LAPSEPÕLV JEHOOVA TUNNISTAJANA ⟩ Aadama ja Eva rollimängud ning arvutimänguaja teenimine piiblit lugedes

Jehoova tunnistajate kuningriigisaal Foto: Margus Ansu
, endine Jehoova tunnistaja
Copy

2000-ndate alguses käisin väikese poisina Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis, kuulasin jumalasõna, sirvisin «Vahitorni» ja teenisin arvutiga mängimiseks aega piiblit lugedes. Teiste lastega tegime Aadama ja Eva rollimängu ning mu vanaema on elevil viimsestpäevast – aga temaga pole ma juba üle kümne aasta suhelnud.

Minu emapoolne pere on Jehoova tunnistajad. Ema jaoks oli tähtis, et ma tema perega suhestuksin ja nendega ühiseid tegevusi teeksin. Minu isa ja terve tema pere on samas usust nii kaugel kui võimalik; ta on tänaseni mu ema täielik vastand. Kuid ema huvides tõmmati mind Jehoova tunnistajate vahvasse rühmitusse juba enne lasteaeda minemist. Ma ei osanud veel lugeda, kuid sain jehoovakate pühakojas – kuningriigisaalis – jumalasõna kuulata. Kuningriigisaalid on need steriilsed kollastest tellistest hooned, mida võib näha näiteks Nõmmel või Keilas ja mis on ehitatud koguduse liikmete annetuste toel.

Kuningriigisaalis puuduvad igasugused kaunistused. Sa istud sisuliselt kollases konverentsisaalis bussiistmel. Seintel puudub isegi ususümboolika, sest ikoonide kujutamine käib Jehoova tunnistajate usu vastu. Näiteks ei kasuta jehoovakad kristluses levinud ristisümboolikat, et jumalat kummardada, sest «piibel käsib põgeneda ebajumala kummardamise eest». Kui hiljem käisime kooliga näiteks Jaani kirikus, siis oli see jehoovade kuningriigisaaliga võrreldes tõeline sensory overload.

2000-ndate alguses toimus Linnahallis mitmel aastal jehoovakate massristimisi, kuhu kogunes tuhandeid liikmeid. Seal oli ääretult igav, aga paar korda päevas käis Tallinn-Helsingi helikopter ning selle maandumist ja minemalendu oli vähemalt äge vaadata. Lisaks suurematele üritustele käisin emaga kord nädalas kuningriigisaalis ja väiksema grupiga kokkusaamisel ühes Õismäe korteris Harku kandis, kus loeti piiblit ja vesteldi täpsemalt seal kirjutatu üle.

Lasteaiaealise lapsena puudus mul igasugune huvi täiskasvanutega mingi raamatu üle arutleda. Mind huvitasid hoopis Cartoon Network, GTA ja kõik muu, mis ühele väiksele poisile meeldida võiks. Õnneks polnud ma ainuke nagla, kes oli sunnitud seal käima; mulle olid seltsiks paar ema sõprade last, nimetagem neid Maarjaks ja Annaks. Nemad olid küll usust natuke rohkem sisse võetud kui mina, aga nõustusid siiski minuga mängima. Kahjuks piirdusid mängud peamiselt kahe valikuga: kas hammustada minu kätt nii kõvasti, et nahk läheb katki ja veri hakkab immitsema, või kakelda omavahel selle üle, kumb minuga abielluda saab. Kui vedas, saime teha Aadama ja Eeva rollimängu, aga siis nad kaklesid jälle selle üle, kumb neist seekord Eeva on. 

Õismäe korteris hängimine ei olnud samas kõige hullem. Kui ema mul mängida ei lubanud, sain veerida piiblist sõnu ja kuulata lugusid Paabeli torni või Moosese kohta. Mul tekkis suur tahtmine lugema õppida, sest iganädalaselt kuningriigisaalis perset laiaks istudes ja igavusse surres jäi mulle iga kord silma üks äge brošüür pealkirjaga «Vahitorn». Just nimelt «Vahitorn» ajendaski mind lugema õppima, sest ma elasin suures lootuses, et selles ägeda kindluse pildiga brošüüris räägitakse kindlasti rüütlitest või millestki sama vingest. Sellega kaasnes mu elu üks suuremaid pettumusi. Kui olin piisava lugemisoskuse omandanud ja lõpuks «Vahitorni» kätte haaranud, avastasin seda lugedes, et seal on vaid väljavõtted piiblist. Mitte sõnagi kindlustest või vahitornidest! Kui ma sellest aru sain, purskasin lihtsalt nutma ja vandusin nii, kuidas üks väike laps oskab.

Lugemist oli piibli tõttu väga palju ning tänu kuningriigisaalis käimisele ja piibliveerimisele Õismäel suutsin ma juba kolmeaastaselt iseseisvalt «Miki Hiire» ja «Asterixi» koomikseid lugeda. Emapoolse perekonna õnnetuseks köitsid mind koomiksid palju rohkem kui piibel, ning selleks, et mind lugema motiveerida, lubati kahetunnisele arvutiajale kuni tund aega juurde, kui ma lugesin piiblist kindla arvu lehekülgi valjult ette. Teisisõnu – tänu jumalale oli mul võimalik iga päev poole kauem GTA-s inimesi maha lasta. Lasteaialapsena oli mu lugemisoskus juba nii hea, et mind valiti kuningriigisaalis sadadele inimestele piiblit ette lugema.

Kuigi ma olin tolleks hetkeks veetnud põhimõtteliselt suurema osa elust piiblit lugedes või jutlusi kuulates, ei tekkinud mul ometigi kunagi sellesse usku. Isegi väikese poisina ei tundunud need jutud mulle veenvad. Kui ma tädiga koos piiblit pidin lugema, siis ta rääkis, et kui me ühel päeval taevasse läheme, siis elavad kõik olevused üksteisega harmoonias. Lõvi ja kits on parimad sõbrad, lõvi ei söö kitse ära ning üleüldse keegi ei söö enam liha, sest see tähendaks teise olevuse tapmist. Aga ma olin väike paks laps ja ma läksin endast nii välja! Mõte paradiisist ja sellest, et liha ei tohi süüa, ei klappinud mitte kuidagi kokku.

Jehoova tunnistajatel on väga palju kõikvõimalikke kiikse. Näiteks kogu mu emapoolne pere helistas mulle alati üks päev enne mu sünnipäeva. Jehoova tunnistaja ei tohi teisele inimesele õigel päeval õnne soovida. Lapsena jäi mulle arusaamatuks, miks me ainult isapoolse perega jõule pidasime. Jehoovakatel on seevastu arusaam, et Jeesus ei palunud rahval oma sünnipäeva tähistada, mistõttu jõule ei tähistatudki. Minu maitse jaoks räägiti ühtlasi liiga palju viimsestpäevast ja lunastusest, nagu oleksid need kohe ukse taga.

Mida vanemaks ma sain, seda vähem tahtsin sellega end seostada. Kui oli vaja minna kuningriigisaali, jooksin isa juurde peitu ja lootsin, et ta ei luba emal mind kaasa võtta. Mõnikord see õnnestus, mõnikord mitte. Minu õnneks suutsid vanemad omavahel rääkida ja minu enda vähese huvi tõttu mõistis ema, et mind pole vaja sinna kaasa tirida. 

Kui sa ei ole enam Jehoova koguduse liige, siis teised Jehoova tunnistajad ei või enam sinuga suhelda. Seega saan ukse taga koputavatele Jehoova tunnistajatele õnneks öelda, et nad ei tohi enam minuga rääkida, sest olen n-ö eks-jehoova. Samas tähendab see seda, et ka minu emapoolne perekond ei tohi minuga suhelda.

Õnneks on vaid mu vanaema nii tulihingeline Jehoova tunnistaja, et ta (ainukesena ema perest) enam minu eksistentsi ei tunnista. Temaga pole mul üle kümne aasta kontakti olnud. Vanaema peaks praegu olema koguduse juht ühes väikelinnas.

Hiljuti rääkis ema, et vanaemal pidavat olema elu parim periood, sest viimnepäev on kohe tulekul. Viimselpäeval pääsevad uskujad lõpuks taevariiki ning kõik uskumatud ja patustajad saavad karistatud. Jehoova piibel ütleb, et viimnepäev on tulemas mitmesuguste märkide põhjal: maailmasõda, näljahäda ja katk. Maailmasõja algust võib näha Vene-Ukraina sõjas, näljahäda toiduhindade mitmekordistumises, katku koroonaviiruses. Neid märke on veelgi, kuid eri kriiside ja konfliktide valguses on jehoovadel praegu viimsepäevapidu. 

Vaatamata kõigile kentsakustele sain tänu Jehoova tunnistajatele selgeks hulga vajalikke oskusi. Tänaseks on sellega seoses jäänud meelde peamiselt positiivsed asjad ja alati on vahva inimestele öelda, et tänu piibli lugemisele sain lapsepõlves arvutiaega juurde teenida. Mu mälestused seoses selle aja ja usuga ei ole negatiivsed; vaatamata kõigile mu pere jõupingutustele mind lihtsalt ei suudetud kunagi uskuma panna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles