K, 7.12.2022
ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Risto J. Juvanen: Vaikne hommikupoolik
Illustratsioon: Midjourney AI
Risto J. Juvanen
Risto J. Juvanen: Vaikne hommikupoolik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

21. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Ta kobab käega pimeduses ja leiab lüliti. See ruum ja need lülitid on tal lihasmälus, sest tema on alati esimene. Vaevu enne kella kuute hommikul on ta juba kohal. Nagu öeldud, lülitab ta sisse laelambid, paneb tööle ventilatsiooni, klõpsutab põlema gaasipliidi, mille düüsidest helkiv lillakas leek mängleb õrna tuule käes, mis akna vahelt sisse voogab, kui Kurmet veel suitsu imeb, enne, kui pärmitaigna kerkima paneb ning hommikusöögiks mune hakkab praadima. Varsti peaks saabuma Dima, kes hakkab liha ette valmistama.

Kurmet vaatab kella - 6.09. Dima hakkab hiljaks jääma. Ta võtab väikese plekist läikiva varrega kastruli ning paneb sinna vett, kohvi jaoks.

Kurmet vaatab jälle kella - 6.11. «Nelja minuti pärast peaks ta kohal olema.» sõnab ta rahulikult.

Kurmet teritab luisuga kokanuga. Veresooned ta meelekohal on pingul. Ta on endassetõmbunud ja tasakaalukas. Tema tööd on perfektsed ja viimseni lihvitud, tema töölaud on alati eeskujulikult puhas ning ainus räpane ese on toidupritsmetega käterätik, mida ta kannab hoolikalt volditult põlle vahel. Neid võib ta kiirema päeva jooksul vahetada koguni kümme või enam.Tema habe on alati aetud ja juuksed õliga üle pea kammitud, et üksi juuksekarv ei satuks kliendi roa sisse. Taldriku ääred on piinlikult puhtad ning tükelduskujud on perfektsed. Julienne, Brunoise, Mireboix, kõik on täiuslikud. Puhtus ja kord, distsipliin ja täpsus, nendest tuleb alati kinni pidada.

Kell hakkab piiksuma. Ahi on saanud eelsoojaks, sinna asetab ta koos köögiviljadega eelmisel õhtul ettevalmistatud haudeprae, mille leemest saab perfektse kastme, mille niristab hiljem roale.

«6.16», Kurmet mühatab, jälgib klaasistunud pilguga plaaditud seina ja näeb seal väikeseid musti täppe.

«Kärbsesitt,» seisab ta kivistunult ning suunurk hakkab tõmblema. «Kus on kärbsesitta, seal on ka kärbseid ja vaklu.»

Juba mõte sellest ajab südame pahaks. Vispel kastmekausis kogub kiirust, aga Kurmet on vaikne, hingab sügavalt sisse ning talle kangastuvad mõtted, aasta 1986, mil ta Afganistanis kaevikus kössitas ja ennast kuulirahe eest peitis. Kuiv kõrbekuumus on ta naha plekiliseks põletanud, pidev janu, hüübinud vere hais, aga huvitaval kombel ei mäleta ta kärbseid, küll aga vaklu haavatud kamraadide haavadel, kuulirahe ja tulikuum tuul, mis keerutab liiva üles, vene keelne sõim.

Turmtuli teeb olukorra närviliseks. Seal nägi ta esimest korda kuidas mehed hirmu pärast püksi tegid ja mitu päeva nendega rindel olid. Sellest ajast vihkab ta räpasust ja sitta. Ta ei salli seda tolmu, mis kübemetena kõik lahti olevad augud katab ja silmad kipitama ajab ning mida helikopterid õhku paiskavad. Ta vihkab päikest, mis lagipähe kumab ja uimaseks teeb. Uimane sõdur on nõrk sõdur. Näljane sõdur on kontrollimatu sõdur. Kurmetist saab kokk, kelle autoriteet kasvab «sitast saia keetes».

Ta võtab pisikese puhta lapikese ja pühib seina puhtaks. Aga see kärbes sumiseb pea ümber ja ei kavatsegi lahkuda. Kurmet rahmab käterätiga ja ning oimetu kärbes kukub põrandale. Kohmakas tööking litsub kärbse laiaks ning järgi jääb vaid märg plekk, mille ta salvrätikuga kokku pühib ja minema viskab.

Kurmet võtab pisikese malmist panni ja kuumutab seda vaiksel tulel tükikese võiga, siis lisab ta tüümiani, mõned küüned küüslauku, ühe loorberilehe. Röstib seal tükeldatud shalott-sibulad ja kaks kangideks tükeldatud porgandit. Umbes kümme minutit hiljem kurnab ta komponendid kastrulisse ja valab nendele peale terve liitri head kuiva prantsuse Bordeux' veini ning jätab kastmepõhja keema. Peakokk tuleb vahetult enne köögi avamist, siis peab kõik klientide rõõmuks valmis olema.

«6.36, Dima on täna lootusetult hiljaks jäänud,» ta tõmbub kühmu ja astub lühikeste tippivate sammudega kõrvalruumi, kus Dima tavaliselt tegutseb. Teistel sinna asja pole. Kurmet tõmbab ukse lahti ja esimesena jääb talle silma kraanikauss, mis on lohakalt täis loobitud erinevaid lihakäntsakaid. Veise sisefilee Chateaubriant' tarvis, veise välisfilee steikide tarvis, veise abaliha ja küljetükk hakkliha tarvis, noore vasika kintsuliha snitslite jaoks ning kanafilee grillimiseks. Kõik üksteise otsas kraanikausis sulamas. Kurmetile ei meeldi korralagedus ja rängad eksimused toiduhügieenis. Ristsaastumine erineva toore liha koosmõjul võib tervisele rängalt mõjuda. Eriti just kana ja teiste kokkupuude. Lõikelauad, millel neid töödeldakse, peaksid olema alati markeeritud ja erinevat värvi. Kurmet vaatab vaikides korralagedust enda ees ja pomiseb: «Kuradi venelased!»

Sellised olukorrad ajavad talle alati suitsunälja peale. Ta suitsetab kiirelt ja närviliselt koguni kaks sigaretti ning meenub jälle üks lugu ajateenistusest, kus juhtumisi üks kolleeg ennast väga rängalt põletas ja kogemata pool kätt keevasse supipotti uputas. Väidetavalt oli ta komistanud. Halb õnn, kui oled unustanud enda räpased rätikud ja heeringa järgi haisvad kaltsud mitmeks päevaks kuuma ahju otsa ning need seal siis vaikselt, kuid kindlalt elama hakkavad. Kui suitsetad ventilatsiooni kubu all ning tuhk tõmbetuules seljanka sisse lendleb. See on halb saatus, ebaõnn. Kokk saadeti laatsaretti ning sealt kadus ta teadmata suunas.

«Oi kurat!» hõiskab keegi äkki kõrval ruumist, «Kurmet, sa ei taha teada, mis minuga täna hommikul juhtus... Oi Kurmet!» 

Dima on saabunud. Suured punased silmad helkimas, varajasest ärkamisest või siis magamatusest. Tema mustad, soengust välja kasvanud juuksed sorakil.

«6.48», sisiseb Kurmet kui riiulil olevat elektroonilist kella vaatab.

«Eile õhtul hakkasin sõbraga jooma, jõime ära kumbki kuus õlut, leidsime endale toredad tüdrukud ning läksime karaoket laulma, täitsa pekkis, kus eile oli õhtu.»

«Sa jäid hiljaks.» pomiseb Kurmet ja vaatab ainiti enda ette, hoides oma emotsioone vaka all.

«Ja kurat, hommikul ei saanud taksot,» lobiseb pohmellis kokk edasi, sättides alles jakki selga, kokanööpe jaki külge kinnitades.

«Ma panin tee jaoks vee keema,» sõnab Kurmet tõsiselt, «Te venelased ju kohvi ei joo.»

«Väga hea, väga hea,» lausub Dima «Tõmbabki pea vähe selgemaks, kuradi raske on olla.»

Kurmet käib köögis edasi tagasi ja ihub luisuga nuga, et hakata köögivilju ette valmistama. Restoran avatakse kell 11.00. Ettekandjad ja Peakokk tulevad kell 10.00, siis peab kõik juba valmis olema, neil on napilt kolm tundi, et asjadega ühele poole saada.

«Vesi läks keema!» hõiskab Kurmet.

«Väga hästi, ma kohe tulen,» vastab Dima üle ukse liha ettevalmistuse ruumist. «Nii!» Hõõrub ta käsi võidukalt käsi kui on tulnud tee järgi.

Sahmakas keevat vett lendab Dimale näkku. Käib kõva kolks ja miskit sooja ja märga valgub talle krae vahele.

Kui ta silmad lahti teeb on ta alasti keset suurt läikivat roostevabast terasest töölauda. Tema suu on toruteibiga suletud, kõik virvendab silmade ees, tal on külm ja kukal valutab. Ühe hetkega on kõik muutunud. Päike on läinud pilve taha ning sünge õhustik ja tume vibratsioon levib üle aegruumi. Kui hommikul valutas pea, siis nüüd valutab terve keha ja enamgi.

Kurmet vaatab üle ukse: «Ärkasid lõpuks, kullake, segan «Creme bruleed» kokku, panen ahju küpsema ja siis tegelen sinuga edasi,» tal on käes anum, milles segab vispliga munavalgeid suhru ja koorega, et need siis hiljem ahju küpsema panna. Vaikselt, vaikselt umbes tunnike või peale, vesivannil. Ahju uks käib pauguga kinni.

Kõik on muutunud. Kurmeti valge kokajakk on asendunud musta jakiga, ees on tal raske kummist põll. Tema nägu on moondunud ning armiline. Ta on eemaldanud suust valehambad ning irevil huulte vahelt on näha kollaseid, teravaks lihvitud kihvasid. Tal on kiilas läikiv pealagi. Parukas on peast heidet. Ta kummardub Dima kohale ja sositab talle ähvardavalt kõrva: «Sinusuguste pärast me ei võidagi Kuldlusika auhinda mitte kunagi».

Dima on kõvasti kinni teibitud ning ta ei saa midagi muud teha kui ainult mõmiseda. Ta nägu on kaetud põletusvillidega ning juustes on hüübinud veri. Tal on valus, higist leemendav nahk on palavikuliselt roosa ja ta silmadest kiirgab hirmu.

«Aa.. mmmm... ääää,» kostab läbi teibi. Ta rabeleb, kuid asjatult.

«Meil on napilt kaks tundi, kullake. Kas kahe tunniga on võimalik inimest prepareerida? Kroonus prepareerisime lehma kolme tunniga.»

Heliseb mobiiltelefon. Kurmet siirdub esikusse, kus kokad tavaliselt suitsu teevad.

«Ema, kulla ema, ma ju ütlesin, et ma käin pärast poest läbi ja toon piima ja leiba, sa ei pea ju mulle helistama, kallis ema, õhtul peale tööd tulen otse koju, ei lähe ma kuskilt läbi... ole nüüd rahulik. Pärast räägime, jaa... jaa... kena päeva.» Ta süütab sigareti ning laseb suitsurõnga õhku.

Ta käib läbi köögi ja vaatab, et asjad oleksid kontrolli all. Kõik küpseb ilusti. Kõik peaks valmis saama täpselt nii nagu plaanitud.

«Dima mu sõber, mu väike venelane. Kus me sinuga pooleli jäime?» sõnab ta salakavalalt. «Me rääkisime siin korrast ja distsipliinist.» Kurmetil on käes lihuniku nuga, mille kitsas tera sätendab kelmikalt. Ta hoiab seda nagu muuseas ja virutab siis lõikelauale kinni ja müristab: «Distsipliin, see on korra alus, mu sõber.» Ta vaatab riiulile ja leiab tööriista sektsioonist lühikese varre ja väikse peaga liha raiumise kirve. Tõmbab pöidlaga üle tera.

«Küllaltki vahe,» lausub ta. Siis käib hirmus raksakas. Ta on eemaldanud Dima pool jalga põlvest alla. Soe veri purskab. Kurmet on valmistunud ning tõmbab jalale skuti ümber. Vere valgumine lõpeb. Kuigi köögipõrand ujub punasest ollusest. Näost valge Dima ainult oigab läbi toruteibi.

«Pea vastu kulla sõber, see on alles algus. Kurmet teab, mida sinusugustega teha. Neerud lähevad pirukasse, samuti muud rupskid. Ülejäänud liha aga läbi hiigelsuure hakklihamasina.» Pool jalga, millelt ta päka eemaldas, jõudis ta juba keema panna. Hea kondine liha puljongisse. Kurmet jätkab: «Tead sõber, sa polegi mul esimene. Ma võin sulle rääkida. Niikuinii ei räägi sa sellest ju kellelegi, onju nii sõbrake... pssst!,» teeb ta silma ning sirutab nimetissõrme suu ette.

«Mäletan esimest korda, olin siis alles lapseohtu. Elasime emaga väikeses ühetoalises korteris. Kahtlane linnaosa, vähe raha. Tead küll, kuidas lood nõukogude ajal olid. See tõbras tuli öösel ja lõi ukse maha. Selja tagant virutasin ahjuroobiga. Tükeldasin ja matsin metsa. Prügikottides.»

Dima on meelemärkuse kaotanud. Kurmet suskab talle nina alla nuuskpiiritust, nägu hakkab tõmblema ja avab raskelt hägused tumedate alustega silmad. Palavikus keha higistab. Ahi hakkab piiksuma, Creme brulee on valmis saanud. Võtab magustoidu ahjust välja, paneb lahtise akna peale jahtuma. Nenedega on korras, täpne küpsetusaste, kergelt võdisev mass pisikestes kausikestes.

«Pärast seda ei jäta ma oma ema kunagi, tulgu või pussnuge taevast.» Ta kükitab maha ja tema põskedelt voolavad alla pisarad.

Kurmet tegutseb kiirelt ja osavalt. Ta seob Dima jala ümber riputusaasa ning tõmbab ta siis jõuliste liigutustega lae alla rippuma. Veri valgub töölauale. Dima kaotab ikkagi meelemärkuse. Pea alaspidi ripudes valgub ta näkku natukenegi verd, aga silmi ta ei ava. Keha on šokis.

Kurmet jätkab: «Siis tuli sõjavägi, hullud ajad, Afganistan. Salk ja õudused. Mäletan, kuidas jõin tol kuumal õhtul värskelt aadrist saadud verd ning suitsetasin Hashisit, kuidas me suguharu kombel ümber rümba tantsu lõime ja sütel inimkoljus hautatud aju sõime. Kuidas kõik Salga liikmed Uus-Guinea primaatide kombel endal hambad teravaks viilisid ning kogu polgus enda reeglid kehtestasid. Kui vere maitse juba suus on siis pead sellega terve elu elama. Nagu vampiirid, kes ei saa teistmoodi.»

Vahe nuga välgub ülevalt alla ja soolikad voolavad suurde plekist kaussi. Dimaga on kõik. Välgukiirusel prepareerib Kurmet rümba ja koristab köögi. Sätib ennast enne restorani avamist korda ning ettevalmistused saavad tehtud. Ta saadab emale sõnumi: «Kallis ema, armastan sind üle kõige.»

Kell 10.15 astub peakokk Peep kööki. 

«Kus Dima on?»

Kurmet: «Ma ju ütlesin, et tänapäeval ei saa nende noorte peale kunagi loota.»

Peep: «Sul on alati õigus, mu hea sõber.»

Kurmet: «Kurat, ma vihkan korralagedust, leidsin ennist sahtlipõhjast hallitust, kurat see ajas mul südame pahaks.»

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.

Tagasi üles