ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Tiit Klaos: Krokodill

Esimene võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Juba õhtul hakkasid üle metsa saabuma vihmapilved, justkui tume leegion, mis kattis kinni loojuva päikese viimased kiired ja külvas kõik oma teel üle sünguse ja saabuva tormi hõnguga. Need olid äikesepilved, mis ähvardasid piksenoolte ja kõuekõminaga.

Puude ladvad hakkasid hoiatavalt sahisema – tuul tuleb, tuul tuleb – samas põõsaste oksad ainult kergelt õõtsusid ning alles ootasid tugevamat tuult, mis ka nendeni laskuks ja lehti sasima hakkaks.

Perekond oli kogunenud trepile pilvi vaatama. Mees, naine, kaks last ja koer, kes piilus pererahva vahelt, mida teised vaatavad. Kass magas toas ega lasknud ennast ilmast ja teiste tegevusest häirida.

«Kas sa teleka tõmbasid välja?» küsis naine, ilma et oleks mehe poole vaadanud. Ta pilk oli vaid pilvedesse suunatud, justkui prooviks ta seal märgata esimesi vihmapiisku. Mees vaid ühmas alustuseks.

«Tõmbasin. Ja raadio samuti.»

«Külmkapi peaks ka tõmbama. Ühe ööga ikka kõik asjad üles ei sula.»

Naine ei olnud seda öeldes murelik, aga ka mitte lõbusas tujus. Saabuv äike tähendas alati ohtu, eriti väikeses maakohas. Enne laste sündi elatud linnaelu oli hakanud ununema ning oldi harjunud maaelu võlude ja valudega.

Pereema silitas mõlema lapse pead. Tüdruk käis juba koolis, poisil oli selleni veel paar aastat aega. Küll nad kasvavad ruttu. Mõlemad heledapäised, tüdrukul juuksed veidi tumedamad. Emale tuttav asi. Oli temagi olnud lapsena blond ning alles hiljem tekkis juustetooni veidi pruuni. Isaga sama lugu, nii ta oli rääkinud. Üks perekond, oma sarnasustega.

«Kas saadan lapsed tuppa? Magama nad veel ei jää.» Seda öeldes pani ema käed poja õlgadele.

«Ega meiegi täna varem magama jääda saa. Müristamine võib kõva tulla.»

Eemalt kostis juba kõuekõminat.

Poeg võpatas. «Ma kaldan välku.»

Ta oli selles eas, kus ta polnud veel «r»-tähte korralikult hääldama õppinud. Õele tegi see nalja, vanemad võtsid seda kui paratamatust ega lasknud end sellest häirida. Iga asi tuleb omal ajal, ka «r»-täht. Ja nagu needusena, saatust mitte ette nähes, olid nad pannud talle nime, mis sisaldas sedasama häälikut, mis ei tahtnud veel mitte kuidagi põrinal välja tulla – Robin. Linnas oleks laps saadetud logopeedi juurde, aga maal kuulus see igapäevaste nähtuste juurde või seda võeti kui väikest eripära.

«Mida me õhtul teeme, kui telekas ei tööta?» 

Tütar oli pahur ja vaatas oma paljaid varbaid. Suvel murul joostes olid need päevitunud ja kriimud. Ema pööras pead.

«Angela, sa oled juba suur tüdruk. Igal õhtul ei pea telekat vaatama. Sa võid midagi lugeda. Ma tõin sulle eelmisel nädalal uue raamatu, selle Aafrika loomadest. Loe seda.»

«Igav!» oli tütar resoluutne.

«Sa võid mulle ette lugeda,» pakkus Robin välja.

«Ma loen sulle, kui su õde seda ise ei loe. Seal on juttu ahvidest, elevantidest, lõvidest, krokodillidest.»

«Klokodille ma kaldan.»

Uuesti sasiti ta juukseid. «Ära karda. Nad on raamatus. Sealt nad välja ei pääse.»

«Kas see on muinasjutu laamat?» Ema sasis ta juukseid. «Ei, aga need loomad ja puud, millest seal juttu on, on päris. Ma loen sulle pärast.»

«Ikka on hilmus.» 

Ema püüdis veel korra lohutada. Tema jaoks oli saabuv torm palju hirmsam, kuid kes oleks lohutanud teda? Nad seisid veel mõne minuti trepil pilvede lähenemist oodates. Oodates ja väikeses sisemises kartuses. Tuul muutus aina tugevamaks ja nüüd hakkasid pikad peenikesed puud eemal looka kiskuma.

Juba lähemal kärgatas äike. Koer urises. Karv tõmbus seljal turri, paar haugatust, ja taganes toauksele lähemale. Esimesed vihmapiisad kukkusid helehallidele teeplaatidele, need kattusid kiiresti tumedate täppidega ja muutusid seejärel ühtlaselt tumehalliks. Vihm oli kohal.

See sadu oli oodatud. Suur suvi käes ja maa kaua aega kuiv olnud. Puud-põõsad küll veel rohelised, aga muru maja ees kiskus iga päevaga järjest kollasemaks. Rohu kasv oli peatunud ega vajanud juba paar nädalat enam niitmist. See vähendas vaeva, aga polnud ilus vaatepilt. Suurem sadu oleks sellise puhkuse lõpetanud. Muru oleks mõne päevaga olnud taas roheline ja selle kasvu võinuks jälgida kasvõi palja silmaga. Loodus igatses esimesi raskeid piisku ning inimesed koos temaga.

«Lähme tuppa,» tegi isa ettepaneku. Koer oli esimene, kes esikusse tormas. Tema tahtis alati olla kõige esimene, kes uksest sisse läks või sealt välja tuli. Ülejäänud kari käigu tema järel.

Öölamp põles ja ema luges Robinile ette raamatut, millest oli varem rääkinud. Akna taga krabistas vihm ja vahepealsed tuulehood peksid seda vastu akent. Kui muidu kestis äikevihm lühikest aega, siis nüüd oli sadanud juba üle tunni. Vihm ja tuul tekitasid erinevate loomade hääli. Väljas oli vihmamets. Elevandid kõndisid raskel sammul, ahvid kriiskasid, tiiger urises ja krokodillid lõid sabaga vastu vett, nii et pritsis. Vahepeal sähvisid äikesenooled üsna maja kohal ja nende valgus tekitas ootamatuid varje. Salaloomad hiilisid mööda tuba ringi.

«See on hilmus laamat.» Robin kaevus sügavamale teki alla. Tool tundus hirmus, riidekapp pooleldi lahti uksega oli hirmus ja eriti hirmsad olid väljast kostvad hääled.

«Ei ole hirmus. Vaata neid pilte. Meil ei ela selliseid loomi. Meie metsas elavad kitsed ja jänesed. Sa võid rahulikult vaadata. On ju ilusad?»

«Ei ole.» Mitte miski ei suutnud väikest poissi lohutada ja temasse julgust süstida.

«Või tahad, et isa sulle seda ette loeks? Isa saaks kindlasti igast tiigrist ja krokodillist jagu?»

Poiss vaatas emale sügavalt silma. Tema silmad olid suured ja sügavad.

«Ei saaks.» See kõlas nagu ohe.

Vihm krabistas endiselt akna taga. Ema käis vahepeal vaatamas, kas sadu juba lõpeb. Oli pime, kuid pilvedesse olid hakanud tekkima esimesed praod, mille vahelt kumas öövalgust. Tähti veel näha polnud, aga õhemalt pilvekihist kumas läbi hämar kuu. Koer ei viitsinud enam uriseda ega haukuda, kuigi veel oli kuulda kaugeneva äikese kõminat. Ta magas rahulikult esikus ja vaid vahepeal niuksatas, kui nägi midagi unes. Vihm lakkas alles pärast südaööd.

Hommikul olid pilved taevast pühitud ja seal polnud märkigi hiljutisest tormist. Õhk oli aga niiske ja maa auras. Uduloor põllul püsis kaua ja alles keskpäevane päike suutis sellest võitu saada.

Lombid olid triiki vett täis ja siin-seal vedeles tuulega lahtikistud puulehti. Seal, kus traktor oli kunagi jätnud teeserva sügavad rattajäljed, kulgesid kui seisva veega jõed. Need olid pruunikad ja nende pinnal ujus rohukõrsi ning uppunud putukaid. Neis võinuks tokiga tagant lükates võistu ujutada väikesi puukoorest laevu, mõned rabarberilehed purjedeks.

Lapsed läksid aiast välja neid vaatama. Angelal olid jalas tumedad kummikud ja ta sammus nende sügavust mõõtma. Kõige sügavamas kohas ulatus vesi poolde kummiku säärde.

«Vaadake! On ju sügav?»

Kõik käisid uudistamas, mida uut on ilm toonud. Koer lakkus öösel kaussi sadanud vett ja seejärel proovis järgi, kuidas maitseb vesi lompides. Paterdas nendes ringi ja lasi keelel käia. Käpad ja koon olid mudaga koos ja varsti lõhnas ta üleni nagu üks koer märjaks saanud koer lõhnab.

«Fui,» ütles teda nähes Angela, kes ise seisis keset suurt lompi ega erinenud selle poolest eriti koerast. «Minu peale sa küll ei raputa.»

Koer ei teinud manitsusest välja ja raputas ikka. Tüdruk kiljus. See tegi koera vaid lustlikumaks. Ta haukus paar korda lõbusalt ja tundis rõõmu sellest, et on ise märg ja pritsib ka teised veega kokku.

Robin hoidis veelompidest eemale ja vaatas neid umbuskliku pilguga. Tal olid jalas punased kummikud ja peas sama värvi nokamüts. Õde armastas norida nende kummikute kallal, et need on tüdrukute omad, aga need olid ema ostetud ja ta käis nendega ikkagi.

«Ega siin klokodille ei ole?»

Angela naeris. «Siin pole mingeid krokodille!» ja ta «r» sillerdas seda hääldades rõhutatult.

«Tule siia! Tule nende samade tüdrukute kummikutega, siin neid keegi ei näe. Koolis antakse sulle peksa, kui sellistega käid.»

Robin muutus veelgi tõsisemaks. «Ma ei käi koolis.»

«Ja parem on!»

Tüdruk tuli veest välja ja läks koera vaatama. Poiss silmitses endiselt porilompe, mis meenutasid talle järjest rohkem džunglijõgesid. Jõgesid, kus varitsevad ohud, mis ähvardavad su põhja kiskuda ja ära süüa. Selle kõrval kasvavad rohukõrred olid just nagu jõe kohale kalduvad puud ja roomav kassitapp kui metsikud liaanid.

«Ära kiusa venda!» hüüdis kusagilt ema, kes neil silma peal hoidis. Isa oli kadunud aia sügavustesse ja teda polnud näha. Angela ei hakanud midagi vastama, vaid jooksis koos koeraga aeda tagasi.

Robin jäi oma kohale ja põrnitses mudajõgesid. Oli kiusatus neisse astuda ja ise nende sügavust mõõta, kuid kõhklused hoidsid tagasi. Liiga värvikalt olid meeles telekast nähtud loodusfilmid ja värvipildid raamatus. Ta kõndis vahepeal eemale, vaatas liblikaid ja siis läks lompide juurde tagasi. Õe juuresolekul oli tal hirm oma hirmu välja näidata, aga üksi olles hakkas julgus tagasi tulema. Enam ei pidanud häbenema. Isa või ema võinuksid kõrval olla, aga nad toimetasid aias ja neid polnud näha.

Ettevaatlikult astus ta esimesed sammud vette ja selgus, et see polegi nii hirmus. Kummikuninad kumasid läbi vee, mis polnudki nii must nagu eemalt tundus.

«Ma lähen kööki süüa tegema,» kostis taas ema hääl, «Kui valmis saan, siis tulge tuppa. Angela, sina valva Robinit!»

Mida õde vastas, poiss ei kuulnud. Putukad sumisesid, üks parm kippus hammustama ning jalad lirtsusid, kui ta sügavamale mudajõe voogudesse astus. Veel vaid paar sammu ja siis jäi ta kõige sügavamas kohas seisma. Tehtud! Ta ei kartnudki. Ning ometigi tundus talle seal seistes, et vees keegi nagu liiguks ning et ta ei ole seal üksi. Kummikutald kippus muda ja savisegu sisse kinni jääma ning alles suurema sikutamisega sai ta selle lahti.

Veelomp hakkas põhjast mulle üles ajama ning poisi süda hakkas kiiremini lööma. Taas muutus veelomp metsikuks jõeks, taas hakkasid selle kallastel kasvama palmid. Vees olevad kõrred mässisid end ümber kummikute ja ta hingeldamine mattus džunglihäältesse. Vesi tundus sügavam kui enne ja kippus üle sääre kummikusse voolama.

«Ema! Klokodill!» hüüdis ta hädiselt. Kuid keegi ei kuulnud. Ta kahlas läbi vee ja iga väike samm keerutas üles uut muda. Ta kukkus käpuli ning ta käed ja nägu said sama mustaks nagu koeral.

«Klokodill!» hüüdis ta veel korra ja jõudis siis kaldale. Hingeldades vaatas ta veelompi, kust ta alles oli läbi kahlanud. Veel oli selle pinnal näha virvendust.

«Sööma!» hüüdis ema hääl.

Veel hetke vaatas poiss vett ja pööras selja. Eemalt paistis kodu ja lahtine aiavärav. Koer jooksis tema poolde, kuid jäi siis seisma ja taas tõmbus ta karv turri. Ta keeras ümber ja jooksis niuksudes koduukse ette.

Ja sel hetkel tundis Robin, et keegi haaras jopest ja tõmbas ta veelompi tagasi.

Keegi ei kuulnud.

Kui õde läks mõne minuti pärast venda otsima, siis hõljus vee peal vaid punane müts, millel paar porikärbest olid endale leidnud ideaalse saare vihmametsas.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab. 

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.