MUSLIMGAUZE ⟩ Ambient automaatide vastu. Muslimgauze Palestiina-Iisraeli sõjas

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Copy

Kuulsaim juut kultuuriinimestest on praegu Steven Spielberg, kelle väljaütlemised mõjutavad kahtlemata maailma seisukohta Iisraeli ja Palestiina konfliktis.

Muslimgauze, kelle austajate hulka kuuluvad Eesti tuntud muusikud ja näitlejad, omandas müstikaoreooli asjadekombinatsiooni tulemusena. Ta kasutas plaatidel Palestiina ja teiste moslemiriikide teemalisi pealkirju ja stiliseeritud pilte. Ta andis muusikat välja kõikide plaadifirmade alt, kes tema poole pöördusid, mitu plaati aastas, kokku üle saja, stiiliks läbistamatuna tunduv ambient. Ta suri 37-aastaselt ootamatu verehaiguse tõttu.

Inglise post-industrial-grupi O Yuki Conjugate liige Andrew Hulme esines Muslimgauze'iga Jaapanis ja jagas temaga nari. Kõige elavamalt mäletab ta Muslimgauze'i sinakaspunaseid jalgu, millelt pudenesid nahatükid – Muslimgauze liikus Tokyo jäistel jaanuaritänavatel plätudes. «Oli selge, et tema tervis pole korras,» meenutab Hulme plaadikarbiga «Chasing the Shadow of Bryn Jones» (2014) kaasnenud raamatus.

Muslimgauze'i muusikat ilmub endiselt igal aastal. Tema peamine plaadifirma Staalplaat ei soovinud pärast surma tema muusikat välja anda, mille peale muusiku vanemad ütlesid aga, et viskavad siis lood prügikasti, ja palusid autoritasu annetada heategevuseks. Staalplaati juht Geert-Jan Hobijn heldis. «Tema muusika läks järjest paremaks,» arvab Hobijn.

Staalplaat väljastas tänavu plaadid «Home Demo Tracks» ja «The Remix», mis on samuti ilmselt demo. Muslimgauze pakkus tihti plaadifirmadele üheksat remiksi ühest oma loost. Pealkirjadeks on numbrid. Meloodilisus jääb alla Muslimgauze'i eluajal ilmunud muusikale, kuid neid vinüüle, CD-sid ja kassette valmistatakse mõnisada tükki ja müüakse läbi.

Neurootilisuse mõõdukas tase võib olla kasulik, tuua kaasa suurema motiveerituse ja produktiivsuse. Muslimgauze hakkas palestiinlastele kaasa elama 1982. aastal, kui Iisrael surus Liibanonis maha seal paiknevate PLO võitlejate rünnakuid, teda pahandasid aga juba varem NSV Liidu sissetungid Afganistani ja Poolasse. Ta uuris olukorda Pakistanis, Tšetšeenias ja teistes moslemiriikides ning mõistis, et konfliktides on süüdi lääne huvi maavarade ja võimu vastu.

Araabia kultuur võib olla meelitav: araabia arhitektuur, jne. Kõik Muslimgauze'i tundnud inimesed ütlevad, et ta ei teadnud poliitikast tegelikult midagi; teadmised pärinesid ajalehtedest kooli raamatukogus. Koolis õppis ta graafilist disaini. Aga talle ei meeldinud rõhujad ja ühes Hollandi raadiosaates ütles ta, et oleks võinud Palestiina asemel valida Lõuna-Aafrika Vabariigi mustanahaliste, baskide ETA või IRA propageerimise.

Me ei tea, mida asjad võivad väärt olla. Pepsico müüs Nõukogude Liidule 17 allveelaeva eest Pepsit. Muslimgauze'i 1983. aastal ilmunud esimene plaat «Kabul» ja kassett «Opaques» on Discogsi andmetel väärt vähemalt kaht allveelaeva. (Aasta varem ilmus plaat artistinime all, mida ta kasutas vaid korra.) Muusika on rohkem dub kui ambient. Kaanepildid on paljunduses tehtud koopiad, ilmselt inspiratsioon James Ferrarole ja tema projektidele Lamborghini Crystal ja K2.

Muslimgauze ja Ferraro liiguvad ja salvestavad mingites katakombides, koobastes. Troglodüüdid keset stalagmiite. Harry Sword jõuab raamatus «Monolithic Undertow» drone-muusika jälgi ajades koobastesse. Inimesed kogevad und oodates hüpnagoogilisi seisundeid. Kogetavaid vaimupilte mõjutab mälu. Pimedasse allilma mindi joonistama põhjusega: seal hakati asju ette kujutama, kuulma helisid, mida muidu ei kuuldud.

Plaadifirmas Recloose paar Muslimgauze'i plaati välja andnud Simon Crabi hinnangul polnud Muslimgauze'i muusikas midagi araabialikku peale sämplite. Muslimgauze katkestas Recloose'iga ja ka austraallaste Extreme Recordsiga lepingud – plaate ei ostetud isegi nii palju, et müük katnuks levitamiskulud. Palju poed ei tahtnud selliseid plaate müüa.

Kui Carlo Ponti oli teinud Jean-Luc Godard'iga viis filmi, ütles ta: aitab, ma olen kaotanud nendega kümme aastat tervist.

Alguses peamiselt ise plaate väljastanud Muslimgauze sai lepingu Staalplaatiga. Salvestuste kvaliteet jäi lo-fi'ks, aga kujundused paranesid. Südamliku tüdrukupildiga «Irani» (1988) kaanele ilmus oranž värv. Roheline «Hamas Arc» (1993) kujutab iraanlannasid relvatreeningul. Plaadil kõlab ajaloo ühe parema pealkirjaga pala «Yasser Arafat's Radio». «Betrayali» (1993) kaanefotol surub palestiinlaste juht Arafat vastaspoole peaministri Yitzhak Rabini kätt.

Muusika muteerus abstraktsemaks, liikus teise Staalplaati artisti Zoviet France'i ja Saksa muusiku Stephan Micuse maile. Sahinad, krõpsud, praginad. Beduiinid. Puuduvate rütmide vaimud hõljusid. Kunstimõõtmismasinad jooksid kokku. Vahel võeti Muslimgauze kogumikele kõrvuti Fatboy Slimi ja Asian Dub Foundationiga.

Staalplaat palus tiraažide määramiseks soovijatelt ettetellimusi ja andis plaate välja piiratud koguses. Muslimgauze vaatas selle peale viltu: ta soovis, et plaadid oleks müügil kogu aeg. Mitmed tema Staalplaati alt ilmunud plaatide kujundused olid tema arvates liiga ilusad.

Ta andis käputäie kontserte. Eestiski plaate mänginud JD Twitch korraldas Muslimgauze'i kontserdi 1996. aastal Šotimaal. Muslimgauze sõitis rongiga, eksootilised trummid kaasas. Kontserdile tuli kuus inimest. Muslimgauze ise oli üks umbes kümnest kuulajast Throbbing Gristle'i kontserdil 1981. aasta paiku Manchesteris.

Twitch imestab, kust ta sai Araabia hääli ja helisid enne internetti. Muslimgauze ei tahtnud öelda. Räägitakse, et ühes poes, kus ta käis plaate müümas, tuli kontorisse jõudmiseks läbida maailmamuusikasektsioon ja ta seisis tihti seal, diktofon taskus ja lindistas poes mängitavat muusikat, et ei peaks plaatidele raha kulutama.

Tema muusika laenab palju souli, näiteks pala «Zeefim» (1995) trumme Lafayette Afro Rock Bandi tuntud plaadilt «Soul Makossa» (1973). Tihti võttis ta dub-dotsendilt Scientistilt. Muslimgauze teatas, et ei kasuta sämplerit. Eks ta valetas ka vahel, arvatakse netis.

Eelkõige Muslimgauze'iga töötamise poolest tuntud John Delf meenutab, kuidas muusik sisenes tema stuudiosse, ulatas rütmilõikudega lindi ja küsis, kas Delf oskaks seda miksida. Rokkbändidega harjunud Delf ei mõistnud. Muslimgauze näitas ette. Miksimislaud oli instrument. Delf ja Muslimgauze liigutasid fadereid ja lisasid efekte.

Pärast üheksat kuud stuudios oli «Vote Hezbollah» (1993) valmis. Delf kuulis kliendi poliitilisest eelistusest alles siis. Muslimgauze ei rääkinud inimestega millestki peale muusika. Stuudios oli tal kaasas paar banaani või õuna. Ta maksis Delfile iga päev sularahas. Kolm-neli tundi, 15–20 naela tund.

Paljud klassikalise muusika nüüdisesitajad pole hakanud heliloojateks. Paljud mitteklassikalise omad on. Sleep oleks võinud interpreteerida Black Sabbathit. «Kui palju te teate elektroonilise muusika esitajaid, kes ei esita enda muusikat?» küsib kirjanik Michel Faber. Andre 3000 lõpetas räppimise, sest tal polnud millestki rääkida.

Instrumentaalne muusika peaks olema rahvusvaheliselt kergemini omandatav, ometi paistab maailma vaadates, et muusika läheb paremini lauluga, ingliskeelse lauluga. Reisijad kaebasid, kui lennujaamad proovisid Brian Eno muusikat mängida. See meenutas neile surma.

Õnnelik lõpp pole alati vajalik, aga võib hakata vaevama, kui seda ei anta juba mitmel korral.

Muslimgauze'i tehtud remiksplaadid on rütmikamad, näiteks The Rootsmaniga «City Of Djinn» (1997), kus paladele on antud kohanimed: «Gaza (Parts 1 & 2)», «Marrakech», «Mecca». Techno kõlab plaatidel «Bass Communion v Muslimgauze», remiksitavateks progemehe Steve Wilsoni projektid nagu Porcupine Tree. Soomlaste Panasonicut remiksides võiks stiilinimetuseks olla tribal ambient, mida on viljelenud Banco de Gaia, John Zorn, Steve Roach, Michael Brook.

Muslimgauze'i tuntud austajad Eestis kommentaaridest loobusid. Nüüdisaegsel välismaal leidub Muslimgauze näiteks Gold Panda DJ-Kicksi plaadil. MIA sämplis Muslimgauze'i võimsaid rütme rohkem kui ühes laulus.

Muslimgauze arvas, et tema muusika ja poliitika võivad seista lahus: «Need lood ei sisalda sõnu, sest see oleks mõjutamine. Igaüks otsustagu ise.»

Rühmitus Fun-Da-Mental räppis moslemitest tõsisemalt. Muslimgauze'ist kirjutajad on esitanud hüpoteetilise küsimuse: missugust muusikat oleks ta teinud pärast 9/11?

Luuletaja Richard Skinner ütleb, et Muslimgauze on electro-raï. Alžeeria muusikastiil, aga elektrirai on üks kõige erilisemaid kalu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles