Uutest väljavaadetest globaalses uimastipoliitikas ja nende realiseerumiseks vajaliku poliitilise tahte tekitamisest kirjutab Justiitsministeeriumi äsjase analüüsi, ÜRO uimastikomisjoni istungjärgu resolutsiooni ning kahe olulise narkopoliitilise manifesti valguses uimastitarvitajate esindusühingu LUNEST juhatuse liige Mart Kalvet.
Muude põletavate rahvusvaheliste probleemide taustal on suuresti ajakirjanduse tähelepanuta jäänud tänavused murrangulised arengud Euroopa ja maailma uimastipoliitikas. Justiitsministeeriumi äsjase analüüsi valguses, mis soovitab Eestis hakata karistusi uimastikäitlemise eest teo ohtlikkuse järgi senisest enam eristama, on põhjust meelde tuletada, millised need arengud on, kuna pärast Viini konsensuse murenemist ÜRO uimastikomisjoni CND 67. istungjärgule eelnenud kõrgetasemelisel kohtumisel ja täielikku lagunemist üledoosiennetuse resolutsiooni vastuvõtmise käigus on Eesti ühes paadis teiste reformimeelsete riikidega Argentiinast Uruguayni.
Seda, mida täpselt tähendab kahjude vähendamise ja inimõiguste kaitse tähtsustamine senise peamiselt keelustamispõhise paradigma kõrval, mille tõttu tänavusel istungjärgul märtsis võtsid CND liikmesriigid esimest korda ligi 70 aasta jooksul püsinud konsensuse asemel resolutsiooni vastu häälteenamusega, me veel ei tea, kuid teekond sellesse murdepunkti on olnud pikk ja pingutustnõudev, mistõttu usun, et seda protsessi tagasi minevikku pöörata on peaaegu võimatu.
Selleks annab lootust ka Justiitsministeeriumi äsja koostöös prokuratuuriga avaldatud uimastikuritegude menetlus- ja karistuspraktika analüüs, mis pakub välja võimalusi ainete käitlemise kuriteokoosseisude diferentseerimiseks moel, mis arvestab kuriteo ohtlikkust senisest enam. Sest kui ikka Justiitsministeeriumi nõunik teatab avalikult, et «seadus /---/ suunab meid ravimise asemel karistama inimesi, kes on sõltlased ja vajavad tuge sõltuvusest vabanemiseks» ning juhtiv riigiproküror leiab, et «vanglas ei vabane inimene sõltuvusest», on ilmne, et midagi oleks pidanud juba ammu muutuma.