JALUTUSKÄIK KOHALIKUGA ⟩ Episood 2/2. Kohtla-Järve nihkes nunnusus

Jätkub reportaaž Eesti Riigiametnike Klubi korraldatud jalutuskäigult kohalikuga, mis sel korral viis Kohtla-Järvele. Esimese episoodi leiad SIIT.

Endise bussijaama juurest suundume Outokumpu linnaossa, taustal kõlamas jätkulood mõrvar Andrei Taliga kokku puutunutelt. Meie seltskonnas on õpetaja, kes teda nii koolis kui ka vanglaseinte vahel õpetanud. Tunnen vastikust. Nii tolle väärastunud mõttemaailmaga kurjategija kui ka asjaolu suhtes, et me Ida-Virumaad pahatihti just läbi negatiivsete kurioossuste defineerima kipume. Millest see tuleb? 

Korterelamu Kohtla-Järve Outokumpu linnaosas Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Kohtla-Järve kõige uuemad linnaosad on põhja mikrorajooni ehk Metsapargi ning lõuna mikrorajooni ehk Outokumpu omad. Viimane sai omale nime Soome sõpruslinna järgi. Siinsamas looklev Katse tänav viitavat asjaolule, et linna all olev maapind on tühjaks kaevandatud ning majad projekteeritud võimalikke varinguid arvestades eriti vastupidavaks. Tundub pisut uskumatuna. 

Outokumpu on ca 6500 elanikuga endine kaevanduslinn Ida-Soomes Joensuu ja Kuopio vahel. Kujunes aastatel 1913-1989 sealsamas tegutsenud vasekaevanduse ümber, sõprussuhetele kaevanduslinn Kohtla-Järvega pandi algus 1969. aastal. Täna olulise tööstuspiirkonna peamiseks vaatamisväärsuseks on ümbruskonna looduspargid ning endine kaevanduse ala, kus tegutseb kogupere teemapark ja muuseum. 

Linnadel olid nõukaajal ja hiljemgi tihedad kultuurisidemed. Üksteisel käisid külas nii sportlased, kunstnikud kui ka õpilased. Nagu ikka - majututi peredes, ekskursioonid, kultuuriõhtud, peod. Eriti lõbus oli loomulikult teismelistel, kelle hoogne pidutsemine viimasel korral paraja skandaali põhjustas ning kokkusaamistele senisel kujul joone alla tõmbas. 

Outokumpu linnaosa tundub olevat ka keskmisest kõrgema kunstnike kontsentratsiooniga - siin elas Aleksander Igonin ning elavad seniajani Leili Pure ja Arvo Aun. 

Aleksander Igonin (22.10.1939-03.11.2013) oli oma elu teises pooles Kohtla-Järvel elanud ja tegutsenud Eesti kunstnik. Õppis aastatel 1961-67 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ühel kursusel Peeter Mudisti ja Jüri Arrakuga, tema juhendajaks oli Johannes Võerahansu. Elu lõpus ei näinud ta enam väga hästi, kuid asjatundjate sõnul maalis ta just siis oma huvitavamad ning emotsionaalsemad tööd. 

Jalutuskäigul osalejad Kohtla-Järve Eesti kooli ees, vasakule jääb linna staadion Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Järve kooli, kui linna ainsa eesti keeles haridust andva omataolise, andis Kohtla-Järve linnavalitsus juuni alguses riigile üle, et see edaspidi ministeeriumi pidamisel senisest paremini kaasaegseks õpikeskkonnaks areneks. Virve räägib koolist suure õhinaga, kuna ta ise on sellega seotud olnud kõikvõimalikes erinevates rollides nii õpilase, õpetaja kui nüüd ka lapsevanemana.

Tänavu möödub emakeelse hariduse andmise algusest linnas muide 100 aastat, sügisel on tulemas suur pidu. Vilistlasi leidub ka meie seltskonnas omajagu. Kool on aja jooksul mööda linna ringi rännanud, kahe aasta pärast valmib praeguste plaanide kohaselt juba päris uus riigikooli maja. Tööstus- ja kaevanduslinnale omaselt väga heade võimalustega oli tegelikult ka praegune maja - kõva mehaanika suund, ujumisbassein, lasketiir, kasvuhoone hoovis jne. Siia suunati õpetajaid erinevaist paigust üle terve riigi. Praegugi on kooli kõrval korralik uus staadion.

Kohtla-Järve ja tegelikult terve Ida-Virumaa demograafilist muutumist iseloomustab hästi teadmine, et kui enne teist maailmasõda oli Ida-Virumaal kokku umbes 70 000 elanikku, kellest 79% olid eestlased, siis kaheksakümnendatel oli ainuüksi Kohtla-Järvel juba 90 000 elanikku, kellest 80% olid vene emakeelega. Mõni ime siis, et ka riik kooli arengut prioriteetseks peab. Iseasi, millise sildi see «kooli ära andmine» kohaliku omavalitsuse senistele hariduspoliitilistele valikutele kleebib.

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Meie jalutuskäik jätkub tänavatel, mida ääristavad kümned ja kümned kunagise Moskva peaarhitekti Vitali Lagutenko projekteeritud ilmetud rõdudeta hruštšovkad. Õigem oleks tegelikult öelda, et kuigi kangelaslik Lagutenko andis hoonete ilmetuseks endast parima, on need täna kõike muud kui isikupäratud ja igavad. Mulle tundub aina enam, et nendest, omal ajal suures Nõukogude Liidus 57 miljoni inimese koduks olnud panelkadest moodustub justkui monument kõigele sellele jaburalt ebaloomulikule ja vägivaldsele, mida too haige režiim endas kandis. Kui süsteem on inimesest üle, tekivad väärarengud, mida inimestel hoolimata oma loomulikust nunnususest väga keeruline klattida on. On keeruline ka palju aastaid hiljem, sest sama kiireks ümber pööramiseks on vaja ilmselt sama vägivaldset süsteemi.

Nii jagub meil kõikjal Eestis veel ilmselt aastakümneteks, kui mitte sadadeks aastateks küll juba armistunud, kuid endiselt ilmamuutuste paiku lonkama panevaid väärarenguid nii siinsete rahvuste omavahelistes suhetes kui ka elukeskkonna kvaliteedis. Olgu nendeks siis omavaheliste kokkulepete puudumise tõttu vaid osaliselt värvitud kortermajad, käepärastest vahenditest iluskulptuurid või mõne suure südamega eaka kohaliku rajatud hooviparadiisid. 

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Põlevkivimuuseumi "Valge saal" on koht, kuhu ka kohalikud üsna harva satuvad ning mille üles leidmine raskusi võib põhjustada, sest muuseum ise asub saalist üks maja edasi. Puhaste valgete seintega kunstigaleriis toimus 14. aprillil Tallinn Music Week'i eelüritus, mille osaks olid kogukonnaarutelu ning Meisterjaani ja mitmete kohalike tantsijate esinemised. Hoonesse sisse me sel korral ei piilu, kuid kuna pean endamisi plaani sõprade ja perega lähiajal linn uuesti läbi käia, teen otsuse, et siit tuleme läbi. Ka muuseumist. 

Vaade Kohtla-Järve linnavalitsuse ülemiselt korruselt Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Poolteist tundi rännakut hakkab vaikselt ühele poole saama ning jäänud on veel linnavalitsus ja selle ümbruse arhitektuursed pärlid. No on huvitav kant, peab taas tunnistama! Siinne kvartal on täpselt selline, kus tahaks jupikese suvist pärastlõunat välikohvikus molutada ning külma karastusjoogi kõrvale inimesi jälgida. Rääkimata sellest, et ümbruskonna neoklassitsistlikud hooned moodustavad justkui õuesõppeklassi kunstiajaloo illustreerimiseks - seda mitte niivõrd erinevate ajastute kontekstis, kuivõrd kõikvõimalike arhitektuursete elementide ühtekuhjatuse mõttes. 

Linnavalitsuse hoone ise on cool'ilt kole. Ka seest. Raske puit ja palju kivipinda, sekka aukodanike bareljeefid, muuseumieksponaadid ning korruste kaupa uksi, milliste kõrval ametinimetused a la pearevidendid ja vanemreferendid. Telefonipidi linna veebilehte uurides avastan, et ainuüksi finantsosakonnas saab tööd 20 inimest, kes kõik analüüsivad, arveldavad, aru annavad ja makseid sooritavad. Ekskursioonijuhile meenutab linnavalitsus Batmani koobast, ma tõmbaks vaibi mõttes paralleele Mordoriga. Hoone ülemiselt korruselt rahvasuus kainete kaevurite monumendi poole vaadates jääb vägisi mulje, et kohalik võim kõrgub nii otseselt kui kaudselt siin üle kõige. 

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Veidi hiljem mööda keskalleed tagasi Virula keskuse poole jalutades olen siiralt rõõmus, et hoolimata päeva alguse töistest kohustustest Lõuna-Eestis siiski otsustasin ekskursioonil osaleda. Veel üks hall-stereotüüpsetes toonides laiguke Eesti kaardil on minu jaoks värviliseks saanud, normaalse ja inimliku kõla ning eriomased lõhnad ja mälestused omandanud. Ma olen pärit Kundast. Ma tean, mis tundeid tekitab, kui pead pidevalt inimestele seletama, et ka seal on normaalne elu kõigi oma kiiksude ja võludega. Et me ei hinga enam ammu tolmu ega tööta kõik vabrikuliinil tsementi pakkides. Riigiametnike klubi on selle töö mõnusalt sihipäraselt ette võtnud. Toilas juba oli, tulemas on Narva-Jõesuu ja Viivikonna. Otsustan, et osalen ka järgmistel.

Pisut hiljem Virulase keskuse ees lepime Virvega kokku, et korraldame ühe ka Kundas. Mööda põhjaranniku kõrget kallast koju sõites olen rõõmus ja uhke, et mu kodulinna mõnikord Ida-Virumaale paigutatakse. 

Eesti Riigiametnike Klubi ühendab Ida-Virumaa avaliku sektori töötajaid soodustades omavahelist koostööd ning pakkudes mõnusaid elamusi nii põlistele idavirukatele kui ka aidates siia mujalt tööle saabujatel sujuvalt kohaneda, tutvustades neile meie maakonna huvitavaid paiku, inimesi ning kultuurielu mitmekesisust.

Klubi kavandab tänavu veel mitmeid kohalikke tuure, neist järgmine leiab aset Narva-Jõesuus. Täpsem info SIIN.