E, 6.02.2023
TRIPIRAPORT VOL 6 ⟩ Kohtumine sõjajumalannaga: hallutsinogeen Juremaga vabadust taasavastamas
Foto: Steven Vihalem
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Kohtumine sõjajumalannaga: hallutsinogeen Juremaga vabadust taasavastamas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Eelmisel korral jõudsin oma otsaga Jurema nimelise taime tseremooniale. Tegemist on ladinakeelset nimetust Mimosa tenuiflura kandva taimega Ladina-Ameerikast, mis sarnaselt Ayahuascale sisaldab DMT-d ja mida juuakse spetsiaalsetel tseremooniatel. Vahepeal olen teada saanud, et eesti keeles kutsutakse seda taime nahamimoosiks, aga kuna see kõlab nagu mingi jube dermatoloogiline haigus, siis loodetavasti EKI valvespetsid ei pane mulle pahaks, kui ma jätkan nime Jurema kasutamist. Eriti kuna nahamimoos on taim ja ma räägin spetsiifiliselt töödeldud taimejoogist.

Šamaan lõpetab palo santo lõhnapirruga osalejate puhastamise ja võtab istet oma tseremoniaalsel kohal altarist idas. Tema ees on lauake erinevate trummide, kõristite ja muude tarvikutega. Ta jagab veel õpetusi Jurema joomise kohta, näiteks soovitab ta võtta veidike mett, kui tõmmise maitse liiga mõruna tundub. Keegi tuletab meelde, et telefonid võiksid olla välja lülitatud või hääletu peale pandud. Šamaan nõustub ja paneb naerdes ka enda telefoni hääletu peale. Seejärel tõuseb ta püsti ja liigub teise altari juurde: tseremooniaruumi keskel olev laud küünalde ja jaaguari kujuga ei ole ainuke ning šamaani vasemal käel asub teine, väiksem lauake, millel on küünlad, lõhnapirrud, noore naisterahvaga pildid, topsid ja paar plastpudelit punakaspruuni vedelikuga. Ta loeb vaikselt palveid ja asub plastpudelist suurde topsi vedelikku valama. Ringist tulevad päripäeva inimesed altari ees kükitava šamaani juurde ning saavad naeratuse saatel topsitäie tänase tseremoonia peategelast Juremat.

Saan samuti naeratuse saatel suure kohvitopsi täie DMT-d sisaldavat punakaspruuni vedelikku ja tühja espressotopsi suuruse pitsi, kuhu seda joomiseks valada. Võtan istet, vaatan vedelikku ja tunnen teatavat aukartust tulevase tseremoonia ees – ma ei tea, kuidas see mõjub, kuidas see mind seekord paneb tundma, on see tugevam või nõrgem kui vanaema Ayahuasca tõmmis. Asun seejärel teisi osalejaid jälgima, kellest osa näol märkan sarnast teadmatust, ootusärevust, ent ka õndsust ja õnne, naerulsui istuvad mitmed rätsepaistes, küünlaleegid värelemas nende nägudel.

Peale viimasele osalejale Jurema valamist võtab šamaan taaskord enda kohal istet. Minu suureks üllatuseks avab ta enda paremal käel oleva Macbooki läpaka ja paneb sealt mingisuguse pärimusmuusika laadse loo mängima. Läpaka ekraani sinine kuma valgustab šamaani paremat poolt ja see tundub siinses kontekstis ebasündsa valgusena – midagi on valesti, need elektronid seal šamaani kõrval särisemas on justkui võõrkehad. Seejärel võtab šamaan enda ees olevalt laualt suure kellukese ja tilistab sellega. Tegemist on märguandega juua esimene lonks Juremat ning kõik osalejad valavad suuremast topsist väiksemasse meelepärase koguse vedelikku. Esimene sõõm tõmmist on üllataval kombel mitte-vastumeelne – vanaema Ayahuasca maitse on tõesti üks intensiivsemaid maitsekogemusi ja seetõttu eeldasin ma esiti hullemat –, ainult veidike liiga mõru.

Altariruumi skeem
Altariruumi skeem Foto: Steven Vihalem

Peale esimest sõõmu asetan topsi tagasi põrandale ning asun šamaani ja tseremoonial osalejaid jälgima. Paljud istuvad väga korralikult, ideaalne rätsepaiste ja kundalini on küprokisirgeks aetud. Meditatsiooni baaskoolituse eeskujulikult lõpetanud trippijad. Püüan ka ennast käsile võtta, et mitte mingi suva naarikuna rubiitamas välja näha. Igaks juhuks hoian käsi süles ja ei aseta neid avali põlvedele, nagu lootoseõielapsed seda teevad – siuke asi võib külge jääda ning pärast hakkan inimestele päikest ja namaste'd soovima.

Läpakast mängib muusika, kuni üks hetk saab lugu otsa ja šamaan helistab kellukest. Teisel lonksul on juba tugevam mõruduse aste, ent ei midagi ületamatut. Läpakast algab uus lugu, seekord mingi psühhedeelne EDM, ma ei ole spetsialist, aga õhtu jooksul kuuleb erinevaid žanre alatest shpongle'ist kuni psytrance'ini välja. Kõikidel osalejatel on õnnis naeratus näol, justkui peaks kohe midagi imelist juhtuma. Või et praegu ongi ilus.

Mulle tuleb meelde ühe hea sõbra kogemus hallutsinogeenidega. Ta oli kamba tüüpidega kokku saanud plaaniga seeni teha. Mehed olid ringis istunud ja kübaraid krõbistanud, ruumis oli ka prožektor, kust lasti mingit väga zen videot, à la kosk ja veevulinaga paaniflöödid vms. Kõik olid väga tõsiselt asja võtnud, teel valgustumise poole ikkagist. Tema koos paari intrigandist sõbraga olid aga tundnud, et siuke asi on paras möga, tõmbasid läpakas Pornhubi lahti ning kütsid paljad naised suure ekraani peale kose ja muu pasa asemel tantsima. Kõigil oli tuju kohe palju lõbusamaks läinud ja lõppkokkuvõttes kordades lahedama kogemuse osaliseks saanud.

Oma peas koomiliste lugudega enda lõbustamisest äratab mind järjekordne kellukese helin. Kuna mul puudub igasugune kogemus Juremaga, siis ei tea ma, kui palju peab enne mõju avaldumist jooma, kas võtta suuri või väikseid lonkse, kaua see tseremoonia kesta võib ja mille kõigega veel arvestama peaks. Võtan enda arust väikseid lonkse, võibolla keskmisi. Kindlasti mitte suuri. Kindlasti. Kolmas lonks on juba hirmus mõru mekiga. Neelan alla ja elan üle. Klassika.

Keel käib mööda suuõõnsusi ringi, püüan puhastada seda kibedusest, ent ilma tulemusteta. Kõht on ropult tühi ja mõrkjas tõmmis on vaakumis soolikatele mitte kõige toredam. Järsku heliseb uuesti kell, sõõmud muutuvad väiksemaks, sest lihtsalt ei taha palju korraga juua. Šamaan andis eelnevalt teada, et iga kord ei pea ka jooma, võib oma tempos minna. Maas on suur ämber mett, ka sellest oli eelnevalt juttu, et võib Juremaga koos veits mett lakkuda, et see aitab. Võtan mett käeseljale ja limpsin, magus maitse paneb üle kirbe ja ma mõtlen, et miks ma seda juba paar kellatilinat tagasi ei teinud. Järsku heliseb uuesti kell ja ma ei saa aru, kas tegemist oli lühikese looga šamaani läpaka playlist'is või on mul mingid aja tajumise häired tekkinud.

Vaatan ruumis ringi, tundub, et osalejad vaibivad teemat. Mul seevastu on tunne, et ei tööta, ei Jurema ega enda vaib. Passin ja passin ja kelluke heliseb ja passin ja passin. Keskendun küünaldele ruumi keskel, ei midagi. Lõppeks otsustan silmad sulgeda ja mediteerida nagu eeskujulikumad tseremoonial osalejad. Ja siis see algabki…

Kõigepealt on pimedus, muusika mängib selles. Korraga tekib pimeduse keskele punane tuluke, hägune klomp, mis lihtsalt hõljub selles pimeduses. Mulle tuleb koheselt meelde Ayahuasca tseremoonial nähtud visuaal tolle teise šamaani kükloopotsmikulambist. Tuli on alguses hägune ja ma pean keskenduma, kolmandat silma kissitama. Selle tulemusel asub tuluke kontsentreeruma ja fokusseerima, kuni on täiesti teravselge tulipunane täpp. Esiti on see mu ees otse tsentris, ent hakkab peale teravustumist sirgelt mööda pimedust üles liikuma. Jälgin nii kaua, kui see on vaimusilmas anatoomiliselt võimalik, ning lasen seejärel lahti, et see kaoks otseteed taeva või mu silmamunade taha. Visandan peas teooria, mille järgi see tuluke on vanaema Ayahuasca, kellest ma tseremoonia käigus lahti lasen, et tema tütretütre Juremaga kohtuda. Maru perekond on see.

Avan korraks silmad, et näha, kas on tekkinud ka päris visuaalseid muutusi, ent reaalsus on endiselt sama korrektne kui eelnevalt. Sulen kähku uuesti silmad, et mitte magada maha võimalust vaatemängu jälgimiseks. Järgnevad visullid on palju konkreetsemad kui vanaema Ayahuasca ajal, mil kõik tundus justkui pudru ja kapsad olevat, maa ja taevas podisemas pajas. Jurema nägemused on selged, ent lühiajalised, paljud neist kerkivad selgelt mu ette ja kaovad seejärel jäljetult. Esiti on loorid, palju loore, lõpmata palju. Mul on tunne, justkui oleksin ma Vahemere-äärse maja katusel, kuhu on kuivama pandud terve linna voodipesud, ja lisaks on mere pealt tõusnud udu. Ma liigun linade ja udu vahel, see ei häiri ega aja segadusse, vaid on meeldiv seiklemine keset valgust. Kuskil mängib muusika ja heliseb kelluke, ent ma lihtsalt muhelen nähes loori taga loori taga loori… Ma tean ju looritatud teadvust ja selle lõppematust.

Üks hetk soovin puhata, avan silmad ja vaatan tseremoonia ruumis ringi. Alguses tundub, et pilk on selge, aga saan üsna pea aru, et sel on tuttav DMT-filter peal – nurkadest on kuidagi kumer ja pikslid viskuvad individuaalselt fraktaali. Kella helina peale võtan lonksu vihakat Juremat, saan seekord ilma meeta hakkama. Korraga näen, et ruumiosa, kus tseremoonia toimub, on muutunud džungli sarnaseks: seintel olevad lipud väänlevad kui liaanid; kuskilt kapiotsast tuleb ese, mis muutub oksaks; mööda lage jooksevad veel suuremad puuoksad; kõik kustu olevad päevalambid ei ole enam sirged ega plastist, vaid käänulised ja nukilised puutüved; musta materjaliga kaetud lagi on sügavmust öötaevas; materjali kinnitamiseks kasutatud metallkruvid aga tähed selges taevakaares ning need tähed võnguvad ja tantsivad nagu tavalised tähed muude psühhedeelikumide all; džungli all istub hajali kogum inimesi ümber väga väikese teeküünlalõkke. Fanaatiku fantastiline fantaasia.

Foto: Steven Vihalem / erakogu

Kell heliseb ja ma märkan, et mul hakkab Jurema vaikselt otsa saama. Võtan aina väikseimaid lonkse, ent põrgukibe maitse on alati sama tugev. Selg on ülikülm, sest toetun vastu ruumis olevat peegelseina. Sita koha valisin endale, läänekaarde pilguga idasse, šamaani vasta. Avan magamiskoti, mida olen senini padjana kasutanud. Viimane kord, kui ma seda kasutasin, oli kuu ja kolm nädalat tagasi Ayahuasca tseremoonial. Tunnen koheselt peale magamiskoti avamist tuttavat Ayahuasca okselõhna – mu kõrval olnud tseremoonial osaleja ropsis järelikult siukese kaarega, et osa maandus mu tekil. Või siis sai magamiskott oksemiiniga pihta. Enivei on see praegusel hetkel nii hea lõhn, soe, tuttav ja mõnna nagu vanaema sülelus, ma kaifin seda lõhna, Ayahuasca okse aroomi.

Magamiskotis mõnuledes leian järsku uue visuaali, mis mu suletud silme all ennast järjepanu kokku paneb. Näen vaimusilma vasakul pool, üpriski perifeerses tsoonis, neoonvärvides kujundeid kasvamas kui vihmametsa taimi, erksavärvilised kivireljeefid arenevad nagu antiikne Windowsi 3D torudega screensaver. Need kasvavad, kuni ma saan aru, et tegemist on iidse maiade kujuga, mingi ilmatuma laheda näoga tegelinskiga, kelle peakatte sulismotiiv paneb sama hullu kui tema kõrvaaukude modifikatsioonid. Kuju ei ole hetkekski staatiline, vaid muutub pidevalt. Silmanurgast paremal pool näen järsku midagi teistsugust hiilamas. Maiade kujul on kindlad jooned, täpselt nagu kivikujul olema peaks, aga silmanurgas olev kuju helendab palju ähmasemalt. Saan aimamisi kehakumerustest aru, et tegemist on naisega. Ta istub suure kirgastes toonides lootoslille sees, naise ja lootoslille taga on heledates neoonvärvides huumavad võimsad lehed, mis sulanduvad kokku naise peas oleva sulgedest peaehtega. Need lehed-õied-suled avanevad ja sulguvad, võnguvad ja värisevad. Maia kuju on samal ajal taandumas, kui ma lootoseõies olevat naist näha püüan – tunnistan ausalt, et ma ei saa kumbagi otse vaadelda, vaid pean mõlemat ainult silmanurgast kaema.

Tulin täna Juremaga kohtuma ning küsin endalt, kas esimene kuju oli vanaema Ayahuasca ja teine tema lapselaps? Mõistan sel hetkel, et midagi on veel selles visuaalis, midagi palju suuremat, et ma pean suurt pilti nägema: märkan naise ja kivikuju taga midagi muud, midagi, mis on seal olnud algusest peale, ent ma olen lähematele objektidele keskendunud ja selle märkamata jätnud. Astun mentaalse sammu tagasi ja nende taga on midagi palju võimsamat, sammaldunud ja liaanidega kaetud nägu, millest ma näen heal juhul nina ja silmanurka. Saan aru, et alati ei pea otsima lähedalt või laskuma detailidesse, võib ka täitsa kaugelt vaadata ja mõista. Kõik mattub sel hetkel looridesse, hõljuvad linad lehvivad taas kui kuivav voodipesu nööridel ning ma ekslen nende vahel. Ja ka see on okei.

Laskusin lamama enne seda visulli ja tõusen selle lõppedes korraks istukile. Tõmban maha libisenud teki endale ümber, lasen taas Ayahuascal mähkida Jurema endasse. Topsid on tühjad, mõlemad, aga kelluke heliseb endiselt. Šamaan laseb mussi ja kammib endamisi, naerab imelikku naeru või kõristab vahepeal playlist'ile kaasa. Otsustan palvetama minna, sest mul on wuduuh ehk rituaalne puhastus veel peal. Kõht tundub imelik, justkui lendaks põhi koheselt alt. Tripin ringist vastupäeva välja, sest siin ei olene, mis pidi käid – vanaema Ayahuasca oli ka ses suhtes palju traditsioonipõhisem, et ringis pidi ainult päripäeva liikuma. Saaksin ka kõrval kammivast Sulislõvist üle astuda, aga sellega oli ju mingi teema, et kammivast/magavast inimesest ei tohi üle astuda? Otsustan mitte selle vastu eksida.

Kõnnin suure ruumi teise otsa, seal on maas šahada ehk islami usutunnistusega pilt, tahan otse selle ees palvetada. Maailm kõigub kõndides, seistes ja palvetades, justkui tormise merega laeval olles – olen väga lähedal pikali kukkumisele. Kõht tuuritab palvetades hullult, iga erineva kehaasendiga liigub Jurema mu soolikaid pidi edasi, iga erineva palveasendiga kõlavad mu siseorganites Transformerite soundtrack'i ja dubstep'i miksile sarnased helid.

Peale palvetamist lippan tasakaalu(tuse)tunnet ja tseremoniaalsust väljendavat väärikust trotsides vetsu poole – tulemused vastavad täpselt ootustele. Vetsust tagasi jõudes tekib koheselt tobinälg, tubakavaim kutsub ennast nautima. Võtan riietusruumis oleva jope ja keeran endale pläru, ent avastan halva üllatusena, et ruumide välisuks on lukku keeratud. Lähen koheselt veidike marru, sest mulle ei meeldi üldsegi vangistus – see tekitab minus kõhedust, eriti kui lukustamine toimub religioosses olukorras ja raamistikus, sest olen seda juba paaril korral oma elus kogenud. Püüan tseremooniakorraldaja käest saada võtit, ent ta ignoreerib mu palvet, sest ta ei ole tubakavaimuga ühenduses. Istun tagasi oma kohale ja kirun mõttes enda vangistajaid. Aegamisi koorub kirumisest idee minna vetsu tobitama, ent keha ei allu mõttele. Selle kõrvale tekib ka põgenemisplaan, mõtisklen selle üle, et välisuks ja selle lukk on mõttetud stagna-aegsed sitanikerdised, et ma löön need lihtsalt maha ja lähen välja.

Samal ajal kui mõistuses lõhub ja märatseb amatsoon, vajub keha unne. Ka mõistus järgneb aegamisi, ent ei lülitu välja – näen peadpööritavaid unenägusid, võiks isegi öelda košmaare, kammin REM tasanditel. Ärkan selle peale, et algab tseremoonia osa, kus lavale astub hoopiski uus tegelane – püha Maria ehk kanep. Šamaan räägib loo sellest, kuidas mingi hõimu juurde tuli teadjamees ning pakkus kohalikele šamaanidele savu proovida. Ja šamaanid ütlesid talle, et jah, tegemist on medicine'i ehk ravimiga ning see sobib Juremaga kokku. Sellest ajast saati on nad Juremat koos püha Mariaga õnnistanud. Ringis pannakse käima ülipika filtriga joint, mis jõuab minuni päris korraliku küünega. Püüan seda ravida, aga samas tunnen, et pean kiiresti omad mahvid võtma ja seda edasi pakkuma. Pläru jõuab minuni ka teine kord ning isegi kolmas – tundub, et esimene pool läheb kiiresti ja lõpp liigub terve igaviku. Kolmas mahv lööb täpselt õigesse kohta ja ma kaon taas unenägudesse.

Ühtäkki äratab Sulislõvi mind üles ja pakub enda topsist viimast lonksu. Küsin, et kas ta ei jaksa? Selgub, et mingi hetk oli šamaan pakkunud täiendust, aga kahjuks magasin ma liiga sügavalt, et seda märgata. Õnneks peab vennas mind meeles ja jagab enda oma. Lonks on väga kibe ja toime on kohene – kaon taas mingisse virvarri, millest väljun alles tseremoonia lõppeks. Kaua see kõik aega võttis ja mis kell midagi toimub, sellele puuduvad mul vastused. Tean, et viimase lonksu ajal väljas juba koidab ja tseremoonia lõppeks on seal täiesti valge.

Seisame Sulislõviga maja ees ja teeme suitsu. Naerukajakad panevad naaberobjekti katusel hullu, neid on endiselt sadu.

«Nad kammisid mul öösel täiega ära,» ütleb Sulislõvi naerdes. «Tegin vetsus tobi, akna peal, ja kuulasin neid.»

«Misasja? Sa tegid vetsus tobi?» küsin ma üllatunult.

«Jaa, selline nälg tuli peale, tubakavaim kutsus.»

Hakkan naerma. Kuradima Sulislõvi, sel ajal kui ma halvatult maas rubiitades ennast tobile manasin, läks ta ja tegi ära. Lihtsalt läks ja tegi ühe sigarillo ning nautis. Rispekt.

Eile tulin ma siia läbi vihma jalgrattaga sõites ning täna lähen tagasi vastutuule ja päiksesäraga. Ratas ei veere, keha ja meel on väsinud. Ma olen turris. Vanaema Ayahuasca ja vanaisa Peyote tõid rahu ja selguse, ent praegune tunne on midagi muud. Tütretütar Jurema on sõjakas, tarmukas, võitlemas oma õiguste eest, ebaõigluse ja lolluse vastu. Identifitseerin ta noore sõdalasena, sõjajumalannana, kelle vaim toob minus välja samasugused tunded.

Tegemist ei ole viha või pettumusega tseremoonia suhtes, taim töötas ja töötab ka praegu, kõik oli nii, nagu olema pidi. See viha ja pettumus on alati sees olnud, aga Jurema aitab kanaldada selle taasteadmisse, et see ei võiks nii olla. Et suures pildis on midagi mäda, et suhted ja ühiskond võiks teisiti olla kui ekspluatatsioon ja hierarhiad. Ka mu naine märkab, et ma ei ole sama zen, kui eelmiselt tseremoonialt naastes.

«Jah, teisiti on,» vastan talle. «Mul on hetkel tunne, et ma tean, mida noored naised tunnevad, et kogu maailm on nuss ja närune. Mingi feminismi vaib vist. Et see on ebaõiglane ja vangistav, et nii ei ole normaalne, nagu see hetkel on. Päris jube tunne.»

«Palju õnne,» ütleb ta naerma hakates.

Tagasi üles