemalt sümptomina kindlasti – sümboliseerib sellist pehmet ja leebe maandumisega dekadentsi. Ühel hetkel oled täiesti korras vend, funktsioneerid, nalja ja naisi on nabani. Järgmisel kõlgud aga juba allakäigutrepi viimasel astmel ja pähe turgatab mõte – oh, kaunis hetk, viibi veel! Lennart Meri, kellest ka hiljem juttu tuleb, on öelnud: «Inimene on üksnes inimese võimalus. Ta peab oma võimaluse teostama, et inimeseks saada, ja see võimalus on igale inimesele, igale põlvkonnale ja igale rahvusele ainult üks kord antud.»

Ei ole väga palju inimesi, kes suudaks eesti keelt nii ilusti kasutada ja samal ajal anda edasi väga olulise mõtte ka käesoleva loo kontekstis.

Sidruniga odekolonn Troinoi – väike pildike, mis on jätnud jälje lapsepõlveajast; joodikute lemmikjook. Foto: Mihkel Maripuu

Metanoolikatastroof 2001. aasta 9. septembril 

Alustuseks lühidalt sellest, miks metanool üleüldse nii ohtlik on. Metanooli lagunemisel tekivad organismis laguproduktid – sipelghape ja formaldehüüd. Ohtlik on juba 50 ml annus, aga on olnud ka juhtumeid, kus vaid neli milliliitrit on inimese pimedusse jätnud. Paradoksaalselt on aga metanooli vastumürgiks just etanool.

Dokumentaalsarjas «Tõe jäljed» metanooli kuritarvitamise teemast rääkides tõstis kohtuekspert Enn Vellendi esile juhtumit, kus terasena karastunud ja geeniloterii võitnud indiviid oli kurgust alla valanud pool liitrit metanooli, sellele aga järgnes uus seltskond ja liiter etanooli. Tulemus? Hommikul korralik pohmell, aga muidu elu nagu elu ikka. Ilmselt on kõik natuke väiksemates külades, alevites, alevikkudes üles kasvanud inimesed näinud neid joodikuid, kes on oma väikse ja õnnetu maailma tippkiskjad. Joovad ja joovad, aga hing kehast ei lahku.

Helistage Hando Tõnumaale, las uurib ka seda «bomš as apex predators» -vandenõud. Loodetavasti ei jää tolle korüfee suurimaks teeneks Genka inspireerimine ja sõnad, millega on võimalik panna naeratama kauneid daame (ja loodetavasti ka teid, kallid lugejad, sellise morbiidse loo keskel): «Su rind pole lame nagu Hando Tõnumaa Maa.»

Metanoolikatastroof ise sai aga alguse poisikeste tembust. Teismelised Deniss ja Robert varastasid ettevõtte OÜ Baltfet territooriumilt kümme 200-liitrist metanoolivaati. Kokku oli vaate nelikümmend; nagu toona kombeks, jättis potentsiaalselt väga ohtliku aine turvamine pehmelt öeldes soovida. Röövi oli tellinud Sergei Maistrišn, kes müüs kraami omakorda edasi tuntud salaviinakaupmehele Aleksandr Sobolevile.

Olgu juba ennetavalt öeldud, et Sergei sai karistuseks 2,5 aastat ja Aleksandr viis aastat kinnimajas. Tundub üpris leebe, arvestades, et kirstu läks 68 ja invaliidiks jäi lisaks 43 inimest. 25 last kaotasid ühe või mõlemad vanemad. Numbrite põhjal on asjakohane nimetada toimunut massimõrvaks, aga toonane kohtuotsus ütleb justkui, et kaabakate süü ei seisnenud sisuliselt milleski enamas kui hullule inimesele revolvri andmises. 

10. septembri Postimehe esikaas - see oli alles algus, katastroofi esimene päev Foto: Postimees

Kriisi kulg oli eskalatsiooni, ehkki mitte mastaabi poolest võrreldav koroonakriisiga. Eesti prokuratuuri aastaraamatus on 10. septembril aset leidnud sündmuste kulg  märgitud kellaajaliselt:

kell 9 – surnuid 11; 
kell 10 – surnuid 16; 
kell 11 – surnuid 20, haiglas 24 inimest;
kell 13 – surnuid 22, haiglas 33 inimest; 
kell 15 – surnuid 24, haiglas 37 inimest. 

Olulise konteksti annab dokumentaalsarja «Tõe jäljed» teine jagu, mis loob pildi just toonase lihtinimese vaatenurgast.

Tagasi vaadates on neil, kes polnud selleks ajaks juba täisealised ja mõtlemisvõimelised, ilmselt raske ette kujutada, kuidas erines 2001. aasta elu tänase 2023. aasta olukorrast. Inimesed oli tunduvalt vaesemad; tavaline vaesuse piiril elav inimene pidi kokku hoidma kõikjalt, kust võimalik. Niisiis olid ka paljud metanoolikatastroofis kannatanud tänases mõistes tavalised inimesed, mitte ilmtingimata parmud. Kes tähistas kangema kraamiga edukat kartulivõttu, kes lahutas lihtsalt puhkepäeval meelt – sellised tavad on ju siiani elujõulised.

Praegu on raske ette kujutada, mis mõju avaldasid president Lennart Meri sõnad katastroofi kohta: «Ma ei tea midagi traagilist Eestis.» Hiljem lisas president Meri, et Pärnu salaviinaohvrid on oma surmas paljuski ise süüdi ning mürgiviina tõttu hukkusid rumalad ja kergemeelsed inimesed. Kuu hiljem lõppes tema ametiaeg ning presidendiks sai Arnold Rüütel.

Mingil määral on vast mõistetav, et Meri pidas toimunut Eestile häbistavaks ja Nõukogude pärandiks. Olime ju olnud iseseisvad alles kümme aastat ja väline maine oli toona väikese riigi jaoks veel olulisem kui praegu. Need karmid sõnad Eesti siiani silmapaistvamalt presidendilt aga pälvisid palju negatiivset tähelepanu. Mõni asjaosaline ei suutnud neid unustada ka 2006. aastaks, kui president Meri meie hulgast lahkus.

Vürtsi lisab asjaolu, et kohtuekspert Ell Vellend, kes oma pika praksise jooksul on näinud kõiksuguseid, sh joodikute maksu, rääkis sarja «Tõe jälgedes» metanooli-jao lõpuosas, et metanoolikatastroofis oli ennast päris põhja joonud joodikuid vähe. Ei esinenud tavapärast kollakas-pruunikat maksa, mis on omane sellele ühiskonnagrupile. Tegemist oli suuresti lihtrahva probleemiga. Empaatilisema aastalõpukõnega esines äsja ametisse saanud president Rüütel. Tagantjärele on muidugi lihtsam olla erapooletum ja teistsugust sõnumit pakkudes eelkäijast eristuda.

Metanoolikatastroof pole aga midagi Eestile ainuomast. Näiteks juhtus 12 aastat hiljem sama lugu islamiusklikus Liibüas, kus alkoholi tarvitamine on üleüldse keelatud. Mürgistuse said ligi tuhat inimest, neist sada ka surid. Positiivne on aga seejuures, et Eestil oli võimalik Liibüat nii rahaliselt kui ka oskusteabega toetada ja saata appi üks Pärnu juhtumi kangelastest doktor Raido Paasmaa.

9/11 päästis Eesti maine, aga mürgine metanool jäi inimeste südametesse

9. septembril alanud metanoolikatastroofi rahvusvaheline kajastus peatus, kui 11. septembril toimus rünnak USA kaksiktornidele. Need kaks sündmust olid, mõistagi, eri iseloomudega; USA tragöödia kujutas endast siiski otsest rünnakut Ühendriikide vastu. Samal ajal aga hukkus Eestis protsendina rahvastikust viis korda rohkem inimesi. Ilmselge on, et tänasel päeval oleks tegevpoliitikuil keeruline selline sündmus maha vaikida. Välispoliitilises plaanis ongi Eesti nii ajalooliselt kui kindlasti ka pragmaatilistel kaalutlustel olnud tugev. Sisepoliitilises plaanis näib aga, et rahvana on meid siiamaani saatmas lõhe lihtsamate inimeste ja eliidi probleemide vahel. Asi pole isegi mitte selles, et ilmtingimata peaks kõigile raha jagama ja sotsialismi ehitama, vaid puhtalt retoorikas.

Kummastav fakt, mis seda lugu lõpetama jääb, ongi sümboolne – leinalipud lehvisid Eestis kaksiktornide rünnakus hukkunute mälestuseks, aga metanoolikatastroofi omadele mitte.