Litereeritud vähemate väljajätetega. Vaatlus toimus Õismäel. Vaatleja keskealine naine L.L.
1984, 17., 18. või 19. aprill.
Korter on läbi maja, kõrgepingeliinid on paralleelselt. /.../ Teate... Tol ajal oli rahvas üldse vist kuidagi tulnukatest huvitatud või ärevil. Ma mäletan, et mu ema ka luges midagi sõja alguses, et neid signaale on sinna lastud, aga vastust ei ole midagi. Lapsele ju kõrva hakkab see, mis vanemad omavahel räägivad. Nii et idee poolest olin ma ette valmistatud, aga vat ma olin niivõrd loll, et ma selle peale oleks tulnud, et see on olemas, kes oskab lugeda. Aga ma olin ka aastaid tagasi palju noorem, aktiivsem, lõbusam.
Aga seal kõrgepingeliinide taga, kus hüppemägi või midagi seal paistab, seal on majade vahel mingisugune osa, ja selsamal aastal, enne kui see juhtus — võtke, kuidas tahate —, ma vaatasin, kuidas mingi hele objekt liigub edasi-tagasi selles vahemaas. Majade vahel justkui liigub edasi-tagasi, ühe joone peal, minu aknast vaadates. [Naerdes] Ja loomulikult ma lehvitasin: tulge, ma tahan teid näha, ilma igasuguse tagamõtteta, vaid vallatusest, noor inimene, tahab lõbutseda. Seisin oma lahtise ukse juures, aga ma ei usu, et see... No ta nii imelikult liikus, mitte nagu lennukid, aga edasi-tagasi hõbedane triibukene. Ma ei oska ütelda, see oli kaugelt, sealt taga Mustamäel. No tegin vallatust, sinna ta jäi. Ma püüan sellele küsimusele, miks teistel ei hakka, kuidagi vastata, aga võtke seda, kuidas tahate. /---/ See oli seesama aasta, ilmad olid soojad vist siis juba. Ma ei võtnud seda siis nii tõsiselt, alles kui me saime kogemata kokku, hakkasin püüdma seda seletada. Nii et ma ei tea, miks ta tuli minu juurde, et ma olin õnnelik, et ma tegin suure töö ära, panin pesu rippuma, jätsin akna lahti, oli soe ilm, ma olin tööst väsinud, tuli kuidagi rahuldustunne peale ja unistasin edasi. [Joonistab toa plaani, seletab juurde, jalad akna poole, pea seina ja põrandalambi poole, vastasseinas raamaturiiul.] Lambil metallalus, umbes minu pikkune.
[Kuidas sa nägid seda asja esimest korda?] No vot, kui ma vedelesin nii, olin õnnelik, selline enesetunne, ja kui ma juba tükk aega vedelesin niimoodi, siis võibolla kaheksast-üheksast, ja siin ta ripub. [Näitab joonistuse pealt kohta] Ja siis ma väsisin vist ära või ma ei tea, miks ma keerasin ennast vasaku külje peale, ja siis, minu ees, täitsa ligidal, ripub. Niisugune kurruline asi. See on, miks ma naersin, et ajud lendasid mulle korterisse! [Naerab] Ta oli umbes selle paberi värvi [heledam jõupaber, pruun], helkis [hiljem ta helistas ja täpsustas, et nagu inimese silma läige]. Ja kuna ta oli kurruline, nii nagu joonistatakse ajusid, siis, alt ta oli lamedam, aga mitte ka päris, nagu tilk, aga ei olnud ka. Mitte päris kera, aga selline [püstjas ovaal?] keskmise inimese pea suurune. Ülevalt ümmargune ja allapoole nagu oli natuke pikendatud. Päris tilk ta ka ei olnud, mul on nagu raske teda maalida. Kurruline, oli seda [helepruuni] värvi ja vahed olid tumedad, nagu tumedad jooned, aju mulje jäi. Mis minusugune tüüp... Ma ei hakanud karjuma ega midagi, ma ei jõudnud ära imestada. Loomulikult... Esimene asi, mõtled ju loodusnähtuse peale. Ja ma olen tõesti keravälku ja musta välku näinud looduses.
[Räägib keravälgu nägemisest Pirita rannas WC varjualuse all. Tuli äkiline torm, kõik jooksid sinna, mees jooksis pojaga ja pääses varju alla, L. enam ei mahtunud, jäi välja. Nägi, kuidas suur keravälk mööda katuseharja veeres-veeres ja prantsatas maha. Inimesed jooksid ja üks noormees ja neiu jooksid just siis, kui keravälk prantsatas maha ja hakkas mööda mändi minema männi sisse, ja nad kukkusid maha. Mees läks vööst saadik siniseks, inimesed püüdsid kiirabi, see ei tulnud ega tulnud. Tüdruk võibolla jäi ellu. See oli tükkmaad enne, poeg oli pisike. Kera oli umbes sama suur, kui näeme kuud, kümne meetri kaugusel.]
No mis mina tegin siis. Kui on kriitiline olukord, siis mina olen rahulik ja võin terve seltskonna kaasa viia, kui on vaja. Minul hakkab uudishimu – haa –, mis asi see on. Ja hakkasin mõtlema, mis looduse nähtused meil on, ma olin musta välgu kohta lugenud ka. Et mis välk see siis on, et mis loodusnähtus. Aga et ta rippus siin pea juures, pea kõrval kohe, siis mis ma siis pidin tegema. Käitumine oli muidugi spontaanne. Siis ma sirutasin käe tema poole ja tahtsin katsuda. Ja tema ei lasknud ennast katsuda, lendas, sirgelt, üle toa, seal vastas oli suur raamaturiiul, raamatuid täis. Ja jäi sinna rippuma. Ja mida tegi proua L.? Proua L. istus ja mõtles, mis nüüd peale hakata. Et kas ma peaksin tule põlema panema, et videvik oli siis juba, ta helkis, siis ma nägin teda, nii pime ka ei olnud. Temani oli mul umbes meeter-poolteist, mõtlesin, kuidas temale lähemale saaks. Ja mõtlesin, et kas peaks lambi põlema panema ja selle mõtte peale... See kärgatas. No sai aru, mis ma tahan teha, võibolla ta kartis, et kas endale teen viga või talle teen viga. Aga ilmselt, kui ta selle lambi pani põlema, siis ta ei tahtnud, et ma teda püüdma hakkaksin või /---/ Ja mõtlesin veel, et äkki, kui ma lambi põlema panen, siis ma ei näe teda enam. Ja mina ei pannud lampi põlema ise. Äkki kärgatas. Ja kuna kaks lampi oli, siis see lamp, mis oli akna poole, minust vasakule, põse suhtes lähemal, see läks sellise ... Ma ei ole nii valget asja näind, see läks selliseks nagu suureks, ta oli niivõrd ere, ja teine lamp, mis teise vastas oli, oli seest must, ja hõõguv traadikene oli erepunane. Kogu see asi nagu midagi endast andis ka ära, ma kahtlustan, et see oli ikka sama, mis pärast välja lendas. Ohh. See lõi mind pimedaks, tükk aega võttis, tund või alla tunni, siis, kui kõik lõppes see jama, lambis tuled tasakaalus, sest ma kummagist pärast kustutasin neid, sest mõlemad lambid jäid ju põlema. Ma olin pimestatud ju. Ja siis heitsin uuest selili maha. Põnev ja rõõmus ja mis ma pean ütlema, et ta natuke vist kiiritas mind. Sellist õnnetunnet, mis mul sel ajal oli, mul pole enne olnud. See oli meeletu rõõm, rohkem kui armumisrõõm, püha õnnetunne, ma ei oska teisiti seda kirjeldada. Mul ei ole varem sellist tugevat õnnetunnet olnud. Ja see kestis ikka mõni aeg, kuni tulid need argipäevased mured peale. Aga ma läksin pärast seda normaalselt magama. No ja siis, normaalne inimene, igasugu asju näinud, üks must keravälk käis meil varem ka kodus, talle meeldis vanaema õmblusmasin Singer väga. Kekutas, aga ma selle viskasin selleks ajaks peast välja. See oli ka enne, siin [Eestis]. [Ja see oli must keravälk?] Ei, ta oli must niisugune kera, nagu must asjandus, neile meeldib see koht ilmselt. [Millal see oli?] Oi, ma ei pööranud sellele ju tähelepanu, mõtlesin, et peaasi, et ta midagi põlema ei pane. Ma ei tee välja sellest, ma ei ole ehmatav inimene. [Täpsemaid asjaolusid musta keraga ei mäleta, peale selle, et käis ringi ja vist läks aknast välja. Teadis, et niisugused asjad esinevad, koolivennal samuti kogemus. Ei usu, et nad omavahel seotud on.]
Ja siis, kui ma jäin sinna vedelema ja nautima seda suurt õnnetunnet, siis uks oli endiselt lahti ja niimoodi akna poole vedelesin, siis nähtavasti mõtlesin, et küll on hea tunne ja tööpäev on lõppenud ja kõik on tehtud ja põnev oli ja mis ikka seal... Ja näen, et üks asi lendab välja niimoodi poolviltu uksest. Kui see esimene liikus niimoodi horisontaalselt samas kõrguses, siis see [joonistab] lendas kuskil mööda korterit. Ja siis vaatad, et ei tea, kas see energia, mis ta ära andis lambile... Mõelge, et see sama olevus või keha, või mõelge, kuidas tahate, et ta oli tumedaks läinud. Ta oli ära andnud oma helgi. Kui see on sama. Kui ta lendas sama poole siiski, võibolla läks tankima, liikus ringi. Üks käsi, viie sõrmeline, aga nagu väljasirutatud käsi ühelt poolt. Siit on kitsam osa ja siis tuleb vastassuunas sihuke asi. No niisugune mingi kuju. [Joonistab] Umbes pool meetrit pikk. Kahe poolega niisugune. Ja siis niimoodi poolviltu lendas. [Naerab] No võibolla oli mingi välk, läks tankima. Ja siis ma hakkasin veel mõtlema, et kuna KGB oli vana Hindi kallal, siis üldse KGB ja Vene riik oli ka AU kallal, siis mina olin äge pooldaja ja mõtlesin igasuguseid asju välja, et seda kaitsta ja siis mõtlesin, et kõik uus on ju ikka armeest, meditsiinist ja tehnikast või on ta siis loodusnähtus, eks ole. Ja ikka mõtlesin, et äkki KGB, sest tuleb ju neid imesid juurde kogu aeg, võibolla nendel on seal mingi erakordne biotehnika, sest see oli nagu väike pilveke, aga kuiv pilveke, ma võin joonistada [«Aju»?] Ja-jaa, ma arvan, et see tegi ringi peale, andis oma energia ära, sest kahest lambist... See oli meeletu, mul valutas see silm, mitte silm, vaid see äär [alumine silmalaug], valutas, üle nädala. Nii et minuga ta käitus ilusti, ma oleks pidanud talle siiski kohvi ja kooki pakkuma.
[Missugune oli selle «aju» materjal, sätendas?] Ta oli niisugune amorfne, kollane ja helkis, naabrinaisele pärast rääkisin, et ajud lendasid. [Igor küsib mitmesuguste asjade kohta] Niimoodi see lõppes, heli mingisugust ei olnud, lõhna, ei kuumust, ei midagi. Raamaturiiulil kahjustusi ei olnud, ainult silmad, sest see oli niivõrd ere, sest kuidas see lamp vastu pidas, tol ajal võibolla ta sajane oli, maksimaalselt.
[Kas und ka näete?] Värvilisi. [Kas sellele ei järgnenud?] Ei oska midagi öelda. Ma võtsin teda nagu ei tea, mis asi see oli. Rahulikult. Keskkond. Tehnika. Tollal tundus nagu, et vahemaad meie planeedi ja teiste kehade vahel on ikka pikad tehtud, et me ei pääse sinna. Minu jumal oli loodus ja päike. Mõni inimene arvab, et ega ma eriti usklik ei ole, ja ma arvan ka, et ega ma ei pea oma usu asjadest kellelegi aru andma.
/nginx/o/2021/11/11/14194336t1h2359.jpg)
/nginx/o/2022/09/30/14866721t1hef5e.jpg)
/nginx/o/2022/09/30/14866686t1hba93.jpg)
/nginx/o/2022/09/30/14866693t1h2913.jpg)
/nginx/o/2022/09/30/14866706t1h729b.png)