JÄÄLAHING 1242 ⟩ Episood 3/4. Aleksander läks meestele palgaraha hankima

Foto: Ekraanipauk S. Eisensteini filmist

18. mai 2022, 19:37

Alates 5. maist ilmub Ypsilonis järjejutuna Madis Nõmme artikkel Jäälahingust. Koondpealkirja «Kes lasi tõde jälle sedapidi paista?» all püstitab ta hüpoteesi, mis võimaldab senisele käsitlusele üsnagi muhe-alternatiivselt otsa vaadata.

Esimese episoodi leiad SIIT.

Vana-Venes puudus Euroopas kasutusel olnud vasallisüsteem. Seetõttu polnud võimalik tekitada endale šotlaste süsteemi, jagades neile maid. Iga Vana-Vene vürst pidi endale družiinasse mehed palkama. Kusjuures, huvitav nüanss, iga palgatud družiina liige oli vaba salgast lahkuma, millal iganes see talle pähe tulla võis.

Tõenäoline oli, et korraliku palga pealt keegi minema ei jaluta. Seetõttu oli Aleksandril igal juhul vaja väike saagiretk korraldada.

Värska kant asus Pihkvast umbes kahe ja poole päevateekonna kaugusel – kui minna vooriga. Kas Aleksander võttis kogu kila-kola kaasa? Küllap ta rehkendas seda enne retke hoolikalt. Tõenäoliselt oli ka tollasel väejuhil alati logistikaanalüüs esimene, mida teha. Millised on vahemaad? Kuidas katta rännakut hobuste toidu ja meeste ööbimisega? Ega me seda päriselt välja ei mõtle, võime vaid oletada. Tundub, et ta pidi igatahes sellega rehkendama, et olla hommikuks kohas, kust saaks ruttu külasid rünnata. Niisiis pidi ta paaripäevase pikkusega rännaku sättima nii, et ööbida Piusa kaldal ehk Pihkva poole peal. Siis ei saanud teade vägede liikumise kohta Liivimaale jõuda ja külainimesed vastuhakuks koonduda või hoopis kusagile peitu minna. Kaardile vaadates võis peatusekohaks olla Saatse kant.

Kuidas peab käituma õige rüüstaja?

Eesti etümoloogiasõnaraamat: rüüstama: hävitades, röövides laastama, tühjaks, paljaks riisuma; lõhkuma ja lagastama. Täpselt sama tüve ja tähendusega sõna eksisteerib ka liivi, soome, vadja, isuri, vepsa, luudi ja Aunuse karjala keeltes. Niisiis pole kahtlust, et see kunst oli vana aja rahvastel üsna selge. Kuidas pidi käituma rüüstamise vilunud ohver? Temalt oodati kas vastuhakku, mille käigus ta maha löödi või põgenemist, mis võis isegi õnnestuda või kolmanda võimalusena pidi too kisades ja käsi ringutades sihitult ringi jooksma ning ootama, kuni ta maha lüüakse või kinni nabitakse.

Rüüstaja omakorda pidi etiketi kohaselt tungima külla ootamatult ja vajaliku hulga meestega. Ta pidi vastuhakkajad maha lööma, põgenejad kinni nabima ja sihitult ringi jooksjatega tegema nii, nagu eespool öeldud sai. Nüüd edasi tuli esimese segaduse klaarimiseks panna kahjutum rahvas – naised, lapsed, vanainimesed – kuskile luku taha. Sellel, mida võidi teha naistega alguses, pärast ja vahepeal, me ei peatu, sest see jutt siin kipub olema rohkem meestest.

Kinni nabitud mehed tuli panna raudu ja võib arvata, et neil orjapidamise aegadel oli ühel õigel rüüstajate salgal mitu reetäit vangiraudu kaasas. Et raud oli kallis, ütlete ja ei usu mind? Uskuge ikka, hea ori oli kallim veel. Ja rauad olid põhimõtteliselt korduvkasutuses. Muidugi võis mõni kokkuhoidlik, et mitte öelda ihne tüüp lasta endale vangiraudade asemel näiteks mõõga teha, aga saagi (loe: orjade) jagamise ajal pidi ta igatahes vesise suuga pealt vaatama.

Niisiis pandi mehed raudu, tehti kuskile suur tuli ja liha küpsetama – sest kogu selle varahommikuse kappamise ja mölluga oli kõht teadagi tühjaks läinud. Ühtlasi visati tulle ka mõned need rauad, mida pärast oli vaja piduliku osa juures. Sest kui kõht täis, hakati kohalike peremeestega vigurijuttu ajama. Uuemal ajal nimetatakse seda ülekuulamiseks.

Ega peremehed ka mingid eilased ei olnud. Neil oli juba kümme aastat tagasi valmis mõeldud, kuidas nad lasevad ennast üsna tükk aega piinata ja siis reedavad selle koha, kus on maa sisse kaevatud kõige väiksem hõbedapott. Kusjuures see hõbe on madalakvaliteediline, vist vasega segatud. Küll siis rüüstajad lepivad sellega, jätavad hinge sisse ja suuremad hõbedapotid alles. Võib-olla viivad naised ja lapsed orjaks, aga need saab jälle uued võtta.

Vilunud rüüstajad omakorda polnud lapsikut laadi ja loomulikult üritasid pinnida ka teise, kolmanda ja nii edasi peidetud poti asukohta. Neil oli aega küll, sest Vene poole pealogistik Aleksander oli ammu välja rehkendanud, et enne nädalat - või umbes nii - pole Livoonia väikest väge oodata.

Muidugi ründasid vürstiga kaasas olnud mehed mitmes kohas korraga. Polnud lubatav, et kohalikud looksid mingisuguse vastupanuliikumise või mis veel hullem – põgeneksid oma hõbedapottidega kusagile sohu.

Kui palju mehi Aleksandril kaasas oli? Kindlasti tema sadakond. Pihkvast oli mingi sõjasalk, mille suurust ei mõista arvata. Kas mongolid olid juba kohal? Ei tea, aga miks mitte. Vend Andrei? Pakuks, et ei, aga sellest pärastpoole.

Igatahes oli rüüstajatel tegevust palju ja lõbu laialt ning vaestele ohvritele ei paistnud Issanda taeva all ühtki lootust.

Elatisraha

Ahjaa, lugeja nüüd küsib – kust ma selle võtan, et vürst meie õue peale röövima tuli. Aga seda kirjutavad vene leetopissid ise ja uhkusega: Ja kui jõuti maadele (Livooniasse), lasi polgu (mis siinkohal tähendab väge üldiselt, mitte teatud arvu mehi) в зажития. Seda viimast venekeelset väljendit võib tõlkida elatisele, aga ka vene ajaloolsed tõlgendavad seda kui rüüstamist.

Mujal on veel palju otsesemalt kirjas: nende maad ta rüüstas ja põletas ja vange võttis arvutul hulgal, ülejäänud aga lõi maha.

Teisal aga on kirjas nii: Läks Aleksander neemetsite maale, oli siis parajasti talv, ja kui oli neemetsite maal, saatis väe üksikute salkadena laiali.

Ordu põgenikel-sõnumiviijatel olid alles seljad Pihkva poole

Vürsti meestel oli tõesti aega laialt käes, sest alles olid ehk esimesed sõnumid jõudnud piiskopkonna lõunapoolsete vasallideni. Ja nüüd me saame mitu lehekülge heietada vooridest ja heinakoormatest ja ööbimistest. Või stopp – tegelikult nüüd pole enam aeg kõige olulisem. Kui tõesti Aleksander oli otsustanud anda lahingu omadel tingimustel, siis pidi ta ennast nähtavaks tegema. Kuidas? Kaameraid ja mikrofone ta kohale kutsuda ei saanud. Kuid see-eest oli tal võimalik kasutada signaliseerimiseks tulekahjusid. Võib ainult oletada kui pungi läksid silmad kuskil linnusetornis valvavatel Tartu piiskopi meestel kui nad märkasid kusagil kagu suunas mitme tulekahju suitsu kerkimas. Halb uudis oli see, et nüüd polnud enam aega kõiki vabu sõjamehi kokku ajada. Kuid pigem hea uudis oli see, et vähemalt esialgu pääses Pihkvamatkast. Lühem sõit, vähem voore. Ja heinu. Ja ööbimisi. Näete ise, täiesti võimatu on kirjutada kaasakiskuvat sõjajuttu ilma neid asju mainimata, kuigi korraks juba tundus, et seekord ehk õnnestub kuidagi üle libiseda.

Muidugi ei tohiks unustada piilureid, kes sündmuste käigu kohta sõna Tartusse viisid; ja miks mitte mõnd põgenikku, kes ka kiiresti linna suunduda võisid.

Kus Livoonia sõjasalgad kohtusid?

Esimese hooga võisid Pihkvast tulevad sõnumitoojad - kes arvasid ju loogiliselt, et minek on tagasi Pihkva poole – leppida kokkusaamise Vahtsõliinas teisipäeva õhtul kell pool kuus. Kui nüüd taevas, nagu öeldakse, oli täis sõjatuld, siis loomulikult tekkis plaani muutus. Infot vahetada polnud ju üle mõistuse keeruline. Piiskop, kes lihtsalt pidi põlenguid esimesena märkama, saatis kullerid ordu teele. Ka Tartu piiskop oli kogenud logistik ja teadis neid asju (voorid, heinad, hobused, ööbimine). Niisiis hakkas ta liikuma mööda Tartu – Pihkva maanteed lõuna poole, kogudes tee pealt vahvaid vasalle oma sõjasalka. Ordu salgad koondusid nüüd samades kohtades, kus sõnumit viies hargneti. Lõpuks sai kogu vägi, vähemalt põhimõtteliselt, kokku kusagil Varbuse kandis. See on koht, kus võisid ristuda Tartu – Pihkva maantee ning ordu tulemise tee ning samast teeristist algab praegu ja võis alata juba siis tee läbi Põlva Räpinasse. Sest kuidas sa mees muidu Värska jõuad?

Samal ajal Värskas

Aleksander vaatas kella (tegelikult muidugi ilmselt mitte samal ajal, vaid üsna mitu päeva hiljem ja mitte kella, vaid kalendrit. Või pigem näppu, mille ta oli suus märjaks teinud, et saada aru, kust suunast tuul puhub). «Täna pärastlõunal võiks livoonlaste voor Räpina lähistele jõuda», mõtles ta. Ta teadis, et esialgu pole vaja oma družiina meeste nahka turule tuua. Räpina lähistele oli ta saatnud kamba Pihkva reservdružinnikuid (mäletate, nende vürstist pole Jäälahingu loos mitte sõnagi), ilmselt ettekäändega, et kuna nad tundsid võib-olla kohalikke olusid paremini kui Novgorodi omad, siis mingu aga sinna kaugemale põhja poole. Küllap nad läksidki, ilmselt kuni Räpinani välja. Nad võisid muidugi Aleksandri meestest kaugemale jõuda ka sellepärast, et said oma rühma kokku hilinemisega (jutt logistikast ja heintest). Niisiis kuna Novgorodi röövlid, vaprad družinnikud, olid juba lähemad paigad hõivanud, jäi üle ainult edasi põhja poole minna, kuhu veel rüüstama polnud jõutud.

See viimane võimalus meeldib mulle kõige rohkem ja muidugi sobib ka hüpoteesiga selle kohta, et piiskopi ja ordu meelest oli Aleksandri salgas ainult 100 meest. Kuid juba oli jõudude tasakaal muutunud...

Kuidas possaadniku vend maha löödi

Tasapisi hakkas juba tunduma, et see jutt ei jõuagi Jäälahinguni. Aga nüüd on mainitu juba peaaegu käes ja toimub vist homme hommikul. Aga meil on seljataga üsna pikk teekond ka. Ma siinkohal enam ei maini poole sõnagagi voore, hobuseid, heinu ja ööbimisi. Tundub lausa, nagu oleksime Pihkva põgenemisest saadik sündmusi reaalajas jälginud.

Niisiis märkasid Pihkva löömamehed, kelle hulka me ei tea, et Võhandu teisel kaldal toimub mingi liikumine. Oot-oot, tulemas on mingid relvastatud ratsamehed. Kes? Rüütlid? Vasallid? Piiskopi sõdalased? Ei ole muidugi teada. Lihtne rehkendus ütleb, et esimesed olid need, kes vooris eespool asusid. Kuid kes need olid? Teoreetiliselt võis kõige suurem lahingukihk olla ordurüütlitel. Kuid samas oli neil ka selge arusaamine, et ebamäärase liitlaste kambaga sõjaretkele minnes võis osa neist tee peal ümber mõelda. Kas polnuks siis hoopis targem kogu killavoori nö tagant lükata? Pealegi on vist loogiline arvata, et piiskopi vasallid, kes elasid lähemal sellele maanurgale, olid ehk paremad kohalike liikumisteede tundjad. Niisiis võtame parema valiku puudumisel arvata, et kõigepealt pistsid ninad põõsastest välja teadmata rahvusest vasallid.

Edasine näitab, et kohe puhkes lõbus lööming. Kas Pihkva jõuk oleks ordu vastu kaklusse kippunud? Pigem ei. Leetopissid kirjutavad, et kui Aleksander oma mehed saatis rüüstama, siis samal ajal Pihkva rühma saatus oli järgmine: а Домашь Твердиславичь и Кербетъ быша в розгоне, и усретоша я Немцн и Чюдь у моста, и бншася ту. И убиша ту Домаша, брата посаднича, мужа честна, и инехъ с нимъ избиша, а инехъ руками изъимаша, а инии к князю прибегоша в полкъ.

Et tulid ikkagi nemtsõd ja tšuudid korraga. Koguni kaks Vene poole meest on nimepidi mainitud, neist õnnetu Domaš löödi koguni maha, temaga koos veel mõned; mõned aga said lihtsalt peksa. Küllap tema kui Pihkva possaadniku (Vana-Venes midagi linnapea taolist) vend oli kamba liider. Igatahes panid ellujäänud plehku ega peatunud enne kui olid Aleksandri juures. Vürsti poolt vaadates võis seda pidada õnnestunud luureoperatsiooniks. Kui palju livoonlaste hulgast hukka sai, pole teada. Ilmselt ei jõudnud põgenikud korralikult kõike üle lugeda, aga võib ka olla, et nad said pärastpoole Jäälahingus kõik hukka.

Lööming toimus kohas, mida leetopissid nimetavad у моста. Kas armsal Liivimaal sellal üldse sildu oli, on kahtlane. Mistõttu ilmselt on tegemist ülepääsukohaga. Räpinas teeb Võhandu jõgi üsna järsu looke ning selle tulemusena moodustub pisike poolsaar. Seal asunud päris vanasti Sillapää küla ja Võhandu ülepääs. Hiljem on mõisniku suval küla koos nimega kolitud Räpinast kagu poole.

Vene uurijad on seni arvanud, et Domaš löödi maha Moostes, aga selle kohanime tekkeloos pole sillal mingit kohta. Nimelt on vanim kirjapandud nimekuju hoopis Moisekatz.

Tulevad, tulevad, tulevad, tulevad, tulevad - varsti on nad siin!

Küllap oli Aleksandril siiski ka teisi piilureid väljas ja livoonlaste eeldatav tuleku aeg teada. Leetopiss kirjutab: kui aga lähenesid sakslased, neist teatasid vahid.

Niisiis kogus ta oma voorid kokku ja saatis tahapoole. Selle aja peale võis meestel juba rüüstamisest kõrini olla ja küllap tegelesid need – juba ei tea mitmendat korda – oma saagihõbeda üle lugemisega. Ka nemad tuli tahapoole saata ja kokku koguda. Nüüdseks olid päris kindlasti kohal juba ka mongolid. Neist võis tulla kindlasti palju kasu, aga ka sekeldusi. Batu sadakonnaülema meelest pidi Aleksander kui mongolite vasall temale alluma. Kuid küllap nad lahinguplaani ikkagi koos kokku panid. Kusjuures nagu pärastpoole loodetavasti selgub, oligi see rohkem mongolite kui novgorodlaste viis sõda pidada.

Kes kurat kirjutas need kohanimed kaardile?

Kuhu väed koondusid? Siinkohal tuleb nüüd seni toredasti edenenud loole sisse üks Piinlik prohmakas, mille kohta võib öelda, et tegemist on koduloouurija märja unenäoga. Mul oli juba üsna uurimistöö keskpaigas välja valitud koht, kus lahing toimuda võis. Mitte miski ei ennustanud halba. Uurisin ja uurisin vanu kaarte ja kui lõpuks otsustasin heita pilgu peale ka maa-ameti kodulehe aerofotodele, siis märkasin, et kellegi kuri käsi oli minu lahingupaigale kirjutanud Kuningamõts. Kujutate ette? Nüüd sai selgeks, et ükskõik, mida ma siin kokku kirjutan, on kõik lugejad kindlad, et sobitasin kogu oma hüpoteesi selle kohanimega. Noh, mis teha.

Kuna mitte kõik lugejad pole Poloda nulga setud (tervisi sinnakanti!), siis olgu öeldud, et Kuningamõts asub Räpinast mööda teed umbes 15 km kaugusel, üsna Värska lahe lähistel. Põhja poole jääb Laossina, itta Rõsna, lõunasse Võpolsova ja läände Mikitamäe. Mõne kaardi peal on samas ka kohanimi Kuningasööt, mis peaks tähendama lagedamat sorti maad. Tegemist on umbes 4 km2 suuruse täiesti tasase alaga, kus vanakooli avamaa lahingupidamine oleks üks lust ja lillepidu.

Kaardil on ülemises ääres, veidi vasemal, tähistatud Sillapää, kusjuures nihkunud kohanimi on seotud tegeliku algse asukohaga praeguses Räpinas; all paremal Kuningamõts; kui veel allapoole edasi läheks, siis paistaks Värska. Kulkna saar asub ajutise kontrolljoone taga, mis ühtlasi tähendab, et selle piiri nihutamine käis juba muiste ja pole lõppu näha veel.

Artikli foto — Illustratsioon: Ekraanipauk / autori joonis

Kuningamõtsa lõunapoolsest servast umbes 4 kilomeetri kaugusele edelasse jääb küngas, millega on seotud järgmised kohanimed: Kuningamägi, Liinamäe, Tornimägi ja Lipumäe ning künka kõrval, põhimõtteliselt selle ja Kuningamõtsa vahel on Verilaskeisuu, mis haldjakeelest tõlgituna tähendab vist Verelaskmissood.

Kuningamõtsa põhjapoolsest servast kahe kilomeetri kaugusel loodes on veel üks Tornimägi ja selle kõrval Lüüdjamets, venekeelsest sõnast лютый, mis tähendab õel, julm, halastamatu. Kui viitsida veel samas suunas edasi minna, siis vähem kui kilomeetri kaugusel on Tatarimägi. Jajah, mongoli-tatari ike. Ma vist jätsin mainimata, et kahe viimati nimetatud koha vahepeal on Varesemägi. Teadagi, vares on sõna, mis ajab Jäälahingu uurijatel umbes sekundiga vererõhu kõrgeks. Ei, ma luban lugejale, et taolise koduloouurijaliku kohanimede seostamisega me siin ei tegele. Varesekiviks nimetatud koht asub mujal, katsume ta leida ja Kuningamõtsa kohanimega tuleb lihtsalt leppida. Sellest, miks minu arvates lahingupaik just seal asus, räägin pärastpoole. Sest sinna juhtis mind lahingu tagajärgedega tegelemise üle juurdlemine.

Nüüd on see hetk siis käes...

Nüüd pole enam tähtis see, kas hindasime vahemaid ja logistikaid ja heinakoormaid õigesti, sest mehed on kohal. Nüüd pole enam tähtis see, kas nende kõhud on täis ja janu kustutatud. Nüüd on nad lahinguks kui paratamatuseks valmis.

Kas sel ajal läks sõjamees rõõmuga surmale vastu, nagu see vist oli viikingiaegadel? Sõltumata iga üksiku mehe soovist, teadsid nad kokkuvõttes kõik, et see lahing võib olla nende viimane.

Lahingurivi

Riimkroonika ordurüütlist autor kirjutab Aleksandri väe kohta tunnustavalt: Nad kandsid lõpmata palju vibusid ja arvukalt rõngassärke. Vene ajaloolane Klim Zukov pakub, et tollane ratsaväe lahingurivi oli, sõltuvalt meeste hulgast, kahe kuni nelja mehe sügavune. Leppisime juba alguses kokku, et Aleksandril oli kaasas sadakond. Palju võis Pihkva mehi pärast Sillapää löömingut lahingukõlbulikus korras olla? Kuni 100, maksimaalselt. Mongolite sadakonna koosseis oli alati standardne – 60 vibukütti ja 40 raskeratsanikku. Niisiis oli Aleksandril sel hetkel rivis umbes 240 meest, peale selle 60 vibukütti, kelle lahingu pidamise viis oli sootuks erinev.

Mongolite endi kroonika andmetel tabanud parimad vibukütid mongoli komposiitvibuga märki 500 meetri kauguselt. Võib öelda, et selleks polnud livoonlased kindlasti valmis. Klim Zukov nimetab vaenulike lahingurivide vahemaaks kahe vibulasu kaugust, mida ta hindab 100+100 meetriseks.

Livoonlastel oli oma rutiinne sõdimismeetod. Kuna ainus tõsiseltvõetav üksus oli enamasti ordurüütlite salk, siis langes lahingu põhiraskus alati neile. Vene leetopissid väidavad, et rüütlid ründasid kiilus ja ilmselt võib seda uskuda.

Kuna rüütleid, tollaseid eriüksuslasi, oli tõenäoliselt vaid 26, koos sõjasulastega 100, siis ei saanud kiil olla väga suur. Kuid siiski oli see osavates kätes võitutoov vahend. Juba ainuüksi taolise läheneva teraviku nägemine tekitas segadust. Kuid kiilu puhul pidi silmas pidama seda, et ta oli kergesti ümber piiratav vaenlase väe servas asuvate sõjameeste poolt. Seega pidi nö kiiluvees rüütlitele järgnema kaks sõjasalk, üks paremal, teine vasemal tiival. Oletame, et esimeses olid piiskopi sõjasulased, teises vasallid.

Joonisel väheldase ratsaväekiilu ruumivajadus, kusjuures umbes nii paljukest neid ordurüütleid Jäälahingus osaleski.

Läks lahti? Juba?

Lahingu algus oli igal juhul ootamatu. Mongoli vibukütid... Tegelikult on võib-olla nüüd paras aega teha selgeks, et jutt nende osalemisest pole sugugi autori fantaasia. Andres Adamson kasutab oma Jäälahingu raamatus ühe saksa soost kirjamehe andmeid. Teeme seda meiegi. Niisiis kirjutab keegi Reinhold Heidenstein, kes sai tutvuda Poola kuninga Stefan Bathory poolt 1581-82 Pihkva sõjakäigu ajal saagiks saadud kroonikatega. Ta kirjutab oma teoses De bello Moscovitico järgmist: «Sageli olid pihkvalastel kokkupõrkeid tšuudidega, kes valdasid kunagi neid kohti, kus nüüd asub Tartu, ja Liivimaa sakslastega, sest et pihkvalased püüdsid kas mitte laste neid oma piiridesse või kandsid ise sõja nende valdustesse. Linn isegi hõivati sakslaste poolt, nagu kõlab pärimus, 6750. a (1242) paiku. Kuid veidi pärast seda tagastas Aleksander Jaroslavitš linnale vabaduse, olles saadetud tatari khaani Batu poolt ja saanud abiks tatari abiväe, võitis ta lahingus liivimaalasi ja seejärel sai lepinguga linna tagasi.» Selline tekst selliste rõhuasetustega sai tekkida ainult sel põhjusel, et Heidenstein sai lugeda vanu leetopisse, mis polnud veel Aleksander Nevski pühakueluloo vääriliseks toimetatud ja kajastasid tegelikkust.

Batu saatis Aleksandri Pihkvat võtma ja andis talle tatarlased kaasa? See võib vabalt avada Aleksandri tegutsemise tegeliku motiivi – võib-olla ta ei suutnud Batu viimase edutu Euroopa sõjakäiguga vajalikku jarlõkisummat koguda? Nüüd pidi ta igal juhul rüüstama ja Batu saadetud sadakond oli abiks ja ühtlasi garantiiks, et jarlõkk ilusti kohale jõuaks? Ja see selgitab teiselt poolt veel kord seda, miks Aleksander ei teinud katsetki korraldada kiiret rüüsteretke ja siis Pihkvasse (või Irboska) kindlusse peitu pugeda.

Niisiis need mongoli vibukütid. Riimkroonika: Venelastel oli palju laskureid, need alustasid esimestena mängu uljalt kuninga väe ees. Tegemist oli täiesti rutiinse mongolite sõjapidamisviisiga. Sõltuvalt maastikust ja vägede hulgast vibukütid kas tiirutasid vastase väe ümber või selle ees vasakule-paremale liikudes ning pidevalt nooli teele saates. Sellise liikumise ajal juhiti hobuseid ainult jalgadega; käsi oli vaja vasakult-paremale liikumisel ainult nö otsa ümber pööramise juhtimiseks. Sellise tegevuse vastu oli iga vastane täiesti võimetu. Kilbiga polnud võimalik ennast üleni kaitsta ja nooli tuli igast suunast. Nagu ütleb kroonik: Vendade lippu oli näha vibuküttide poolt läbilastuna.

Kiil ründab

Täiesti selge, et noolesaju all tabamust ootama jääda polnud vähimatki mõtet. Samuti polnud nüüd enam aega mehi üle lugeda, et otsustada, kas ei peaks hoopis väärikalt taanduma. Riimkroonika: Neil oli kaasas liiga vähe rahvast, ka vendade vägi oli liiga väike. Siiski otsustasid nad üksmeelselt, et nad venelasi ratsaväega ründavad. Kui livoonlaste vägi hakkas liikuma, siis tegi sedasama ka Aleksandri pool. Igas rünnakus, aga ratsaväe rünnakus eriti on tähtis ära kasutada momentum. Tuleb parima võimaliku hooga kapata vaenlase poole, üritades teda odatabamusega hobuse seljast maha tõugata. Samal ajal loomulikult tuli teise silmaga jälgida vastase oda, sest eks tema üritas sama tempu teha.

Väljaõppinud silmadega ordurüütel lahingust toibumas Foto: Ekraanipauk filmist "Noor Frankenstein (1974)

Leetopiss kirjutas lahingust nii: Oli laupäev tookord, ja kui päike tõusis, said kokku vastased, ja täiega oli jõhker kähmlus, ja kostis murduvate odade raksumine ja mõõgahoopide kõla, ja tundus, et liigahtas külmunud järv, ja polnud näha jääd, sest see oli kaetud verega; aga riimkroonikas: kuuldi mõõkade kõlinat ja nähti kiivreid purunemas. Mõlemalt poolelt surnuid kukkus väljale.

Kroonikud pika jutu mehed ei ole, aga kui nad juba oma lause kirja panevad, siis on ta ka pandud. Kõik on kirjas, kõik on öeldud; ka lahingu esimeses kokkupõrkes murduvad odad. Riimkrooniku viimati mainitud lause tõlkevõimalusele juhtis tähelepanu Andres Adamson. Kui riimkroonika tõlkija valis sõna gras eestikeelseks vasteks väli, siis ilmselt põhjusel, et ta ju teadis ja ka teie kõik ju koguaeg teadsite – jah, vaadake peeglisse – et Jäälahing toimus jääl. Aga Adamson ütles, et tutkit, tõlgime ikka gras rohuks, nagu pole justkui loogiline, aga on õige ja vaatame, mis siis saama hakkab. Hakkas muidugi see, et kõigepealt on vale lahingu nimi. Vene leetopissidel on üldse mingi värk selle jääga. Näiteks toimus jääl 1232. a Tartu lahing, kusjuures mõned ordurüütlid kukkusid läbi jää ja uppusid; sama lugu suure Rakvere lahingu ajal 1268. Ühesõnaga kui oli talvine lahing, siis lihtsalt pidi juhtuma nii, et mõni ordurüütel tuias kuskile, kus jää oli liiga nõrk.

Dokumentaalkaader ordu riimkroonikast Foto: Ekraanipauk S. Eisensteini filmist

Nüüd me muidugi kiirustasime selle kriitilise tooniga lõigu käigus sündmustest ette. Aga ütleme nüüd veel ühe (sõna «proosit» maha tõmmatud) halleluuja selle terviseks, et Andres Adamson tõi oma raamatus esile alternatiivse tõlkevõimaluse ja niimoodi lasi paha aimamatult lahti selle looma, mis sundis mind käesolevat artiklit kirjutama.

Järgneb...

Kommentaarid