E, 6.02.2023
ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Ülle Lätte: Seltsiline
Illustratsioon: Midjourney AI
Ülle Lätte: Seltsiline
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

28. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Avasin vastutahtsi unesegused silmad. Õues oli endiselt alles kottpime. Kell öökapil näitas kolmandat tundi. Tõmbasin kehasooja teki mõnusalt kurguni ja tahtsin pöörata teist külge, kui tundsin, et midagi on valesti. Midagi oli teisiti kui tavaliselt. Ja see teisiti tekitas minus ärevust. Korraks oleks toast nagu kellegi vari läbi libisenud. Niisama hääletult nagu see tuli, ta ka kadus. Unest polnud enam juttugi.

Keha täitsid külmavärinad ja hirmuks paisuv ärevus. Mis toimub? Tõusin voodis istukile ja kuulsin samas koletu jõuga välisuksele prõmmitavat. Ah et see mind siis unest ärataski. Prõmmimine paisus lõhkumiseks. Maja välisuks värises ja ragises nii, et tundsin helivõnkeid lausa mööda toaseina edasi tulevat.

«See lõhub ukse maha, kui ma kohe ei lähe,» teadvustasin enesele õudusega. «Tuppa pääseb ta nii või teisiti.»

Välisukse lauad plärisesid uute löökide all. Midagi oleks nagu raksatanud. See küll inimene pole. Sellise lõhkumise peale oleks ta iseenda käed juba ammu veriseks ja luud puruks tagunud. Hirm minus paisus paanikaks. Jalad värisesid ja keha vallutasid õudushood, kui rabistades öösärgi seljast tõmbasin ning pükste ja kampsuniga asendasin.

Klõpsasin koridoris tule põlema ja liikusin ettevaatlikult välisukseni. Uks oli terve. Prõmmimine vaikis. Ukse taga olija oleks nagu minu tulemist tajunud. Haarasin ühe käega koridori nurgast õhtul pärast tööd sinna kiiruga visatud puude lõhkumise kirve, teisega keerasin vaikselt lukuaugus võtit.

Ettevaatlikult ust paotanud, märkasin tuttavat kuju. Süda tegi rinnus hüppe ja sundis mind hingepõhjast kergendatult ohkama. Lükkasin ukse lahti. Õuest vastu paiskuv jahe sügisõhk mõjus rahustavalt. Lasin kirve kolinal maha kukkuda. Õues seisev naabrimees vaatas mulle pärani silmil otsa. Kiikas korraks kirve poole ja pudistas imelikul kangel suul, et mida temast enam tappa on…

«Enn, mida kuradit sa öösel niimoodi lõhud! Nii võib rabanduse saada,» paiskasin suust vist valjemini kui tavaliselt. Ehmatus polnud veel endiselt päris üle läinud.

«Ruttu, tule ruttu! Mul on medõe abi vaja,» röögatas Enn rämedalt ja hakkas kummaliste kandiliste liigutustega õuevärava poole jooksma. Haarasin jooksult oma arstipauna.

Alles nüüd märkasin õuel seismas mehe vana ja aegu näinud mikrobussi. Näe, on teise vist jälle sõitma saanud.

Naabri majani olid mõnedsajad meetrid. Metsatukast läbi ja pisut mööda põlluvaheteed. Mees roolis masinat kuidagi kohmakalt. «Midagi hirmsat peab olema juhtunud. Tema naise Tiiuga vist. Enn on ju muidu nagu vana rahu ise,» võttis mul kõhu alt kõhedaks. «Peaasi, et põllutee ääres ärevusest mõne suure maakivi otsa ei sõida.» Tahtsin teada, mis toimub, aga naaber ei rääkinud rohkem sõnagi.

Juba eemalt paistis, et talumaja uksed on pärani. Bussi peatudes nägin maja aknaraami tühjalt hingedel kiikumas. Kolletunud rohuga aknaalust katsid purunenud klaasi tükid, millel toast paistev lambivalgust pisut sädelema lõi.

Nägin Ennu mulle kutsuvalt käega viipavat ja majja sisenevat. Hirm minus võttis uuesti maad. Õnneks oli Enn siinsamas, see julgustas pisut.

«Elusta mind ja mu naist, ruttu! Me ei taha veel surra!» karjus Enn rohmakal sammul ees astudes.

«See mees on küll täitsa paanikas, poolsegane lausa,» mõtlesin talle järele minnes. Toaukselt lõi ninna hingemattev vere lõhn segunenult kummalise lehaga. Maas lebasid ebaloomulikes asendites kaks üleni verist kuju. Tardusin õudusest soolasambaks. Olin mööda põrandat voolanud vereloiku peaaegu et sisse astunud. Kogu tuba oli segi pööratud, sahtlid välja tõmmatud ja raamaturiiulite sisu üle toa laiali pillutud. Siin-seal seintel lebasid verepritsmed. Võibolla otsis mõrtsukas raha.

«Elusta meid! Ruttu!!! Kui sa seda ei tee, tulen ja tapan sind ennast!» karjus Enn, ligines siis põrandal lebavale verisele kujule ja libistas end sellesse.

Röögatasin suurest hirmust ja meeleheitest. See laip seal põrandal oli ju Enn ise, pea pooleks ja ajud mööda verist vaipa laiali. Kõrval tema naine, rind sõelapõhjaks tulistatud, meeleheide silmis, pea mehe poole pööratud ja käsi samas suunas abiotsivalt välja sirutatud.

Korraga mõistsin, et olin kogu majas üksi. Õigemini keset verist tapatööd kahe jubedas seisus laiba seltsis. «Enn, Tiiu!» karjusin õue joostes kuidas häälepaelad võtsid. End hääletuks karjunud, taipasin lõpuks värisevi käsi, kogeledes ja sõnu pudistades kiirabisse helistada.

Nüüd ilmus minu suureks õuduseks toast välja ka Enn, kelle laipa olin äsja põrandal maas näinud. See, kes röökis, see olin vist mina, sest Enn võttis rahulikult trepimademele istet lausudes: «Hõikasid mind? Mis sa karjud! Olen sulle seltsiks, kuni asjamehed kohale sõidavad. Teen veel oma viimase suitsu, pärast enam ei saa,» ütles Enn kange suuga ja koukis taskust sigaretipaki välja.

Mees oli terve, ilma ühegi kriimustuseta. Suunurk siiski kummaliselt allapoole ja liigutused tavatult kandilised. Ta kohmitses tasku kallal, leidis sealt viimaks ka tikud ja püüdis sigaretti süüdata. See ei tahtnud kuidagi õnnestuda. «Kuule, naabrineti, tule aita mul suits põlema panna,» palus Enn või see keegi, kes ta nüüd oli, kohmakalt sõnu hääldades. Taganesin hirmust vabisedes selg ees paar sammu õue poole.

«Tule-tule, see mu viimane palve sulle. Unusta ära, et sind meeleheites siia tõin ja veel ähvardasin ka. Meid naisega pole enam võimalik elule raputada, kehad puha puruks. Mingisugused kaks maskides pätti käisid. Ah, kurat nendega! Tule aita nüüd suits põlema panna. Mis sa värised seal, need mõrtsukad on juba ammu läinud, neid pole enam mõtet karta,» arvas Enn.

Mul ei leidunud peas enam pättide peale mõtlemiseks ruumigi. Kartsin kabuhirmus hoopis surnukehast väljas käivat Ennu. Õuduse ja minestustundega võideldes liikusin sammhaaval ettevaatlikult mehe poole.

Sigaretid olid tõelised ja tikud olid ka päris. Panin Ennu suitsu otsa tule ja pagesin selg ees, trepil istujat silmist laskmata kaugemale õue. Mees pahvis ahnelt sigaretti ja jäi korraks pingsalt midagi kuulama, pilk teele pööratud. Kasutasin juhust ja liikusin endiselt teda silmist laskmata akna suunas, et sealt sisse kiigata.

Ennu ja Tiiu laibad olid nagu ennegi põrandal vereloigus, samas asendis ja liikumatud. Ometi istus Enn praegu maja ees trepil ja pahvis suitsu. Vaarusin kaks sammu tagasi ja haarasin oksendades aknaraamist, et mitte kukkuda. Jalgade all praksatasid purunenud klaasitükid.

Trepil istuv Enn pööras pilgu minu suunas. Toas lebav Enn ei liigutanud. Nüüd oli Ennusid kaks. Üks toas maas, ajud mööda põrandalaudu laiali ja teine trepil suitsu tegemas. Avasin juba röökimiseks suu, kui trepil istuv Enn arvas, et niimoodi aknast sisse piiluda polevat olnud hea mõte. Et see tekitavat minus vaid segadust. Tõusis siis püsti ja möönis, et peab nüüd tagasi minema.

«Ei saa sulle kauem seltsiks olla. Paanikaks pole põhjust, ega sa üksinda jää, kiirabi on minuti pärast kohal. Ma ise ennist helistasin neile, sul poleks vajagi olnud. Aga noh, ega sa teadnud,» rääkis trepil olija pisut pudistades. Võibolla segas teda allapoole vajunud suunurk.

Värisesin hirmust üle kogu keha, aga hirmust veelgi suurem oli tahtmine uuesti aknaaugust sisse piiluda. Nägin, kuidas Enn tuppa astus ja sujuvalt põrandal olevasse kehasse tagasi libises. Pagesin õudust tundes majast eemale ja karjusin hääle kähinal, nägemata sedagi, kui punase-valgekirju kiirabiauto otse minu kõrval õuel peatus. Keegi kiirabibrigaadist pani käe mulle õlale, ülejäänud tormasid majja.

«Me olime juba siiapoole teel, kui sa helistasid. Keegi mees tegi kõne enne sind. Aga kuidas sina keset ööd siia sattusid?» küsis mu medõest töökaaslane imestunult. «Sul on ju graafikus puhkepäev. Issake, sa vabised üle keha, mis juhtus?»

«Enn ise käis mul just järel, kella kolme paiku, tahtis et ma neid elustaksin. Ähvardas mind tappa, kui ma seda ei tee. Sõidutas oma vana mikrobussiga, enne kui põrandal lebavasse kehasse tagasi läks,» piuksusin läbi nutu vappudes ja aia ääres seisva roostes bussi poole viidates. Sain ka ise aru, kui nõme mu selgitus tundub ja sellepärast otsustasin Ennu suitsutegemisest ning kõigest sellele järgnenust igavesti vaikida.

«Tule korraks! Me peame tema siin kaasa võtma ja pisut toibutama, ta on siin nähtust täielikus šokis. Väidab, et see mitu tundi tagasi surnud mees käis äsja ise oma vana bussivrakiga tal kodus järel ja tõi siia, et ta meest ennast ja tema naist elustaks,» viipas medõde majast väljunud arstile ja lisas, et Ennu bussiromu on juba mitu aastat aia ääres jõude roostetanud.

Kui arst ja õde taaruvat mind kiirabiauto poole talutasid, kuulsin, kuidas teiselpool küla otsas käivitas keegi auto ja võttis tormakalt gaasi andes kohalt. Veel kuulsin kaugelt politseiauto sireene kostuvat, enne kui kõik mu ümber pehmesse pimedusse mattus. 

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.

Tagasi üles