Hoiatus!

Tumeturism, tuntud ka kui must turism või leinaturism, viitab praktikale reisida kohtadesse, mis on seotud surma, kannatuste ja tragöödiaga. Näiteks Tšornobõli tuumaelektrijaama ja Auschwitzi koonduslaagrit võib pidada sellise nähtuse ühtedeks peamisteks atraktsioonideks. Meile meeldib käia uudistamas kohtades, kus on mingi hullemat sorti kasjakk toimunud, inimesed surnud või õnnetus juhtunud. Meile meeldib õudus, külmavärinad ja tibunahk, südamepekslemine, see väike tunne kuklas, et jess, ma olen elus, ma kogen midagi. Käisime fotograafi ja paari Ypsiloni autoriga Astangu tunnelites kodukootud tumeturismi kogemas.

Astangu tunnellaod on kohalike magalaelanike teadvuses alati olnud ning nii mõnigi on neisse, või vähemalt nende juurde, ekslema sattunud. Pean tunnistama, et Väike-Õismäel üleskasvanud tatikana ei käinud ma kordagi neis tunnelites sees – sõpradega hängisime hoopiski klindi peal asuvates ringikujulistes masuudimahutites ja kujutasime ette, kuidas me oma tulevase post-grunge-nu-metal bändiga selles videoid teeme.

Tunnelite juurde pääsemine on suhteliselt lihtne. Ühistranspordiga saab Kesklinnast number 24 bussiga sõita otse Rehe peatusesse, mis asub Hõbemetsa uuselamurajoonis, ja sealt on I tunneli juurde ligemale kilomeeter jalutamist. Tee peale jääb Nõukogude ajal ehitatud laohooneid, neist üks on huvitav seda ümbritsevate viie meetriste muldvallide tõttu, mis peaksid ideeliselt seda vist rünnaku puhul kaitsma. Lõbusa faktina võin lisada, et tolle sama laohoone juures nägi üks kutt helendavat-lendavat olendit, mida Paranormaalse Õismäe artiklisarja raames Oma Jopeks hakkasime kutsuma.

Oma Jope levikuala Foto: Andre Taal

Sellest ehitisest vaid sadakond meetrit eemal asub I tunneli sissekäik, mille kohale on keegi kurjakuulutavalt «HELL» spreivärviga kirjutanud. Hingame kolleegidega viimase karge metsaõhu sõõmu ja siseneme kottpimedasse tunnelisse. Õhk tunnelis on mitu-mitu kraadi soojem kui väljas, suvel seevastu palju külmem kui metsas, ja talvel on siia seetõttu isegi mõnusam tulla. Ent koheselt saame aru, et meie toodud valgusallikad – nelja telefoni taskulambid, üks nõrgemat sorti LED-latern ja fotoaparaadi lamp – on ebapiisavad, et tunnelites toimunut täpselt nägemismeelde talletada. Tähendab, saab hakkama ja näeb, aga kogu seinu katva sigri-migri vaatamiseks soovitan juba eos kaasa haarata mitu korralikku taskulampi.

Astangu tunneleid hakati ehitama 1917. aastal, kui Venemaa keisririigil olid veel grandioossed plaanid Soome lahe kaitsmiseks. Osana Peeter Suure merekindluse ja sadama projektist oli tüüpidel plaan teha siia Astangu klindinõlva – seda kohta teatakse ka kui Kadaka küla või Mäeküla klinti – tunnellaod. Esialgne idee oli teha 39 U-kujulist tunnelit, mis ulatuksid praegusest asukohast kuni Harku järve tagusesse kanti Paldiski maantee Rannamõisa tee vahelise alal. Kahekohalisest numbrist sai aga üsna pea ühekohaline ehk siis plaaniti teha kuus tunnelladu. Valmis sai neist kuuest enamvähem neli (Juske blogi sõnutsi neli ja Wikipedia andmeil kaks) ja kahe puhul tehti ettevalmistustöid. Kõndides esimesi meetreid alles I tunnelis, olen ma isegi veits õnnelik, et neid nii vähe on.

Astangu tunnelite kaart Foto: Steven Vihalem / openstreetmap.org

Miks nendesse tunnelitesse tuiama minna? Esiteks on see loomulikult põnev. Igasugune maa-alune tunnel on max-excitement, sest sisened ebainimlikku ktoonilisse dimensiooni. Lisame siia kerge- või raskekujulise klaustrofoobia, võimaliku varisemisohu, totaalse pimeduse ja ega tegelt rohkemat ei olegi tarvis, et südame veits kiiremalt põksuma saada. Teiseks on loomulikult ajaloohuvi. Võid tulla vaatama seda kui eepilist ebaõnnestumist – ehitati tunnelid kuradima klinti, mõnda aega hoiti paari pommi ja mürsku siin ning siis seisis terve Esimese Wabariigi kasutuseta. Nõukogude ajal kasutati ala sõjalistel eesmärkidel, aga üleüldiselt asuti tegema midagi mõttetut, et sada aastat hiljem saaksid mingid kulturnikud siin artikli jaoks jalutamas käia. Aga jah, ajaloohuviline arhitekt saab siin vaadata eelmise sajandi alguse võlvide ehitamise tehnikaid ja muud.

Kolmandaks põhjuseks, ja isiklikult lemmikuks, on tunnelitesse kogunenud kultuurikihiga tutvumine. Inimtegevuse jälgi näeb nii igasuguse rämpsu näol maas vedelemas kui ka tunnelite seintel abstraktse ühisloomekunstina ilutsemas. I tunneli seinu kattev tänavakunst on pigem puberteetikute jääknähud kui rafineeritud variant – minu teooria on, et inimasustusele kõige lähem tunnel kutsub igasuguseid tegelinskeid siia ennast välja elama. Selle tulemust võib näha allolevast I tunneli pildialbumist.

Seintele on kirjutatud esmapilgul täiesti suvalisi sõnu, numbreid ja nimesid; enda või sõbra Instagrami kontode nimesid; enda või sõbra naivistlikus stiilis genitaale; labiilseid teadaandeid «MA VIHKAN RALF JA NEEGER JUUT» või siis juba elutarku sõnumeid nagu «Igast puust saab kord kännu». Eriti friikilt mõjuvad sõnad «Väljapääs» ja «Sissepääs» väikeste orvade kohal, justkui teadaanded tunnelites pesitsevatele gnoomidele. Või siis sõnum «don’t look up» – ma reaalselt ei vaadanud üles ja kõndisin edasi. Tunneli seintelt leiab ka naljakaid sõnaühendeid: «WHORE’S UNITE», «DREAM BIG | FART LOUD» ja «POKU PORNO», ning mõtlemapanevaid lauseid: «You spin round like a record», «CHERNOBYL | MAN MADE HELL» ja «Trust the light».

Me usaldame valgust, mis tunneli lõpus paistab, ja jõuame peale 200 meetrit aerosoolkirevat rännakut taas maapinnale. Haabersti linnaosas ei ole eriti palju räppareid ja ka räpivideosid on siin vaid paar filmitud. Peale I tunnelit edasiliikudes jõuame me II tunneli sissepääsu juurde ja Eesti hiphop-kultuuriga sina peal olijad tunnevad kindlasti ära selle klindinõlvaku, millel on veel vaevu näha kustuvat gräffi-pommi.

Just selle tunneli sissepääsu juurde jõuavad Hanf Kungi nimelise vokaalgrupi liikmed Azma ja Seaduskuulekus videos «Plekksüda», mida soovitaks Astangule seiklema minejatel kindlasti eelnevalt järele vaadata. Vokaalgrupi üks liikmetest asub videos mingit suvalist sitaseent järama ja teine kakleb millegipärast MUPOga. Normaalne. Naljaka faktina võib siinkohal lisada, et kumbki ei ole Haaberstist pärit, aga Seaduskuulekus on Pässa kandist ehk siis tunnelitest kiviviske kaugusel.

Hanf Kungi koobas Foto: Andre Taal

II tunnel on avatud suudmega, sinna on vett kogunenud ja seetõttu ei saa me seda avastama minna. III tunneli juurde viiva tee ääres on üks vanem majavare, kuhu võib tänavakunstist huvitunu sisse piigata, sest sealt leiab päris huvitavaid taieseid ühelt Väike-Õismäe graffomaniakilt. Ent aeg on raha ja ma tahan kindlasti jõuda ka III tunnelisse, seetõttu paneme kolleegidega vähemalt 10 kraadi külmemaks muutunud metsas edasi.

II tunneli suue Foto: Andre Taal

Tee peal jagan kolleegidele oma keskkonnaalaseid teadmisi ja soovitan kodus piima juua, sest 2006. aastal Eesti Geoloogiakeskuse tehtud «Astangu maa-ala keskkonnareostuse uuringu» aruanne teatab, et pinnaseõhus on radooni sisaldus kohati jube kõrge ja «…ületab Eestis kehtestatud piiranguteta ehitustegevuseks lubatud piirväärtuse (50 kBq/m3) kuni 10 korda 81% vaatluspunktidest.»

III tunnel on esiti peidus – selle ees olev sammaldunud kaitserajatis sulandub klindiseina – ent tähelepanelikum avastaja leiab selle kindlasti üles. Sisenemisel näeb I tunnelile sarnast aerosoolvärvide sigri-migrit ning koheselt hakkavad silma ka naljakad sõnapaarid ja lausekatkendid. Näiteks on eesruumis seinale kirjutatud «MA EI ANNA ALLA», mis mõjub üheaegselt nii rusuvalt kui ka julgustavalt, et siseneda uksest, mille kohal on kirjas «DUNGEN». Musulmannina on alati tore näha ka ühe tala peale kraabitud sõnu «ALLAHU AKBAR». Tunneli algus on täielik puder ja kapsad, kõrvuti seisavad sõnad «JUNGLE» ja «KILL THEM ALL», vastasseinal on kirjas «JESUS WAS NEVER THE KING» ja «SUICIDE IS THE 2ND OPTION».

Teismeline minus itsitab, nähes kriipsujukude seksistseene ja kõrvalolevaid kirju «ANAL SEX | MA SAIS PERSE» ja «TAHAN SEKSI». Irvitan ka selle peale, et keegi on pidanud vajalikuks kirjutada ühe gräffi-pommi peale sõna «MUNAND». Lampi on seinal ka «iha.ee» reklaam, sõna «LIIM» ning ideeliselt väga huvitavad karakterinimed «AJU GOBLIN | SEWER MOUSE». Enim paneb aga muigama USA lipuga luukere, kes istub tangis ja seinale on kirjutatud mõttetera: «Nõukogude ajal oli siin palju parem.»

Samas on tunda, et III tunnelisse jõuavad juba veidike elukogenumad kunstnikud ja mõtlejad. Kui I tunnelis on selline punk-vandalism vybz, värviline ja toores, siis siin on palju rohkem kolpasid ja tumedam tunne. Ka teoste kvaliteet näitab, et siia ei tuldud lihtsalt nalja tegema, vaid tüüpidel on tõsi taga oma sõnumi ja kunsti edastamisel. Osalt võiks kolpasid ja kitsesarvedega tegelasi seinamaalingutel lahterdada satanistliku kunsti alla, aga samas on ühe kolba juurde kirjutatud vene keeles «Võta maha oma käerauad, võta vastu antud vabadus» ja see suunab mind pigem poliitilise anarhismi radadele. Õnneks on üsna pea mu vaateväljas lause «YEAH I SHIT IN THE URINAL» ja maailm muutub taas normaalseks ehk naeruväärseks.

III tunnelis asub selle turismiobjekti üks kõige kvaliteetseimaid tänavakunsti taieseid. Kui enamasti astub tänavakunst galeriikunstiga võitlusesse ligipääsetavuse tandril – erinevalt akrediteeritud kunstist on tänavakunst tasuta, kergemini nähtav ning kõigile nautimiseks –, siis antud juhul Seljo crew liige 126 läks teist teed pidi ja peitis oma taiese siia tunnelitesse üksikutele julgetele vaatamiseks. Pimedas tunnelis jalutades ilmub ühel hetkel vaatevälja krabi-sarnane monstrum. Sõrad püsti tundub ta justkui pimedas nurgas elutsev elajas, kes ootab siia eksinud rändureid. Soovitan kõigil tänavakunstist huvitunutel siin korra käia ja üles otsida, see Easter egg on seda väärt. Uurisin ka autorilt, et kuidas oli sellises keskkonnas tööd teha, ja ta vastas: «Väga sürr kogemus oli joonistada seal mitu tundi, pea käis ringi ja suunataju oli kadund.»

Me veedame kummaski tunnelis ligemale kolmkümmend minutit ja juba selle aja peale hakkab taju kaduma. On vaid üks suur soolikas, mida pidi maa all edasi liikuda. 126 veetis seal kolm tundi ning ma ei suuda ette kujutada, kui imelik võis seal selle aja peale olla. Küsisin ka kolleegidelt Triinult ja Kasparilt, et mis tunne oli nendes tunnelites, ja sain järgnevad vastused:

«Alguses oli hirmus, sest tean, et mul on korralik klaustrofoobia, aga mulle meeldib end proovile panna ikkagi. Nii kaua, kuni kuskilt otsast valgus paistis, oli ok, aga kui sinna käänaku juurde jõuda, kus kummaltki poolt enam ei paista valgust, läks mul samm kohe kiiremaks ja kerge ärevus tuli sisse (nagu iga kord liftideski). Aga selline hea harjutuse tunne oli, sest teadsin, et see on U-kujuline – huviga ootasin, et kui suur see U on. Uuesti minna oleks kindlasti turvalisem, sest pikkus on nüüd hoomatavam ilmselt... Ja see polnud üldse oma olemuselt nii sünge, kui maa-aluse kohta võiks arvata. Apokalüptiline turvatunne.»

                                                                                          - Triin

«Tunnelis sees oli selline teise õhu tunne või nagu, et see on pikalt seisnud. Kohati kadus mul isegi mitu korda see suunataju ära ja tasakaaluga oli ka kuidagi veider millegipärast. Peas oli nagu selline paks tunne või nagu mingi kiht oleks ette lükatud ja selline uimane. Aga samas und peale ei visand. Kopsudel oli raskem hingata, tunnelites oli kindlalt tunda sellist rõsket õhku, mida sealt ootaks.

                                                                                       - Kaspar

Ekskursiooni lõppeks võib tõdeda, et me oleme neljakesi väsinud, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kõik see maa-alune kõmpimine võtab läbi, kopsud tahavad värsket õhku ning meel naudib lumist metsa tahmase, räpase, pimedusse läpanud tunneli asemel. Astangu tunnelladude näol ei ole tegemist klassikalise tumeturismiobjektiga: siin ei ole mingit massihauda, mõni üksik laip on metsast leitud, aga ei midagi suurt; siin ei ole suurt õnnetust olnud, millega külastajaid terroriseerida. Ent siiski kuulutaks ma Astangu tunnelid tumeturismi valdkonda, sest nendes käik on rõhuv ja meelt kurnav. Siin on toimunud teadmata tragöödia, need seinad on täis noorte inimeste tumedaid emotsioone, maailmavalu, mis võib vahel väljenduda hoopiski koomilisemalt, kui me eeldaks. Ühel tunneli seinal on kirjas «Ive cried here» – on see päriselt või soovilt; nuttis too inimene siin või lihtsalt pihustas emotsiooni aerosoolpurgist seinale? On see manipulatsioon, enesehaletsus või tähelepanuvajadus?

Pigem kaldun mõtlema, et siin ongi see, mida Triin nimetab «apokalüptiliseks turvatundeks» – see on nii sünge ja rõve koht, et siin on okei olla nii, kuidas tahad, olla terve või katki, olla õnnelik või õnnetu, vahet ei ole, sest miks peaks 200-meetrises maaaluses tunnelis miski lugema. Ja kõike seda võib seinte peale välja elada, sest siin käivad vaid sinusarnased hullunud ning nagunii variseb see kõik ükspäev kokku. Kas me Ypsiloni omadega lähme tagasi? Jaa, kindlasti, fotograaf Andrel on ideed uute piltide tegemiseks ja ma ostsin just 400-luumenise taskulambi ning tahaks seda katsetada. Kuskilt võiks ka mingid dosi-radiomeetrid ja radooni detektorid leida ning tunneleid nendega skännida. Üks hull idee on veel, et sebiks kuskilt UV lambi ja käiks sellega seal, aga ma kardan, et ma ise ei taha näha, kus ja milliseid kehavedelike siin leidub.

Lõppu sobib hästi mõttetera III tunneli väljapääsu lähedalt, näitab, miks võiks lugeja ise seda kohta tsekkama minna:

«ÄRGE USALDAGE KOHALIKKE! KUI USALTATE MINGE PERSE!»