TRIPIRAPORT VOL 3 ⟩ Vanaisa Peyote lasi üle

«Hommikupoole oli FOMO peal, siis, kui kõik oli lõppenud, hängisin seal köögis — tegime ennem väljas selle [Osaleja nr. 30ga] mahvi —, tahtsin kuulata teiste kogemusi ja mõtteid, kuid nagu mitte midagi ei osanud ise öelda. Mõtlesin, et äkki lähen magama, läksin viskasin pikali sinna [tseremooniaruumi]. Ja siis üks moment [Osaleja nr. 23] hakkas nutma — ja [Šamaani Õpilane nr. 2] tuli tema juurde teda lohutama — lihtsalt täiesti lampi. Kogu see emotsionaalne teema, mis on toimunud inimestega, see on nagu… [paus] Toores. Ma ei suuda nagu… [paus] Ma ei suuda nagu relate'ida või… Tähendab, ma suudan relate'ida, aga… Uuf! Mis siin nagu siis, mis siis nagu… Kas ma peaksin veel [Ayahuascat] tegema või? Ma ei taha veel teha. Jaa, ma ei taha, ei taha… Aga vanaisa Peyotega võib küll kokku saada, ma arvan, see on okei.» [Kähiseva häälega memo, kellaaeg 13:48]

Eelmise osa lõpus seisan ma õues, nähtamatuna, vaikselt püha tubakataime saadusi nautimas. Terve mets võngub hoopiski muudel sagedustel, kui ma seda tavaliselt näen, DMT filter suumib sisse ja välja, kerge tunnel, kumerate äärtega. Astun tuppa, kööki, osalejad on alustamas paastu murdmist, Ayahuasca tseremoonia on läbitud ja piirangud on maas, vanaisa Peyote jaoks ei ole vaja millestki loobuda. Tahtmine on lihtsalt puuvilju nosida, juurvilja suppi luristada, aga kuidagimoodi on mu peos tükk kuivatatud liha. Eeldades, et tegemist on loomalihaga, asun seda järama, maitseb hea, aga tunne on, et mul ei ole seda tarvis. Närin selle lõpuni, nosin puuvilju peale.

Üks osaleja kutsub mind hommikusele Santa Maria rituaalile. Seisame õues, võrdsuse plärul on metsikult pikk filter, olen selliseid kohanud Hispaaniast, Barcelonast saabunud sõprade näppude vahel. Päike paistab õudselt eredalt, kiired peegelduvad atmosfääri osakestel ja me seisame suhteliselt minimaalselt suheldes, lihtsalt ahuijeitame Santa Maria seltsis peale öiseid kogemusi. Seejärel lähen autost gaasipriimust ja kohvi tooma, keedan endale ühe korraliku Türgi kohvi, nosin veel puuvilju ja kobin magama, sest suhtlemine kellegagi tundub hetkel täiesti mõttetuna.

Eilne temazcal ehk higistamistelk ja sellele järgnenud Ayahuasca tseremoonia on mind täiesti läbi nussinud ning ma uinun üsna kiiresti peale eelnevalt häälmemos kirjeldatud olukorda. See on hea, sest ma pean puhkama öiseks Peyote tseremooniaks. Peyote on kaktus, eesti keeles peioote-uimakaktus, mis kasvab peamiselt Mehhikos ja Texase osariigis. Piirkonnas elavad Esimesed Rahvad on kasutanud Peyotet rituaalselt (ja) ravimise eesmärgil aastatuhandeid ning ajapikku on see levinud ka nende Ameerika Esimeste Rahvaste hulgas, kelle maadel see algupäraselt ei kasva.

Peyote kaktus ja meskaliini molekul. Foto: Wikimedia Commons / Steven Vihalem

Ärkan peale kahte REM-tsüklit, tseremooniaruum on suht lärmakas koht magamiseks: osalejad ajavad omavahel juttu, muss mängib, inimesed teevad rapeed, sviuuh-sviuuh. Tunnen koheselt tugevat peavalu ning veedan järgnevad tunnid sellega tegeledes: söön ja joon, peavalu läheb veidike paremaks, aga mitte ära; palvetan, pea mahapanek aitab tihti, aga mitte seekord; liigutan tühjalt lõualuid, et lõdvestada pealael olevaid pingeid; käin saunas, joon ja söön veel, püüan õues värske õhu käes magada, ent miski ei too leevendust. Lõpuks kuulen, et kellelgi on veel peavalu ja üks osaleja annab talle lusikatäie mingit pulbrit, topa-midagi-midagi. Küsin endale ka lusikatäie, mul ei ole õrna aimugi, millega on tegemist, aga kuidagi pean sellest peavalust üle saama ning seetõttu usaldan just kohatud tüüpi ja tundmatut ainet. 20 mintsa peale lusikatäit on peavalu nagu peoga pühitud. Hiljem saan teada, et võtsin ubadest saadud levodopa nimelist ainet. Seda kasutatakse igasuguste haiguste raviks, näiteks Parkinson, ning võin tagantjärgi tunnistada, et ei ole viimastel kuudel kordagi peavalu tundnud.

Ülejäänud päev möödub õue ja köögi vahel chill'ides, osalejatega juttu ajades, tobitades, võrdsust ehitades. Šamaani õpilaste ja abilistega juttu ajades mõistan, et kui oma vanaemadega olen ma väga hästi tuttav, siis oma vanaisasid ei tea ma üldse. Tähendab, ühe kohta tean vaid eesnime, teise kohta tean veidike rohkem, teda teadsid üldse paljud inimesed, aga elusana ma teda ei kohanud. Mõistan, et vanaisa Peyotega kohtumiseks puudub mul isegi igasugune referents vanaisa arhetüübile ning mõneti tekitab selline teadmatus hirmu.

Paar tundi hiljem seisan venna Sulislõviga vette viiva kai tipus, Päike kukub aeglaselt horisondi suunas. Sulislõvi annab mulle parmupilli ja mängib ise suupilli ning rõõmsate nootide sagedusel saadame Päikese öisele teekonnale. Ühes Päikesega kaob ka hirm vanaisaga kohtumise eel.

Päikese ärasaatmine. Foto: Steven Vihalem

Peyote tseremoonia algab sarnaselt Ayahuascale hilisõhtul. Enne tassitäit Peyotet jagab šamaan kõigile veidike tubakat ja maisitõlvikust paberi – seekordne tubakatseremoonia on individuaalne, igaüks keerab iseendale pläru, smogeb seda ja saadab Suurele Vaimule palveid, soove ja muid teadaandeid. Pläru lõpetades asetame koniotsa (filtrit ei ole, lihtsalt tubaka osaga lõpp) altarile ja seejärel asub šamaan osalejatele Peyotet jagama. Sarnaselt Ayahuascale võetakse Peyotet vedelal kujul – kaktus kuivatakse ja jahvatakse puruks ning sellest keedetakse teed.

Kui Ayahuasca on hetkel teadvustes ringi kolamas – rahvas räägib ja käib ja osaleb tseremooniatel –, siis Peyote on kuskil ääremail, kultuuriliselt olemas, aga mitte aktuaalne, mitte popp. Peyote on kuskil kaugustes, seal, kus dr. Hunter S. Thompson kirjutab: «We were somewhere around Barstow on the edge of the desert when the drugs began to take hold» [avalause raamatust «Fear and Loathing in Las Vegas»]; Peyote on seal, kus counter/alternative/underground kultuur räägib läbi beat-kirjanduse ja rokkmuusika meskaliinist ehk peiote-uimakaktuses sisalduvast hallutsinogeenist; seal, kus Urbid käivad USAs ning räägivad oma kogemustest 90. aastate lõpu KesKus lehekülgedel ja asuvad indiaanilaagri-kultuuri Eestisse importima. Vanaisa on palju old school'im kui vanaema Ayahuasca, vanaisa vaibib oma biiti sellal, kui vanaema rändab mööda küla ja lobiseb kõigiga.

Lõik Urbide intekast 8/99 KesKus ajalehes, mehed käisid USAs Peyote tseremoonial. Foto: Steven Vihalem

Šamaan ulatab mulle taaskord tuttava klaasikese, ma tänan teda ja tänan Teda, ka see rännak on Tema nimel. Vanaema Ayahuasca maitse oli ennekogematu, võõras ja imelik, ent tänaõhtune vedelik on palju tuttavam ja maitsvam. Peyote tee mu keelel ja kurgus meenutab mingit tsitruselist morssi, vesine ning samas hapu ja magus, see läheb palju kergemini alla kui Aya, ma jooks seda juba ainuüksi maitse pärast. Šamaan jätkab vanaisa Peyote jagamist – päripäeva spiraalis nagu vanaema Ayahuasca puhul – ja ma istun seljaga vastu seina ning jään ootele.

Päeva jooksul sain nii palju eelteadmisi, et Peyote on võrreldes Ayahuascaga «madalasageduslik», vaikselt ja tasaselt tööd tegev medicine, millega kontakti saavutamiseks peab ka ise rohkem tööd tegema ning keskenduma. Püüan seetõttu mitte lihtsalt lebosse visata, vaid süvenenult mõtiskleda kogetava üle. Peale Peyote jagamist võtab šamaan koos abilisega istet ja asub laulma, laulu lõpetades annab ta šamaani instrumendi edasi ning tema abiline alustab laulmist. Too annab edasi järgmisele, järgmine järgmisele ja nii edasi – mõistan, et siin on ring, kus kõik peaksid laulma. Võimalik, et inimesed arvavad mind kui luuletajat ka mingil viisil lauljaks, ent tegelikkuses puudub mul igasugune viisipidamine, rütm ja muusikaanne. Tänane Päikese ärasaatmine oli ainukordne juhtum, kus ma mingi tunnetuse leidsin, aga hetkel puudub mul selleks igasugune energia ning šamaanikõristi saabudes ulatan seda edasi järgmisele tseremoonial osalejale.

Järgmine osaleja asub laulma. Mitmed osalejad enne mind ulatasid samuti kõristi edasi, osad laulsid erinevaid asju, kes õpitud šamaanilaule, kes enda laule. Minust järgmise osaleja laul on «enda laulude» žanrist, ent veidike teistsugune – eelnevate omad kestavad lühikest aega, ent tema oma tundub kestvat terve igaviku, ta jääb loop'ima ühe mõtte peale. Püüan kõigest väest sellega kaasa minna, kõigun sarnaselt eileõhtusele Ayahuasca tseremooniale tema viisiga kaasa, isegi ümisen kergelt. Samas võitlen võimsalt unega, mis tikub vägisi monotoonse viisikordusega peale.

Šamaan hoiatas magama jäämise eest, esiti ei tööta vanaisa Peyote nii kõige paremini ja samas võib ta põhjustada unenägusid, mis ei ole kõige mõnusamad. Peale igaviku kestva laulu läheb järg edasi, aga ma olen täiesti küps ja tukun vahetpidamata, ei aita ei istukil olemine, pidev ruumis olijate jälgimine ega ka oma mõtetes surfamine. Unne suikudes lendavad koheselt peale unenäod, mida kõiki seob närvilisus ja häiritus, košmaarsed unelmad. Võimalik, et häälitsen või norisen läbi nende õudukate. Ärkan õudusega ühest, milles toimub mendireid just samasugusele tseremooniale.

Foto: Ekraanipauk filmist «Fear and Loathing in Las Vegas»

Olen endiselt liiga väsinud, et tabada vanaisa Peyotet, tabada tema konkreetset toimet ja mõju ning jätkan tseremoonial osalemist ärkveloleku ja magamise vahelises olekus. Üks hetk ärkan selle peale, et šamaan küsib osalejate käest, kes sooviks veel Peyotet. Väljas on juba valge. Mu ärkamise ja küsimusele jaatavalt vastamise reaktsioonikiirus üllatab mind ennastki, rääkimata tseremoonial osalejatest, kellest osa turtsatab selle peale. Šamaaan asub taaskord ringiratast käima ja kõik osalejat saavat nii teed, teetõmmise jääke kui ka lusikatäie Peyote pulbrit. Võtan kõike, mida antakse, teetõmmise jäägid maitsevalt imeliselt, nagu mingi puder puuviljadega, laksin peale veel klaasikese teed ja pulbrit.

Tseremoonia jätkub lauludega. Käin vahepeal köögis tobi tegemas, seistes hakkavad jalad iseenesest rütmi otsima ja tatsan veidike tantsida. Tseremooniaruumi tagasi tulles võtan istet ja asun taaskord unega võitlema. Üks hetk teatab šamaan, et tseremoonia on läbi. Tema abilised jagavad osalejatele tseremoonia lõppu tähistavaid pühasid toite: keedetud veiseliha, puuvilju ja maisi. Maitsen kõike, ent ei tunne sellest konkreetset rõõmu, tunne on, et vanaisa Peyote lasi üle – jaa, mingi teistsugune tunne oli kui tavaliselt, aga see võis sama hästi olla eelmise õhtu Aya-jäägid; mingid visullid olid, aga ka see võis olla jääk või siis magamatus; jaa, jalg hakkas korraks tatsuma, aga miks?

Arutasime vanaisa Peyote salapärasust juba eile koos Sulislõviga. Mitmed inimesed on öelnud seda, et vanaisa Peyotega on palju keerulisem kohtuda kui vanaema Ayahuascaga. Et vanaema võtab alati vastu, aga vanaisa ei pruugi välja ilmuda. Et oled ukse taga, lased kella ja taod ust, aga vanaisa lihtsalt ignob ja kuulab raadiot või loeb raamatut. Pohhui need tatikad, nagunii lunivad vaid taskuraha. Vist juhtus ka täna nõnda? Või äkki olen enese teadmata vanaisa Peyotel külas ja ta on lihtsalt nähtamatu nagu ma eile hommikul?

Mõnda aega peale tseremoonia lõppu toimub taaskord temazcal ehk higistamistelk. Sisenen telki ja võtan istet. Teisi osalejaid jälgides saan teada, et oleksin pidanud sisenemisel maha kummardama ja laubaga temazcal'i pinnast puudutama, austusest emaüska sümboliseeriva ajutise ehitise vastu. Elame-õpime, ma ei võta liig tõsiselt minule teadmata olevate asjade vastu eksimist. Ruum täitub taaskord osalejatega, kivid tassitakse sisse ja ukseava kaetakse tekiga. Kividele lendavad taimed ja palved, vesi, laulud ja higised kehad – kõik on samamoodi nagu esimesel õhtul. Uks avatakse ja uued kivid, uued taimed ja palved ja vesi ja laulud, samad kehad. Tunnen ennast teisiti kui reedel, siis oli mind palju, vähemalt kolm, hetkel olen sulatanud need kolm ühte kehasse. Väljudes peab lauba asetama vastu maad väljaspool temazcal'i. Eeldan, et austusest maailma uuesti sündimise ees. Laup maandub mullasel pinnal ning mustast mullast jääb märge laubale, tunnistus kohtumisest minu ja maa vahel.

Piktogramm asteekide temazcal'ist Magliabechiano koodeksis. Nende omad on sellised täitsa päris ehitised, nahuatli keeles tähendab temazcal «kuumuse maja», meie oma oli pigem selline estoland-stiilis onn. Foto: Wikimedia Commons

Peale temazcal'i hakkavad inimesed järjepanu lahkuma, me Sulislõviga oleme aga hoopiski vastupidises olukorras, meil ei ole kuhugi kiiret ja seetõttu jääme tseremoonia kohta chill'ima ning kohalolijatega suhtlema kuni hilise pärastlõunani. Tänan šamaani ja tema lähimat abilist, avaldan austust nende töö vastu, rõhutan sõna «töö» meelega, sest teisiti ei saa ma seda nimetada – šamaan on minu silmis nagu DJ või MC, hüperruumi operaator, ehitamas teed, millel osalejad reisivad. Korraga näen lahkumas üht šamaani abilistest, kellega me eriti ei suhelnud, ent olime pidevalt kas kõrvuti või samas seltskonnas.

Oleme ühe rastadega sõbraga arutanud, kui palju erinevaid rastasid on olemas: muusikastiilidel põhinevad rastad nagu reggaerastad, räpirastad, metalirastad, psytrance-rastad; elustiilil põhinevad rastad nagu hipirastad, boheemrastad ja savurastad; ning loomulikult teadlikud rastad ehk päris rastarastad, kes elavad ital viisil põhinevat elu. Nende hulka võib lugeda ka India saddhurastad. Ise pean ennast näiteks moslemirastaks, see on suht sama nagu nation-of-islam-rastad ja viie-protsendi-rastad, religioossed rastad, meie rastad on Allahi nimel. On ka fake-rastasid, kleebitud värviliste patsidega, ja moerastasid, kelle rastad on puht esteetilistel põhjustel. Nendest tuleb kaarega mööduda nagu rastadest, kes ei tee kivi – nagu miks sul on need üleüldse?

Tseremoonialt lahkuv šamaani abiline on seda tüüpi rasta, kelle olemasolus olin juba eelnevalt kindel: nõiarasta. Nõiarasta kallistab mind ja sõnab, et me nagu päriselt tuttavaks ei saanudki. Aga ju ta jälgis mind pingsalt ning tegi omad järeldused, sest seejärel lausub ta mulle, et ma hoiaks end, et ma püüaks keskenduda, et mul on nii mitu otsa lahti. Tagasiteel linna ajame Sulislõvi ja kahe kaasreisijaga juttu, naerame õhkõrna kilekotti oksendamist ja muid koomilisi momente. Tallinnasse jõudes teatab Sulislõvi, et ülilahe oli roolida, et maanteel olid nii lahedad värvijutid ja värelused, «Nagu kosmoses lendaks…»

Mul on otsad lahti, mõtlen kodus unne suikudes, mitu tükki, mitu otsa mööda ilma laiali, liinid siin ja seal, usud ja magalad ja džinnid ja ufod ja droogid ja täägid, kõik need jooksevad võidu mööd’ hingkeha ja endosemiosfääri, sigri-migrilt nagu väädid džunglis, mu arust ma teisiti ei oskagi elada ja tegutseda, leian oma kesktelje vaid keset looduslikku kaost ehk kosmilist korda. Elame-näeme, järgmises osas pikemalt järelmõjudest ja Ayahuascast-Peyotest Eesti kultuuriruumis.