JÄÄLAHING 1242 ⟩ Episood 4/4 – Uurijate Püha Graal ja kadunud mägi

Illustratsioon: Leetopissid / Ypsilon / montaaž

25. mai 2022, 09:57

Viimane episood alates 5. maist Ypsilonis järjejutuna ilmunud Madis Nõmme Jäälahingu käsitlusest. Koondpealkirja «Kes lasi tõde jälle sedapidi paista?» all püstitab ta hüpoteesi, mis võimaldab senisele käsitlusele üsnagi muhe-alternatiivselt otsa vaadata.

Esimese episoodi leiad SIIT.

Selle aja peale peaks juba Andrei sadakond kohal olema

Kõik ülestähendused rõhutavad Andrei eraldi olemist, kuid sellest lähemalt ei räägi. Võib-olla ta jõudis kohale alles lahingu alguses? Või koguni selle käigus? Või ikkagi nii öelda õigel ajal, aga teda hoiti kuskil metsatukas peidus? «Mis metsatukas, nagu Jäälahing pidanuks see vist olema», mõtleb lugeja, kes ühines meiega alles praegu. «Kuningamõtsatukas muidugi», mõtlevad talle vastuseks need lugejad, kes on suutnud teemat jälgida algusest peale.

Ükskõik kui reipal ja entusiastlikul toonil me püüame vestelda, on ometi tõsiasi, et: need, kes olid vendade väes, piirati täielikult ümber. Õnneks aga osa neist, kes olid Tartust tulnud lahingusse, olid sunnitud hädas põgenema.

Kroonik ei mõista kedagi hukka, vaid ütleb soosivalt: see oli neile õnneks.

Leetopiss ütleb tõe otse välja: tšuudid panid plehku ja lidusid 7 km mööda jääd ja neid peksti kogu see aeg. See ei ole muidugi kiiduväärt, ütleme tõe otse välja. Ja see on saadud, pannes kokku riimkroonika ja leetopisside andmed - Tartust tulnud sõjasulased ja vasallid olid enamikus eestlased. Seni on taolist asja pakkunud ainult Edgar V. Saks, kellel ajalooringkondades on külahullu kuulsus. Oma Jäälahingu loos pakkus ka Adamson ettevaatlikult, et teatud võrdlemisi arvestatav osa Eestimaa alade tollasest vasallkonnast olid ilmselt eestlased. Marika Mägi on lisanud siia huvitava aktsendi – pole üleüldse jälgitav Lääne-Euroopa naiste migreerumine meie aladele. Siis kellega abiellusid need vähesed saksa või rootsi päritolu mehed, kes siin elasid? Ilmselt siis eesti päritolu naistega, sest muid polnud võtta.

Kuuekesi kolmesaja kuuekümne vastu?

Eelpool sai lubatud, et vaatleme korraks krooniku kirjeldust üliülekaaluka vastse kohta. Siiani pole mitte üks Jäälahingu uurija sellist jõudude vahekorra kirjeldust õigeks pidanud. Aga miks mitte? Selleks hetkeks oli lahing juba läbi. Tartu tsuhnaad olid plagama pistnud; 20 ordurüütlit ja teadmata arva nende sõjasulaseid langenud. Kui lahingu alguses oli Aleksandri väes umbes 400 meest, siis kas võis tal lahingu lõpus alles olla 360 meest? Täitsa vabalt. Suurusjärk 40 hukkunut oleks taolisel juhul suur kaotus nagunii.

Kindlasti on arv kuuskümmend ilusam kui näiteks viiskümmend kolm, eriti kui kõrvale on kirjutatud kuus. Olgu kuidas oli, aga Aleksandri väe masendav ülekaal andis moraalse õigustuse kuue ordurüütli alistumiseks.

Ordukroonikas esitatud rüütlite arvud on üldjuhul täpsed. Kõik rüütlid olid nimepidi teada, nende surm teistele tuntud fakt ja neid mälestati pidevalt nimepidi. Noil aegadel polnud surm lihtsalt surm. Selleks, et hing põrgu ei läheks, pidid mahajääjad põhjalikult ja palju kordi lahkunute hingeõnnistuse eest nimepidi palvetama. Seega pidid ordul olema korralikud lahkunute nimekirjad.

Kuidas lahing lõppes?

Põhimõtteliselt me muidugi teame, et Aleksander võitis; et ordurüütleid sai surma 26 ja vangi võeti 6; et Tartu tšuhnaad põgenesid ja neid jälitati. Huvitav, millises suunas see viimati mainitud tegevus toimus? Haavatud loom põgeneb allamäge. Lahingukohast ida suunas asub Värska laht, võib-olla sinna? Täiesti võimalikuks tuleb pidada seda, et keegi kuskil ka läbi jää kukkus, sest nagu juba alguses sai selgeks tehtud – kevadine jää ei kanna. Kes neid jälitas? Pakuks, et mongoli vibulaskurid. Kuigi tollane vägi polnud kuigi hästi organiseeritud ja sõnakuulekas, võiks siiski arvata, et üldine ratsaväelaste mass jäi põhilahingusse ordut nottima. Kuid vibulaskurite sõjapidamise viis oligi seotud vaba manööverdamisega ja nende jaoks oli jälitustegevus puhtalt jahimehe lõbu. On väidetud, et mongolite väikest kasvu hobused jäid kiiruselt euroopa hobustele alla, kuid kui su vibunool lendab kuni 500 meetri kaugusele, siis pole tasapisi maha jäämine suur probleem.

Niisiis võitlus lõppes. Lahinguväljal on hukkunud, oigavad haavatud (kelle verised vigastused olid ilmselt tekitatud oda. Ja vibunoolte tabamustest, mitteveritsevad aga umbes 1,2 kg kaaluvate mõõkade hoopidest, mis läbi soomussärgi ei tunginud, aga valu tegid ikka) ja lõõtsutavad võitjad. Hukkunud ilmselt ei saanud olla kusagil ühes kohas hunnikus koos. Ratsaväelahing on nagunii oma olemuselt liikuv; esimene langenute kogus asus ilmselt seal, kus Livoonia väge tabas mongolite noolesadu. Ilmselt suundus Värska laheni, selle peale ja ülegi riburada nooli täis surnud põgenikke. Mida nendega nüüd edasi teha?

Mongolite kohta kirjutatakse, et nemad põletasid oma langenud samal päeval. Küllap antud juhul leiti suhtelisest lähedusest mõni hoone, mille palke selleks kasutada sai. Kusjuures ärme unusta, et varasema rüüstamise käigus oli saadud palju orje, kes kõlbasid iga töö tegemiseks.

Mida tehti ordurüütlitega? Ivan Groznõi lasi oma lastele ajalooalase hariduse andmiseks koostada illustreeritud koondleetopissi. Seal on üks kujutis, mis näitab, et Aleksander lasi pärast Neeva lahingut osad langenud Rootsi väe sõjamehed matta. Huvitav, et peaaegu kõik maetavad on ilma riieteta, mis võiks anda märku nonde aegade praktilisest meelest – surnul pole ju maist vara enam vaja. Kuna leetopissitekst räägib, et rootslased laadisid oma surnud laevadele, siis võib-olla maeti pildil oleval viisil nende soome-ugri sugu liitlasi. Huvitav, miks on ühel matjal käes tünn?

Niisiis võiks pildi põhjal arvata, et lahingu võitja hoolitses mingil moel ka vastase langenute eest. Täiesti võimalikuks tuleb pidada seda, et Vene poole surnutest viidi vähemalt osa kaasa, et matta need kristliku kombe kohaselt surnuaeda.

Kuidas matta, kui maa on külmunud?

Tõepoolest, külmunud maasse pole lihtne auku kaevata. Kuidas tegutseks ise Aleksandri asemel? Ilmselt otsiks koha, kus külmunud maa osutaks kõige vähemat vastupanu. Kus selline maa asub? Võib kõlada kummaliselt, aga eelkõige tuli leida koht, kus maa kasutamine hauana kellegi huvisid ei riiva. Ehk et siis aida taha auku kaevata ei saa.

Minu meelest võiks antud paikkonnast leida päris palju taolistele tingimustel vastavaid kohti. Nimelt on seal juba viikingiajast peale tuntud matmisviis nn pikk-kääpad, mis asuvad liivasel alal.

Tsiteerin Andres Tvaurit (Keskmise rauaaja uurimine, 2005): Ajavahemikus 5.–6. sajandist kuni 10. sajandini maeti Kagu-Eestis, hilisema ajaloolise Võrumaa alal ning Setumaal, osalt ka Tartumaa idapoolsetel aladel liivakääbastesse, mis rajati enamasti rühmiti metsastele liivikutele jõeorgude kallastele. Ehitati nii ümmargusi kui piklikke kääpaid. Viimased tekkisid enamasti mitme ümmarguse kääpa kokkuehitamise tulemusena. Nende pikkus on mitukümmend, üksikjuhtudel isegi sadakond meetrit; kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m piires. Sellistesse matusekohtadesse sängitati surnud põletatult – kääpaalusesse maapinda kaevatud auku, kääpaalusele maapinnale või kääpakuhjatise sisse.

13. sajandi alguses kääpaid enam matmiseks ei kasutatud, seetõttu ei olnud nad võib-olla ka konkreetsete peredega seotud. Kuid olulisem ehk on see, et nad olid praktilisest maakasutusest väljas. Ning seda teadis igaüks, et taoline kääbas oli kaevatud liiva, mis on talvel päris kindlasti kõige vähem läbi külmuv pinnas.

Kuningamõtsa kaguserval, Värska lahe läänekaldal asub Rõsna, mille kõrvalt võib leida sõakääpad.

Teisel pool Värska lahte, vähem kui kahe kilomeetri kaugusel asub Kremessova sõakalmömöts.

Sealt omakorda umbes kolm kilomeetrit kirde suunas, juba ajutise kontrolljoone taga, asub Ku(u)lje, mille etümoloogia on koolja. Sealsamas on veel kohanimed Koolusaar, Podmogilje. Koolusaare kohta räägib rahvasuu, et nimi pärinevat Põhjasõja ajast, mil rahvas sinna peitu läks, aga kõrge veeseisu tõttu uppunud kaks last.

Sealsamas asub Podmotsa surnuaed, mille tõmbenumber on kolmest ristist koosnev ansambel. Selle kohta teab rahvasuu rääkida, et suur rist viidud kunagi Kuljesse, aga tulnud ise tagasi. See juhtunud väga ammu. Tohibh hüpoteesi pakkuda? Kui eelpool kirjeldatud Tartu meeste põgenemistee vähegi paika peab, siis pakuks, et ristiga tähistati mõne nimekama vasalli hukkumis- ja/või matmispika. Kuna Pihkva järve veepind tõuseb, siis on Posmotsa ja Koolusaare vaheline pisike väin hilise tekkega, Vee kerge kiviristi(de) ümbruses võis mõnes vagas hinges tekitada soovi leida ristile parem koht. Rahvasuu pani seda tähele ja talletas tulevastele põlvedele kui imelaadse juhtumise.

Kolm Podmotsa külakalmistu kiviristi - suur ja pojad Foto: Anti Lillak

Kriitilisema meelega lugeja võiks nüüd küsida, miks on risti keskossa süvistatud õigeusurist koos mõne kirikuslaavi tähega? Küllap soovis õigeusku inimene anda ristile värskema tähenduse, näiteks ületoomise ajal.

2003. a sooviti lääbakile vajunud risti püsti upitada, Sellega seoses teostati arheoloogilised uuringud, mille tulemusena leiti 1535. a pärit münt. See võib-olla meelega maasse pandud, n-ö õnneks, aga olla ka täiesti juhuslikult just sinna sattunud.

Sealkandis on taolisi pigem katoliiklikke riste, millele raiutud õigeusus risti kujutis, üsna mitmeid, ka vähemalt ühe rõngasristi leidis Zurov Saalessast.

Kas Kuningamõtsast umbes kolm kilomeetrit põhja poole jäävat Audjassaaret ka saaks kuidagi antud teemaga seostada, ei oska pakkuda.

Eelpool kirjeldatud kahe kalmetekompleksi puhul torkas silma just see, et mõlema nimes figureeris sõna sõda. Üldiselt on taolisi kääbaskalmeid peetud ülikuperede matmiskohaks, mis taolise etümoloogiani viima ei peaks. Ja just need sõjakad kohanimed olid põhjuseks, miks ma üldse oma pilgu Värska lahele pöörasin.

Na Uzmeni

Eelpool on juba mitut puhku mainitud kitsukest Värska lahte. Lahendame siinkohal ära ühe leetopissides Jäälahingu kohana esineva kohanimega seotud küsimuse. Nimelt toimus lahing на Узмени. Kuna Mehikoorma kanti on vene keeles nimetatud Izmen, siis vanakooli uurijad on pidanud seda raudkindlaks tõendiks, et kuskil seal lahing toimuski.

Vastavalt eki.ee andmetele tähendab uzmen kitsast kohta, järvekitsust, väina, lahte. Taolise nimega sobib tähistada nii Mehikoormat, kus on Lämmijärve kõige kitsam koht kui ka Värska lahte.

Aga Soopolitse?

Leetopiss: ja aeti tšuude taga 7 km mööda jääd kuni Sobolitši kaldani.

Sellele pole ühtegi raudkindlat seletust, miks Soopoolitset Peipsi järve läänekaldale, Kodavere kihelkonna aladele pressitakse. Aga ometi on see jälle üks vanakooli argument, põhjendamaks, miks Jäälahing Lämmijärve põhjaosas toimus.

Lause Wikipediast: Kihelkonda mainitakse 1224. ja 1229. aasta maadejagamisürikutes (kujul Soboliz ja Sobolitz) kõrvuti Ugandi, Sakala ja Kesk-Eesti väikemaakondadega.

Muidugi, Räpina ja Värska asuvadki Ugandi muinasmaakonna kõrval.

Selleks kui suur on tegelikult segadus, võtan appi kohanimeraamatu: Maakonda on nimetatud XIII saj, see samastatakse harilikult umbkaudu Kodavere khk maa-alaga, kuid on ka arvamusi, et maakond paiknes mõlemal pool Emajõge, hõlmates Kodavere ja Võnnu khk alasid (E. Tarvel) või koguni üksnes lõunapoolset rannikuala Emajõest Räpinani (E. Paklar). Viimast paiknemist on oletatud Vene kroonikate kirjelduste põhjal.

Oleme vahepeal Aleksandri täiesti ära unustanud

Pole midagi parata, lahing on läbi, kadunukesed maha maetud, reed täis laaditud röövitud vara, haavatuid ja ilmselt ka surnuid (ja ärge heinu unustage, loodan, et see oli tõesti viimane kord neid mainida, sest meid enam absoluutselt ei huvita kui kaua kuskile minek kesta võis). Nüüd tuleb oma saapaninad kuskile poole pöörata. Vanakooli Jäälahingu uurijad räägivad, et Aleksander suundus Peipsi kagusoppi voolavat Želtsa jõge mööda Novgorodi poole. Olgu järgnev nüüd eelviimane kirstunael vanade teooriate kirstu.

Aleksander Nevski pühaku elulugu pajatab, et pärast Jäälahingut põrutas ta otse Pihkvasse. Seal juba kõik ootasid teda, et saaksid vana vene kombe kohaselt otsaesiseid vastu maad taguda. Aga samuti oli Pihkvasse vaja sõita sellepärast, et teostada esimesed äritehingud, mille käigus vahetada tüütud, kiiret liikumist takistavad ja vahetevahel söötmist vajavad orjad ja ruumi võtvad karusnahad selle va kõliseva vastu.

Kuigi, juhul kui Jäälahing tõesti toimus Piirisaare piirkonnas, siis oleks teekond Pihkvasse (kurat, ikkagi veel trügib logistika sisse, aga heinu ma enam ei maini) umbes ühepikkune Pihkva järve lääne- ja idakallast mööda.

Kuid idakalda asustus oli läänekalda omast suurusjärgu võrra hõredam. Mis tähendab, mis tähendab, et puudus piisav abistav struktuur ööbimispinna, aga ka kaevude näol.

Mis on Jäälahingu uurijate Püha Graal?

Muidugi Varesekivi. Igal varasemal uurijal on oma Varesekivi, ei saa ka antud töö koostaja kehvem olla.

Lähim nime poolest Varesekivi asub Varnjas. Kas huvitab nüüdseks kedagi, et ma alustasin oma uurimistööd ju tegelikult ajaviiteks, eesmärgiga, et vaadata, kas see võiks olla just SEE kivi. Kahjuks selgus üsna kohe, et tegemist on mõttetu väikese junniga täiesti põhjendamatus kohas. Sest vaadake – kui kroonik kirjutab, et lahing toimus Varesekivi juures, siis küllap ta seda tõesti teadis. Kuidas saab teada mingit kivi kuskil tšuudi rannal? Sest see kivi peab olema nii tuntud meremärk, et igaühele kangastub tema ümbrus silme ette.

Niisiis leidub õige nimega kivi ainult Varnja rannal. Proovime vaadata asjale loominguliselt Voronii kamen ei pea olema ilmtingimata tulnud varese nimest. Vares-vorona; ronk-voron. Ei midagi, pole ka rongakivi. Siis proovisin hammast murdenimede peal. Mart Mäger kogus ja Ott Arder pani laulu sisse järgmise ronga murdenimede rea: Tronk, kronk, kronks, kromp, krouk, rõuk, kõng, rongas, krongas, krongits, krongi-jaagup, korp, valge lind. Siin muidugi on kogu Eesti kaart koos nendes nimedes, mitte ainult Setumaa, aga ikkagi. Pilgu ette jäid kaks Värska lahe suudmes olevat kivi, millede nimeks Suur-Krõõdakivi ja Väike-Krõõdakivi. Omavahel öeldes – ei tundunud kuigi veenev.

Lõpuks muidugi ei pääsenud üle ega ümber ühest praegu Venemaale kuuluvast saarest, mille eestikeelne nimi on Varanja, aga venekeelne Kolomtsõ. Ühtegi õiget kivi seal ei leidunud. Saarest üle väga väikese väina aga asub küla toreda nimega Krasnaja Gorka. Ot mis mõttes nagu? Maastik on sama mägine kui pingpongilaud, aga nemad panevad taolise nime?

Polnud midagi parata, tuli luurelennuk välja saata – maastik on ju kontrolljoone tagune. Nii et vaadake omal vastutusel. Punase noolega tähistasin mägiküla Krasnaja Gorka; sinisega teetammi, mille kaudu Varanja saar suure maaga ühenduses on ja punase ovaaliga selle saareosa, mis paiknes justkui tiba kõrgemal.

Vahepeal õnnestus märgata, et Kallaste on vene keeles Krasnõje Gorõ, mererannas paikneva pika punase liivakivi paljandi järgi, mille kõrgus on 8 m.

Heakene küll, aga miks pole Varanja rannal mitte natukestki kõrget ja punast? Selgub, et oli ja päris kindlasti.

Võtame ette tsaariaja lõpul koostatud verstakaardi, millest Stalin lasi 1936. a ettenägelikult hästi loetava värvilise uusversiooni teha. Varanja saare loodetipus asub küngas, mille tipu absoluutkõrgus on 43,7 m. Peipsi järve veepinna kõrgus merepinnast on u 30 m, niisiis oli selle künka suhteline kõrgus 13-14 meetrit! Päris kindlasti pidi taoline punasest liivakivist kaldamürakas tuttav olema igale navigeerijale. Heiki Valk on kirjutanud, et viikingiaegne veetee Pihkva poolt Soome lahe poole kulges alguses mööda läänekallast ehk siis paiknes Varanja rahvusvahelistes vetes.

Kuhu mägi kadus?

Ei oska täie kindlusega öelda. Üks loogline võimalus siiski on. Vanadel kaartidel puudub Varanja ja Lisje vahel tee, mida nägime spioonifotol. Võib-olla kasutati liivakivipaljand, mis oma olemuselt on ju ikkagi vist liiv, teetammi ehituseks. Ja/või majade ehitamiseks, mis tunduvad samuti suhteliselt uued, igatahes puuduvad verstakaardil. Tõtt-öelda ei õnnestunud leida mitte ühtegi kaarti, kus oleks mägi ja majad korraga kujutatud.

Oli see nüüd udujutt?

Kui sa uurid midagi piisavalt kaua, siis hakkad kõike märkama. Groznõi ajalooõpikus on pilt, kus Aleksander läheb lahingusse. Pildi vasemas alumises nurgas on punase vankriratta moodi asi. Mitte kusagil mujal taolist elementi ei leidu, võite kontrollida. Pildi teksti viimane rida on Voronia kameni ja see on ainus koht, kus seda kivi mainitakse.

Miks Varanja?

Etümoloogia võib ju olla tõesti algselt seotud varesega. Aga võib ka mitte. Millegipärast tahab siia kirja saada mõte, et äkki võiks päritolu otsida terminist varangid, vana-põhja keeles væringjar ehk väringjar. Värska laht või miks mitte Varanja saar võis olla populaarne peatuskoht. Miks mitte Pihkvas? Linnades on vanast ajast püütud maksu koguda. Miks raha välja käia kui saab ka odavamalt hakkama?

Varangide nime etümoloogia, muide, on vandeselts. Tänapäeval kõlab see nagu olnuks nad kamp konspiraatoreid, kuid algselt ilmselt oli asja mõte ikkagi vastastikuses ustavuses surmani.

Venelaste pruugis muutus see sõna varjaagiks. Sellepärast võis neile arusaamatuks jääda kohanime tekke loogika ja kõlalise sarnasuse põhjal muutus lõpuks voronjaks. Kuid olulise liikumistee äärse kohana oskas selle asukoha, kas või kuulu järgi, oma peas nö kaardile paigutada mees nii Pihkvas kui Novgorodis ja sellepärast oligi seda oluline mainida ka kõikides lahingukirjeldustes. Ordu oli uus tulija ja tema jaoks ei olnud see kohanimi kõnekas.

Lõppsõna asemel

Pikk jutt tuli, palju pikem kui alguses kavandasin. Kusjuures väga palju materjali jäi välja, lihtsalt ei mahtunud. See-eest võin nüüd antud teemas kolm professorit korraga laua alla vaielda.