MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL Y-FILES SPECIAL IV ⟩ Tulnukate muutumine läbi aja ja «lendav aju» Õismäe korteris
30. september 2022, 12:11
Eelmisest Magalatuuri Y-files special'ist on nüüd mõnda aega möödunud ja seetõttu mainin meeldetuletuseks, et viimasel korral jäi meil Igor Volkega jutuajamine pooleli: arutlesime üldiselt anomaalsetest keskkonnanähtustest ja nende uurimisest ning rääkisime 1995. aastal Õismäel ühes parklas toimunud lähikontaktist tulnukatega ehk psühhosomaatilisest nähtusest. Jätkame anomaalsete keskkonnanähtuste analüüsimist ning keskendume ka seekord psühhosomaatilistele nähtustele.
Meie vestluse alguses saame üsna pea ühise jutu peale, sest me saame aru, et me mõlemad tegeleme antropoloogiaga: käime ja uurime inimesi, võtame neilt tunnistusi, kuulame neid, toetame ja räägime enda lugusid, ehitame narratiivi ja pakume tuge. Me saame aru ka sellest, et tegemist ei ole lihtsalt folkloristikaga, rahvapärimuse ja selle kogumisega, vaid siin on peidus midagi keerulisemat. Volke sõnutsi on näiteks tähelepanuta jäänud üks väga tähtis aspekt anomaalsete nähtuste uurijate tööst, nimelt posttraumaatilises seisundis viibivate inimeste rehabiliteerimine:
«Sa kuulad ära, tood selle loo neutraalsele või normaalsele pinnale, suhtud tunnistajasse kui normaalsesse inimesse. See kosutab ja toidab nii sotsiaalselt kui spirituaalselt.»
Inimeste omavaheline kohtumine ja mõistmine, et me oleme mõlemad üheaegselt nii uurijad kui uuritavad, et tegemist ei ole ühesuunalise informatsiooni liikumisega, vaid pideva teadmiste vahetamisega, aitab kaasa selle alaga tegelemisel. Volke toob näitena loo inimesest, kes asus anomaalseid keskkonnanähtusi uurima puht akadeemilisel eesmärgil, ent ei arvestanud, et teema kohta teadmisi omandades ei saa ta seda enam kaugjälgida ja haaratakse fenomeni toimimisse, et ta peab olema suuteline uuritavatega suhestuma ja neile tuge pakkuma:
«See valdkond avanes talle ühtäkki ja siis sai aru, et see toob kaasa ootamatu vastutuse. Inimene võib mõelda, et ta on justkui folklorist, kuulan ära rea lugusid, panen need kirja ja lisan enda poolse hinnangu ja töö on tehtud. Aga siis sealt hakkavad asjad edasi liikuma, sellepärast et need fenomenid on mitte haige aju sünnitus ja mitte jungilikult või jungiaanlikult ainult niisugune arhetüüp, vaid need on interaktiivsed fenomenid, mida saab kasutada kui lainelauda, millega saab edasi liikuda, aga saab ka vastu seina panna. Et siin on igasuguseid psüühilisi fenomene, häireid ja hälbeid. Et nii nagu on võimalik inimest rehabiliteerida, nii võivad need nähtused inimest viia tasakaalust välja.»
Jätame siit meelde märksõna «interaktiivne fenomen», nähtus, mis on vastastikmõjuline, nähtus, milles osalejad ehk vaatleja ja vaadeldav reageerivad üksteisele. Siinkohal tasub märkida, et «vaatleja ja vaadeldav» on vähemalt kahel põhjusel problemaatilised ja tinglikud nimetused. Esiteks ei pea fenomenis osalemine olema seotud okulaarse tajuga, tegemist võib olla ka heli tekitaja ja kuuljaga, puutuja ja puudutatavaga, tundja ja tunnetatavaga, üldisemalt öeldes võiks kasutada isegi väljendit «tajuja ja tajutav».
Teiseks peame me esitama küsimuse: kes keda vaatleb/tajub? Kas meie anomaalseid nähtuseid või anomaalsed nähtused meid? Kui mina ja Volke saame aru, et me oleme üheaegselt nii uuritava kui uurija rollis, siis oleks totter eeldada, et mõiste «interaktiivne fenomen» valguses võiks teistmoodi suhtuda ka kõne all olevatesse anomaalsetesse keskkonnanähtustesse. Volke sõnutsi võiks UFOsid ja tulnukaid nimetada isegi meile enestele sobivate mõistetega, ent veidike kõrgemal tasemel tegutsevate tegelastena:
«Ma arvan, et tegemist on kosmiliste antropoloogidega, kes jälgivad mismoodi meie protsessid siin toimuvad. Nad valdavad tunduvalt paremini meie keskkonda puudutavat informatsiooni. Nad on informatsiooni, energia ja ruumi nii-öelda kasutamise meistrid.»
Tagantjärgi mõtiskledes on küsimärgi all loomulikult see, milliste antropoloogidega on tegemist – kas need «kosmilised antropoloogid» näevad meid kui võrdväärseid indiviide ehk siis on tegemist tänapäevaste enesereflektsiooni kasutavate eetiliste antropoloogidega või on nad sellised klassikalised anatoomilised antropoloogid, kes mõõdavad koljusid ja näevad uuritavaid kui zooloogid? Kas «kosmiline antropoloog» näeb inimest kuidagimoodi omataolise intelligentse olendina või oleme me vaid loomad «kosmilises zoopargis»? Need küsimused on lõppeks üliolulised, kellena meid tajutakse või kellena me tahame, et meid tajutaks, kuid jäävad ilma piisavate teadmisteta vastusteta. Süübime taaskord juhtumitesse ja tunnistajate ütlustesse, et neid teadmisi avardada.
Eelmises Õismäe Y-files special osas oli vaatluse all psühhosomaatiline juhtum ühes Õismäe parklas, kus parklavaht kohtus tundmatute meesterahvastega, kes olid ebahariliku välimusega (näojooned viitasid päritolule Aasiast), liikusid selles aegruumis eripäraselt (ilmusid valvuriputkasse ei kuskilt ning haihtusid sama müstiliselt), suutsid suhelda ja mõjutada tunnistajat ebatavalisel viisil (parklavaht tundis pidevalt nime «Lohusalu» mainimist, kuigi verbaalselt need võõrad seda ei öelnud) ning kõigele lisaks tekitasid mateeria muutumise ja/või tajuhäired (eelnevalt tavalise viina maitse muutus ühtäkki jälgiks).
Mainitud ebaharilikud asjaolud on anomaalsete keskkonnanähtuste psühhosomaatilise alaliigi puhul suhteliselt standardsed ning sellest tekkis mul ka üks küsimus Volkele, jutuajamise käigus hargnes lahti selle alaliigi muutumine läbi lähiajaloo:
«Lisaks sellele, et need tulnukad on enamasti sellise «eksootilise» välimusega, panin ma «UFO päevikuid» lugedes tähele, et nad liiguvad tihti imelikult. Et hästi paljud kirjeldused olid just sellised, et kas ta siis liigub robotlikult, kuidagi katkendlikult, või siis on hästi huvitavalt tasapinnalised, tunduvad sellised 2D-d ja siis kaob ukse vahele. See tekitas minu jaoks palju küsimusi, et mis nad on, et kas nad on siis nii-öelda tehislikud olendid, kes on siia saadetud, või kas nad… Holograafilised? Või mis nendega on? See on ainult fantaseerimine, mis nad võiksid olla…»
«Jajaa, niiviisi see uurimine hakkab. Et mis see seen on? Tal on sita lõhn, on ta sitaseen? Aga kui ta on väga ilus, põnev kuju, eksju…» sõnab Volke naerma hakates.
«Et mis see maitse võib veel olla?» lisan ma samuti naerdes.
«Ja nii me liigume neid nähtuseid uurides.»
«Kas see on tavaline asi, et nad just sellised on, et nad ei ole… Mis see sõna on siis, «plastilised» või? Mitte plastilised, vaid et miks nad ei ole… Miks nad ei ole inimlikud? Miks nad ei liigu nagu loomolendid?» küsin ma ebatavalist liikumist kirjeldades hätta jäädes.
«60. aastate lõpust on Brasiiliast teada üks niisugune ufoloogia klassikaline lugu, doktor X-i lugu,» alustab Volke ühe juhtumi kirjeldust, mis valgustab seda probleemi. «Seal oli tegemist ühe mingi loodusteaduste kraadi omava härraga, kes sõitis koos sõbraga linnast välja. Nad nägid tee ääres niukest munakujulist objekti, mis oli maandunud, ja selle kõrval olid mingid «sassid», kes tegutsesid või toimetasid seal. Teadlasena pidas too härra auto kinni ja läks kohe juurde, et vinki-vinki, teeme juttu ka. Seejärel oli niiviisi, et vestlus oli kummaliselt öeldult nagu pool-telepaatiline. Ma ei tea telepaatiast eriti midagi, aga pool-telepaatiast ei tea üldse midagi. [Hakkame mõlemad naerma.] Nad küsisid nende olendite käest, et kes te olete ja kust te tulete või mis te olete? Ja seal üks siis ütles niiviisi, et meid on kahesuguseid – ühed on mehhanistootelesed ja teised on amorfikonid. Eesti keeles võiks öelda, et ühed on bioloogilised, amorfikonid ja teised on küberneetilised, mehhanistootelesed, bioloogilise ja informatsioonilise mingisugune kombinatsioon. Mis ma olen tähele pannud ufoloogia arengus, siis on märgata 40. aastate lõpust, et siis tekkis selline standard ufoloogiline signaal – õudsalt inimesetaolised amorfikonid domineerisid, õudsalt ilusad naised, seksikad, õudsalt kihvtid mehed…»
«Viienda astme lähikontakt, jah?» poetan ma vahele, viidates lugudele, kus lisaks lähikontaktile tulnukatega astutakse nendega ka seksuaalvahekorda. [1]
«Jajah, siis oli ikka tohutu palju neid. Ma tean neid lugusid, näiteks Orpheo Angelucci, Elizabeth Klarer, kes sai lapse ja seda siis kaaluti-mõõdeti, seesama Daniel Fry, Dino Kraspedon, George Adamski. Kõik, kes suhtlesid ja kokku said, see oli ilus inimlik elu. Näiteks Adamski jõi Californias ühe restorani lobby's kahe «härrasmehega» kohvi – olid väga šikilt riietatud, kandes sealjuures veel vesti, mis Ameerikas eriti levinud ei ole. Ja siis need tutvustasid ennast, pärast viisid ta siis kõrbe ja oma laeva juurde…»
«Kas need olid need venuurlased või midagi sellist?» küsin täpsustuseks.
«Uraanlased ja muud planeedid,» selgitab Volke, ent liigub koheselt edasi. «Aga periood 1950 kuni 1970, selles perioodis esineb neid amorfikone, väga ilusaid mehi ja naisi X kohtadest, naeruväärsetest kohtadest, kes ütlesid näiteks, et nad on Veenuselt. Ütleme niiviisi, et see on puhas kurejutt, eks ole. Alates 70. aastatest, sealt edasi on näha, kus meie süsteemi lükatakse peale need mehhanistootelesed, väiksed hallid, suure hallid, igast kollid, eks ole. Need on sageli informatsioonilised, et nendest viskad pastaka läbi nagu niuhti.»
«Ja kõik need lühikesed tegelased, antennidega mingisugused variandid ja muu mustmiljon varianti igasuguseid…»
«Minu silmis on see kõik niisugune mambojambo ja niukene pask, mis on meile nii-öelda sõbramehe poolest välja käidud,» teatab Volke suhteliselt resoluutselt.
«Sihuke nagu butafooria?»
«Meile ei ole vaja anda informatsiooni, meile on vaja anda korralik ketukas, tähendab informatsiooniline ketukas, et me õpiksime õigeid algoritme otsima ja kasutama. See on oluline. Dataga [informatsiooniga] ei ole midagi teha... Paned taldriku lauale, see on siililegi selge – lendab, registreerid radariga, laseb pruuni kuma, jätab veel poldirea ja kardaaniristi maha, uurige seda, eks ole. Seda pole vaja, iga loll saab aru, kui talle vastu kaalikat antakse või näidatakse, «Tule sisse UFOsse ja tee seda». Aga see, et me õpiksime neid asju nägema, sorteerima, vot see on see, et me oleme täiustanud oma refleksiooni, oleme astunud evolutsiooniredelil sammu edasi.
Novot, nii et siis saadeti need pullid mehhanistootelesed, lasti valgused siia peale ja näidati neid kõiki kohti. Ja siis peale seda, umbes kakskümmend aastat jälle edasi, siis hakkasid ilmnema informatsioonilised olendid, kes on antud meile meie nägemiskanalisse, kes on hologrammidena meie keskkonnas. Ma olen seda märganud ja kui mul see võimalus on, siis tulevases elus hakkaks ma sellega tegelema, sest see on tegemata töö. Tehakse küll, on need grupid olemas, aga see ei ole praegu tsivilisatsiooni nii-öelda kultuurisfääri, semiosfääri veel lastud. Selleks tuleb nagu pingutada ja tööd teha.»
Ajajoon on seega järgnev: 40/50. aastatest on toimunud kohtumisi amorfikonide ehk bioloogiliste olenditega, kes võivad olla väga inimesenäolised; 70. aastatest hakkab enam toimuma kohtumisi mehhanistooteles ehk küberneetilist-tehislikku laadi olenditega, kelle vorm võib olla palju kummastavam ja abstraktsem; 90. aastatest hakkavad levima informatsiooniliste olenditega kohtumised, hologrammiline võõras ja tundmatu sinu silme ees. See ei ole loomulikult kivisse raiutud, anomaalia on anomaalia ja nii bioloogilised, küberneetilised ja informatsioonilised juhtumid esinevad erinevatel aegadel, aga mingi seaduspära hakkab tekkima. Parkla juhtum aastast 1994 kaldub seega olema ajajoone järgi hologrammiline nähtus, mehed ilmuvad ei kuskilt putkasse ning lahkuvad sama müstiliselt. Hologramm, mis muutis viina ehk mateeria jälgiks… Juhtub.
Üks teine psühhosomaatilise anomaalia kirjeldus Õismäelt tundus esiti nii kreisi, et ma ei teadnudki, kuidas sellele läheneda ja kas sellega üldse tegeledagi. Ent ajapikku on selle mõju kasvanud, sest esiti segapudruna tundunud jutustuses on väga huvitavad tõigad. Sissejuhatavalt võib öelda, et proua L. näeb enda Õismäe korteris «lendavat aju», mis ühel hetkel paneb toalambid väga võimsalt helendama ning lendab seejärel teistsuguseks moondunult toast välja. Sarnaselt parkla loole on see kirjas peagi ilmuvas «Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste antoloogias» ja Volke lahkel loal jagame ka seda siin:
Litereeritud vähemate väljajätetega. Vaatlus toimus Õismäel. Vaatleja keskealine naine L.L.
1984, 17., 18. või 19. aprill.
Korter on läbi maja, kõrgepingeliinid on paralleelselt. /.../ Teate... Tol ajal oli rahvas üldse vist kuidagi tulnukatest huvitatud või ärevil. Ma mäletan, et mu ema ka luges midagi sõja alguses, et neid signaale on sinna lastud, aga vastust ei ole midagi. Lapsele ju kõrva hakkab see, mis vanemad omavahel räägivad. Nii et idee poolest olin ma ette valmistatud, aga vat ma olin niivõrd loll, et ma selle peale oleks tulnud, et see on olemas, kes oskab lugeda. Aga ma olin ka aastaid tagasi palju noorem, aktiivsem, lõbusam.
Aga seal kõrgepingeliinide taga, kus hüppemägi või midagi seal paistab, seal on majade vahel mingisugune osa, ja selsamal aastal, enne kui see juhtus — võtke, kuidas tahate —, ma vaatasin, kuidas mingi hele objekt liigub edasi-tagasi selles vahemaas. Majade vahel justkui liigub edasi-tagasi, ühe joone peal, minu aknast vaadates. [Naerdes] Ja loomulikult ma lehvitasin: tulge, ma tahan teid näha, ilma igasuguse tagamõtteta, vaid vallatusest, noor inimene, tahab lõbutseda. Seisin oma lahtise ukse juures, aga ma ei usu, et see... No ta nii imelikult liikus, mitte nagu lennukid, aga edasi-tagasi hõbedane triibukene. Ma ei oska ütelda, see oli kaugelt, sealt taga Mustamäel. No tegin vallatust, sinna ta jäi. Ma püüan sellele küsimusele, miks teistel ei hakka, kuidagi vastata, aga võtke seda, kuidas tahate. /---/ See oli seesama aasta, ilmad olid soojad vist siis juba. Ma ei võtnud seda siis nii tõsiselt, alles kui me saime kogemata kokku, hakkasin püüdma seda seletada. Nii et ma ei tea, miks ta tuli minu juurde, et ma olin õnnelik, et ma tegin suure töö ära, panin pesu rippuma, jätsin akna lahti, oli soe ilm, ma olin tööst väsinud, tuli kuidagi rahuldustunne peale ja unistasin edasi. [Joonistab toa plaani, seletab juurde, jalad akna poole, pea seina ja põrandalambi poole, vastasseinas raamaturiiul.] Lambil metallalus, umbes minu pikkune.
[Kuidas sa nägid seda asja esimest korda?] No vot, kui ma vedelesin nii, olin õnnelik, selline enesetunne, ja kui ma juba tükk aega vedelesin niimoodi, siis võibolla kaheksast-üheksast, ja siin ta ripub. [Näitab joonistuse pealt kohta] Ja siis ma väsisin vist ära või ma ei tea, miks ma keerasin ennast vasaku külje peale, ja siis, minu ees, täitsa ligidal, ripub. Niisugune kurruline asi. See on, miks ma naersin, et ajud lendasid mulle korterisse! [Naerab] Ta oli umbes selle paberi värvi [heledam jõupaber, pruun], helkis [hiljem ta helistas ja täpsustas, et nagu inimese silma läige]. Ja kuna ta oli kurruline, nii nagu joonistatakse ajusid, siis, alt ta oli lamedam, aga mitte ka päris, nagu tilk, aga ei olnud ka. Mitte päris kera, aga selline [püstjas ovaal?] keskmise inimese pea suurune. Ülevalt ümmargune ja allapoole nagu oli natuke pikendatud. Päris tilk ta ka ei olnud, mul on nagu raske teda maalida. Kurruline, oli seda [helepruuni] värvi ja vahed olid tumedad, nagu tumedad jooned, aju mulje jäi. Mis minusugune tüüp... Ma ei hakanud karjuma ega midagi, ma ei jõudnud ära imestada. Loomulikult... Esimene asi, mõtled ju loodusnähtuse peale. Ja ma olen tõesti keravälku ja musta välku näinud looduses.
[Räägib keravälgu nägemisest Pirita rannas WC varjualuse all. Tuli äkiline torm, kõik jooksid sinna, mees jooksis pojaga ja pääses varju alla, L. enam ei mahtunud, jäi välja. Nägi, kuidas suur keravälk mööda katuseharja veeres-veeres ja prantsatas maha. Inimesed jooksid ja üks noormees ja neiu jooksid just siis, kui keravälk prantsatas maha ja hakkas mööda mändi minema männi sisse, ja nad kukkusid maha. Mees läks vööst saadik siniseks, inimesed püüdsid kiirabi, see ei tulnud ega tulnud. Tüdruk võibolla jäi ellu. See oli tükkmaad enne, poeg oli pisike. Kera oli umbes sama suur, kui näeme kuud, kümne meetri kaugusel.]
No mis mina tegin siis. Kui on kriitiline olukord, siis mina olen rahulik ja võin terve seltskonna kaasa viia, kui on vaja. Minul hakkab uudishimu – haa –, mis asi see on. Ja hakkasin mõtlema, mis looduse nähtused meil on, ma olin musta välgu kohta lugenud ka. Et mis välk see siis on, et mis loodusnähtus. Aga et ta rippus siin pea juures, pea kõrval kohe, siis mis ma siis pidin tegema. Käitumine oli muidugi spontaanne. Siis ma sirutasin käe tema poole ja tahtsin katsuda. Ja tema ei lasknud ennast katsuda, lendas, sirgelt, üle toa, seal vastas oli suur raamaturiiul, raamatuid täis. Ja jäi sinna rippuma. Ja mida tegi proua L.? Proua L. istus ja mõtles, mis nüüd peale hakata. Et kas ma peaksin tule põlema panema, et videvik oli siis juba, ta helkis, siis ma nägin teda, nii pime ka ei olnud. Temani oli mul umbes meeter-poolteist, mõtlesin, kuidas temale lähemale saaks. Ja mõtlesin, et kas peaks lambi põlema panema ja selle mõtte peale... See kärgatas. No sai aru, mis ma tahan teha, võibolla ta kartis, et kas endale teen viga või talle teen viga. Aga ilmselt, kui ta selle lambi pani põlema, siis ta ei tahtnud, et ma teda püüdma hakkaksin või /---/ Ja mõtlesin veel, et äkki, kui ma lambi põlema panen, siis ma ei näe teda enam. Ja mina ei pannud lampi põlema ise. Äkki kärgatas. Ja kuna kaks lampi oli, siis see lamp, mis oli akna poole, minust vasakule, põse suhtes lähemal, see läks sellise ... Ma ei ole nii valget asja näind, see läks selliseks nagu suureks, ta oli niivõrd ere, ja teine lamp, mis teise vastas oli, oli seest must, ja hõõguv traadikene oli erepunane. Kogu see asi nagu midagi endast andis ka ära, ma kahtlustan, et see oli ikka sama, mis pärast välja lendas. Ohh. See lõi mind pimedaks, tükk aega võttis, tund või alla tunni, siis, kui kõik lõppes see jama, lambis tuled tasakaalus, sest ma kummagist pärast kustutasin neid, sest mõlemad lambid jäid ju põlema. Ma olin pimestatud ju. Ja siis heitsin uuest selili maha. Põnev ja rõõmus ja mis ma pean ütlema, et ta natuke vist kiiritas mind. Sellist õnnetunnet, mis mul sel ajal oli, mul pole enne olnud. See oli meeletu rõõm, rohkem kui armumisrõõm, püha õnnetunne, ma ei oska teisiti seda kirjeldada. Mul ei ole varem sellist tugevat õnnetunnet olnud. Ja see kestis ikka mõni aeg, kuni tulid need argipäevased mured peale. Aga ma läksin pärast seda normaalselt magama. No ja siis, normaalne inimene, igasugu asju näinud, üks must keravälk käis meil varem ka kodus, talle meeldis vanaema õmblusmasin Singer väga. Kekutas, aga ma selle viskasin selleks ajaks peast välja. See oli ka enne, siin [Eestis]. [Ja see oli must keravälk?] Ei, ta oli must niisugune kera, nagu must asjandus, neile meeldib see koht ilmselt. [Millal see oli?] Oi, ma ei pööranud sellele ju tähelepanu, mõtlesin, et peaasi, et ta midagi põlema ei pane. Ma ei tee välja sellest, ma ei ole ehmatav inimene. [Täpsemaid asjaolusid musta keraga ei mäleta, peale selle, et käis ringi ja vist läks aknast välja. Teadis, et niisugused asjad esinevad, koolivennal samuti kogemus. Ei usu, et nad omavahel seotud on.]
Ja siis, kui ma jäin sinna vedelema ja nautima seda suurt õnnetunnet, siis uks oli endiselt lahti ja niimoodi akna poole vedelesin, siis nähtavasti mõtlesin, et küll on hea tunne ja tööpäev on lõppenud ja kõik on tehtud ja põnev oli ja mis ikka seal... Ja näen, et üks asi lendab välja niimoodi poolviltu uksest. Kui see esimene liikus niimoodi horisontaalselt samas kõrguses, siis see [joonistab] lendas kuskil mööda korterit. Ja siis vaatad, et ei tea, kas see energia, mis ta ära andis lambile... Mõelge, et see sama olevus või keha, või mõelge, kuidas tahate, et ta oli tumedaks läinud. Ta oli ära andnud oma helgi. Kui see on sama. Kui ta lendas sama poole siiski, võibolla läks tankima, liikus ringi. Üks käsi, viie sõrmeline, aga nagu väljasirutatud käsi ühelt poolt. Siit on kitsam osa ja siis tuleb vastassuunas sihuke asi. No niisugune mingi kuju. [Joonistab] Umbes pool meetrit pikk. Kahe poolega niisugune. Ja siis niimoodi poolviltu lendas. [Naerab] No võibolla oli mingi välk, läks tankima. Ja siis ma hakkasin veel mõtlema, et kuna KGB oli vana Hindi kallal, siis üldse KGB ja Vene riik oli ka AU kallal, siis mina olin äge pooldaja ja mõtlesin igasuguseid asju välja, et seda kaitsta ja siis mõtlesin, et kõik uus on ju ikka armeest, meditsiinist ja tehnikast või on ta siis loodusnähtus, eks ole. Ja ikka mõtlesin, et äkki KGB, sest tuleb ju neid imesid juurde kogu aeg, võibolla nendel on seal mingi erakordne biotehnika, sest see oli nagu väike pilveke, aga kuiv pilveke, ma võin joonistada [«Aju»?] Ja-jaa, ma arvan, et see tegi ringi peale, andis oma energia ära, sest kahest lambist... See oli meeletu, mul valutas see silm, mitte silm, vaid see äär [alumine silmalaug], valutas, üle nädala. Nii et minuga ta käitus ilusti, ma oleks pidanud talle siiski kohvi ja kooki pakkuma.
[Missugune oli selle «aju» materjal, sätendas?] Ta oli niisugune amorfne, kollane ja helkis, naabrinaisele pärast rääkisin, et ajud lendasid. [Igor küsib mitmesuguste asjade kohta] Niimoodi see lõppes, heli mingisugust ei olnud, lõhna, ei kuumust, ei midagi. Raamaturiiulil kahjustusi ei olnud, ainult silmad, sest see oli niivõrd ere, sest kuidas see lamp vastu pidas, tol ajal võibolla ta sajane oli, maksimaalselt.
[Kas und ka näete?] Värvilisi. [Kas sellele ei järgnenud?] Ei oska midagi öelda. Ma võtsin teda nagu ei tea, mis asi see oli. Rahulikult. Keskkond. Tehnika. Tollal tundus nagu, et vahemaad meie planeedi ja teiste kehade vahel on ikka pikad tehtud, et me ei pääse sinna. Minu jumal oli loodus ja päike. Mõni inimene arvab, et ega ma eriti usklik ei ole, ja ma arvan ka, et ega ma ei pea oma usu asjadest kellelegi aru andma.
Proua L. nägi 1984. aastal tundmatut lendavat objekti või fenomeni oma Õismäe korterist Mustamäe suunas. Sellele järgnevalt kohtas ta Suure Reede ühel eelõhtutest (1984. aasta Suur Reede oli 20. aprillil) enda korteris psühhosomaatilist nähtust, hõljuvat aju moodi pilvekest. See pilveke tajus tema soovi teda puudutada ning lendas eemale, see tajus tema soovi lamp tööle panna ja tuba täitus valgusega. Proua L. sõnutsi helkis «aju» lampide tööle panemisele eelnevalt, kuid pärastpoole muutus tumedamaks, justkui oleks see endast valgustitesse energiat andnud. Seejärel lendas nüüd juba veidike teistsuguse vormi võtnud nähtus («Üks käsi, viie sõrmeline, aga nagu väljasirutatud käsi ühelt poolt») toast välja. Proua. L tundis ennast juhtumi ajal väga hästi, teda valdas «püha õnnetunne». Kannatada sai vaid silmalaug, sest üks lampidest põles väga tugevalt.
Mis juhtus? Juhtus «interaktiivne fenomen», kus inimene kohtus tundmatu olendiga, anomaalse keskkonnanähtusega, toimus informatsiooni ja energia vahetus kahe intelligentse olendi vahel, müstiline «lendav aju» mõistis proua L.-i ja samas kiirgas temasse arusaamatult hea tunde. Tegemist võis olla mehhanistootelese või informatiivse hologrammiga, variant on ka energofoori alla see kvalifitseerida, aga see ei olegi oluline, sest anomaalia on ta mõlemal juhul. Samal aasta augustis nägi üks teine tunnistaja Pärnus amorfset olendit, mis ilmus tema toa akna taha kõigepealt sinise tulekerana ning seejärel väljus sellest käpiknukku või pingviini meenutav olend [2], 1988. aastal kohtas kolmas tunnistaja Kopli kõrgkoolis kolmel korral mandariini sarnaseid tulekerasid, mis lendlesid ringi ja seejärel sisenesid tunnistajasse [3], 2015. aastal kohtas üks tunnistaja Majakas rombi sarnast valguskeha oma elutoas ja samal aastal Lasnamäel kohtas teine tunnistaja toas pool-läbipaistvat jalgpalli suurust kera, mis lahkus korterist akna kaudu [4]. Sarnaseid juhtumeid leiab teisigi.
Oluline on aga siinkohal sünkronisatsioon, mis seob seda juhtumit teiste omataolistega Õismäel, aga ka kasvõi meile juba teadaoleva parkla juhtumiga. Näiteks vaadates kuupäevi avastame, et mõlemad juhtusid üpriski samal ajal – mõlemad sündmused toimuvad Suure Reede eelõhtu(tel), parkla oma 13. aprillil (1995. aasta Suur Reede oli 14. aprillil) ja «lendava aju» kohtamine 17.–19. aprillil (1984. aasta Suur Reede oli 20. aprillil). Mõlema juhtumi puhul eelneb psühhosomaatilise nähtuse kogemisele eelmäng – parklavaht näeb olendeid ja valguseid juba enne nende putkasse ilmumist ning proua L. näeb eelnevalt lendavat tundmatut objekti enda aknast. Parklavahti külastanud olendid muudavad viina jälgiks solgiks, proua L.-i toas lähevad lambid täisvõimsusel tööle – toimub mateeria ja objektide mõjutamine mingisuguse energia abil. Mõlemat juhtumit saab seostada erinevate kohalike poliitiliste olukordadega: parkla juhtum seob ennast Edgar Savisaare, Rahvarinde ja koosolekute/konverentsidega Lohusalus; proua L. seob nähtud anomaaliat biotehnikaga ning seda omakorda teadlase Johannes Hinti tagakiusamisega KGB poolt. Johannes Hint oli seotud erinevate teadusavastustega, kuid jäi süüdlaseks nende avastuste edastamisel erinevatele isikutele, kahjuks lõppes see lugu väga halvasti: «Johannes Hint vahistati 1981. aasta novembris. 1983. aasta detsembris määrati talle 15-aastane vanglakaristus ning ehkki see otsus leidis hiljem Nõukogude Liidu kõrgeimates kohtuorganites revideerimist ja seejärel tühistati hoopis, suri Hint 1985. aasta septembris Patarei vanglas.» [5]
Sünkronisatsioon ei lõpe aga nende kahe asjaoluga – etteruttavalt võib mainida, et «lendava aju» juhtumi puhul kõige olulisemaks võib pidada juhtumi asukohta. Sellest, asukoha spetsiifikast ja tunnistaja persoonist räägime ka tulevases Õismäe Y-files special'is, kus keskendume ühele anomaalsete nähtuste tunnelile Õismäel ning vaatame, kuidas eelneva nelja osa juhtumid sellesse skeemi paigutuvad.
Viited:
[1] «Esimese astme lähikontaktid on lihtsad ufo-vaatlused. Teise astme lähikontaktid on ufo-vaatlused, millele lisandub füüsiline tõend maavälise kosmoselaeva kohta – nagu selle maandumispaiga vastu maad surutud rohi, katkised oksad või kõrbemisjäljed maapinnal või loomadele või inimestele tekitatud vigastused. Kolmanda astme lähikontaktid on need, kus inimvaatleja puutub kokku kosmoselaevast tulnud intelligentsete olenditega, neljanda astme kontaktid on aga äraviimised. Ning viienda astme lähikontaktid hõlmavad intiimsemat laadi kokkupuuteid – vähemalt nii juhtus Villas-Boasiga tema enda jutu järgi.»
Tõlkijad Raudsepp, Piret ja Viires, Liina. 2007. Maailma põnevaimad kohtumised tulnukatega. Lk. 29. Tallinn:Varrak
Lisaks Antônio Vilas-Boasi viienda astme kontaktile ehk seksile tulnukatega, leiab tollest teosest ka teiste kuulsamate tulnukatega kohtumiste kirjeldusi, siin hulgas järgnevas lõigus mainitud kuulsuste nagu Orpheo Angelucci, Elizabeth Klareri, Daniel Fry, Dino Kraspedoni ja George Adamski kohtumisi psühhosomaatiliste nähtustega.
[2] Volke, Igor. 2007. Täiendatud ufopäevikud. Lk. 260. Tallinn:Pilgrim
[3] Volke, Igor. 2007. Täiendatud ufopäevikud. Lk. 289-91. Tallinn:Pilgrim
[4] Volke, Igor. 2007. Täiendatud ufopäevikud. Lk. 396jj. Tallinn:Pilgrim
[5] Oll, Sulev; Lõhmus, Alo. 31.08.2006. Rüütel käsutas KGB Desintegraatori kallale. Eesti Ekspress https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69018419/ruutel-kasutas-kgb-desintegraatori-kallale