TRIPIRAPORT VOL 4 ⟩ Ayahuasca ja Peyote järelpaugud

«Ma tõin sulle leiba selle käest…» teatab Sulislõvi peadpidi autopagasnikus ringi tuulates.
«See Ladina-Eesti mees või?» küsin ma.
«Jaa-ja. Vorsti ei toond, selle sõime Naabrimehega ära, see oli nagunii sealihast, aga sa ei kujuta…» hakkab Sulislõvi lihast jahuma.
«Mul on see, et…» püüan ma vahele susata.
«Sa ei kujuta ette, kui puhas liha see on, kasvatatud õigesti,» lõpetab ta oma lause.
«Mul on see, et ma nagu ei söö peale Ayahuascat eriti liha. Et nagu…» vastan ma ebalevalt.
«Veganiks hakkasid või?» küsib Sulislõvi naerdes.

Hakkan ka naerma ja vastan: «Türa, ma ei või, nii ka ikka ei saa, ma ikka surun endasse vahepeal seda lihhi,» ja siis tõsisemalt, «Aga üldiselt on see, et Ayahuascast alates ei ole ma eriti punast liha söönud. Et nagu kana ja kala olen söönud, aga lihaga hakkab imelik. Siis, kui tagasi tulin, siis Kristi tegi poistele burkse, ja ma vist sõin ühe… Ei-ei, ma ei söönd, ma lihtsalt ei tahtnud. Ja siis Kristi ostis peediburgereid ja sõin neid, ülihead olid.»

Sulislõvi purskab naerma: «Täitsa putsis!»

«Ma räägin noh, faking imelik värk. Aga ma ei anna alla, ma ikka proovin vahepeal – Ramadani alguses käisime ühtedel Süüria sõpradel külas ja seal oli siukesi nagu lihapirukaid ja ma sõin kaks ja mul hakkas kõht valutama. Eelmine nädal Kristi tegi kartuliputru ja praadis sinki, mul järgmine päev jummala raske olla ja paastuda.»

«Aa, sul on ju Ramadan praegu.»

«Jaa, aga selles ei ole asi. Siis, kui tseremoonialt tagasi linna sõitsime, siis rääkisime autos, et võtame Statoilist burgerid, ma ei taht’ isegi friikartuleid võtta. Ja praegu on ka see, et pastat ei söö, vahepeal õhtul mingeid komme söön, aga suhkru asemel panen mett tee sisse. Cocat üldse ei joo.»

«Sa ennem jõid ikka koguaeg ju?» sõnab Sulislõvi küsivalt.

«Cocat vahel, aga mingeid muid karastusjooke koguaeg – Tarhunni ja roosilimonaadi näiteks.»

«Vau, et siuke muutus,» ütleb Sulislõvi mõtlikult.

«Mul läks see nii, et täiskuu ajal oli ju tseremoonia, ennem oli paast ja siis oli ju kaks nädalat kuni Ramadani alguseni. Ja nüüd on juba kolmas Ramadani nädal. Et kuidagi imelikult on, jah, see mõjunud, kehaliselt,» sõnan ma ja jään möödunu üle mõtlema.

«Vanaema läheb sinna, kuhu vaja,» teatab Sulislõvi.

«Ja-jah. Aga tead, see esimene nädal peale tseremooniat, ma olin selle ikka jummala sassis,» lausun ma seepeale ja hakkan naerma, Sulislõvi hakkab samuti naerma, «Ja-jaa, ikka selline väga huvitav olek oli. Saad aru, ma sõidan rattaga, vaatan puud ja mõtlen selle puu peale, näen järgmist, järgmine mõte – mult kadusid ära igasugused segavad mõtted, arutelud, dialoogid, sisemised vaidlused, lihtsalt olin, ilma liigselt mõtlemata.»

Hunter S. Thompsoni tsitaat Foto: AZ Quotes

Sulislõvi on terve aja irvitanud, südamest, mitte kurjusest, sest teema on talle tuttav.

«Jaa, kaks päeva peale tseremooniat, teisipäev oli mu sünna,» jätkan ma, «Järgmine päev sain Igor Volkega kokku, et intekat teha, ma ei tea, mis kõik seal veel toimus, UFOd ja tulnukad, ulme oli see kohtumine,» Sulislõvi hakkab intensiivsemalt naerma, «Ja siis neljapäev sõitsime Tartusse, seal nägin lampi kahte vana tuttavat. Aa, ja siis oli ju see, et…» sõnan ma, aga jään vaiki ja otsin taskust välgumihklit.

Hakkan mõtlema, et ega see Sulislõvi käes ei ole ning see hetk võtab ta midagi taskust: «Kuule, see on vist sinu oma.»

Hakkame mõlemad naerma.

«Enivei, see oli vist juba kolmapäev, lähen kusele ja jummala valus on, nagu siuke tunne, et neerukivid oleks või et mingi blokk on ees,» sõnan ma tobi süüdates.

«Vou mees!» ütleb Sulislõvi üllatunult.

«Jaa, helistasin kohe perearstile ja viisin proovi. Õde tegi kabinetis kiirtesti ja ütles, et põletikku ei ole, aga peab arstiga suhtlema, aga see on juba läinud. No ja siis järgmine päev, kui Tartusse sõitsime, siis õde helistas, hakkas kuidagi imelikult, ebalevalt küsima, et rääkis teise arstiga – minu oma täna ei ole –, et kui põletikku ei ole, et siis kas võib mingi haigus olla? Küsisin vastu, et mis haigus? Vastus oli jälle selline umbmäärane ja siis ma küsisin juba naerdes, et mõtlete suguhaigust või?» Sulislõvi on krampides, «Vastas sellele jaatavalt ja siis ma hakkasin täiega naerma ja ütlesin, et minu teada küll mitte,» irvitame täiega, «No ja siis ütles, et määrasime teile antibiootikumid ja peaks kohe hakkama neid võtma.»

«Võtsid või?» küsib Sulislõvi.

«Ei võtt’, ma püüdsin talle selgitada, et just eile ütlesite, et põletikku ei ole ja miks siis antibiootikumid, aga ta oli nagu, et igaks juhuks.»

«Mis edasi sai?»

«Ma arvan, et see paastumine soolast ja suhkrust tõmbas asjad käima ja siis kusesin paari päevaga sita endast välja,» vastan ma naerdes, «Nädalavahetuseks oli kõik korras aga mul oli juba aeg oma perearstile järgmisel nädalal. Käisin enda arstiga rääkimas ja see avastas, et mulle oli antikad määratud ja küsis ka, et kas võtsin? Vastasin, et ei, ja ta ütles seepeale, et väga hea, põletikku ju ei olnd,» Sulislõvi suu on naermisest kõrvuni, «Normaalne arst on mul, ses suhtes on chill. Tegi vereanalüüse üle kolme aasta, «Oi-oi, nii kaua juba möödas ,aga sa vist suht terve.» Kõik oli jummala ok, aint D-vitamiini vaja.»

Jutuajamine venna Sulislõviga kestis tol Ramadanikuu õhtul veel mõnda aega. Istusime Sõudebaasi parklas, Vikimõisametsa ääres ning tegime tubakarituaale ja rapeed. Sulislõvi blast'is kõlarist mussi, ma püüdsin talle mõista anda, et kohalikud metsadžinnid ei pruugi seda nautida, aga selle mõistmiseni kulub tal veel mõned kohtumised siin metsas.

Meie fookus on tihti erakordsel olukorral, märkimisväärsel verstapostil, defineeritud ja markeeritud aegruumilisel sündmusel. Siis, kui ma sain isaks, siis, kui mu esimene raamat ilmus, siis, kui ma esinesin esimest korda – piir, millest edasi on teistmoodi. Kuigi kogetud tseremooniad olid kõik ainukordsed – isegi see, kui vanaisa Peyote üle lasi – siis on just see «teistmoodi edasi» minu jaoks üks paeluvamaid aspekte. Ideeliselt on võimalik, et midagi juhtub ja see juhtunu ei huvita mind üleüldse, see ei muuda midagi minu käitumises või maailmatunnetuses, see voolab kui vesi mööd’ haneselga. Ka on võimalik, et juhtunu lammutab mind tükkideks ning klotse tagasi ladudes tekib täiesti uus mina. Ma ei laskuks hetkel kumbagi äärmusse, ent püüan kuidagimoodi juhtunut kirjeldada/analüüsida.

Ayahuasca ja Peyote tseremoonia järgsetel nädalatel olid minu jaoks kaks kõige olulisemat muutust seotud nii keha kui vaimuga: toitumine ja maailmatunnetus. Toitumisega oligi nii nagu ennist Sulislõvile kirjeldasin, ma jätkasin paastuga, mis oli enne Ayahuasca tseremooniat. Mitte nii radikaalselt nagu enne tseremooniat, aga tõesti ei olnud mul tahtmist süüa ei liha ega pastat ning ka magusates asjades eelistasin ma niiöelda «naturaalseid» maiuseid. Võimalik, et toitumise muutmine on radikaalne elumuutus, aga kord aastas terve kuu kestva kuiva paastu pidajana – ning loomulikult sealiha mitte-söömine ehk siis põhimõtteliselt estolandi mõistes veganiks olemine – on see minu jaoks veits teisejärguline teema, fun fact ja intrigeeriv, aga tegelikult on sealt vaid kukesamm kogu maailma suhtes üleolevaks muutunud terviseguruni. Seega cancel that, söön saia ja liha, jätan jonni ja…

Selles kuramuse «vihas» ongi kogu teema – ma ei söönd saia ega liha ja ma jätsin jonni ja viha, nädalateks. Mu meeleolu oli pidevalt positiivne, see ei olnud zen või neutraalne tunne, vaid pidev aktiivne õnne emotsioon, mu mõistuses puudusid kurvad mõtted, midagi ei tekitanud stressi ja kõik takistused oli tühised, naeruväärsed vimkad ja ma hüppasin neist lihtsalt üle või põiklesin mööda. Üleminek reaalsusesse oli reaalne ja ma reaalselt huvitusin sellest reaalsusest, lihtsalt ei stressanud ja nautisin seda elu siin maailmas. Dr. Jaanus Harro kirjutab raamatus «Uimastite ajastu» ühest teooriast seoses hallutsinogeenide ehk närvihälvititega:

«Huxley üldistav teooria närvihälvitite toime põhimõtteist psüühikale on siiamaani ületamata: ta oletas, et psühhedeelikumid pärsivad inimese neid psüühilisi protsesse, mille ülesandeks on keskkonnaomaduste kirjeldamine Ise jaoks, miska ülekaalu saavad sisemised abstraktsed ja ülemeelelised protsessid ajus. Huxley arvates sepistas evolutsioon meie ajud kõrvale jätma neid tajumusi, mis igapäevastesse vajadustesse ei puutu, psühhedeelikumid aga pärsivad evolutsioonilise praktilisuse.» (lk 162)

Jaanus Harro «Uimastite ajastu» Foto: Raamatukaas/ Tartu Ülikooli Kirjastus

Võimalik, et ma heitsin kõrvale kõige, mis muudab mind normaalseks ja toimivaks ühiskonnaliikmeks ning jaurasin post-tseremoonialselt ringi nagu mingi hullunud müstik, enda arust aga olin täiesti adekvaatne. Aga võibolla on meie ühiskond ise muutunud nii «abstraktseks ja ülemeeleliseks», ebaloomulikuks ja reaalsusest irdunuks, et tseremooniajärgses meeleolus olin mina ainuke «normaalne» inimene selles imelikus maailmas, mille me endi jaoks 21. sajandil oleme loonud? Kas on võimalik, et vanaisa Peyote avaldus mulle mitte tripina, mitte sassi kammimisena, vaid «sirgendavana»? Kas see, et enamuse olek on normaalne, tähendab seda, et vähemuse olek on ebaterve? Võin utreeritud näitena tuua «grupiviisilise vägistamise» – enamus selles osalevaid isikuid on ju rahul olukorraga, ent ometi peame me seda jälgiks isikuvastaseks kuriteoks.

Dr. Harro arutlused hallutsinogeenide/närvihälvitite teemal («Uimastite ajastu», ptk «Saadikud teisest ilmast – psühhotomimeetikumid, psühhedeelikumid, hallutsinogeenid», 144–170) on pigem skeptilised uimastite ja nende kasulikkuse suhtes ning ta seab suure kahtluse alla psühhonautide nagu Leary ja McKenna tegevuse. Samas dr. Richard Louis Milleri raamat «Psychedelic Medicine: The Healing Powers of LSD, MDMA, Psilocybin and Ayahuasca» on üüberpositiivne erinevate ainete kasutamise ning nende potentsiaalsete raviomaduste suhtes, sarnaseid tendentse võib märgata ka üleüldises hetke meelestatuses (vt näiteks Michael Pollani raamatust vändatud doksarja «How to Change Your Mind» Netflixis). Ma ei soovi dr. Harro skeptilisust üleüldsegi kritiseerida, sest see skeptilisus toob kaasa ka ratsionaalse ja neutraalse positsiooni kirjutamisel, rahuliku vaibi, millel mõtiskleda antud teema üle. Näiteks sellised linnalegendid nagu kellegi «lendama minemine» ehk katuselt alla kukkumine LSD all on ta küll välja toonud, ent peab sellise «lendama minemise» põhjuseks sama hästi üldist suutmatust oma «kehaasendit hinnata ja tasakaalu hoida.» (155)

Lood «lendama minemist» on vana võte uimastitevastases propagandas – neid õudusjutte taoti minu generatsioonile ja eelnevatele pidevalt pähe: «Üks doos ja sa hullud!» Selliste lugude algupära peitub 60ndate aastate Lääne meedias, mis pidi kuidagimoodi vastama noorte seas levivale alternatiivkultuurile; Eesti kontekstis on see kindlasti seotud rumeenlase Dic Baboiani kirjutatud raamatuga «Põrgupass», mille 1976. aasta eestikeelses tõlkes on järgnev lõik:

«Pärast LSD-d tekkinud hullusehoos tundis üks noor norralane, et tal on tiivad selga kasvanud. Sellesama toa rõdult, kus ta koos teistega narkootikumi oli võtnud, viskus ta tiibade proovimiseks alla. Samasugustel asjaoludel suri ka Ameerika televisiooni ühe kõige populaarsema esineja Art Linkletteri tütar.» (lk 167)

Dic Baboiani «Põrgupass» Foto: Raamatukaas

Ma ei tea selle norraka lugu, peaks seda rohkem uurima, aga Art Linkletteri tütre Diane'i surm 1969. aastal on veidike sogane: kas tegemist oli enesetapuga või aitas rõdult alla kukkumisele kaasa temaga koos olnud meesterahvas, kes on seotud ka teise naisterahva surmaga 16 aastat hiljem?; kas ta oli üleüldse LSD mõju all, nagu ta isa väitis, või oli see n-ö pehmendav asjaolu, millega peita tütre enesetapuni viinud meeleseisundit? Jättes kõrvale spekulatsioonid, tean rääkida faktidest: «Põrgupass» oli nõukaajal kohalikele hipidele ja naarikutele kohustusliku kirjanduse hulgas, tuli lihtsalt mööda vaadata propagandast, lugeda ridade vahelt, sest seal on kirjas paljudest laksivatest ainetest, mida hüperruumi reisida soovijad peaksid teadma, peioote-kaktusest unimagunani, ning Burroughsist ja tema heroiini värgist enne seda, kui keegi siin Maarjamaal oli isegi kuulnud kirjaniku hälbekirjanduslikest meistriteostest. Raamatus on mainimata jäänud Ayahuascaga seotud teemad ning ka Burroughsi yage ehk Ayahuasca otsingud (vt «The Yage Letters», mille Burroughs kirjutas Ginsbergiga kahasse). «The Yage Letters'it» loetakse tänasel päeval fiktiivseks romaaniks, sarnaselt Castaneda kirjutatud «väitekirjadele» ja «välitöödele», ning sama peaks tegema ka «Põrgupassiga», mis minu silmis väärib žanrilist määratlust kui absurdi elementidega non-fictional õudusromaan. Seal on mitmeid päris lahedaid kirjeldusi, näiteks järgnev:

«... Peruu indiaanlase juures, kes alistunult närib kokalehti, püüdes eemale peletada väsimust ja nälga, noore logardi juures, kes suitsetab marihuaanat Londoni tänavatel ja süstib endale käigu pealt ampullitäie LSD-d, Hongkongi laadija juures, kes «peab jahti draakonitele», hingates loiult sisse oopiumisuitsu või tarvitades unerohuga segatud heroiini.» (lk 40, autoripoolne allakriipsutus)

See on ju jummala tavaline, et kõigepealt süstid kümme marihuaanat ja siis ampullitäie LSD-d? Okei, lõpetan nüüd ironiseerimise ja tulen tagasi Ayahuasca juurde, mis oma salapärasuse tõttu vahelduva eduga Eestis meedia tähelepanu alla satub. Erinevalt Peyotest on Ayahuasca saanud üllatavalt palju meediakajastust, lisaks tavalisele «drugs are bad, but sexy» tähelepanule on fookuses ka asja esoteeriline pool, neošamanism ja tseremoonial osalenute positiivsed kogemused – muidugi leidub kurvemaid lugusid ja ebameeldivaid trippe, aga sa ei näe mõnda Ayahuasca tüüpi kuskil Lootusekülas end rehabiliteerimas.

Samas käib uimastivastane propaganda Ayahuascaga kaasas nagu ka kõigi muude droogidega, mida meedias ära märgitakse. Ma ei tea hetkel veel kõige esimest Ayahuasca mainimist eestikeelses meedias/kirjanduses, aga võimalik daatum on eelmises Peyote tekstis mainitud vendade Urbide intekas 1999. aastast, kus Peyotet mainitakse nimeliselt, aga Ayahuascat mitte, kuid juttu tuleb medicine’ist, mida võib pidada Aya üheks sünonüümiks. Samas, ka Peyote on medicine.

URB Foto: KesKus

2003. aastal läksid Tiit Pruuli and Co rändama, nimetasid end Rolling Estoniansiks ja rääkisid Õhtulehele, kuidas nad Ayahuasca tseremooniat filmisid, kuidas Talvikul ei laksand midagi ning kuidas Pruuli seda filmis ja samal ajal viina jõi. Artikkel lõpeb hoiatusega, et ei tasu tundmatuid aineid tarbida. Rohkem infot hakkab tilkuma alates 2009. aastast, kui Terje Toomistu kirjutab EE lehekülgedele Ayahuascast, San Pedrost (Peyotele sarnaselt meskaliini sisaldav kaktus) ja kokalehtedest. 2010. aastal kirjutavad Marika ja Tom oma blogis seitsmepäevasest (!!!) Ayahuasca tseremooniast. Antud viited on kõik Eestist väljaspool toimuvatele tseremooniatele, kogemuse saamiseks on tarvis sõita Lõuna-Ameerikasse.

Olukord muutub 2012. aastal, kui hakkavad ilmuma artiklid Eestis toimuvatest riitustest. Näiteks on 2012. aastal EPLis lugu Rymani nimelisest šamaanist ja tema korraldatavatest tseremooniatest ning sellele järgneb 2013. aastal EE artikkel samast šamaanist ja pikemalt tema teekonnast Ayahuasca juurde. Omaette pauk on 2013. aasta 9. oktoobri Pealtnägija saade, kus osalt varjatult, osalt avalikult kõnelevad tseremooniatel osalenud isikud (vt alates 29:33). Sellele järgneb 2014. aastal Delfi krimirubriigis artikkel pealkirjaga «Eestis plaanitakse järjekordseid salajasi ning ohtlikke šamaanirituaale», millele on lisatud ka mentide poolne kommentaar, et tegemist on seaduserikkumisega.

2016. aasta Müürilehe artikkel esitab aga binaarse teesi «Ayahuasca – imerohi või narkoäri?» ning küsimärgi all on taaskord Ayahuascas sisalduvate ainete legaalsus. Omaette kategooriasse asetub 2017. aasta Kalev Rajangu arvustus Sulev Keeduse filmist (arvustus kannab nime «Kolm ühes Ayahuasca keedus: Mehetapja/Süütu/Vari»), kus arvustuse autor alustab teksti, rääkides oma Ayahuasca kogemusest, kus inimene asub peale Ayahuascat maailma, kultuuri ja selle osiseid mõtestama.

Mul ei ole mõtet teha süvaanalüüsi Ayahuasca kajastamisest, sest antud teemal on Katrin Loo teinud 2020. aastal magistritöö «Ayahuasca representatsioon Eesti online-meedias» ja leidnud, et «Ebaseaduslikkuse ja ohtlikkuse diskursuse puhul ei ole ayahuasca kuvand läbi meediatekstide konstrueeritud, vaid pigem peegeldab üldist ühiskondlikku hoiakut,» (lk 47), ning täpsemalt, et:

«Lugejale tuletatakse hoiatuste abil meelde, et ayahuasca tseremooniatel osalemine läheb vastuollu kehtiva seadusega. Lisaks, ohtlikkuse kontekstis, rõhutatakse manitsevates tekstides, et taimetee ümber valitseb palju teadmatust – ayahuasca mõju võib olla etteaimamatu ning seetõttu jääb küsimärgi alla ayahuasca ohutus indiviidile.» 

Katrin Loo on Ayahuascast kirjutanud ka oma 2017. aasta bakalaureusetöö «Ayahuasca: inimeseks olemise ümbermõtestamine pärast psühhedeelset kogemust», millega ei ole mul olnud kahjuks aega tutvuda ega tea ka soovitada. Ka ühe teise Eestis kirjutatud teadustööga ei ole mul olnud aega tutvuda – Helle Kaasiku 2016. aasta magistritöö «Eesti ayahuasca tarvitajate psüühika» – ent olles lugenud selle põhjal kirjutatud artiklit Usuteaduslikus Ajakirjas «Ayahuasca rituaalne kasutamine Eestis» (Kaasik, 2019) võin seda kindlasti soovitada. Kaasik küsitles 30 tseremooniatel osalenut ning avab artiklis väga erineval viisil nende maailma, osalt läbi nende psüühika ja maailmavaate ning samas ka selgitades nende spirituaalset ja religioosset maailma. Religioossest vaatenurgast huvitunutel soovitan lugeda Reet Hiiemäe 2019. aasta raamatut «Usundid ja vaimsed õpetused Eestis», kus Peyotele ja Ayahuascale on pühendatud eraldi peatükk «Ayahuasca ja teiste looduslike psühhedeelikumidega seotud rituaalid» (44–46).

Reet Hiiemäe «Usundid ja vaimsed õpetused Eestis» Foto: Erakogu

Kuigi dr. Harro võib oma uimastite raamatus olla skeptilisem kui ärakammind psühhonaudid mingi ameeriklase podcast'ide transkribeeringus (pean siinkohal silmas dr. Richard Louis Millerit), on ta ometigi adekvaatne ja neutraalne kirjeldama kõike uimastitega seotut – alates ajaloost ja kultuurilisest mõjust kuni oma eriala psühholoogiani. Kirjaniku juhib ta aga osavalt sõnade juurde, millega tähistatakse erinevaid närvihälviteid, selle juurde, kuidas keel ja kogemus omavahel ühtima saada. Nimelt on närvihälvititel (jube sõna mu meelest) palju erinevaid nimetusi ning hallutsinogeen ei pruugi olla kõige sobilikum:

«... kolm tavalisemat ja teaduslikus erialakirjanduses tunnustatut on psühhedeelikumid, psühhotomimeetikumid ja hallutsinogeenid, aga peale selle on ravimitargad nimetanud neid enteogeenideks, deliriantideks, delusinogeenideks, mispertseptinogeenideks, müstikomimeetikumideks, psühhotogeenideks, fantastikumideks, illusogeenideks, entaktogeenideks, skisogeenideks, psühhoheuristikumideks… Midagi ütleb neist uimastitest haritud inimesele pelgalt selle loetelu lugeminegi.» (lk 145)

Rääkides kolmest levinumast, võiks neid lahti seletada järgnevalt:

psühhotomimeetikum (psühhootiline + kr mimētikos jäljendav) on droog, mis imiteerib psühhoosi sümptomeid nagu näiteks luulud ja deliirium;

hallutsinogeen (hallutsinatsioonid + kr -geen tekitaja) on droog, millega kaasneb hulgaliselt hallutsinatsioone;

psühhedeelikum (kr psychē hing + dēloō näitan, paljastan) on droog, mis põhjustab spetsiifilisi psühholoogilisi, visuaalseid ja auditiivseid muutusi ning sageli oluliselt muutunud teadvuse seisundit.

Olen tihti kasutanud just hallutsinatsioonidele keskendunud mõistet, ent süübides sõnasse, selle koostisesse ja tähendusse, uurides ja mängeldes ja leiutades on võimalik avastada seda, mille järgi tegelikult jälgi aetakse, mis tegelikult kõige olulisem on:

«Psühhedeelikumi, algselt psühhodeelikumi mõiste pärineb psühhiaater Humphrey Osmondilt, ja tähendab «vaimu avaldav» (mind manifesting). Osmond leidis, et see mõiste on ammendavalt selgitav ja vaba muudest assotsiatsioonidest.» (lk 153)

Jaa, ma tahtsin näha visulle, jaa, ma tahtsin kogeda miskit täiesti hulluks ajavat, aga eelkõige olin ma «vaimu avaldamise» jälil. Kui Burroughs tundus tagaajavat yage kui midagi müstilist, džunglisse peidetud pärismaalaste saladust, siis minu jaoks olid taimed juba teada, nii vanaema Ayahuasca kui vanaisa Peyote on juba pikemat aega minuni üle Atlandi ookeani seilanud, mägi tuli Muhamedi juurde, ma ei pidanud isegi mööda džungleid kahlama ja sääski tapma, lihtsalt autosõit kodulinnast maale. Minu kohustus oli hea taotlus teha, see on nagu pilet tagantjärgi mõeldes.

Mu tõeline taotlus oli taaskord leida õnnelikkus, see oli kuidagi käest lipsamas. Ja ma leidsin selle, jaa, Ayahuasca tseremoonia ajal oli õnn, aga lahedaim õnn oli esmaspäeva hommikul, päev peale Peyote lõppu. Istusin kohvitass käes terrassil, tegin tubakarituaali, ja puud kohisesid ja hein lainetas ja sinine taevas oli selgemast selgem ja mu prilliklaasidel sillerdas pidevalt vikerkaaresäbrulisi värvijutte – maailm oli elus ja ma tundsin kogu hingkehaga seda elu, tundsin ennast elusana. Istusin ratta selga ja ratsutasin tööle, tee peal olid huvitavad esemed ning ma mõtlesin absoluutselt minimaalselt nende peale. Üldse mõtlesin hõredalt, mu vaim oli selge ning seal ei keerelnud ühtegi segavat mõtet, pseudoarutelu oletavatest olukordadest, hüpoteetilistest dialoogidest, vaidlustest, seal ei olnud vaagimisi, plaane, kontrollnimekirju kohustustega, äkkmeeldetuletusi unustatud kohustustest. Selles mõistuses olid pildid, mida selle külge kinnitatud nägemismeeled saatsid, ka teiste meeltega tajutud aistingud, ja õnnetunne, sest seda kõike võiks täiesti vabalt mitte olemas olla, või siis kogeja võiks täiesti puududa sellest süsteemist. Surmalähedane kogemus ilma surma läheduseta, elulähedane kogemus ja selle järgne sündroom. Nüüd, kui mul on tarvis leida pidepunkt, kui pind hakkab alt ära libisema ja lained kasvavad üle pea, siis jään ma lihtsalt vaikselt end ümbritsevat keskkonda jälgima, hingan ennast rahulikult tagasi sellesse elulähedasse kogemusse, mis saabus alles ööpäev peale tseremoonia lõppu.

Kõik? Selleks korraks jah, aga järgmises osas käin tead(v)use nimel veel Yurema, Ayahuasca tütretütre tseremoonial.