«EARTH 2» ⟩ Viimased uudised Maa sisemusest. Kuidas seletada Earthi Eestile (ja Eestit Earthile)

Earthil ilmus novembris 30. aastapäeva versioon plaadist «Earth 2». Kunstlikud süsteemid täidavad muuseumide rolli.

Kui soovisin bändiga vestelda, küsis Earthi plaadifirma Sub Pop: aga miks me peaks? Public Image Ltd tõmbas Rock Summeril kohale 100 000 kuulajat, ütlesin. 35 aastat hiljem esines pungipioneer John Lydoni ansambel Tallinnas oluliselt väiksemas kohas, jätsin ütlemata.

Earthi populaarsus on liikunud teistsuguses suunas. Earth pani alguse drone metalile ja nende mõjusid on ka post-rockis, näiteks Sigur Rósis. «Earthi tähendust Ameerika undergroundis on keeruline ignoreerida,» kirjutas Mihkel Raud 2006. aastal Eesti Päevalehes. «Earth 2» sünnipäevaplaadil remiksivad bändi sõltumatu muusika korüfeed Kevin Martin, Justin K. Broadrick ja eksperimentaalse Maini liige Robert Hampson.

Earth, Boris ja Sunn O))) kõlavad «The Limits of Controlis» Jim Jarmuschi filmimaastike inspiratsiooniallikatena. Earth väljastas hilisemal perioodil plaate Sunn O)))-le kuuluva plaadifirma alt. Jaapani bänd Boris, kes 2023. aastal lõpuks Eestisse esinema jõudis, tegi oma plaadist «Absolutego» Earthi auks Special Low Frequency Versioni. Nende tippteos «Flood» (2000) koosneb 70-minutisest palast. Boris oli maineka avandgardajakirja The Wire kaanel.

«Earth 2» kaanel on hobused. Tillukesed, nurgas. Raamitud on tühjus, mitte pilt. Earthi vedaja, pika halli habeme ja parkunud nahaga Dylan Carlson on minevikuga mees. Nagu tegelane mullu surnud Cormac McCarthy mõnes karmi maa romaanis. Veini kohta öeldakse vahel earthy. Seda mullatunnet tekitab geosmiin. Teadlased pidasid mulda veel sadakond aastat tagasi lihtsalt maas vedelevaks sodiks, mille sees taimed miskipärast eelistavad kasvada.

Earth võttis nime Black Sabbathi esialgse nime järgi. «Earth 2» on Earthi debüütplaat. Veider pealkiri tuleneb ilmselt sellest, et 1991. aastal ilmus bändilt «Extra-Capsular Extraction», mis sisaldas samamoodi kõigest kolme pala, kuid oli lühem, mistõttu tööstus liigitas selle EP-ks. Bassimees pani ülejäänud lugudega plehku. EP ainsas vokaaliga loos tegi häält Kurt Cobain. «Sub Pop andis Earthi välja, sest tahtis meeldida Kurtile,» selgitas Sunn O))) kitarrist Stephen O'Malley.

Grunge'i kõige tähtsamas plaadifirmas 1989. aastast töötav Megan Jasper meenutab Sonic Youthi muusiku Kim Gordoni koostatud esseeraamatus «This Woman's Work» (2022) alguspäevi: pidevalt ettevõttesse helistavad ja raha nõudvad särgi- ja plakatitegijad, laudadel istuvad ja vinüülplaate ümbristesse sisestavad Mudhoney, Tad, Screaming Trees. Sisestamise eest maksti tulevastele rokkstaaridele viis dollarit tunnis. Enne Nirvanat oli Sub Pop Mudhoney firma; selle liikmetele ei öeldud kunagi ei.

Carlson on rääkinud, et eesmärk oli võtta thrash metali rajajate Slayeri stiilis riff ja mängida seda poole aeglasemalt 20 minutit. Plaadipoes töötades jäid talle kõrva 1970. aastate meditatsioonikassetid mere- ja loodushelidega. Plaadile tehti nii palju muusikat, kui ühele CD-le mahtus: 74 minutit. Lood ei ületa 30 minutit – seda piiras magnetlindi pikkus.

«Earth 2» sulgudes lisanimi «Special Low Frequency Version» ilutseb sünnipäevaplaadil ja ka algvariandil. Special Low Frequencyta versiooni ei eksisteeri. Carlson kirjeldas Earthi muusikat algul ambient metalina, drone metalist polnud siis veel keegi kuulnud. Bassi mängis plaadil Earthi teine liige Dave Harwell, ja oligi kõik – kitarr ja bass, instrumentaalne plaat. Vokaaliga lood on liiga lihtsad, arvab Carlson. Trumme ei kuule, sest bändil polnud sel ajal sobivat trummarit.

Plaadi produtsent arvas algul, et sellest tuleb kõige igavam nädal tema elus, kuni selgus, et muusika salvestatakse kihtidena. Siiski ütles ta, et eelkõige õpetas «Earth 2» talle kannatlikkust.

Küsin Carlsonilt, miks on lõpuloo pealkiri «Like Gold and Faceted».

«See viitab rohutirtsudele ilmutusraamatus,» vastab ta.

Johannese ilmutuse raamat on ainuke apokalüptiline raamat Uue Testamendi kaanonis. See on kirjutatud arvatavasti 96. aasta paiku Kreekas. Raamatul oli suur mõju hilisemale kristlikule kunstile.

«Hädahüüus kolme tulevase nuhtluse pärast» kirjutab Johannes: «Ja suitsust väljusid rohutirtsud maa peale ja neile anti meelevald, nagu skorpionidel on meelevald maa peal.»

Veidi edasi kirjutab ta: «Ja rohutirtsud olid välimuselt sõjaks valmistatud hobuste sarnased ja neil olid peas pärjad otsekui kullast ja nende nägu oli nagu inimeste nägu.»

«Earth 2» avaja pärinemine ilmutusraamatust oli selgem: «Seven Angels» räägib seitsmest inglist, kelle käes olid seitse viimset nuhtlust. Palas «Teeth of Lions Rule the Divine» on teemaks jumalad ja inimesed, lõvid ja lambad.

Plaadi tagakaanele on pillutud ilmutuslikke lauseid. «Kui ma püsti tõusin, võinuksin vanduda, et olin maapinnast mõni toll kõrgemal!» on üks.

Huvitav, eks. Plaadile «Falling with a Thousand Stars and Other Wonders from the House of Albion» (2015), millel Carlson kasutas varjunime Coleman Grey, valis ta lood deemonitest ja üleloomulikest kohtumistest.

Carlson harjutas meie vestluse ajal «Earth 2» kontsertideks. Trummariga. Ta ütles 2013. aastal netiküljele The Stranger, et pole neid lugusid ammu mänginud. Tahtis olla ainuke bänd, kes ei mängi vanu lugusid. Ta pole kunagi tahtnud teha sama plaati. Earth – alati erinev, alati sama.

Carlson ütles 2018. aastal, et tema lemmikkitarr on hetkel Squier Strat, kõige odavam variant. Ta ei näinud põhjust, miks maksta kitarri eest rohkem kui 600 dollarit. Ta kolis Londonisse ja viskas hulga asju ära. Pedaale üle nelja ei vaja. Viimane lemmik on MXR-i Shin-Juku Drive. Kitarr on häälestatud alati nagu Jimi Hendrixil.

Ta vabandas, et ei osanud algul tehnikat kasutada, raha oli vähe, aega oli vähe, rütmita oli imelik mängida. Nad olid noored.

Harwelli kohta ütles ta 2013. aastal, et nägi Harwelli paari aasta eest linna (Seattle) peal ja Harwell eiras teda. Ei tea, miks, mõtles Carlson. Võib-olla raha pärast. Stuudios võimutseja Carlson enda arvates ei ole.

Earthiga Carlson ilmselt eriti ei teeninud: albumit «Earth 2» osteti ligikaudu 2000 eksemplari; plaadist kirjutasid ainult britid, aga kõik ostjad asutasid bändi. Carlson tegi Harwellita Earthi veel mõned aastad ja läks siis heroiinisõltuvuse tõttu pikale puhkusele. Los Angelesse. Kõik mu sõbrad on surnud, tajus ta.

Earthi hakkasin mõistma 2008. aasta plaadiga «The Bees Made Honey in the Lion's Skull»: kõlab «Wurlitzeri» elektriklaver, osaleb Jazzkaarelgi esinenud kitarrist Bill Frisell, trumme lööb Carlsoni toonane pruut Adrienne Davies (tänaseni bändis).

2005. aastal ilmus plaat «Legacy of Dissolution», millel Earthi remiksisid Broadrick, Briti postrokkarid Mogwai, Briti elektroonikaduo Autechre ja teised. 2017. aastal ilmus Earthi ja The Bugi ühisplaat «Concrete Desert». The Bug on Kevin Martin ja tema tundub olevat ka plaadi «Earth 2.23: Special Lower Frequency Mix» kuraator.

«Earth 2» ja selle remiksplaat on ja ei ole muusika enne seda, kui masinad võtsid üle ja lopsaka inimlikkuse asendas jäik krigisev masinavärk. See on sound art. Helikunst. Kuulake heli, kuni ei tunne seda ära, on soovitanud nüüdismuusika helilooja Pauline Oliveros.

Carlson on ühe remiksi teinud, Mark Lanegani laulust «Waltzing In Blue». «I'm bleeding for you,» laulab Screaming Treesi varasurnud laulja. Hingeprobleemidele pole keemilist lahendust.

«Proovin üldiselt eemaldada nii palju kui võimalik ja töötada elementidega, mis määravad minu jaoks loo. Mulle on alati meeldinud, kuidas vanasti taandati dubis kõik bassikäiguks või rütmitaustaks ja üheks laulureaks või isegi sõnaks. Lisati aeglustusefekt või kaja. Mida hõredam, seda parem,» räägib Carlson.

Bass läheb trepist, trummid võtavad lifti.

Keda ta tahaks veel remiksida?

«Muusikamaailmas ei toimu eriti midagi sellist, mis mulle huvi pakuks. Vanaks hakkan jääma ilmselt.»

Eesti häälekaim Kevin Martini toetaja, Postimehe ajakirjanik Janar Ala kirjutas, et kui Martin Tallinnas plaate mängimas käis, tekkis ruumist välja pääseda tahtjatest ukse ette tropp. Seal sai vähemalt välja; Earthi plaadil roomavad lood usteta ruumis. Lood avara fantaasiaga inimestele, ja samas suletud. See on illusioon demokraatiast. Kontseptuaalkunstnike näituselt ei maksa läbi jalutada, kui puudub stiimul. Martin on jõudnud The Wire'i kaanele kaks korda.

Ala kirjutas Martini projekti King Midas Sound plaadist «Solitude» (2019) ja pani arvustusele pealkirjaks «Hinge pime linn». The Bugi nime all industrialiseeris, mürastas, survestas Martin reggaet, kirjutab Ala. King Midas Sound on Bugist aeglasem ja õhulisem, kuid siiski samavõrd külmade ja metalsete olekute poole püüdlev. Martiniga on koostööd teinud Eesti lauljatar Inga Copeland.

Õhulisem on ka näiteks Martini viimane plaat, oktoobris ilmunud «Black», muusikaline euloogia Amy Winehouse'ile. Ajal, mil Korea popmuusikas on plastmassalbumite tootmine kuue aasta jooksul 14 korda kasvanud, ilmuvad paljud Martini asjad ainult digitaalselt. Bandcampis kirjutab ta, et Winehouse'i lahkumine mõjus talle sama ootamatult kui Cobaini surm. Martin kirjeldab plaati tontliku seguna spektraalsest džässist ja shoegaze drone'ist.

«Earth 2» pakub kaht Martini remiksi: «Like Gold and Faceted (Kevin Richard Martin Remix)» ja «Angels (The Bug Remix feat. Flowdan)». Esimene on kui Valtoni «Mustamäe armastus», kus naine rasestub pelgalt aknast meest vaadates. Isolatsioonilisus. Muusika võib olla ilus, emotsionaalne või huvitav, ideaalis kõik kolm korraga.

Septembris Tallinnas klubis Studio esinenud Flowdan on Briti grime-MC. Tema, Wiley, Dizzee Rascal ja Skepta pärinevad rühmitusest Roll Deep, kellel oli Suurbritannias kaks esikohalaulu, «Good Times» ja «Green Light». Grime on agressiivsemaks arenenud UK garage, mis omakorda kasvas välja jungle'ist. «Bassine ja tume, ülbe ja geniaalne,» arvustas Müürileht Flowdani EP-d «Serious Business» (2014), kuhu kirjutasid lugusid teiste seas Bug ja grime'i-täht Coki.

Earthi plaadil kõlab Flowdan korralikult, aga kui kuulata elu jooksul ainult üht Flowdani laulu, võiks selleks olla duoga Kaiju ilmunud «Hunter». «Huntah!» räpib Flowdan justkui mustanahaline Mark E. Smith ja bass keerab nagu nuga sisikonda. Carlson teatab, et on vana drum'n'bassi-mees ja talle Flowdan Earthi plaadil väga meeldib.

«Kosmiliselt mitmekihiline kitarrimäng ja hüpnootiline rütmika,» kirjutas ERR Robert Hampsoni trance-rokibändi Loop plaadi «Sonancy» (2022) kohta ja mahutas selle aasta parimate hulka. Loopi 1980. aastate kolm meloodilist, teise koosseisuga plaati on muidugi paremad.

Hampson nõiub Earthist välja 30-minutise remiksi. See on antimonument. Audiomale. Tippmale kahjustab tervist: kaks maletajat viibivad partii ajal sõjaseisukorras. Hampsoni suur mõjutaja oli kirjanik J. G. Ballard. Carlsoni ja Hampsoni kitarrid on nende Excaliburid. Kitarrid jõuavad loogilise lõpuni ja kaovad.

Martin ja Broadrick tegid paarkümmend aastat hiphopipunti Techno Animal, kellelt soovitaks kõige mõistetavamana plaati «The Brotherhood of the Bomb». Broadrick kogus enne seda tuntust industrial-kollektiiviga Godflesh. Hampson mängis Godfleshi teisel plaadil.

Tõnis Kahu andis Eesti Ekspressis Godfleshi esikplaadile «Streetcleaner» (1989) punkte 10/10 ja kirjutas, et muusika on ühtaegu valuallikas ja samas katse enese suretamise kaudu vastu pidada. Godfleshi idee oli teha metalit, mis seisneks ainult rütmis ja riffides, vabana naeruväärsetest kitarrisoolodest ja naljakatest vokaalidest. Trummarit asendas trummimasin.

Broadrick on pärit Birminghamist, mida ta nimetab Inglismaa Detroitiks. Black Sabbathi trummar Bill Ward mäletab Birminghami pidevas udu- ja suitsuvines. Tehaste masinahelid sõid Wardi pähe erinevad rütmid. Sabbathi Tony Iommi kaotas Birminghami metallitsehhis töötades kaks sõrmeotsa ja õppis kitarri mängima iseäralikult. Tehnika ja tootmine.

36 kraadiga, ihusoojusega ei tee kunsti. Muusik peab plaadil põlema. Broadrick, kelle vanemad olid narkomaanid ja kes on öelnud, et võitleb oma muusikas lapsepõlvehirmudega, paneb «Teeth of Lions Rule the Divine'i» põlema. See on tal igemete sisse harjunud. «Justin Broadrick on ilmselt üks kõige tähtsamaid inimesi, kes viimase 30 aasta jooksul on muusikamaailmas tegutsenud,» kirjutas Ala 2014. aastal.

Kas on veel ruumi vanadele meestele? Me ei sobita enam oma tegevust loodustsüklite ja maastike sisse. Paneme lambipirnid põlema ja jätkame päeva.

Flowdan ei leidnud vastamiseks mahti.

Kultuur püsib, kuni püsib vähemuskultuur.