ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Pille Kannisto: Maitsvat jõululiha kõikidele | Hing hinge vastu
Kuueteistkümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.
Maitsvat jõululiha kõikidele!
Leida nägi maanteel seisvat kaabuga mehekogu viimasel hetkel ja kihutas temast otse läbi, ta ei jõudnud pidurdamisele isegi mõelda mitte. Ometigi ei kostnud oodatavat mütsu. Südame kloppides pidurdas ta auto, klõpsas ohutuled sisse ja ronis autost välja. Kes küll seisab niimoodi keset maanteed? Ta kõmpis teed mööda tagasi, keerutas pead süvenevas hämaruses vasakule-paremale, aga keda ei olnud, see oli äsja nähtud mees.
«Kuhu ta siis nüüd niimoodi, kuhu ta kadus?» pobises ta omaette ja kõndis autosse tagasi. Ehk pean silmaarstile aja panema, ei näe enam hästi, küllap vanad silmad mängisid mulle hämaruses lolli triki, mõtles ta ja andis gaasi. See linnast värske jõululiha hankimine läheb ka aastatega aina raskemaks, peaks ometi pojake asja üle võtma, aga on teine laisk nagu kapsauss.
Juba mõne kilomeetri järel nägi ta jälle keset teed seisvat kogu, seekord oli see naine, Leida eristas selgelt erkpunaseid kontsakingasid tema jalas, naine tundus miskitpidi tuttav aga mitte ei tulnud meelde, kustkohast. Ta pidurdas, kobistas autost välja, samal ajal naist jälgides, kuid ühe silmapilgutuse jooksul oli naine kadunud. Püha viha täis, istus Leida autosse. Küllap need on vaimukesed, kes teda nii alatult lollitavad. Peab neile midagi meelerahuks andma. Nii tahaks juba koju jõuda, oma pliita küdema panna ja ahjus seda head värsket liha teha koos kartulitega. Jõuluõhtu ju! Sugulased ka tulemas! Leida naeratas sellele mõeldes. Küllap pojake rõõmustab, kui ema head sööki teeb!
Ta andis gaasi ja sõitis reipalt hämarduvas videvikus. Ja seal ta, kurat, jälle oligi, kepp käes teel vehkimas! Leida andis gaasi, seekord ta vaimukesel ennast segada ei lase! Järgmisel hetkel käis kõva mütakas, üle kapoti lendas käte ja jalgadega vehklev mehekeha, mis maandus auto taha ja rullus edasi. Leida jooksis autost välja, ossapüharistike! Maas oligi mees ja puha surnud mis surnud. Leida vaatas mehe verist nägu lähemalt ja mis ta nägi, see ju tema naaberküla mees, Koera-Mats! Vaimud olid talle vingerpussi mänginud! Küllap oli Koera-Matsi aeg täis saanud. Leida avas pagasiruumi.
Varsti istus Leida jälle autosse ja pani muusika mängima. See vana hea Elmari raadio. Meele tegi natuke mõruks, et esituli oli praguline ja kapotis mõlk. Aga ei tasu sellisel väikesel pisiasjal lasta tuju rikkuda. Koju jõudnud, astus ta rõõmsalt esikusse ja kutsus poega: «Väino, ae, tule toome lihad tuppa, varsti tulevad külalised!»
Väino ajas ennast diivanit üles, koos emaga tassisid nad kööki suured kastid. «Näe, tõin kraami kah, sugulastele jõulukinkideks või midagist!»
Esimesest kastist paistsid muu tavaari hulgast punased kontsakingad, suur kaabulott ja kena lakitud puidust jalutuskepp. Teises kastis olid kenasti riita laotud ilusad rammusad naisekintsud, hipsteri kõhupekk, natuke vintskemad meheseljad koos ribidega ja säärekondid supi jaoks. Ja eraldi valges külmakastis maiuspalana Koera-Matsi kannikad, roosad, värsked ja vabisevad! Tulevad rõõmsad jõulud!
Hing hinge vastu
Koduväravast sisse astudes oli Maretil imelik tunne. Mingi ärevus oli kehas, nagu halb eelaimdus. Viimase kuu oli ta elanud linnas tütre juures ja nüüd lõpuks saabus koju, astus tuppa, pikast bussisõidust kange, kimpsud-kompsud käeotsas. Kalli ammusurnud abikaasa nikerdatud pihlakane jumal Peko vaatas teda riiulilt pahakspanevalt. Kus sa nii kaua olid, näis ta küsivat.
Kuigi majake oli külm ja kütmata, suundus Maret tavapärasele jalutusringile. Oma metsa! Ikka nii, et väravast välja, siis üle põllu ja kohe siuhti paremale puudevahele. See mets oli tema hinge kodu, pühapaik ja sõber. Tervelt viis hektarit, kuused-männid! Ja kõik need armsad põõsanutid ja mustikatutid ja linnukesed puude otsas!
Lund langes õrnade helvestena, õhk oli jõulune ja Maret püüdis ühe helbe oma roosale, kootud käpikule. Miskipärast oli helves katkine, pool oli puudu. See tegi Mareti kurvaks, miski ei ole endine, isegi lumehelbed on katkised, mõtles ta nukralt. Põllu keskele jõudes kuulis ta ootamatult raksatust. See kostis metsa poolt. Ta nägi ühte suurt kuuselatva kõikumas, õõtsatamas korraks edasi-tagasi, justnagu lehvitamas Maretile veel viimast korda. Ja siis langes kuusk okste ragina ning mütsatusega maha, teiste puude taha. Maretil hakkas süda kloppima. Ärevus tõusis nagu hiidlaine. Juba ta tormaski ummisjalu, kõrvus mootorsae vihane vingumine.
Ta vanad kõhnad jalad sumpasid paksus lumes, helbed matsid silmi, pakaseline õhk rebestas kopse. Metsa jõudnuna nägi ta kohe kuriteopaika. Maha oli saetud suur kuusk, tema eriline lemmik, kuningas, kelle otsas ta ikka mingit kakku nägi istumas. Seljaga Mareti poole seisis harkisjalu, saag juba järgmise kuuse keres, naabri Petka, kes ei kuulnud teda tulemas ja lasi sael hea maitsta. Saepuru lendas, haav järgmise kuuse ihus kasvas. Jõudes Petkani puudutas Maret meest õlast. Too vaatas saagimist katkestamata üle õle ja paljastas irves katkise hambarea.
«Noh, mis vaja, vanamutt?»
«See on minu mets!» karjus Maret, pisar silmanurgast jooksmas, üle saevingu. «Jäta kohe järgi, sa igavene…» Maret ei leidnud kohe sõnugi. Kas sellise asja kohta ongi sõnu? Kes tuleb teise kodumetsa ja hakkab seal puid maha võtma?
Saag oli nüüd juba suurema osa puust läbistanud. Maret haaras Petka käisest. Petka jättis sae seisma.
«Mis sa vingud, loll. Ma teen sulle teene. Su vana mets mädaneb sulle kätte ära ju. Üraskid ka ja… Siin on ju vinn-vinn, sinu mets ei mädane ja mina saan omad kasud.» Petka naeris Maretile otse näkku. Tema suust tuli katkiste hammaste ja pohmelli lõhna. Maret tundis, kuidas ta süda läheb pahaks. Jalad nõtkusid ja tunne oli, et hirmust ja ärevusest tuleb kohe piss püksi.
«Sa ei tohi siin saagida! See on minu oma!»
«Minu oma, sinu oma,» osatas Petka, «kolhoosi ajal oli see kõikide mets.»
«See oli minu vanaisa mets ja anti mulle tagasi!»
«Ah mine sa ka perse!» ütles Petka ja naeris kähisevat joodikunaeru. «Ma olen sul teiseltpoolt jõge kogu selle vana padriku juba korda teinud.»
Maret märkas alles nüüd, et rinnakõrguselt maha võetud suured puutüved sirutusid kõikjal nagu köndistunud käed appikarjes taevaisa poole. Suured puuriidad paistsid üksikute allesjäänud puude vahelt.
Tugev valu läbis rinda. Nagu keegi oleks tema hingest tüki välja käristanud. Hirmsa röögatusega kargas ta Petkale kallale, haakudes oma rabedate kaheksakümneaastase vanainimese kätega Petka puhvaikasse. Petkale tuli säherdune rünnak ohutult vanamutilt suure üllatusena. Ta lõi kõikuma ja langes maha nagu nott, tõmmates Mareti endaga kaasa. Räheldes maha kukkununa ei märganud neist kumbki, et suur kuusk, see, kus veel saag sees turritas, hakkas vaikselt-vaikselt vajuma ja siis aina suurema raginaga prantsatas rabelevatele kehadele peale. Järsku jäi kõik väga vaikseks.
Maret tegi silmad lahti. Ikka veel langev lumi oli need nii ära ummistanud, et ta ei näinud kohe midagi ja pilgutas paar korda silmi. Talle vaatas vastu Petka kole lõust.
«Kuradi kurat!» Petka jõllitas punaste silmavalgete välkudes Maretile otsa. «Näed nüüd, mida sa loll tegid!» kähistas ta Maretile näkku. Puu oli alla sadades kiilunud Petka ja Mareti oma okste vahele, nii et kumbki ei saanud liigutada.
Petka puhises ja proovis ennast liigutada. Ei midagi. Jalas oli ka imelik valu.
Maret siples ja roomas ning sai ennast lõpuks välja vingerdatud. Hea, et oli väikest kasvu ja kõhna. Hingeldades jäi ta mehe juurde seisma. Ta märkas, et üks oks oli Petka reiest läbi tunginud ja lumele oli tekkimas aina suurenev punase aurava vere laik.
«Aita mind!» kähistas Petka. Maret üritas mõelda. Aga mõtteid ei tulnud. Pea oli täiesti tühi. Hing oli tühi. Ta vaatas ringi. See kole mees oli kuu ajaga puhta töö teinud. Ainul väike puuderiba oli fassaadina jäänud ääristama põlluserva. Kaugelt vaadates võis arvata, nagu oleks mets endiselt seal. Aga ei olnud.
Maret silmitses Petkat. Mingit tunnet ei olnud. Ta keeras selja ja hakkas kodu poole kõmpima. Tagasi ta ei vaadanud.
Kodus tegi ta pliidi alla tule. Keetis endale kohvi. Tasapisi hakkasid mõtted tulema. Vaja on poodi minna. Jah, ja pesu pesta.
Varsti ehmatas teda kloppimine uksele. Ta avas ukse, ukse taga seisis naabrieit, Petka naine. Lühike, paks ja õllelõhnaline. Too vaatas kurjalt Maretit.
«Kas minu Petka on sinu juures? Ahh? Kas on?» Naine vaatas Maretile pisikeste tigedate silmadega otsa.
«Pole siin sinu meest! Mine vaata, kas on äkki metsas!»
«Vaat kui lähengi metsa, sinu metsa!» Eit naeris kahjurõõmsalt ja võttis suuna Mareti metsa poole. Ju ta teadis väga hästi, mis asju tema mees seal ajas.
Ei läinud üldse kaua aega, kui Petka naine oli tagasi ja tagus Mareti uksele ning kriiskas jubeda häälega. Maret avas ukse ja küsis ohates: «No mis siis nüüd jälle on?»
«Kadunud, minu Petka on kadunud! Maas on veri ja ainult üks kummik vedeleb seal.»
Kutsuti politsei. Maha kukkunud puu kõrval lebas üksildane, pooleldi lumme mattunud kummik. Suure vereloigu kõrval olid jäljed. Hundi jäljed. Väga suured. Petka moori nutt ja hala ei tahtnud lõppeda. Hunt sõi tema mehe ära! Kust ta nüüd oma küttepuud ja viinaraha saab? Peab vist linna sugulaste juurde kolima.
Maret kehitas õlgu, ütles, et tema ei tea küll midagi. Esitas politseile avalduse metsavarguse kohta. Läks koju ja keetis endale nurmenukuteed. Eks peab kevadel uusi puukesi hakkama istutama.
Peko vaatas Maretit ja justnagu naeratas talle. Kõik oli jälle tasakaalus. Hing hinge vastu.
Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.
Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.
Loe lähemalt SIIT.