MINA SUITSETASIN SIIN ⟩ Kui mujalt Tallinnas mahvi ei leia, siis Nõmmelt leiab alati

Kolmene seltskond teismelisi poisse istub juba paar tunnikest rahutult sõbra pool diivanil. Oodatakse vastuseid, toimumas on aardejaht, kus kulla ja karra asemel proovitakse leida paari getsi mahvi. Ühtäkki ilmub ühe asjaosalise telefoni ekraanile sõnumiteavitus krüpteeritud suhtluskanalist – see sisaldab kohtumispaiga aadressi ja teavet, et paar getsi mõnda 10/10 og hybrid killer strain'i ootab neid. Lisaks on võimalik osta ka valmisrullitud jointe, kuid neist poisid ei hooli. Krüpteeritud kanalis lepitakse kokku umbkaudne kohtumisaeg ning seltskonnal tõuseb vaikselt adrenaliin. Vajalikud vahendid seljakotti pakitult seatakse sammud lähima bussipeatuse poole, et sealt alustada oma mahvimatka – reisi vana hea Nõmme suunas.

Neil haruharvadel kordadel, kui Tallinnas tundub kanep otsas olevat, siis Nõmmelt leiab alati. Tegemist on maagilise kohaga ja seda mitte ainult sellepärast, et Nõmme nagu eraldi mikrokosmos on või lihtsalt kena, rahulik, roheline, misiganes linnaosa, vaid pigem seetõttu, et Nõmmel on mingi seaduspära tõttu hädasolijal alati võimalik leida endale ihaldatav kogus marihuaanat. Samas kaldub paljude kogemus Nõmmega just sinna kanti, et alati sinna mahvi võtma ei satuta, kuid viimane õlekõrs tuleb kuidagi ikka sealt. Võta nüüd näpust, kas mõni mandijumal saadab kõik hädalised sinna või ongi Nõmme oma keskkonnana niivõrd soosiv selliseks tegevuseks.

Barõõgasi seal jagub ja neid on tõesti igat sorti. On keskealisi, kogenenumaid-vanemaid poisse ja niisama mandiahve, kellele kupüüri loopida – valik on sinu. Küsimusele, miks see nii on, ei saa kunagi täiesti kindlat vastust anda. Kõige suurem mõjutaja, nagu kõigi teiste uimastiringkondade puhul, on sotsiaalne ja füüsiline keskkond – ju on see Nõmmel niivõrd soodne. Nõmme on kapseldunud linnaosa, kust tavaliselt kaugele ei minda, omaette linn linnas.

Võibolla ei ole noortel nagladel seal lihtsalt mitte midagi teha ning hakatakse savu suitsetama igavusest, kõik vajalik on tegelikkuses ikkagi käe-jala ulatuses olemas. Halba mõju Nõmmele avaldab ka sealne mikrorajoon Pääsküla. Pässa on nagu kodunt ära jooksnud naarikust vend, kellest Nõmme kunagi päriselt lahti ei saa. Nende vahe on sisuliselt ainult selles, et üks on alati paar sammu eespool, gentrifitseeritud ja päranduseks rohkem raha saanud. Mentaliteet on mõlemal ikkkagi sarnane – tiksuda ja tõugata rutiini mändide vahel. Nii Nõmmel kui ka Pässas on olemas rajoonimentaliteet, mis on tekkinud suuresti koolidevahelistest ning mikrorajoonide ja asumite vahelisest suhtlusest. Nõmmekas chillib Nõmmel, täpselt samamoodi nagu mõni Õika poiss chillib Õikal.

Aaretejahil olevad poisid on jõudnud sinna väiksesse keskklassi mulli, mida me Nõmmeks kutsume, täpsemini turu juures oleva Swedbanki sularahaautomaadi juurde. Sull käes suunduvad nad kokkulepitud kohtumispaika, mis asub umbes 300 meetri kaugusel olevas rongijaamas. Kohale jõudes pole seal mandiahvi aga märgata. Kõigi poiste peast käib korraks läbi «Türa!» ning siis otsitakse välja telefonid, et kontakti selle asukoha asjus pommida. Umbes veerand tundi tuiavad poisid niisama ringi ja toksivad pettumusest jalaga kive. Tegelikkuses on sääraste reiside puhul, ja teatud kontaktidega, suhtkoht tavaliseks protsessi osaks ootamine ja otsimine. Õnneks saabub mõne aja pärast juba uus teavitus uue asukohaga. Tuleb välja, et kontaktil läks kõht tühjaks ning poistel tuleb liikuda umbes kilomeeter Nõmme eramajade vahele tänavanurgale seisma ja ootama.

Asukohta jõudes veedavad poisid seal veel umbes 10 minutit, kuni kaugusest paistab nende suunas liikumas seltskond nooremas eas kohalikke kaake. Nõmmel on kusjuures see mitmekesi liikumine alati barõõgade seas väga teemas olnud, lisab mingit turvalisuse aspekti kõvasti juurde ikkagi. Üks poiss eraldub grupist ning lähenetakse üksteisele. Veits kõhe hakkab, kuna tegu on natuke põki välimusega vennasega, kuid tuleb ennast kokku võtta ja hakkama saada. Toimub kiire käte kokkulöömine ning poisid on lõpuks leidnud otsitud aarde ja keskkooliealine põkk, kellel kool ilmselt pooleli, on saanud raha. Kõik on õnnelikud. Poisse valdab rahulolu, lõpuks peale mitut tundi jamamist ja ringi tolgendamist on neil taskus hoolikalt pakendatud fooliumkuulike, mis on lubatud kogusest suure tõenäosusega vähemalt 0,2 grammi võrra väiksem, kuid sellele hetkel ei mõelda – lepitakse sellega, mis on.

Nõmme keskkond soosib mahvi rubiitamist. Linnaosas on niivõrd palju eraldi metsatukkasid ja väiksemaid-suuremaid parke käe-jala ulatuses olemas, et see on mingis mõttes nagu taevas. Seal elades on sul koduuksest välja astudes viie kuni kümne minuti raadiuses vähemalt kaks spot'i, kuhu rubiitama minna, ning sita ilma korral kuskil ka katusealune leida. Samas on paljudel Nõmme eramajadel ka suuremad aiad, kus vajadusel saab asja ära aetud. Leiab nii suuremaid metsasid nagu näiteks Nõmme ja Sütiste mets või Glehni park ja Hiiu staadion, kuid ka väiksemaid parke nagu Vabaduse või Jannseni park. Nõmme on rahulik, kuniks sa püsid Vabaduse puiesteest või Pärnu maanteest eemal. Niivõrd rahulik, et kedagi ilmselt väga ei truki ka, mida sa teed, kui sa just kõvasti laaberdama ei hakka.

Nõmme on oma ülesehituselt nagu ruudustik – kujuta ette NYC'd, kus on vahepeal natuke käänulisemad tänavad ja vanad puitmajad. Sealt jookseb keskelt läbi suur ja võimas Vabaduse puiestee, kus nii paremal kui vasakul pool jooksevad pikad tänavad, mis moodustavad ruudustiku, kus on võimatu ära eksida.

Peale mahvi kättesaamist mõtlevad poisid, kuhu edasi suunduda. Tekib arutelu, mis võib mõne välisvaatleja jaoks, kes pole varem sellises olukorras olnud, tunduda veidi tuline. Välja käiakse mitmeid erinevaid variante, mida linnaosas ka jagub: Ravila park, PERHi Hiiu kompleksi taga olev surnukuuri laadne maja, Sõbra spordihoone garaažid või vana hea Sütiste ja Nõmme mets. Igal kohal omad plussid ja miinused, kuid arvestades poiste endi asukohta ning ka ilmastikuolusid, otsustatakse algselt Ravila pargi kasuks. Lonkimine mööda Nõmme sirgeid tänavaid algab uuesti. Möödub umbes kümme minutit, kuni poisid jõuavadki esimesse väiksemasse parki. Kohapeal selgub, et seal on juba teinegi seltskond sama tegevust harrastamas, kuid kuna park on piisavalt suur ning ruumi jagub kõigile, siis valitakse teine pink, kuhu persetama minna. Automaatselt käivitub järgmine osa protsessist – jointi kruttimine.

Jointi kruttimine on ilmselt üks kõige levinumaid rituaalseid tegevusi erinevates kanepisuitsetajate ringkondades. Erinevates vanustes suhtutakse sellesse erinevalt, kuid keskendume siinkohal keskkooliealistele. Algab järgmine tuline arutelu selle üle, kellel lastakse bobik meisterdada, kellel kurikas valmis kruttida ning kes kui palju peale paneb. Rullimine võtab võibolla mitte kõige kogenumatel poistel umbes viis minutit ning aastatega see aeg kukub kindlalt märkimisväärselt.

Kui poisid juba pool tunnikest pargis asjatanud on, suundub järsku nende poole kolmas seltskond, kes käib välja idee koos «ämbrit» teha. [«Ämbri» ehk gravity bong'i kohta võib lugeda yhest eelnevast ypsiloni artiklist – toim.] Toimub suhtlemine, uute kontaktide loomine. Jalutatakse umbes 50 meetrit eemale ühe kuusepuu alla, mille taga on kohalikel poistel juba ettevalmistatud ühiskasutatav gravity bong, mida kõik koos nüüd sikutama hakatakse. Ämber tehtud, lahkuvad poisid pargist, kõik on suhtkoht umbes ning suund võetakse Valdeku Selveri poole.

Siinkohal soovin lisada, et Valdeku Selver on pilves peaga üks kõige idiootsema ülesehitusega toidupoode Tallinnas. Täiesti kindlalt eksid ära, aga vähemalt leiad hamba alla midagi.

Edasi võtavad lõbusas tujus poisid suuna bussiga Hiiu poole. Esimene koht, kuhu plaanitakse minna soosiva ilma tõttu, on PERHi Hiiu kompleksi taga asuv vana mahajäetud surnukuur. Kangialusest läbi jalutades jõuad sa ühte suviti suhtkoht mõnusasse spot'i, pimedamal ajal võib seal aga päris kõhe hakata. Haigla kõrval olev põhimõtteliselt tühi plats, kus saab elektrimaja ääres istuda ning ühte kangi all asuvat EK53-e piece'i vaadata. Kõrval on hooldekodu ja mahajäetud surnukuur. Liikumist seal eriti palju ei ole, mingis mõttes on tegu Sütiste metsa ja Ravila pargi kõrval hidden treasure'iga, kuhu jõuavad vaid kohalikud spetsialistid.

EK53 teos Foto: Erakogu

Samas, kui liikuda natuke haigla juurest edasi, on võimalik jõuda ilmselt ühte Tallinna kõige sürrimasse spot'i: Sõbra spordihoone juurde. Sõbra spordihoone juures segunevad kolm eri kontingenti, kes seda kanti külastavad: autopeded, niisama tervisesportlased ja mandiahvid. Eriti ehtsa nõukaaegse spordihoone kõrval on kaks pikka rivi garaaže, millele saab nii katusele ronida kui ka niisama kõrval asjatada.

Mõni välisvaatleja väidaks, et peale viimast jointi on poistekamp juba padupilves, ning kuna enamus 10/10 og hybrid killer strain'i on otsa lõppemas, jõutakse kollektiivsele otsusele saata iga roju oma koju. Päev on edukalt sisustatud ning aeg on minna tagasi koduste tegemiste juurde. See ei ole küll kellelegi teada, kas nendega päriselt tegeldi, aga lubadusi saab ju lõpmatuseni loopida.

Tegelikkuses on lood nii, et enamus Nõmmest on mahvisuitsetajate jaoks nagu no man's land, kuhu seadusesilm üldjuhul ei näe. Äkki parem ongi. Kindlasti on see linnaosa korravalvurite radaril olemas, kuid noh, eriti aktiivset kontrolli seal ausalt öeldes märgata ikka ei ole – ja kas peakski?

 

Nõmmest räägib kogenud suitsetaja

Jaa, Nõmme on imelikult mahvirikas keskkond. Vähemalt eestlase jaoks. Oma staažika smogekarjääri jooksul olen tihti sattunud Nõmmele, rohkem kui näiteks paneelrajoonidesse. Ning minu silmis on põhjuseks rahvus ja raha. Paneelrajoonides on enamasti venerahvusest barõõgad, kelle käest saavad loomulikult ka eestlased mahvi, ent tihtilugu on häirivaks põhjuseks keelebarjäär. Lahenduseks on polovernikust klassivend või sõber või siis ise toorelt ja vigaselt võõrkeelt purssida. Keelekümblus naturaalses kastmes, mille tulemusena on mu vene keel rohkem tänava-tsooni žargooni kastmes kui põhikooli sõnavara sisaldav.

Nõmmel seevastu on pigem eesti keelt kõnelevad isikud ja seetõttu ei pea hakkama telos kokutades mingeid imelikke sõnu dešifreerima. Siia juurde tuleb lisada raha ja võimalused: paneelrajoonide eestlased on samasugused rotid nagu seal elavad venkud ja neil ei ole tihtilugu mingisugust võimekust endale kümps kuskilt leida ning seda lükkama asuda. Venelastel seevastu on kontaktid, et kasvõi laenuga äri püsti panna. Nõmmekatel tundub olevat finantsilist likviidsust, et juba varakult hustle'ima asuda. Või siis on perekondlik äriline vaist juba eos neile kaasa sündinud, sellepärast nad ju eramajadega linnaosas elavadki? Tegelikult ei ole Nõmme ainuke mahvirikas piirkond, «seda» leidub ka muudes keskklassi ja rikkamates kohtades nagu Kakumäe, Viimsi ja muu.

Suuremat sorti probleem on aga kontaktid ehk kuidas illegaalses äris ellu jääda. Mulle tuleb koheselt meelde üks noorpõlve diiler Nõmmel, kellega sai mõned korrad kohtutud. Tüüp oli lahe ja lahke, andis kotist silma järgi getse ja noh, eks silmaga sai ikka suuremalt mõõdetud kui kellaga. Üks hetk pani ta aga putka kinni või noh, pandi tema eest. Ta oli mingite tüüpidega kokku saanud ja need võtsid talt koti lihtsalt ära. Paneelide vahel hustle'ivatel barõõgadel on selliste olukordade tarbeks katus olemas, aga too tüüp oli el solo lobo, üksik entrepreneur Nõmmel. Suurem kasu, rohkem iseseisvust ja autonoomsust, aga siis peavad endal ruskad suured olema, sest kelle juurde sa probleemide puhul pöördud, menti vä? Enivei, eks need kohalikud teavad tühjaks tõstmisi paremini ja hoiame pöialt üleüldise finantsilise likviidsuse edenemiseks kõigis Tallinna linnaosades.