ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Steven Eomois: Mitte keegi ei jama Pat Williamsiga

Viies võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Mõnusalt paitav Austraalia päike kadus järsku, kui tema peale laskus ootamatult tontlik vari.

„Ma löön su maha! Kuulsid?“

Kollaste täppidega must röövik, kes oli lopsakale apelsinipuu lehele augu sisse söönud, vaikis.

„Sa arvad, et sa saad siin süüa nagu mingis kuradi restoranis, aga ma löön su maha!“

Röövik ei osanud inimkeeles rääkida. Ta ei saanud esitada enda kaitseks vastuargumente.

„Mitte kedagi ei koti, kui ma su maha löön.“

Väikese rööviku tundlad seisid liikumatult. Tema oli väike ja vaikne, teda ähvardav inimene suur ja vali.

„Ma tapan su ära. Aga tead … ma teen sulle praegu heateo. Ela homseni ja kugista palju jõuad, tõuk. Homme saad sa nagunii surma, nagu kogu su bande. Ja siis sa saad alles teada, et mitte keegi ei jama Pat Williamsiga.“

Kulunud kauboimütsiga apelsinikasvataja pööras musta-kollasekirjudest röövikutest kubisevale apelsinipuule selja ning asus pead vangutades ja sõimusõnu pomisedes mööda istanduse vagude rägastikku kodu poole vantsima.

Patrick Williams, hilistes viiekümnendates aastates jässaka sammu ja ebapraktiliselt valju häälega onu, kelle prisket kõhtu traksid üha vähem ära mahutada suutsid, elas maalilises Queenslandi orus ühes väikeses külakeses. Tema privaatse asukohaga kahekorruseline maja oli ümbruskonna teistest majadest jõukama väljanägemisega, meenutades oma marmorsammaste ja rohkete tubadega lausa väikest häärberit. Maja taga laiusid Williamsi maailmakuulsad apelsinipuud, kauguses paistsid orgu ümbritsevad mäetipud. Täpselt õiges koguses päikest, täpselt õiges koguses vihma, täpselt õige toiteväärtusega muld, ei iiligi liialt palju tuult: ideaalne kliima parimate apelsinide kasvatamiseks. Ekspertide hinnangul just nii oli. Ning eksperdid olid nõus seda tõde ka oma rahakotiga kinnitama.

Maja peauksele lähenev Pat nägi juba eemalt, et maja ees parklas oli peatunud tuttav auto, millest välja tulnud kõhnapoolne blondi peaga meesterahvas tagasihoidlikult tema poole viipas.

„Härra Williams!“ kõlas külalise hele hääl. „Ma loodan, et need keerulised asjad saavad peagi ...“

„See pole mingi keeruline asi!“ raksatas tema poole tammuv Pat otsekohe vastu. Ta kõlas kui koopast välja roninud karu. „Mida nad liialdavad. Mul on kõik kontrolli all. Sa võid juba kõigile küla peal rääkida, et neil pole mõtet Pat Williamsi apelsinide pärast muretseda. Pat on karm poiss ja taob need raiped kasti.“

„Seda et, jah, ma tahtsingi öelda, et ma loodan, et te leiate oma probleemile lahenduse,“ jätkas kohmetult prille paika sättiv vestluskaaslane. Ta oleks oma viksis ülikonnas ükskõik kellega vesteldes intellektuaalina välja paistnud, kuid sellise mühaka nagu Pat Williamsi vastas seistes mõjus ta kohe eriti nooblilt.

„Terve kogukond, ma olen kuulnud, loodab, et te saate oma prob…“

„Kuule, Alex. See, mis turul toimub, on kreisi,“ katkestas teda kätega õhus vehkiv Pat, kes oli palavusega kõmpimisest lausa lõõtsutama hakanud. „Võib-olla mingid japside kuradi … katuse all kasvatatud muutant … jah, geenimuutant laboriapelsinid on kallimad, aga see kräpp pole päris, me ju teame kõik! Saad sa aru, mu raamatupidaja luges numbreid kokku. Jõhker.“

„Teie apelsinide väärtus on kasvanud?“ päris Alex ettevaatlikult.

„Järgmisel aastal tahavad tipprestoranid mitmes riigis mu apelsine hinnaga 30 dollarit tükk. Williamsi Maagia parimad apelsinid 30 dollarit tükk!“

„See on väga kõrge hind.“

„Ma räägin! Kae mingeid tipprestosid ja hipstereid, kes neid ostavad, aga nii tore, et inimesed on rumalad, eks! Ja mu raamatupidaja kalkuleeris sedasi: noh, 30 aakrit, 3270 puud, kõik jooksvad kulud ja hoolduskulud maha, tööjõud maha, maksud maha, tollid maha, värgid-särgid ... Apelsine jämedalt kuskil 300 tükki puult heal juhul … Kuradi 5 miljonit puhaskasumit noh!“

„Te saate miljonäriks!“ tõdes hämmeldunud Alex.

„Just täpselt! Ma räägin, kõik see on ennast ära tasunud – see megatäpne koorelõikamine, kõik puud üle vaadatud, kõik oksad üle vaadatud, kõik väetised tipp-topp parimad. Williamsi Maagial tuleb siit parim aasta üldse. Jah, ma ei kujuta ette, kas mu vanematel nii head müüki siin oligi. Ma räägin, kuradi hea ikka, et ma sellega tegelema hakkasin, pereäriga! Oi kurat ikka veab!“

„Sellest rahast piisaks ehk ka selleks, et saaksite investeerida meie …“

„Ja kui ma need faking sitikad homme maha löödud saan, siis saangi selle raha kätte! Vot!“

Pat jättis korraks oma jutu katki, et teha sõrmedega püstolipauke meenutavaid žeste. Alex köhatas.

„Kui teil õnnestub probleem lahendada, siis ehk on teil võimalik väike osa sellest rahast meie küla kogukonnale annetada?“

„Pat Williams on täiega lahke hing, Alex!“ kinnitas tormakalt noogutav Pat. „Ole mureta, ma annetan sellest rahast täiega. Kindlasti. Kui midagi välja mõtlen. Millalgi.“

„Seda on rõõm kuulda, et te olete niivõrd helde,“ tänas teda Alex. „Terve kogukond soovib teile edu.“

„Nii et jah, homme hommikul tuleb mu vana semu terve oma 30-mehelise löökrühmaga, kõik pritsupoisid eksperdid. Annangi igaühele neist aakri lammutada ja vaatame, mis päeva jooksul teha õnnestub. Pritsime parimat mürki, just õiget. Ma sain juba teada, et need kuradi tõugud on väikese tsitruseliblika vastsed. Väike tsitrus, väike sitt, ma ütlen. Poistel on täpselt õige mürgiõli. Saab vast päevaga korda isegi. Jah, korralik töö, siis saab. Sama kiiresti nagu need raiped tekkisid, on nad ka jälle kadunud. Sest mitte keegi ei jama Pat Williamsiga, eriti mingi tõuk raisk.“

„Küsin igaks juhuks veelkord, kas te täna õhtul kontserdile siiski ei tule?“ vahetas Alex teemat.

„Tead, ma tean, et seal on kogu küla koos ja te tahaksite mind kindlasti kõik näha, aga mul on vaja ikka seda vana head omaette olemise aega.“

„Te mediteerite enne rasket päeva?“

„Ma mida? Äh, mis iganes sa selle kohta ütled, minu versioon on mehisem. Mul see va testosteroonik ikka sihuke, et ma tahan räme valju mussi, räme kanget kärakat ja tõmmata mehiselt hinge!“

„Muidu minu süntesaatoripala …“

„Kuule, Alex, sul pole vatsa ega midagi! Vaat – mehisus on siin!“ deklareeris Pat ja lajatas laksaki vastu oma kasvutrendis õllekõhtu. „See on seepärast, et sa sööd ainult rohtu. Sa oled pigem nagu kiitsakas, noh, mis seal salata, Alex. Sa pead sööma kärakat ja jooma lihhi. Tähendab, jooma kärakat ja …“

„Kas te olete seda täna ehk juba teinud?“ päris Alex pead veidi viltu keerates.

Pat käristas naerda kui ahelsuitsetajast hüään. „Ma ei tõuse voodist ülessegi, kui klaasikest Bärenjägerit pole sees! Ning päevad mu apelsinisalus on pikad!“

„Muidu minu süntesaatorimuusika on koostatud väga üksikasjaliku muusikasageduste järgnevuse põhjal,“ seletas Alex. Talle meeldis rääkida oma muusikahuvist. „Meie planeedil on teatud spetsiifiline võnkesagedus, mida genereerib selle sees olev vedel tuum lainetusi tehes, kui maakera pöörleb. See sagedus on teadlastel kindlaks määratud. Ja mul tuli ühel päeval mõte …“

Pat paistis tema juttu ignoreerivat ning vaatas hoopis maja välisukse poole, kust oli kuulda kolinat. Alex tegi korraks pausi, kuid siiski jätkas:

„… kirjutada muusika, mille bassitoonid on harmoonias just selle sagedusega, mille kohta Vana-Indias ütlesid hindud Aum-sagedus. Selle põhjal loodud muusika rahustab mind ennast väga. Ning ka teised, kes on minu Aum-põhist muusikat kuulnud, on kiitnud selle positiivset ja lõõgastavat efekti oma hingele. Kui te täna siiski tulla saaksite, siis saaksite ehk samuti kogeda midagi, mis avab teie mõtlemist mõnele uuele …“

„Ma kuulan ainult räiget metalit. See tõstab testosteroonikut. See pehme muusika teeb lödiks. Hei, kuule, Polly, sa viiulit harjutama ei peaks või? Papa Alex tuli sind juba otsima!“

Ukselävele ilmus väikest kasvu teismeline tütarlaps, pikad blondid juuksed heledatel töörassimise hilpudel sasipuntrana turritamas. Õliplekilises käes hoidis ta mutrivõtit. Tüdruk paistis sedasi välja armsalt kodune.

„Tere, isa. Minu viiulimäng on selgeks harjutatud,“ andis Polly veranda ees seisnud meestele pehmel häälel teada. „Täitsa piisavalt.“

„Ma loodan, et Pollyst on olnud teile viimastel päevadel abi,“ ütles tütart nähes naeratanud Alex.

Pat viipas Pollyle, et too lähemale tuleks. „Jah, tead, ma ütlen ausalt, et Polly Walker on täitsa tubli ja töökas abimees. Ning mehaanika peale on plikal nutti. Siin majas on neid uksi juba palju vähem, mis kriuksuvad. No seda ikka juhtub, et noh, mis seal ikka, mingi polt vahel läheb kaotsi või miskit, aga savi see. Pat Williamsil on kõigele varud olemas.“

„Tegelikult on ainult kaks korda läinud,“ poetas korraks maha vaadanud Polly tasahääli täpsustuseks. „Ja ma olen vabandanud. Ja ma … olen tegelikult abinaine, sest ma olen naine, mitte mees.“

Pat ei teinud Polly märkusest väljagi. „Kui ma kunagi sama noor olin, siis ma ka rassisin ragbit ja mida iganes, aga teatud hetkel oli vaja olla mees ja siis oli vaja panna kärakat ja saada miljonäriks! Seega naudi oma noorust, säluke Polly! Ja pane see viiul korralikult kääksuma, ma hoian sulle pöialt!“

Ta piilus muiates Alexi poole, kes oli piinlikkusest kui tardunud. „Hei, löö papa repertuaar oma Mootsardiga üle. Nooremad peavad ikka kõvemad olema ju, nagu Pat Williams oma vanematest apelsinide müügiga! Kuule, abimees Polly Walker, tule anna onule üks korralik kallistus kah, noh!“

Ootamata ära tema nõusoleku, haaras mürakas Pat õblukese Polly oma embusesse kui elevant hiire.

„Mhmm,“ ümises Pat sõõrmeid noristades. „Käi duši all kah, sul vist oli palav jah.“

„M-Mendelssohn,“ piiksuti vastuseks.

„Tähendab, mul on hea meel, et Polly on olnud teile abiks,“ hakkas oma tütre kuidagiviisi kätte saanud Alex rutakalt lahkumissõnu lugema ning ulatas ühtlasi Polly mutrivõtme Patile tagasi. „Me soovime teile veelkord edu selle probleemiga, mis teil käsil. Nägemiseni.“

„Mitte keegi ei jama Pat Williamsiga!“ kinnitas Pat, rögises ja sülitas maha. „Teen nendega üks-null.“

Juba auto poole sammuv Polly jäi korraks seisma, pööras ümber ning vaatas kõhklevalt Pati poole.

„Kas mingisugust teist lahendust ei ole?“ päris ta murelikult.

„Ei ole, ma tapan nad ära!“ vastas Pat ja lasi kuuldavale veel ühe ahjutäie süsimusta naeru, haaras siis kaabu peast ning lehvitas Walkeritele järsuvõitu liigutustega, mis reetsid tema sisemise närvilisuse. Röövikud olid päris tõsine probleem.

„Aga teile edu! Ma hakkan nüüd enda testrosteroonikut koguma, et homme veel kõvem mees olla!“

…

„Malformed spirit

An infestation

Suppressing ways of communication“

„Laulis“ Napalm Death võimsast stereosüsteemist üle terve maja. Pat Williams tatsus küllaltki ebakaines olekus mööda teise korruse avarat elutuba edasi-tagasi, tehes kätega õhukitarri ja jalgadega põrandatrummi. Väljas oli juba pime.

„Kuradi hea jook on see kuradi Bärenjäger! Tõsiselt mehine jook, jess!“ juubeldas ta omaette, luksatas ning rüüpas pooleliitrisest õllekannust lisa. Napsulembesele mehele oli see muide alles soojendus.

Ta lähenes aknalauale, millest avanes vaade ööhämaruses tumedate laikudena kükitavatele apelsinisalu latvadele. Kuigi neid polnud näha, pitsitas Pati sisemuses teadmine, et röövikud nosivad vist terve öö läbi tema varandust. Kuid mingil hetkel suudab alkohol ta siiski maha rahustada … eks? Mõistes, et ta vajab positiivseid mõtteid kohe hädasti ja kohe nüüd, hakkas enda sõnutsi lahke apelsinikasvataja juba ette unistama, mida oma rahahunnikuga peale hakata.

„Ossa kurrat, viis miljonit! Nii, viis milli, selle eest teen ma järgmist. Esimese milli eest ostan ma endale Ferrari. Nagu sihukese, mida pole Queensland näinudki. Milline Ferrari, ja nagu, milline Ferrari! Nii, teine mill. Selle maja ehitame kaks korda suuremaks ja maja taha suure basseini. Olgu täishäärber. Praegu on minihäärber. Pat Williams on nii kõva mees, et tema vajab täishäärberit. Ma pole mingi kiitsakas rohusööja. Kolmas mill – teeks kümme aakrit juurde kurat, jah, kultiveeriks Williamsi Maagiat täiega ja kasseeriks tulevikus juba mingi kümme miljonit aastas! Elagu! Neljas mill võib siis vabalt minna Bärenjägeri elu-lõpuni-varudesse, kurat, see on ikka nii hea jook, kindlustaks seda elu lõpuni!“

Ta võttis oma lemmikjoogist veel ühe sõõmu ning järel oligi vaid pool kannutäit. Ta toetas selle aknalauale ja vahtis unistavalt aknast välja. Ning himuralt, nagu mõned korrad varemgi.

„Ja selle viienda milliga … Nonii, vaatame. Jah, just pärast sihukest mõnusat pingutavat uste putitamise päeva nagu täna, kui ta on täiega läppunud ja higine ja neid higi kemikaale täis, mis mu testosterooniku lakke löövad. Siis ma ütlen talle, et ma võin su Vivaldi kääksu kuulata küll. Jaa, võta kõigepealt see mill. Ja siis võta need riided seljast ära. Siis mängi viiulit ja vaatame, kuidas see päriselt välja näeb. Ja siis vaatame, kas see tuleb hoopis metal, kui ma sind kõditan, või kui ma su …“

Õues liikus midagi.

Pati fantaasia haihtus ning ta pilgutas paar korda silmi. Kas ta nägi valesti? Kas Bärenjäger teeb liialt head tööd? Ei, kas päriselt … liigub seal üks vari? Puuladva suurune must laik – kas see liigub apelsinipuude vahel? Kas see liigub kiiremini? Kas see …

Äkitselt läksid majas kõik tuled kustu. Napalm Death jäi vait.

„Kuradi elektrikatkestus, mida perset!“ käratas frustreerunud Pat. „Ei no supertore! No …“

Oota. Kas ta kuulis allkorrusel klõpsatust? Ja samme?

„Kõik mu uksed on lukus.“

Kas ta kuulis õuest mingit prõksumist? Midagi … krabisevat? Väga lähedal krabisevat?

Jah, midagi oli akna taga. Praokil akna taga.

Paanika polnud veel jõudnud Pati üle täielikult võimust haarata, muidu oleks ta instinktiivselt akna kinni lajatanud. Paraku jäi ta hiljaks. Ta nägi vaid, kuidas pimedasse tuppa lahvatas aknapraost suur must laik, mis silmapilkselt tema peale kukkus. Edasi oli minut aega vaid julm edasi-tagasi rapsimine ja tõukamine, mille jooksul ei suutnud Pat kontrollida ühtegi oma liigutust. Ameerika mäed, milles ei saa mitte midagi aru peale selle, et on surmahirm. Ning kogu aeg oli tunda, et läheb aina kitsamaks. Järsku sähvatas valu, kui Pati pea millegi kõva vastu raksatas. Ta oli heidetud istukil põrandale, seljaga vastu seina.

Ühtäkki jäi kõik jälle vait. Süttisid laetuled.

Pat kissitas silmi, oigas peapõrutusest saadud valust ning vaatas alla. Ta lebas oma elutoa seina vastas nagu minema loobitud muumia, olles jalgadest õlgadeni kinni seotud omaenda džuutköiega, mida ta kasutas apelsinipuude ümber tara jaoks. Pat ei suutnud midagi öelda, ka mitte appi karjuda, mida keegi nagunii kuulnud poleks. Kuidas ta lootis, et ta kujutab seda kõike vaid endale ette. Et ta jõi mingi hallutsinatsioone tekitava asjaga mürgitatud napsu. Et ta näeb und. Et ta …

Temast paremal avanes toauks. Tuppa astus üleni musta riietatud Polly. Tüdruk kõmpis rahulikult Patist teisele poole tuba jääva aknalaua ette ning pööras end ohvri poole.

Pikad blondid juuksed noolsirgelt nahkjopele lõikamas, ei näinud Polly enam absoluutselt armsalt kodune välja, nagu päeval Pati uksehingede kallal askeldades. Nüüd nägid ta üürgavalt blondid juuksed süsimusta peal välja kui surmavalt mürgise troopikalooma ohuvärvus. Ta nägi tegelikult välja nagu … need röövikud.

Ja nii jäist nägu polnud Pat veel kunagi näinud Pollyt tegemas. Tüdruk oli järsku kui kümme aastat vanem, sedasi emotsioonitult Pati jõllitades.

„Sa tahtsid kedagi ära tappa?“ päris Polly kõledalt, näitas siis sõrmega põrandale.

Žesti peale vaatas Pat automaatselt Polly jalge ette maha. Tema vaatevälja kihutas mingi väike must asi. Kihutas kui sõiduauto, peaaegu et silmapilkselt, ning jäi vähimagi pidurdamiseta seisma. Piklik must kollaste täppidega asi, suunaga otse Pati poole.

„Leitnant,“ teatas Polly naeratades „Tema sai elektrikilbis lülitit klõpsida. Nii, nüüd vaata üles.“

Jällegi vaatas Pat automaatselt sinna, kuhu Polly sõrmega osutas – lakke. Keset valget lage oli ligi kahemeetrine must kollaste täppidega ruudukujuline laik.

„Leitnandi väike salk. Mul polnud tegelikult tarvis kõikide sinu uste avamist osata ning võtmeid kõrvale panna, kuid tahtsin anda oma panuse. Ma lootsingi, et sa kontserdile ei tule.“

Polly pilutas Patile silmi. „Koos võtmetega oli kadunud asju seitse, mitte kaks, muideks. Katsu olla tähelepanelikum. Röövikud, oodake mind väljas. Vabalt.“

Laik hakkas kihama ning silkas aknapraost välja nagu kiirusepiirangu ületanud eskalaatorilint. Röövikute väledad jalad kõlasid lae peal kui plaksuv popkorn – veider heli, mida Pat enne oma maja seina pidi üles ronimas kuulis.

„Leitnandi palju suurem salk on juba kontserdil.“

„Kontserdil? M-mida?“ õnnestus Patil alles nüüd pomiseda. „Mida sa …“

„Tsitruseliblika röövik Leitnant ei osanud sinuga inimkeeles rääkida, Pat. Ta ei saanud esitada enda kaitseks vastuargumente. Selleks oli vaja mind. Mina saan temast aru. Ta ei taha surra, Pat.“

„Leitnant? Seesama röövik, kellega …“

„Jah. Ta mäletab muidugimõista kõike. Ta rääkis mulle kõike. Muide, sa pead õppima oma suud kinni pidama. Röövikud rääkisid mulle ka seda, mida sa minust valju häälega apelsinipuude vahel vatrad. Oma perversseid mõtteid. Sa tahad, et ma magaksin raha eest mõrvariga. Sa oled haige ja kohutav.“

„Mõrvariga? Mida sa ajad?“ suutis Pat esimest korda vastu vaielda. „Ja mis magamine ja raha, millest sa räägid? Sa … kuulsid seda röövikutelt? Kuule, ma ei ole sulle mingit raha andnud, et sinuga magada. Ma lihtsalt … mõtlesin valju häälega.“

„Sinu 30 aakri peal on üle 87 miljoni tsitruseliblika rööviku, Pat. Sa kavatsed tappa üle 87 miljoni tsitruseliblika rööviku. Sa tahad nad ära tappa, et sa saaksid supelda rahas.“

„Ma olen ärimees ja ma teen äri!“ pani Pat otsemaid vastu. „Ja see on minu istandus ja minu kasum!“

„Sa naerad inimeste üle, kes sinult 30 dollariga apelsine ostavad, kuid samas müüd neid edasi ja tahad ujuda nendelt inimestelt kokku riisutud rahas. Selle asemel et aidata oma rahaga neid, kes ennast ise aidata ei saa – selle asemel et aidata röövikuid ja teisi loomi, tahad sa loopida kogu raha mõttetute asjade pärast ahju ja olla elu lõpuni purjus. Sa oled ainult iseendale mõtlev suure kõhuga perverdist mõrvar, kes tahab tappa üle 87 miljoni tsitruseliblika rööviku, lihtsalt selleks et osta seksi endast neli korda nooremalt tüdrukult.“

„See läks sulle ikka väga hinge vist! Ma ei ole sinult mitte midagi ostnud! Ja ma ei ole mõrv…“

„Sa ei tapa mitte ühtegi tsitruseliblika röövikut, aga üks tsitruseliblika röövik tapab sinu. Leitnant.“

Tapmisähvarduse saanud Pat jäi nina püsti ajanud Pollyt tummalt vahtima.

„Leitnant on väga kiire ja väga osav. Ta oskab igast sinu pea sees olevast august sinu ajju tungida. Ning eks ta siis ise teab, kuidas ta seal toimetab, kas kiiresti või aeglaselt. Igatahes, lõpuks saad sa surma.“

Pat vaatas röövikut nimega Leitnant. Too püsis täiesti liikumatult sama koha peal, kuhu ennist ilmus.

„See on isiklik asi, sest tema oli ainus, keda sa personaalselt tappa ähvardasid, seega jätan selle teie kahe vahele. Teised röövikud tegelevad külarahvaga.“

„Teised tegelevad kellega?“ ehmus Pat.

Polly turtsatas põlgusega. „Kogu küla lootis samuti pappi saada. Kuna sa oled valetanud, et sa oled hästi helde, siis nad jäid sind uskuma. Kogu küla on selle poolt, et sa röövikute massimõrva toime paned, kuna nad tahavad saada raha. Niipalju kui neid sinna kontserdisaali täna kokku tuli – nad kõik surevad hoopis ise.“

„Mida kuradit sa nendega teed, Polly?!“

„Nagu sa tähele panid, on tsitruseliblika röövikud järsku päris kiired. Nad on tegelikult kogu aeg kiired olnud. Ning nad on hästi targad. Nad olid juba enne hästi targad. Ja hästi tugevad. Röövikud lükkavad kõik väljapääsud kinni. Näiteks prügikonteineritega või mis iganes neile ette jääb. Igatahes, kui nad lehtede söömise pärast ära tapetakse, siis nad söövad ära hoopis need, kes neid ära tappa tahavad. Neile kõlbab liha ka.“

„Kõlbab liha?“

„Pärast seda, kui mu isa süntesaatorikontserdi lõpetab, mida ta väga mängida tahtis – viimse ärasaatmisena ja nii, sest ta on väga hooliv inimene, erinevalt sinust. Pärast seda tungivad röövikud aknast sisse ja söövad kõik inimesed kontserdisaalis ära.“

„S-söövad inimesed ära?!“

„Jah, söövad nad ära. Kuna röövikud on hästi kiired, usuvad nad, et nad suudavad ka hästi kiiresti nukkuda ja juba homme hommikul kauniks tsitruseliblikaks saada.“

Polly itsitas. „Ning nad mõtlesid ka kiiresti paaritumismängud korraldada. Seega me saame päris kiiresti üle 87 miljoni tsitruseliblika järeltulijad. Äkki isegi 13 miljardit liblikat, nad on arvestanud. Seda on ju palju rohkem kui 5 miljonit dollarit. Ning seejärel vaatame, kes veel röövikuid tapab, ning tegeleme nendega edasi.“

„Tegeleme nendega edasi?“

„Tähendab, jah, ma hakkasin siin mõtlema.“

Edasi-tagasi patseeriv Polly läks jutustades lustakaks ning pani vahepeal lausa silmad kinni.

„Jah, me siin isaga mõtlesime, et kuna tsitruseliblika röövikud on meile tänulikud, et me leidsime neile mürgipritsiga ära tapmise asemel palju parema lahenduse, siis me saame neid ka edaspidi kasutada, et tappa nii palju mõrvareid, kui võimalik. Enamus inimesi on koletised, kuna nad teevad loomadele haiget, ning mõrvarid, kuna nad tapavad ja söövad loomi, seega enamus inimesi väärib surma.“

„Rööviku tapmise pärast väärib inimene surma?“

„Ole ettevaatlik, mida sa ütled. Muidu võtab Leitnant ekstra rahulikult ja külastab muid organeid ka.“

„Sina ja su isa … kuidas ma üldse suutsin teid usaldada!“ ahhetas Pat.

„See ongi suurim asi, mida ma kahetsen: sinuga üldse suhtlemist, kuna tahtsin su sedasi dramaatiliselt kõrvaldada, sest sa oled üks eriline värdjas, Pat.“ Sõimusõna saatis aina rohkem hoogu minev tüdruk teele eriti tuliselt.

„Sa valetasid mulle, et sind huvitavad uksed, et mind ära tappa!“

„Ei valetanud. Kokkusattumus.“

„Sa lähed otse põrgusse, Polly!“

„Ei, hoopis sina lähed, Pat, sest minu käitumine on õiglane, aga sina oled mõrvar.“

„Kes on mõrvar? Mida sa just rääkisid?!“

„Õigluse jaluleseadja. Ning üldse, see lurr siin.“

Polly kõndis tülgastusest nina krimpsutades õllekannu juurde, mis seisis aknalaual, veel poolenisti kanget jooki täis.

„Ma olen alati mõelnud, et kas see on tõesti põhjuseks, miks sa oled nii jube nagu sa oled, Pat.“

Vaadates Patile silma, tõstis Polly kannu huulile ning jõi ühe sõõmu, ajas seejärel keele suust välja ning oma tülgastunud grimassi meelega üle võlli.

„Väkk! Õudne, nagu sina.“

Polly lajatas kannu tagasi aknalauale, nii et see pritsis üle ääre, tammus Patile lähemale ning käratas talle niivõrd vihase häälega, mida Pat poleks uskunudki, et väike Polly teha suudab:

„Mitte keegi ei jama Polly Walkeriga!“

Trotsi täis Pat paljastas kärkivale tüdrukule kihvad. „Ettevaatust, sa astud Leitnandile peale.“

Polly võpatas ja vaatas vasakule, kuid nägi, et Leitnant oli tükk maad vasakul. Vanapoiss Pat, kellelt ta vigurdamist vastu saada ei oodanud, oli ta haneks tõmmanud. See riivas upsaka Polly eneseväärikust.

„Debiilne nali, Pat,“ nähvas ta vastu. „Ning ma ei muretsenudki, sest Leitnant on välkkiire, nagu nägid – ja kohe jälle näed, kui ta su ära tapab.“

Polly tegi Pati suunal jantlikult hoogsa lehvituse, mis oli mõeldud pilkama seda, kuidas Pat oma kaabuga Walkeritele hüvasti lehvitas, kõmpis siis militaarmarssi meenutaval sammul ukse poole.

„Ma pean nüüd minema, mu röövikutakso ootab mind. Leitnant, asu asja kallale.“

„See on meega.“

Polly jäi ukse peal seisma.

„Kuidas?“

„Seal kannus on Bärenjäger,“ teatas Pat muiates. „Bärenjägerit tehakse päris meega. Sa jõid meega napsu. Hea töö, rohusööja.“

Naeratus, mille Polly nüüd Pati poole teele saatis, oli kui deemonil. Ning veel koos süütukese itsitamise ja õlakehitusega.

„Mis sest, ma ju ei teadnud.“

„Silmakirjalik mõrd!“ pahvatas Pat. „Siis kui sina teed, siis on savi, jah! Või nii!“

„Head aega, mõrvar.“

Kõkutav Polly lahkus toast ning tema sammude kaja hakkas üha kaugenema. Pat pööras oma lõdisema löönud näo Leitnandi poole, kes püsis endiselt liikumatult, ning proovis hädasti mingisugustki plaani välja mõelda:

„Nii, ühesõnaga: kohe, kui ta ennast liigutab, olen ma surnud. Issand jumal. Tähendab, ma olen Pat Williams, kurat võtaks. Röövik tapab mu ära? Päriselt? Ei, ma võitlen. Kui ta hüppab mulle suhu, siis ma löön lõuad kinni ja mälun kasvõi oma keele sodiks. Kui kõrva, siis … raputan pead. Hästi tugevasti. Või kui silma … issand jumal, kui silma … Ta on nii kiire. Oota. Oota, mõtle, kurat! Tal ju … sellel Polly-raipel pole ju õigus! Minul on õigus!“

Pat Williams poleks kunagi arvanud, et tal tuleb elus ette situatsioon, kus tal on tarvis hakata röövikut ümber veenma, kuid just nimelt seda ta tegema sunnitud oligi.

„K-kas sa kuulsid, kuidas ta just praegu selle üle naeris, et ta meega kärakat jõi?“ alustas Pat oma kaitsekõnet, jälgides kogu aeg paaniliselt, ega Leitnant vähimatki väratust ei tee. „Mett tehakse ju sedasi, et mesilastelt röövitakse mesi ära. Nad teevad seda mett oma lastele, kes on tõugud. Nad on nagu röövikud – tähendab, nad on ussi kujuga. Nad on nagu sinu vennad. See eit Polly oleks pidanud selle joogi välja sülitama, või kannu sisu peldikust alla valama. Aga ta ainult naeris, nagu teda ei kotiks, et ta ise midagi valesti tegi. See on silmakirjalik. Tähendab …“

Pat mõistis, et röövikud on näinud teda apelsinipuude vahel Bärenjägerit joomas, ning ehk ka valjul häälel purjakil fantaseerimas, et ta tahab osta miljoni dollari eest Bärenjägeri elu-lõpuni-varu.

„M-ma olen kindel, kallis Leitnant,“ pudistas Pat, „et ma leian palju parema joogi, mis ei ole tehtud putukatest – või tähendab, putukate piinamisega toodetud. Palun vabandust, ma ei mõelnud selle peale enne üldse. Ma … olen alkohoolik. Ma olin seda jooma harjunud. See magus kärakas oli lihtsalt sõltuvuse pärast, sest ma … olen nõrk.“

Pat Williams ehmus, kui ta taipas, et ta oli vist esimest korda elus iseenda kohta seda sõna kasutanud. Nõrk. Ta lubas endale ühe hästi kiire ohke ning jätkas:

„Ühesõnaga, mida ma tahtsin öelda, on see, et mina olen Pollyst õiglasem, sest mina õpin oma veast, aga teda ei hakkagi kottima. Selle põhjal, nagu ta praegu rääkis, ei hakkagi teda mitte kunagi kottima. Kuule, teda ei koti ilmselt üldse, kuidas te tegelikult ise käituda tahaksite. Kas sa kuulsid, kuidas ta teist rääkis? Nagu teie, röövikud, oleksite tema alamad! Sellel Pollyl hakkas võim pähe, kuulsid ju! Ta rääkis sedasi: „Me tahame teid kasutada!“ Nagu te oleksite mingid Polly ja ta issi alamad või orjad! Enda otstarbel ära kasutada! Mingil sadistlikul otstarbel! Nagu kuule, miks te peaksite automaatselt tegema kõike, mida nemad kaks, need kuradi Walkerid, teile käsuks annavad? Ja misasja veel nõuavad? Käsivad teil süüa inimesi! Ja sulle kah, Leitnant, jagas Polly oma käsklusi nagu koerale ju! Mingi „tapa ära, ründa, tungi ajju, fass!“ Sa ei ole mingi koer!“

Pat taipas, et röövikuga rääkides oli selline võrdlus absurdne.

„Tähendab, ma tahtsin öelda, et sa pole kõigest käskjalg, kes peab elu lõpuni orjama, kui Polly nõuab midagi, mida sa tegelikult teha ei taha – sa suudad ju ise ka mõelda, Leitnant! Sind tuleks respekteerida ja küsida, kas ka sinul on arvamus, kuidas oleks õige käituda! Mitte eeldada, et sa täidad igat suvalist käsku! Tähendab, nüüd, kui ma tean, et sa oled … päris, Leitnant. Nüüd, kui ma tean, et sa mõtled …“

Pat Williams oli pisut hämmeldunud, et tal oli tsitruseliblika röövikust reaalselt kahju hakanud, kuid ta ei võidelnud selle tunde vastu üldse. Hetkel oligi see elu ja surma küsimus – näidata välja empaatiat. Kui see tekkis siiralt, siis seda veenvam. Ta muutus aina kahetsevamaks:

„Ma olen olnud loll, Leitnant. Ma olen kogu aeg ainult sedasi mõelnud, et ma vajan neid Williamsi Maagia apelsine, sest ma vajan kasumit, ma vajan raha. Kuid kui ma mõtlen sügavamalt järele, miks ma vajan raha – lausa nii hirmsasti, et tappa röövikuid, kes on järsku minu apelsinipuudel … See oli minu jaoks nii ootamatu situatsioon – lihtsalt järsku tekkinud röövikuküsimus. Röövikud, keda ma pole kunagi varem kohanud, ja nii palju. See lõi mu rivist välja. Ma olen kogu elu olnud nii raha kokku ahnitsev, et ma oleksingi läinud automaatselt teie … tapmise teed, raha nimel. Kuid Leitnant – mina ei räägi ju praegusel hetkel sinuga nagu alamaga, erinevalt tollest Pollyst. Mina palun hoopis andestust nende jubedate sõnade eest, mida ma sulle ütlesin – tapmisähvarduse eest, mida ma sulle tegin. Sellist asja on raske andeks anda, ma ise vist ei annakski … Kuid-kuid: ma usungi, et sa oled minust parem!“

Pat Williams ütles röövikule, et too on temast parem!

„Mina usun, et röövikud ei taha tegelikult inimesi ära tappa, sest nad pole mõrtsukad!“

Pat tundis ennast järsku imelikult. Nagu prooviks miski temaga mõttejõul kontakti luua.

„Leitnant, mina ei räägi sinuga nagu oma alamaga. Ega röövikutega nagu enda alamatega. Ma räägin sinuga, nagu sa oleksid minu sõber. Tähendab, palun ole minu sõber.“

Otsemaid juhtus midagi ennekuulmatut – Pat Williams sai aru, et röövik Leitnant saab temast aru.

Leitnant oli algusest peale olnud mõrvaplaani suhtes kõhklev, ning oli nüüd täiesti Pati poolel!

„Leitnant, me peame ruttu tegutsema! Meil on vaja inimesed päästa!“

Leitnant tegi esimese liigutuse – ta tõmbas selja silmuseks, olles spurdivalmis. Pat ei ehmatanud üldse.

„Palun sind, Leitnant. Ma helistan otsekohe sellele tüübile, et ta pritsima ei tuleks.“

Nagu kompassinõel, hakkas Leitnant ringiratast erinevates suundades osutama. See tähendas, et ta küsis Patilt, kuskohas asub tolle mobiiltelefon.

…

Viimased majesteetlikud süntesaatorihelid, mis sisaldasid justkui võluväel rahustavat Aum-bassi, hakkasid vaibuma. Kontserdisaali kogunenud pooltuhat inimest plaksutasid täiest jõust. Nad olid Alex Walkeri instrumentaalkontserdi võimsast lõpust lausa pahviks löödud – niivõrd hingepaitavalt oli see kõigile mõjunud.

„Braavo, maestro!“

Alex tegi mitu suurt kummardust. Seejärel vaatas ta saali teises otsas välisukse juures kontserti jälginud elegantses punases kleidis Polly poole, kes nägi välja veetlev kui pildiraamatu printsess. Käes hoidis ta uhket viiulit – rahvas ootas ju kaunitari kaunist etteastet. Niivõrd andekal isal võis vabalt olla endast veelgi andekam tütar.

Alex ja Polly pilgutasid teineteisele üle saali salakavalalt silma. Seejärel jäid nad võidukalt naeratades vaatama õhutamiseks praokile jäetud laealuseid aknaid, millest pidi kohe-kohe sisse voolama miljoneid näljaseid tsitruseliblika röövikuid.

„Ma loodan, et sa harjutasid piisavalt.“

Polly pidi infarkti saama. See rabe hääl. Ta pööras end šokeerituna ümber. Tema selja taha oli märkamatult ilmunud Pat Williams, kulunud kaabu peas, näol ülimalt rahulolev ilme. Varasemast ärevusest mehe näojoontel polnud järel raasugi. Ning põhjus ei olnud vaid Alexi Aum-helides.

„Rahvas eeldab, et sa mängid võrratut Da Vincit,“ nentis ta lustakalt Polly viiulile osutades. „Ma loodan, et sa ennist ei valetanud, kui ütlesid, et harjutasid piisavalt. Ega sa ju ometi ei valetanud, ega, Polly Walker? Nagu näiteks kadunud asjade arvu kohta minu majas?“

Polly jõllitas Pati kui kummitust, suutmata midagi öelda.

„Ah, ma pole ennast ju veel tutvustanud,“ muheles Pat. „Minu nimi on Pat Williams. Ma olen maailmakuulsa apelsinipuu lehtede istanduse omanik. Jep, maailma kõige maitsvamad apelsinipuu lehed kasvavad just nimelt minu istanduses – eksperdid kinnitavad. Ning kliente jagub küllaga. Rahulikult lehti nosivaid kliente, kellel pole kuskile kiiret. Nad saavad ju kõik tasuta, ja turvaliselt.“

„Sa ütlesid Leitnandile …“

„Oh, sa tunned teda! Jah, Leitnant on täiega äge röövik, ja hästi suure südamega. Me oleme väga head sõbrad. Näed.“

Polly pööras oma pilgu Pati õlale. Seal istus Leitnant, kes vehkis oma tundlatega võidukalt üles-alla.

„Tead, Polly, ma mõtlesin seda täna tõsiselt, kui ma ütlesin, et sa oled tubli ja töökas. Kuid seda, et naudi oma noorust, nagu kõik oleks korras – ma mõtlesin ümber. Sul peaks esmalt olema häbi. Ning ma lihtsalt mainin igaks juhuks, et kui sa veel midagi sellist korraldada üritad, kus inimesi sureb, siis mõtle järele, kas see on seda väärt, et sa saad kellegi hästi õiglase lõunasöögiks. Või mitmekümne miljoni hästi õiglase lõunasöögiks.“

„Sa andsid kogu oma istanduse röövikutele,“ mõistis Polly viimaks, mida Pat öelnud ja teinud oli.

„Kui sa tõmbad hoo maha, siis saab kõik korda. Enda ründamise annan sulle kohe andeks, sest röövikud olid suremisohus. Ma väärisingi seda. Ja üldse, ka muudes asjades olen ma eksinud. Mina ei mõelnud ka sinust ilusasti ja nii. Selles on sul õigus, et ma ei tohiks nii mõelda … Ma proovin olla viisakas.“

„Ahah.“

„Sellest, et sa tahtsid mind ära tappa – ma mõtlesin järele ning sellest pole samuti midagi.“

Tüdruk vaatas teda hämminguga.

„Sest et Leitnant andis ju minule andeks, et mina ähvardasin teda tappa – ning ma tahan olla sama õilis nagu Leitnant, täitsa kindlalt. Nii et sa saad selle samuti andeks.“

„Ma oleksin päästnud rohkem röövikuid kui sina,“ ütles Polly, kelles oli järsku kerkinud esile kadedus.

„Ahah. Vot seetõttu ma ütlesingi, et sa peaksid esmalt tundma häbi,“ vastas Pat, kes oli Polly motiividest õigesti aru saanud. Ta noogutas kaastundlikult. „Sul on võim peas. See on väga halb asi. Raputa see peast välja. Raputage see koos isaga mõlemad peast välja. Muidu tulete te aina jubedamate mõtete peale. Teete inimestele haiget.“

Ta viipas korraks Alexile, kes seisis endiselt laval ja vahtis Pati kui marmorkuju.

„Polly, mul oli raha peas. Samamoodi nagu sinul võim. Ma raputasin selle lõpuks välja. Teie suudate ka. Ma usun seda.“

„Võim …“

„See võtab vast aega. Seniks kui te veel sellega tegelete, sooviksin ma ikkagi öelda kohustusliku lause.“

Endine Williamsi Maagia apelsinikasvataja, kes oli nüüd hoopis Williamsi Maagia apelsinipuu lehtede kasvataja, kergitas Pollyle kaabut.

„Mitte keegi ei jama Pat Williamsiga.“

Ta naeratas Leitnandile, kes raputas tagumist otsa. Ehk polnud võrdlus koeraga üldsegi mitte kohatu.

„Ning mitte keegi ei jama Leitnandiga.“

Polly tundis tuhandet emotsiooni korraga. Oli ta siin situatsioonis nüüd võitja või kaotaja? Lõpuks ta vaid ohkas ning naeratas – õige pisut.

„Mendelssohn.“

Pat hakkas mühinal naerma ning hõikas viiuliga lava poole kõndivale Pollyle järele:

„Ma hoian sulle pöialt, Polly Walker! Kuid Napalm Death on ikkagi parem!“

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.