L, 1.10.2022

Hoiatus!

Järgnevad kujutised võivad olla häiriva sisuga. Kas soovid jätkata?
Jah Ei
INTERVJUU TEINE OSA ⟩ Ukraina snaiper «Kass»: ei ole normaalne loendada, kui palju vaenlasi sa oled tapnud
Foto: Ypsiloni fotomontaaž
Igor Zats
, vabakutseline Ukraina korrespondent
Ukraina snaiper «Kass»: ei ole normaalne loendada, kui palju vaenlasi sa oled tapnud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Teises ehk eelviimases intervjuu osas räägib ukrainlasest snaiper «Kass» Ypsilonile lähemalt oma tööst, väljaõppest, relvaeelistusest ning sellest miks ei ole normaalne loendada seda, kui palju vaenlasi sa oled tapnud. Kas sa tead, kui palju prügikotte sa oled oma korterist elu jooksul välja kandnud? Esimest osa intervjuust saad lugeda SIIT.

On teada, et igas sõjalises konfliktis alahindab iga leer oma kaotuseid ja ülehindab vaenlase kaotuseid. Kas 30 000 hukkunud venelast tundub sinu jaoks usutav arv?

Ausalt, ma ei tea üldse, mida uskuda. Iga päev, kui ma vaatan väidetavalt peastaabi andmetel rajanevaid teateid, öeldakse, et langes 100, 150, 200 inimest. Mitte kunagi ei ole mu kuulnud arve nagu 52, 107 või 14. Need on väga ilusad numbrid, ja ma ütlen teile — sada hävitatud vaenlast on kuradima palju. Need arvud on ümardatud. Selles mõttes meeldivad mulle ka meie inimesed; neid ei huvita, kui palju sellest infost tõele vastab. Nad ütlevad lihtsalt: „Äge! Me tegime neile säru!” ja taluvad seda edasi. Meil on sindrima palju radikaalseid blogijaid, kes leiavad, et see ongi õige hoiak, et ei ole vaja tekitada inimestes tülpimust või paanikat.

Loogiline, sest tegelikult on võimalik elanikkond kiiresti muuta reaktiivseks massiks, mis ei oska käituda.

Küll aga kaob ka meie elanikkonna huvi mille tahes vastu üsna kiiresti. Kui rääkida pidevalt, et kõik on kombes, siis kaotab sõna „kombes” oma väärtuse. Nende õhuhäire-sireenidega on samamoodi. Kes läheb enam alla keldrisse? Mitte keegi. Sest inimesed on väsinud, nad on sellega harjunud. Valitsus ütleb küll, et sireene ei tohi eirata, aga mis siis, kui häire huilgab omaette kuus tundi ja mitte midagi ei juhtu? See on nii rumal ja mõttetu. Täpselt sama lugu on kindralstaabi teadetega; inimesed harjuvad nendega ära. Aga, tead, kui sa usud, et kõik on suurepärane, aga inimesed küsivad ometi endalt küsimusi stiilis „Miks me ei ole veel Khersonit või Melitopolit tagasi vallutanud?”... Jah, praegu on Khersoni piirkonas vasturünnakud käimas ja need on suhteliselt edukad. Aga kuidas üldse sai juhtuda, et linn jäi pikalt okupeerituks? Nagu [Ukraina presidendi nõunik Aleksey] Arestovich märkis — see linn kaotati [vn vulg projebali]. Kuidas see juhtus?

Võib-olla on Pivdeni [s.t lõuna] suunal probleeme?

Väed on võimalik ümber paigutada sõna otseses mõttes ühe-kahe päevaga. Raudtee on täies ulatuses töökorras hoolimata venelaste korduvatest katsetest seda hävitada. Meil on demineerimisrongid, millega saab varustust kohale toimetada. Meie võitlejad pole kunagi nõudnud mugavustega reisimist. Me läheme, nagu vaja, mis suunas tahes; me teame, mis on meie eesmärgid. Me võime kehvades oludes liikuda ja sellele mitte tähelepanu pöörata.

Mu kodumaa on praegu haige ning minu kolleegid ja mina oleme arstid — ainsad inimesed, kes saavad haigusega võidelda, kes oskavad seda ravida. Me oleme nagu antikehad. Ja me pole kunagi pööranud tähelepanu sellele, millega me sõidame või kuidas liigume; meie jaoks on oluline, et me läheme õiges suunas ja teeme oma tööd. Võimud ei saa enda tegevust selles teemas samamoodi õigustada. Nad toovad ettekäändeid, väidavad, et ei saanud varustust ümber paigutada — see on täielik jama, ma ei usu seda. Asi on lihtsalt selles, et meie võimuesindajad kuuluvad sellesse enamusse, kes on toimuvaga rahul. Ja rahvas ei küsi üldse mingeid küsimusi, sest nad on pidevalt pinges ja hirmul; peamine küsimus, mida praegu kogu riigis endalt küsitakse, on „Ah sa raisk! Mida teha? Mida ma tegema peaksin?” Sõda on pannud maa värisema kogu riigis ja midagi on ju vaja ette võtta. Aga inimene istub, kerib päevad läbi uudiseid ja anub oma telefoni, et too kinnitaks, et kõik saab korda.

Nagu avaks iga poole tunni tagant külmiku ust lootuses, et sinna on midagi tekkinud.

Täpselt nii! Aga külmik on tühi; seal on vaid sedel kirjaga „Me rebime neid jaokaupa ribadeks! Püsige kanalil!” Ja inimesed on sellega rahul. Nad on valmis seda paska alla neelama. Ja see, mis samal ajal rindel tegelikult toimub... Seda tuleb osadeks jaotada; see peab olema proportsionaalne. Ma olen 1000% kindel, et seda tuleb serveerida pooleks lahjendatult. Kibedat tõde tuleb pakkuda koos magusate valedega, et inimesed ei satuks paanikasse, kui halvad uudised uksele koputavad. Et inimesed üldse mõistaksid, et neil tuleb evakueeruda, enne kui vaimupuudega homunkulused hakkavad elurajoone Gradidega tulistama. Et inimesed mõistaksid, et meie võitlejad on inimesed, mitte masinad, ning et sõjaväes esineb ka selliseid probleeme nagu laskemoonatarnete hilinemine, vägede ümberpaigutused ja rotatsioon. Ja, ma kordan: tsiviilelanike jaoks on kõige tähtsam teada, millal linnast lahkuda. Rahvast ei tohi transsi viia; selline hüpnotiseerimine on tüüpiline kommunistide võte. Selline lähenemine peab kaduma; see tuleb hävitada. Vaja on edastada informatsiooni, mille alusel on võimalik midagi ennustada ja kavandada.

Tõde tuleb varem või hiljem ikka välja.

Kõige olulisem on päästa inimeste elusid, mitte ajada mingit oraatorlikku paska. Ei saa lubada, et homme vabastame midagi, aga kui homme kätte jõuab, siis teatada, et tekkinud on raskused... Aga ülehomme vabastame kindlasti! Ma tean väga hästi, et nendel aladel on probleeme; nende piirkondade vabastamine võib võtta mitu kuud. Homme? Mis kuradi jutt see on?!

Kuidas sa end ise võitlejana määratled?

Ma olen luuraja. Teenin luureväosas. Mulle see meeldib. Luureüksused on minu arust sõjaväes ainulaadsed. Luuraja peab oskama tulistada, sõidukeid juhtida — kõike, mida teha saab. Sageli leiavad meiesugused inimesed end kriitilistest olukordadest. Luurajad on nagu oda teravik — see, mis lõikab vaelast seestpoolt. Meie tegevus toob vaenlase vägedele palju kahju. Meie oleme sõjaväe silmad. Ja kui sa ei taha olla mingi pihkur, vaid Odini enese silm, pead sa pidevalt arenema. Ma oskan tulistada käsirelvadest ja mõnedest tankitõrje-süsteemidest. Paraku pole ma õppinud juhtima tanke või lahingumasinaid nagu BMP. Aga, sitta kah, ma pean neid üldiselt ratastel kirstudeks. Pigem hüppan ringi nagu akrobaat, raisk, aga jään ellu.

Kõige olulisem on aga see, et snaipritele antakse põhjalik psühholoogiline ettevalmistus. Kes tahab snaipriks saada, peab võimalikult hästi pinget taluma.

On sul relvade osas eelistusi?

Noh, arvestades, et ma olen oma kodumaa ja meie relvastuse suur patrioot...

Nii et AK-47, ha-ha?

Need on Nõukogude jäänukid. Mulle meeldib väga meie vabriku Zbroyar snaiperrelv UAR-10.

Ukrainas toodetav UAR-10
Ukrainas toodetav UAR-10 Foto: Wikimedia Commons / VoidWanderer

See on uskumatu relv. Ma armastan teda, näen teda isegi unes. Ma tahan seda relva tagasi; ostan endale uue. Kalašnikov on lihtsalt automaat, ja pealegi automaat, millel on üsna pikk ajalugu. Igatahes on see lihtsalt tükk rauda. Jah, sa võid selle eest hoolt kanda, aga sellel on juba mitu defekti ja see ei tööta enam nii, nagu sa tahaksid.

Foto: Samuti Ukrainas toodetav Fort-201

Tõsi, mõnes mõttes on AK-47 hea automaatrelv. See valmistati NSVL-is nekrutitele jagamiseks; sellel on teatud plussid. Näiteks on seda lihtne hooldada, ei pea liiga palju vaeva nägema. Ja sellest on võimalik tulistada ilma lukukoja katteta. Aga meie toodangu tase vastab juba Euroopa standardile. Ja need pole sellised käkid nagu Fort-201, mis on tehtud AK baasil ja näeb üsna kusine välja. UAR-tüüpi snaiperrelvade kvaliteet on Euroopa tasemel.

Mis teeb UAR-10 nii eriliseks?

Ta on hästi täpne. Oletame, et sul pole praktiliselt mingisuguseid tulistamiskogemusi. UAR-10 käsitsemise õpid ära paari päevaga ja saad juba tööle hakata. Ma rõhutan, et sellest relvast saab edukalt väga täpselt tulistada. Räägitagu, mida tahes, aga selleks, et Kalašnikovist täpselt tulistada, tuleb teha kõvasti tööd, ole sa nii osav sihtija kui tahes. Kalašnikov on küll töökindel, aga ta, raisk, ei ole täpne. Aga aeg möödub ja ei säästa kedagi, isegi mitte legende. Kalašnikovidest oleks tulnud juba ammu loobuda. Aga, noh, ju siis keegi teab paremini.

Minu hinnangul on parim viis endale Kalašnikovi hankimiseks saada see endale lahingust, milles sa võitled kvaliteetse professionaalse relvaga nagu UAR-10 — relvaga, mille on valmistanud sinu kaasmaalased sinu kodumaal. Võin valjul häälel kinnitada, et see on täppis-snaiperrelv, kuna isegi täieliku kollanokana sain ma selle abil pidada lauslahingut ja mitte mööda lasta. Tolleks hetkeks olin ma kolm kuud snaiprikursustel õppinud. Ma arvan, et UAR-10 võimaldas mul käituda professionaalselt, kindlasti mitte halvemini minuga samas koolis õppinud kogenud laskuritest.

Snaiper, nagu luurajagi, täidab sõjaväes skalpelli ülesannet. Suurtükivägi koos jalaväega — nemad on haamer.

Kuidas snaipreid üldse koolitatakse? Olen kuulnud, et see on keeruline protsess, mis ei käi päris nii, nagu enamik meist ette kujutab.

Snaipriks saadakse samamoodi nagu eriüksuslaseks — see on raske. Nõuab palju tööd. Tulistamine pole isegi kõige tähtsam. Sa pead olema võimalikult vastupidav ja sul peavad olema põhjalikud teadmised. Kõige olulisem on aga see, et snaipritele antakse põhjalik psühholoogiline ettevalmistus. Kes tahab snaipriks saada, peab võimalikult hästi pinget taluma. Selleks, et tulistada üksainus lask, pead sa pikali lebama, mõnikord 24 tundi järjest, mõnikord isegi kaks päeva.

Ja lihtsalt vahtima läbi optilise sihiku?

Jah, ja ootama sihtmärki. Kused endale püksi, sööd sealsamas — mingeid batoone või rohtu enda ümbrusest — jood lund, jne. Sa ei hooli mitte millestki, vaid ootad kannatlikult oma sihtmärki ja ei reeda enda asukohta. Sa ei tohi teha midagi, mis võiks su asukoha paljastada. See on tegelikult väga raske ja minu hinnangul ka väga oluline töö. Sest väeüksuse muud liikmed, näiteks suurtükiväelased, võtavad seda kuradi tömpninade karja juhtivate kõrgete ülemate elusid. Snaiprid aga tegutsevad kirurgilise täpsusega, kuna neil on võimalik tuvastada juba kohal viibivaid kõrgeid ülemaid.

Venelastest rääkides — jube lihtne on taibata, kes on juht! Venelaste lollusel ei ole piire. Nad annavad üksteisele au sõjatsoonis! Ja sa saad ju aru, et reamees teisele reamehele au ei anna. Loogiline. Ja see kõik on läbi sihiku selgelt näha.

Snaiper, nagu luurajagi, täidab sõjaväes skalpelli ülesannet. Suurtükivägi koos jalaväega — nemad on haamer. Haamer, mis lõhub kõik oma teel ja mitte keegi ei üritagi analüüsida seda läbu, mis järele jääb. Aga snaipri töö otsekohesus on mulle alati meeldinud; ma olen alati snaipreid imetlenud. Nad on korralikult pühendunud; meil siin Ukrainas on mitu head snapirikooli, mis toimivad korralikult. Toimivad isegi nii hästi, et isegi võõrleegionärid ja lihtsalt teiste riikide sõdurid käivad neis õppimas. Meie snaiprikoolitus on maailmas juba arvestataval tasemel ning on praeguses sõjas andnud väga häid tulemusi.

Olen kuulnud, et ka Kharkivi lennukoolist on tulnud andekaid piloote. Kas oskad mainida veel häid sõjakoole?

Jah, üldiselt on meil ettevalmistuse tase suurepärane. Välja arvatud TRO maakaitseväelaste oma [Ukraina maakaitsevägi TRO on Ukraina relvajõudude eraldine struktuuriüksus, mille ülesandeks on territoriaalkaitsega seonduvate ülesannete korraldamine, ettevalmistamine ja elluviimine. Peamiselt tsiviilelanikest koosnevat maakaitseväge juhatab maakaitseväe komandör, kes allub vahetult Ukraina relvajõudude ülemjuhatajale.] Minu arust on see kummaline ja anomaalne nähtus, mis loodi küll heade kavatsustega, aga... Ma ei tea.

Kuulsin TRO-st juba 2021. aastal, aga päriselt tegutsemas nägin neid alles hiljuti. Neid inimesi pole meile sellisel hulgal vaja. Nende hulgas on palju parasiite, kes ei õigusta mitte millegagi enda viibimist Ukraina relvajõudude ridades. Inimesed, kellelt ma olen nende arvamust küsinud, väidavad, et maakaitseväelased „rahustavad” neid. Türa, mis jutt see on? Sellised jalutavad, sõjaväevorm seljas ja automaat kaelas, mööda linna ringi, käivad ostukeskustes ja kohvikutes. See ongi see pettuse-illusioon, mille inimesed endale ise tekitavad. Tule mõistusele, mees! See tüüp on sama palju tsiviilisik kui sa ise. Tal ei ole ei head võitluskogemust ega üldse sõjaväes teenimise kogemust. Kas selle fassaadi taga on üldse midagi? Selline pillab relva käest ja lidub põgenedes sinust kiiremini. Sina aga jääd maha, ja lihtsalt seisad ja vaatad seda tsirkust pealt. Selline tüüp ei saa hakkama muuga kui mannekeeniks olemisega. Nad ei tee muud kui käivad mööda linna, vorm seljas.

Lahingus on need tüübid näidanud ennast, ütleme... Ma räägin nüüd reaalsetest olukordadest, ainult sellistest, mida olen oma silmaga tunnistanud. Asjadest, milles ma kindel ei ole, ma üldiselt ei lobise — milleks paljundada väärinfot? Minu arvamus on, et maakaitseväest 80% on kasutu, aga 20% vajalik. Ma tean, et need 20% on mehed, kes võitlesid Kiievis. Seal see olukord toimis, nende kodud on seal ja nad näitasid end väga heast küljest, võideldes vastavalt oma võimetele.

Mida arvata juttudest, et humanitaarabi müüakse edasi?

Need on kõige hullemad inimesed. Mida vittu? Sa tead, et vabatahtlike organisatsioonid ja lihtsalt üksikud vabatahtlikud, hoolivad inimesed, toovad rindele oma raha eest ostetud abi. Kuidas sa saad isegi mõelda selle varastamisele? Oled sa kuulnud sellisest asjast nagu südametunnistus? Inimesed rindel ootavad kehaturviseid, kiivreid ja mis tahes kraami; nad annavad ennast iga päev võitluses kõik selleks, et sina, munnmooses, võiksid passida rindest tuhande kilomeetri kaugusel, pöial perses. Et sa saaksid peolt turvaliselt koju minna.

Ma ei tea, minu jaoks on see kõik selline postsovjetlik mentaliteet, mis tegelikult kujutab endast ränka traumat meie ühiskonna ajule. See trauma paraneb aeglaselt, väga aeglaselt. Ma loodan, et see protsess on nüüdseks kiirenenud. Aga tulles tagasi sõja ajal ahnitsemise juurde — sa võtad vabatahtlike käest vastu asju, mida sinu piirkonnas vaja pole, ja müüd neid edasi sõjaväele. Vastavad juhtumid Lvivi TRO-lastega on lihtsalt... Ma tellin endale enne Itaaliast postiga kiivri ja ootan paki saabumist kui lasen oma kiivril liikuda läbi nende kuradi sillatrollide käest ja maksan neile omaenese kiivri eest raha. Ma olen näinud palju reklaame, kus pakutakse tuliuusi kiivreid — kolmanda kategooria omi, ilma kõrvakaitseteta, aga see pole oluline. Oluline on, et see edasimüüja on eraisik kusagilt Lvivist, Ivano-Frankivskist või Rivnest. Mida vittu?

Sa õgid seda vähest, mida venelased on neist inimestest järele jätnud. Tülgastav.

Ma mõistan, et siinsetes piirkondades, idas ja lõunas, piirialadel, kus käib võitlus, on inimesed palju teadlikumad kui riigi lääneosas. Nemad seal elavad nagu vanajumala selja taga, sest nad teavad, et nende kallal ei panda toime samasuguseid tapatalgusid nagu meie regioonis. Aga meie oleme siin idas ja katame neid. Ja maksame selle eest oma verega.

Oleme kuulnud palju lugusid, kus pagulastele üüritakse 2000 dollari eest kortereid, mille üür oli varem 400 dollarit...

On tõesti selliseid tegelasi, kes pressivad räigeid summasid välja pagulastelt — inimestelt, kes on kaotanud kõik, kaotanud lähedasi, kaotanud oma ainsa kodu ja põgenenud lootuses leida paika, kus nad saaksid hinge tõmmata ja veidi aegagi elada. Aga spekulandid näevad leinas ainult dollarimärke, võimalust nõuda viiekordset hinda, raisk. Kuidas nimetada kedagi, kes millelegi sellisele isegi mõtleb? Ta on tõbras. Lihtsalt loom. Sa õgid seda vähest, mida venelased on neist inimestest järele jätnud. Tülgastav.

Ma leian, et seda tuleks karistada kriminaalkorras ja reaalse vanglakaristusega.

Täpselt. Selle eest tuleks avalikult karistada. Aga vahel tundub mulle, et meie riik on mingis mõttes paganlik. Ma üritan selgitada, mida ma silmas pean: kuni verd pole voolanud ja teatud ohvrit toodud, ei muutu mitte midagi. Ja midagi juhtub ainult siis, kui selline pagulane, kes on nõustunud tasuma 2000 dollarit üüri korteri eest, mille üür võib olla maksimaalselt 400 dollarit, ja lisaks veel 1000 dollarit maaklerile, lõikab endal vannitoas veenid läbi ja jätab lahkumiskirja sõnumiga: „Ma ohverdan ennast Galiitsia jumalale. Ma ei suuda selliseid summasid maksta. Tehke midagi.” Siis pannakse seda tähele, õiguskaitseorganid hakkavad tegutsema, asi tehakse avalikuks.

Ma ei tee nelja. Kas oled kuulnud seda lugu, mis meil Dnipros juhtus? Oli meil selline sant maantee, kus olid maanteesilla serva tekkinud looduslikud praod. Jube maantee, ja see oli alati niimoodi olnud. Kuni üks mees jäi ühte neist pragudest jalgapidi kinni. Ta üritas mitu tundi välja saada, kuni talle sõitis otsa auto, mis tee sita seisukorra tõttu ei saanud ümbert sõita. Pärast seda juhtumit tehti maantee korda. Ja kuidas veel! Seal võib praegu muna veeretada, nii et koore sisse ei teki ühtegi pragu; sa võid seal testida oma uut Bugattit. Ma vihastasin täiega. See tee on juba nii palju aastaid persses olnud, ja ametivõimud olid sellest teadlikud, aga nad pidid ootama, kuni valatud saab süütu ohvritalle veri.

Kas sa mäletad, kuidas sa oma esimese venelase „heaks tegid”?

Siinkohal tuleb aru saada, millest me õigupoolest räägime. Mida Putin ütleski? „Me oleme mitmerahvuseline riik.” Ja selles sõjas osalevad inimesed Aafrika riikidest. Me tabasime näiteks ühe Aafrika riigi kodaniku, palgasõduri — kas me saame öelda, et ta on venelane? Sõja alguses selliseid inimesi siin ei olnud; olid ainult tšetšeenid, burjaadid ja venelased.

Aga kas ma mäletan oma esimest korda? Ei mäleta. Vaata, sõja esimestel päevadel sa eriti ei sihi, lihtsalt kõmmutad suunda, millest sinu pihta kõmmutatakse. Sa oled ähmi täis ja ei saa õieti arugi, kus sa oled. Sa lihtsalt hävitad sihtmärki automaadiga nii hästi kui oskad, ja siis saabub teisel pool vaikus. Ja sa mõistad, et vaenlane on nüüd kas surnud või vigaseks lastud. Ma ei tundnud midagi erilist. Sellises olukorras mõtled ehk midagi sellist: „Jumal tänatud, saime hakkama. Aga mis siis, kui ta jäi ellu? See tähendab, et ta võib tagasi tulla. See pole hea.” Ja siis hakkad sa aru saama, et pead mõtlema sellele, kuidas oma tööd paremini teha, nii et vaenlane ei naaseks teenistusse. Sama lugu on prussakatega köögis.

See, kui mõnel õnnestub põgeneda, ajab närvi.

Jah, ja sa ei tea, kas ta ronib ise külmkapi alt välja või lohistavad kaaslased teda kaasa, kuna ta on jala kaotanud. Kuigi selline võrdlemine prussakatega on minu arust prussakate suhtes solvav. Ärgem solvakem loodust. Prussakad on paremad naabrid kui venelased; nad ei haise nii vängelt ja ei varasta meie asju ega pommita meie haiglaid Iskanderitega.

See on lihtsalt prügi — sa ei tea, kui palju seda konteineris on. Kas sa tead, kui palju prügikotte sa oled oma korterist elu jooksul välja kandnud? Oled neid loendanud?

Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Kas ma mäletan hetke, mil ma esimest korda vaenlasest nii-öelda number 200 tegin? [200 — sõjaväeline kood, millega tähistatakse vaenlase hävitamist (tapmist).] Kurat, see, kui sa olukorda täielikult ei mõista, on ikka täielik põrgu. Ma olin siis veel noor poiss, mõtlesin sellest, kuidas ellu jääda ja mida järgmiseks teha. Ma sain aru, et sellest mulle ei piisa ja et ma pean arenema. Asusin teenistusse väeosas, millel minu arvates oli rohkem kogemust, teadmisi ja rahastust. Siis tekkis vajadus kvaliteedi järele — sest vaenlaseid on palju ja me peame seisma hea selle eest, et nad enam meie riiki tagasi ei pöörduks. Niisiis jõudsin ma omadega eriüksuslaste brigaadi, teenisin, saavutasin tulemusi, õppisin omal käel ja võtsin välisinstruktorite õpetustest kõik, mis võtta andis. Mulle see meeldis. Noh, ma olen ju kuradi sõjaväelane. Toona ma mõistsin, et olengi sõjaväelane, ja kogu lugu, raisk! Aastatel 2019–2020 üritasin end veenda, et ma ei ole sõjaväelane, et ma pean alustama elu tsiviilelanikuna. Aga see oli täielik pask.

Sest punkti, millest tagasiteed ei ole, läbisid sa juba ammu. Kas elu tsivilistina tundub sulle kuidagi väär või vale?

See on raske, nii kuradi raske. Aastate jooksul lihtsalt tekib selline... arusaamine, et see on vale. Praegu olen ma siin oma kodulinnas sinuga koos köögis, ja minu jaoks ei ole see õige. Ma ei saa seda muuta. Ma ei kannata seda välja.

Mäletan, et kui me 2019. aastal vestlesime, siis sa ütlesid ka, et sul on siin raske. Sul on nii palju ainulaadset teavet, mis siin suuresti mitte kedagi ei huvita. Ja veel üks asi... Paljud ei saagi aru, mis toimub. Mida arvad sina inimestest, kellel on üks jalg Mordoris? Kelle kogu Youtube’i-sisu tuleb sealt ja kes on üldiselt hästi teadlikud sellest, mida Vene meedia räägib, aga samal ajal ei ole neil aimugi sellest, kuidas asjad Ukrainas on?

Seda osa Ukraina kodanikest nimetan ma lihtsalt elanikkonnaks, populatsiooniks. Tegemist on parasiitide populatsiooniga, mis aastate jooksul tekitab oma kodumaale reaalset kahju. See on mu isiklik arvamus; sellega ei pea ilmtingimata kõik nõustuma. Aga ma leian, et paljud inimesed peavad vähemalt mõtlema sellele, mis laeva pardal nad, nagu öeldakse, seilavad. Ja selliseid inimesi tuleb, ütleme, kontrollida. Selle põhjuseks on kirjaoskamatus...

Niimoodi võidakse inimene muuta mitte lihtsalt separatistiks, vaid tõeliseks kollaborandiks, kes töötab venelaste heaks

Ma ise vaatan nii Vene kui ka Ukraina uudiseid, et leida olukorra ühisnimetajaid. Ma mõistan, kustpoolt mind rünnatakse ja kes seda teevad. Aga inimesed, kes vaatavad pidevalt ainult Vene uudiseid, on neetud vasikad, kes põrnitsevad vastset väravat. Ja see ei ole kuskilt otsast mõistlik.

See on tõsine probleem ja raske on öelda, mida see kaasa võib tuua või kui palju on see mõjutanud seda, mis juba juhtunud on.

See on varjatud rünnak ja mitmes mõttes ohtlik olukord. Niimoodi võidakse inimene muuta mitte lihtsalt separatistiks, vaid tõeliseks kollaborandiks, kes töötab venelaste heaks. Ta vaatab ainult seda, mida internet talle ette söödab, tal puudub kriitiline mõtlemine ja ta ei üritagi areneda. See on tõsi, väidetagu, mida tahes — Vene meedia imeb endasse nagu kuradi must auk. Inimest, kelle aju on juba niigi kärbunud, on lihtne agendiks teha. Seda tuleb ohjeldada. Aga selge on ka, et [Ukraina julgeolekuteenistus] SBU ei suuda kõiki inimesi kontrollida.

Kui ma kujutlen Ukraina kodanikku, kelle mõistusesse on pesa teinud taoline orki-loode, hakkab mul hirm. Hirmutav on see sellepärast, et, ütleme, viie aasta pärast võib see inimene, keda ma isiklikult tunnen, ühineda vaenlase sõjaväega ja sattuda minu sihiku ette. Ühel päeval hakkab ta seda muinasjuttu uskuma. Ja ta suunab relva toru sulle, sest ta tunneb, et kuulub vaenlase ridadesse. Sellisele inimesele pole palju vaja; ta ei vaja tõde, ta ei vaja arusaamist, et inimesi, kellega koos ta on üles kasvanud, hävitavad venelased genotsiidiga võrreldavas ulatuses, raisk. Kui see on tema jaoks okei, siis kes ta minu jaoks on? Kui ta ei hooli karvavõrdki?

Inimesed siin vaatavad Vene televisiooni ja hakkavad rääkima nagu venelased.

On sul aimu, kui palju vaenlaseid sa maha oled võtnud?

Ha-ha, raisk. Ei ole. Ma üritan teha nii, et asjad oleksid lihtsad. Kui aus olla, siis on selline suhtumine mulle vastik. Ma ei salli jutte sellest, kuidas kellelgi läks venelasi lömastades või nende laipu nähes türa kõvaks. See on kõik täielik pask, see ei ole normaalne. Minu türa käib naiste sisse. See, kui sind erutavad surnud venelased, ei ole normaalne; see tähendab, et sa oled idioot.

Samamoodi ei ole normaalne loendada, kui palju vaenlasi sa oled tapnud. Miks sa peaksid seda tegema? Sama imelik oleks loendada rotte või putukaid, kellele oled otsa peale teinud. Hävitasid kahjuri? Unusta see ära, viska minema; sa ei tea, kui palju sa oled neid nottinud või saad nottima tulevikus. See on lihtsalt prügi — sa ei tea, kui palju seda konteineris on. Kas sa tead, kui palju prügikotte sa oled oma korterist elu jooksul välja kandnud? Oled neid loendanud?

Pole aimugi.

Just nimelt, ja oleks ju olnud üsna kuradi pentsik, kui sa oleksid otsekohe mulle täpse numbri öelnud, eks? Minu jaoks on see töö. Ma võtsin juba ammu omaks sellise suhtumise, et ma olen kirurg, kes peab amputeerima gangreense jäseme, kuna muidu võib see tappa kogu organismi. Ma ei tunne ei kahetsust, pettumust ega ka kaastunnet. Ma teen oma tööd ja mind ei koti, kui palju ma neid tapnud olen. Ma võtan asju lihtsalt. Aga kui sa lased end juhtida sellistest emotsionaalsetest impulssidest, siis sa hakkad loomastuma, muutud jõhkardiks.

Mulle meeldib kogeda emotsioone reisidel teistesse riikidesse — näiteks tankisõidul Moskvasse. Midagi sellist. Või siis lennureisil Gruusiasse, kus saaksin külastada nende restorane. Olen kuulnud nii palju head grusiinide külalislahkusest, selle riigi ainulaadselt sõbralikust atmosfäärist. Saaksin avaldada austust langenud grusiinidele, kes võitlesid siin minuga kõrvuti, ehkki ma ei tundnud neid isiklikult. Üldiselt on just reisimine ja maailma nägemine see, mis mind emotsionaalseks teeb; kõik muu on töö. Sa hävitad sihtmärgi, ja kogu lugu. Läheme edasi; neid on palju, meil on palju tööd teha ja tähtaeg oli eile. Mina ei ole tunginud nende koju, pole tulnud midagi varastama. Ma tahan säilitada seda, mis on minu oma. Ma tahan, et mu lapsed kasvaksid üles minu rahva ja minu enese traditsioonide vaimus. Umbes nii, üldiselt.

Tõlkis Mart Kalvet

Märksõnad
Tagasi üles