ÖÖELU 90-NDATEL ⟩ Suured tehasereivid, pidudesari Vibe, botaanikaaia peod – Kristjan Vosman julges suurelt unistada

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Mai-Brit Jürman
, reporter-toimetaja
Copy

Kristjan Vosmanit teavad paljud – mehena, kes tõi 90-ndatel ja 00-ndatel hulganisti välismaiseid artiste Eestisse, ühena Vibe’i pidudesarja korraldajatest ja kindlasti ühena esimestest, kes julges ka undergroundis suurelt unistada. Ypsilon rääkis Vosmaniga, et teada saada, mida korraldaja roll endast kujutas ja kuidas tal kõik õnnestus. 

Nagu paljud teised, alustas Vosman noorena väikeste pidude korraldamisest. Keskkooli ajal kuulas ta palju muusikat ja sai sealt indu. Alustati koolipidude korraldamisega, ajapikku liiguti edasi. «Ma ei tea, kas kümnekonna sõbraga väikese kräu organiseerimist saab peo korraldamiseks nimetada, aga ühel hetkel hakkasime Lasnamäel tegema piletiga üritusi, kus mängisime meie ja meie sõbrad,» meenutas Vosman. «Väga palju oli kreisisid sekeldusi väga suures koguses Vene rubladega, mis ei mahtunud kottidesse ära. Raha väärtus oli nii devalveerunud. Ilma liialdamata – ühe õhtu piletikassa võis olla mitu kilekotitäit. Tänapäeval tundub see täiesti sõge.»

«Eks see oli see algus. Hiljem on asjad läinud oluliselt organiseeritumaks,» nentis Vosman naerdes.

Kui pidude korraldamisega alles pihta hakati, tuli kõike ise teha. «Gloobusele kleepisime PVA liimiga peeglikilde nii, et näpud verised. Ja suitsumasinaks oli meil mingi välipliit, kuhu puistasime peale apteegist ostetud pulbrit. See haises koledasti, aga ruum sai suitsu täis. Eventechi praegused omanikud tulid ka meile kampa; nad olid näiteks pannud mingid lambid suusakeppide külge. Kõik alustasid kuskilt,» nentis Vosman.

Tehnikaga ei olnud ka lihtne. Kassettmakke prooviti ise tuunida; hiljem tuli vinüülimängijaid mööda linna kokku kabetada. «Enne üritust pidi alati Mustamäe-Lasnamäe-Kesklinna tiiru läbi tegema, et vajadusel kaks, neli või kuus vinüülimängijat kokku saada,» meenutas Vosman. Aja jooksul tekkisid ja arenesid küll tehnika rentimise võimalused, kuid leidlikkus oli alati olulisel kohal.

Esimesed peod korraldas Vosman keskkoolis aastatel 1989–1991, kuid ajapikku kasvasid ambitsioonid ja mastaabid. Esimesed tõeliselt suured peod olid RET-i reivid. Nõukogudeaegse raadio-elektroonikatehase Punane RET hoonestu, mille järgi pidu nime sai, seisab tänagi Tallinna südalinnas. Vast tuntuim tehasehoone on punastest tellistest maja, mis asub endise Danske panga ja kunagise ööklubi Dekoltee kõrval.

Reklaam peole nimega «Aroma of Riddims – Warehouse Groove Special»
Reklaam peole nimega «Aroma of Riddims – Warehouse Groove Special» Foto: ekraanipauk väljaandest Post: Rahva Tõeline Hääl, 25. jaanuar 1996

Esimest RET-i reivi korraldades läks Vosman koos sõbra Aarne Saluraidiga majaomaniku Mehis Pilve juurde sooviga seal pidu korraldada. «See oli selline hämar 90-ndate algus, mil kõik olid erastanud ja igatemoodi endale kesklinna hooneid ja maid saanud. Me võtsime Aarnega julguse kokku ja läksime sinna täiesti siira jutuga. Küsisime, et kas võime siin mõned peod teha, midagi ära ei lõhu, üüri maksame, jne. Mehis Pilv oligi nõus! Mõni aeg hiljem ütles Mehis Pilv, et mul on poeg Paavo, äkki võtate tema ka kampa. Kolmekesi tegimegi esimesed suured RET-i reivid ja need läksid õigel ajal väga õigesse kohta. Menu oli väga suur ja klikkis igas mõttes väga hästi,» meenutas Vosman.

«Logistika korraldamiseks sai tuttavad kokku aetud – kelle käest võis laenata vinüülplaadimängija, kes nihverdas kuskilt mingi videoprojektori ära. Eks ta oli selline vahva tati ja teibiga tegemine. Aga ma arvan, et sellistesse räämas tehaseruumidesse see sobiski. Meil oli huvilisi palju – kõik tulid appi, said tasuta sisse, mõnele saime isegi maksta. Neid noori, keda on [pidude logistika – Toim.] huvitanud ja kes on sellega seotud olnud, on ikkagi sadu,» rõhutas Vosman.

Sobivaid ruume otsides käidi alati lahtiste silmadega ringi. «Kogu aeg vaatasid treenitud vilava pilguga, et kus on mõned suured tühjad ruumid. Siis proovisid välja selgitada, kellele need kuuluvad, ja seejärel üritada omanikega kokkuleppele saada. Nooruse uljuses sai tehtud palju ägedaid asju,» rääkis Vosman.

Artikkel sellest, kuidas Spring Heel Jack (ühel teisel korral) Eestis käis
Artikkel sellest, kuidas Spring Heel Jack (ühel teisel korral) Eestis käis Foto: ekraanipauk väljaandest Sõnumileht, 1. veebruar 1997

Pidusid taheti korraldada mitmes huvitavas kohas, sealhulgas Tallinna Teletornis ja Botaanikaaias. Vosman mäletab korda, kui Spring Heel Jacki pidu pidi toimuma Teletornis, kuid raadiost peo reklaami kuuldes hakkas Teletorni juhataja halba aimama. Kõigest nädal enne pidu ütles ta kõigist kokkulepetest lahti, mistõttu olid peokorraldajad sunnitud kolima sündmuse praeguse Energia avastuskeskuse ruumidesse (Kultuurikatla kõrvale). Kõigi katsumuste kiuste oli pidu edukas ja ei jäänud nende ruumide jaoks sugugi viimaseks. Veel ühe laheda peopaigana meenutas Vosman kino «Helios», millel oli eriline interjöör.

Vosman korraldas koos Ivar Vinkeliga pidusid ka Botaanikaaias ajal, mil seal olid veel kilest kasvuhooned ja keskel neid ühendav paviljon. Tollal oli botaanikaaed väga kinni ja karva kasvanud, sootuks teise ilmega kui täna. Loo spordihoonest toodi peo tarvis spordimatid, millel sai öösel ambientmuusikat kuulates lamada või magada. Need peod olid väiksemamahulised; külastajaid oli umbes 150. 

Kuhu saab tossudega sisse? Kus toimuvad huvitavad peod? 
Kuhu saab tossudega sisse? Kus toimuvad huvitavad peod? Foto: ekraanipauk väljaandest Sõnumileht, 14. oktoober 1999

Esimeste pidude eel korraldajad reklaamimaterjale trükkida ei jõudnud, aga edaspidi kujundati ja paljundati plakateid ja flaiereid koopiatöökojas või mõne lapsevanema töö juures. Info pidude kohta liikus plankudele ja postidele illegaalselt kleebitud flaierite ja plakatite näol. «Alguses ei olnud see probleem, aga hiljem oli politsei ja MUPOga palju rohkem muret,» tunnistas Vosman.

Poste polnud linnas lõputult; üksvahe käisid mõned konkurendid vastastikku üsna sageli üksteise plakateid üle kleepimas, isegi kui peod ei toimunud samal ajal. Need, kel oli flaier, said ukse pealt soodsamalt pileti osta. Suuremad peod said kajastust ja reklaami ka Raadio 2 saadetes või plaadipoes Kosmos Control. Undergroundi halliks kardinaliks peetakse Raul Saaremetsa, kes rääkis iga nädal raadioeetris, millised peod kus toimuvad.

Alguses keskendati reklaam ainult Tallinnale, aga hiljem, kui hakati korraldama suuremaid pidusid, saadeti üle Eesti laiali plakatite ja flaierite pakke. Paljud väljaspoolt Tallinna tulnud külalised said hommikul esimese või teise bussiga koju sõita, mis tähendab, et suuremate pidude puhul täitis üleriigiline reklaam olulist eesmärki. Selle jaoks oli Vosmani sõnul olemas võrgustik, mis tegeles pidude teistes linnades promomisega. 

Warehouse Groove oli tehasepidude sari, mis täitis mitu saali eri stiilides muusikaga. Teine pidudesari oli Aroma of Riddims, mis keskendus enam trummile ja bassile. Ehkki kohe alguses kõiki tipptegijaid Eestisse ei saadud, käisid mingi aja jooksul siin ära kõik kõvad trummi ja bassi nimed: Goldie, DJ SS, DJ Hype, DJ Zinc, Shy FX, jne. 

Välismaiseid artiste ja DJ-sid kutsus Vosman peamiselt koos tartlase Eero Mandli või Raul Saaremetsaga. Nõnda sai artist esineda Tallinnas ja Tartus ühe nädalavahetuse jooksul ning kulud jagati omavahel ära. Kuludel hoiti sel ajal kiivalt silm peal ja mingit priiskamist polnud – artistid äriklassis ei lennanud ja mõnikord magasid kellegi kodus, mitte hotellisviidis.

Shy FX-i peo arvustus
Shy FX-i peo arvustus Foto: ekraanipauk väljaandest Sõnumileht, 10. november 1997

Hiljem hakati esinejaid tooma pigem läbi promootorite ja plaadifirmade; tekkisid sidemed ka Soomega. «Eks Euroopas levis sõna, et Eesti on postsovjetlik riik, kus võib kõike toimuda ja tehasereivid, millesugused olid Inglismaal toimunud 10–15 aastat tagasi, on meil nii ägedad ja toored. Riik oli noor; ega meil päästeametiga [tehasepidude asjus – Toim.] mingeid kooskõlastusi ei olnud. Jumal, me tegime ju ammoniaagitünnide ja asbestihunnikute otsas neid projekte. Praegu ei annaks kooskõlastust ükski ametkond, aga siis ei olnudki sellist asja. Võib-olla oli majaomanikuga kokkulepe, leping, palkasid karmid turvamehed, panid piletid müüki, ja nii oligi. Kui keegi kaebas, tuli politsei kohale ja vaatas, kuidas olukord lahendada. Sellist väikekodanlikkust nagu praegu siis ei olnud; kaebamist ei olnud,» märkis Vosman. Eestlaste pidude hea maine oli Euroopas levinud ja see kergendas välisartistide kutsumist – ei küsitud hingehinda, esinejad olid nõus lendama turistiklassis kahe või kolme ümberistumisega, jne. 

90-ndatel valitses vägivald kõikjal, kuid undergroundi politsei üldjuhul ei seganud. Mõned erandid siiski olid. «Näiteks Kesklinnas Kodulinna majas läks Erki Tero ja Öäki kambal politseiga seis vahepeal täitsa teravaks, nii et keegi sai vist isegi kumminuiaga pihta,» meenutas Vosman.

Lühike Vibe'i ajatelg kuni 1999. aasta lõpuni
Lühike Vibe'i ajatelg kuni 1999. aasta lõpuni Foto: ekraanipauk väljaandest Sõnumileht, 2. oktoober 1999
Lühike Vibe'i ajatelg kuni 1999. aasta lõpuni (jätk)
Lühike Vibe'i ajatelg kuni 1999. aasta lõpuni (jätk) Foto: ekraanipauk väljaandest Sõnumileht, 2. oktoober 1999

Pärast tehasereive hakkas Vosman koos Kuno Tehva ja Liiva Keskuse omaniku Teet Saareperaga (1970–2020) korraldama pidudesarja Vibe. See tõi esmakordselt kaasa tõsisema kommertsialiseerumise – pidudel oli eelarve, mingil hetkel elatus sellest kümme inimest, tekkisid sponsorid. Frantsiisile sigines ajapikku kaubamärke aina juurde, sest liiga tihti ei saanud ühte ja sama pidu teha – see oleks nime devalveerinud. Vosman oli Vibe'i seltskonnaga tööalaselt seotud kuus aastat. Pärast pidudesarja lõppu jäid meeskonnaliikmed üht- või teistpidi meelelahutusäriga seotuks. Ka Vosmani praegune äri on sellest välja kasvanud. 

Vibe'i tiimis olid kõigil oma ülesanded. Kuno Tehva tegeles välisartistide toomise, maja-DJ-de Meri ja Julma esinemiste ning plaadifirmadega. Kristjan Vosmani ampluaaks oli kohalik korralduslik pool – ruumid, heli, valgus, turvamehed, piletiinventuurid ja palju muud. Helen Mahmastol tegeles meedia ja sponsoritega. Ajapikku tekkisid promootorid, kes oma ringkondades «mulli» üleval hoidsid ja üritust promosid ning odavamaid pileteid müüsid.

Mitmeks aastaks ühendas Vibe'i tiim jõud noorte moekonkurssi Supernova korraldanud Maret Soomi ja Urmas Väljaotsaga. «Meil oli see orgunnimootor olemas; vaja oli lihtsalt stabiilsust, et kogu aeg eri kaubamärkide all tegutseda: Vibe'id, Sextravaganzad, trummi ja bassi peod; hiljem tuli klubi [Privé – Toim.], Supernova ja ka suvised festivalid – Sundance Music Festival. Pärast seda hakkasime tegema üritusi ka vene kontingenti silmas pidades,» sõnas Vosman. «Tõime igasuguseid trance-artiste ja teisi maale, sest kontaktid olid olemas ja mõistlik oli korraldada. Võib-olla isikliku maitse-eelistusena ei oleks sellist muusikat kuulanud, aga sel oli häbitult majanduslik mõõde juures,» nentis Vosman.

Artikkel Vibe'i järjekordsest teemapeost
Artikkel Vibe'i järjekordsest teemapeost Foto: ekraanipauk väljaandest Eesti Päevaleht, 5. juuni 1999

Vibe'i seeriast mäletab Vosman, kuidas ühel peol oli teistele korraldajatele, Helenile ja Kunole, tehtud rohelised või sinised tulnukamaskid pähe ja juhtus naljakas seik. «Mingi tüüp kukkus kuskilt tünni otsast alla ja oli meelemärkuseta. Kui ta pildi ette võttis, nägi esimese asjana Kunot ja Helenit tulnukameigiga. Ta hakkas rapsima ja karjuma «Ei, ei, laske mind ära!» Ta ei saanud üldse aru, kus ta on või mis temaga toimub,» rääkis Vosman naerdes.

Artikkel toimunud Vibe'ist. Fotode autor on Toomas Volkmann. 
Artikkel toimunud Vibe'ist. Fotode autor on Toomas Volkmann. Foto: ekraanipauk väljaandest Sõnumileht, 16. oktoober 1999

Paralleelselt naljakate seikadega tuli ette ka tõsisemaid. «Pidu toimus ohtlikus tehasehoones, kus 1500 inimest tantsisid meeletult valju muusika saatel; ventilatsiooni polnud. Ma mäletan, et Liiva Keskuses tekkis kellelgi geniaalne idee, et lõhuks padjad ära ja laseks ventilaatoriga patjadest kanasulgi rahva sekka. Ecstasy üledoosis palja ülakehaga venelased tantsisid seal kanasulgedega kaetult kell viis hommikul, lõualuud krampis. Väljas oli kiirabi, kes oli juba üledoosidest väsinud. Luts-luts! antakse inimestele kummikindaga vastu nägu: «Ärka üles!». Jälle vitamiinisüst sisse! Praegu mõtlen, et jumal tänatud, et keegi ära ei surnud. Seda oleks võinud juhtuda ja meil tõesti vedas. Oli nii palju ohtlikke kohti ja nii palju narkootikume, millest keegi suurt midagi ei teadnud, vilumust ei olnud. Selles mõttes läks väga hästi,» leidis Vosman. Kiirabi hakati pidudele kutsuma sagedamini siis, kui kokku said jõmmid, raha ja inimmass. Kunsti- ja reklaamiringkonna suareedel polnud kiirabi tavaline külaline, kuid mõne Vibe'i sarja peo ajal võis brigaad objektile kimada öö jooksul neli kuni kuus korda.

Milline oli Kristjan Vosmani enda lemmikpidu? «Väga raske küsimus. Eredaid hetki ja aspekte on talletunud paljudest projektidest. Mulle endale olid võib-olla kõige südamelähedasemad botaanikaaia peod. Seal ei olnud korralduslikku stressi nii palju; ei pidanud 1000 või 2000 inimesega majandama; ei pidanud muretsema, et turva kokku ei jookseks või et vool välja ei lööks, jne. Need olid mõnusad peod, kus sai ise muusikat mängida ja teisi kuulata. Olen kuulnud, et päris paljud pidasid neid meie parimaks saavutuseks,» sõnas Vosman. «Siis oli botaanikaaed selline väiksem, suhteliselt kinni kasvanud; seal oli niiske džungli lõhn. Taimeväädid ja palmid olid väga karvas. Öösel imeliku valgusega seal pidu pidada oli ulmeline,» rääkis ta.

Peosarjade sünnipäevade ja juubelite taustal leiab Vosman, et varasemat pole mõtet korrata või taaselustada. «Mina selle supi soojendamisse ei usu. Ma usun, et põhjus, miks need peod olid kunagi nii ägedad, oli, et kõik need asjad klikkisid korraga: vabanemine, riigi tärkamine, elektroonilise muusika tulek, otsapidi droogid. Kõik need tegurid võimendasid üksteist vastastikku ja tekitasid koos sellise vabaduseplahvatuse. Kahtlustan, et isegi kui sa need komponendid uuesti kokku paned, siis 2+2+2 ei anna kokku 6, vaid 3 või 4. Samas, nüüd toimub ju teisi lahedaid asju,» arvas Vosman. «Röövkapitalism, elektroonilise muusika pealetung ja uued narkootikumid – kõik said kokku. See oli selline põnev katel. Toonast emotsiooni on tänapäeva noortele adekvaatselt edasi anda raske,» tunnistas Vosman.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles