MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL Y-FILES SPECIAL VI ⟩ Radioaktiivse Astangu helendav kuju ehk «Oma Jope» ja Õismäe ufode koondkaart

Vahel on nii, et kirjutad päeva-paariga loo valmis – mõte, data, narratiiv, kõik on juba olemas ning vaja on vaid purki pista. Vahel on nii, et asi võtab aega – on idee, soov, aga see võtab oma aja, et marineeruda. Paranormaalse Õismäega on just viimane olukord, see on võtnud enam kui aasta. Ja see on olnud väga nauditav rännak, trip mööda anomaaliaid, inimesi, lugusid, faile, näha seda formuleerumas looks, ja samas jäämas selleks, millest lugu ise räägib – anomaaliaks.

Peale Veskimetsas kondamist tahaks jubedalt Õikale jõuda ja eelmises osas Igor Volke kirjeldatud Õika-Astangu-Nõmme-Harku nurgeline anomaaliate koridor annab selleks lootust. Ent Volke saatis mulle enne kohtumist kaheksa anomaalse keskkonnanähtuse kirjeldust – neist neljaga oleme juba tuttavad – ja neid analüüsides ning kaardile paigutades selgub, et peame Veskimetsast hoopiski Muraste kanti minema:

2018. aasta ufo-vaatlus Murastes [UFO – 3N]

E. teade 2021. aastal peale temaga kohtumist Tabasalus:

Püüan teile kirjutada vaatlusest, mis toimus aastal 2018. Sõitsin hommikul tööle koos pojaga, keda pidin möödaminnes kooli viima. See toimus 20. jaanuaril kella 07.35 paiku. Väljas oli pime ja taevas vahelduva pilvisusega. Korraga nägime, kuidas Muraste kohal tuli pilvest välja kolmnurkne objekt, millel oli neli suurt kollast valgustit või midagi taolist. Need kollased valgused asusid objekti nurkades ja neljas valgus oli objekti keskel ja vilkus aeglaselt. Kõik valgustid olid ühesuurused. Kuna objekt oli umbes 300 meetri kõrgusel või enam, siis nende kollaste tulede läbimõõt võis olla umbes 10 m ja objekt ise umbes 100-meetrise küljega. Objekt liikus hääletult, võrreldes lennukiga, mille müra kostuks autosse nii madalalt lennates. Ta liikus mere poolt mandri suunas ja oli vaadeldav 30-40 sekundit. Põhitähelepanu tõmbas endale objekti suurus ja need erilised valgusallikad. Lisan ka vaatluskoha kaardi ja objekti joonise.

Kaardikogus «Eesti Anomaalsed Keskkonnanähtused» on välja toodud viit erinevat tüüpi anomaalset nähtust ning tundmatud kolmnurksed lendavad objektid on teistest ufodest eraldi välja toodud – tundub, et juhtumeid on selliseks eristamiseks piisavalt palju.

Kolmnurkne UFO Pääsküla kohal. «Täiendatud UFOpäevikud» Volke, Igor. 2007. Lk. 426. Tallinn: Pilgrim Foto: Steven Vihalem

Üks eraldi anomaalia vorm on energofoor ning 14 aastat enne seda kolmnurkset ufot näeb L. nimeline naisterahvas Harkus hõõguvaid metallposte:

Energofoor Harkus

2004. aasta oktoobris kohtusin Liisaga (30), kes rääkis mulle oma kogemusest 13. oktoobri õhtul kella 17-18 paiku. Liisa rääkis, et koos emaga kohvilauas vaatlesid nad koduaknast lääne suunas helendavat põllupealset. Kuldpunaselt särasid ka eemalolevad lepaladvad. Kuna vaatepilt oli sedavõrd võluv, meelitas see teda õue uudistama. Õues avanes talle vapustav vaatepilt. Eemal umbes paarisaja meetri kaugusel kulgeva kõrgepingeliini kaks lähimat metallposti hõõgusid või lõõmasid kummalises «tules». Leenale tekkis mulje lõõmavast Eiffeli tornist. Hõõgus oli intensiivne punakas-kollane ja valgustas kaugele ümbritsevat maastikku. Mõni nädal hiljem kohtusin Põhja kõrgepingevõrkude tehnika-ala esindajatega, kes ei osanud nähtust millegagi seletada ja ütlesid, et nende telemeetria ja seireseadmed ei ole mingeid häireid tuvastanud ega teateid edastanud.

Paljude keskkonna-anomaaliate ja ufonähtuste seos elektri ülekande- ja jaotussüsteemidega on silmatorkav ja vääriks edasist süvendatud uuringut.

Kaks erinevat keskkonna anomaaliat liikudes Õismäele loode/ida poolt ning lennutrajektoori peal haarame kaasa ka teise energofoori, hõõguvate metallpostide asemel valguskera Harku järve taguse metsa kohalt:

Harku järve valguskera, 198? [EF]

Kirjutab R.K.: «Nähes teie artiklit Alkeemias, tuli meelde üks vana valgusnähtus. Aastat ei mäleta, aga see oli ilmselt 80-ndate lõpus juuni keskel kell 1:00 öösel. Nähtusel oli kolm tunnistajat. Elasin tookord Õismäel Hiina müüris. Vaatasime aknast välja ja nägime Harku järve taga metsa kohal ümmargust sädelevat oranži kera. Taevas oli veel valge, aga päike oli juba loojunud. Kera sädeles üle kogu oma pinna ja püsis paigal. Nähtuse kestvust ei taibanud keegi vaadata, aga tunde järgi võis olla 3–5 minutit. Kummaline oli ka see, et ta ei liikunud kuhugi, aga lõpuks hajus lihtsalt vaikselt ära. Sädelevaid kohti jäi aina vähemaks, samas sädelevad kohad ei tuhmunud, vaid kadusid lihtsalt.»

Volke edastatud juhtumitele täiendavalt leidsin juba eelnevalt Para-webi foorumist Harku järve kohal märgatud anomaalse nähtuse kirjelduse:

2004. aasta septembris elasin Õismäe üürikas 12. korrusel, toa aknad olid suunaga Harku järve poole ja nägin ühel õhtul ovaalset kahvatuvalget objekti, mis tuli järve poolt ja lendas Mustamäe poole. Obekt lendas nii kõrgel kui allpool 12. korrust ja ülevalpool tänavavalgustuslampe. [1]

Ma ei tea täpselt, kus see inimene tollal elas, ja seega läheb vaatleja asukoht kaardil Õismäe tiigi keskpunkti. Aga 12. korrus viitab tornmajale ja too kirjeldus paneb anomaalia liikuma Murastest-Harkust-Harku järvest ühikate suunas, sinna, kus ma nägin Kullerkupu tornmaja 13. korruselt «kolme päikest». Ja ühikatest edasi toimub viimane Volke saadetud kirjeldustest, mis viib meid juba Õika-Astangu-Nõmme koridori, ühikatest vaid kiviviske kaugusel Leivatehase kandis nägi üks naisterahvas silindrikujulist objekti:

Õismäe ufo, 2017 [UFO]

K.J. (ca 50-aastane) jalutas mõni aasta tagasi Õismäel Mustamäe suunas koeraga. Oli õhtune aeg, sügis vist. Korraga märkas Leivatehase suunas Mustamäe katlamaja korstna kohal väga imelikku sigareti või pliiatsi kujulist nagu vikerkaarevärvides objekti. Ta ütles, et objekt oli väga värviline. Eriti torkasid silma punane, roheline, kollane. Väitis, et oli objektist 200–300 m kaugusel. Eriti eriliseks ja põnevaks tegi vaatluse asjaolu, et objekt liikus aeglaselt korstna kohal, siis tuli madalamale, nagu tiirutades ümber korstna territooriumi kohal ning siis tõusis jälle kõrgemale. Pöördus mõne aja pärast koeraga tagasi, kui objekt jäi temast maha endise koha peale, jättes mulje, nagu otsiks midagi.

Käesolevat lugu kirjutades tuleb lausa iganädalaselt uut infot ning mõned päevad tagasi sain ühendust juba «Paranormaalse Õismäe vol II» mainitud helendavat kuju näinud isikuga: tuleb välja, et sõbra mainitud sõber, kes noore kutina Astangu metsas helendavat kuju nägi, on meie ühine sõber K. Tõmban talle ühel õhtul traati ning kirjeldatu on üheaegselt kummaline, koomiline ja tsipake isegi õudu tekitav.

Nimelt oli ta 2007. aasta kanti väikse tatina koos sõpradega Astangu metsas jauranud. Tuiasid ringi, kuni jõudsid ühe moonalao angaari juurde ning ühtäkki ilmus nende vaatevälja helendav kuju, mis hakkas poiste suunas hõljuma. Helendava kuju muutis eriti kummaliseks asjaolu, et sel puudusid jalad, oli vaid helendav jope, inimese mõõtu ülakeha. Poisid lippasid eest ära, aga kuju liikus endiselt neile järele. Üks hetk olid nad isegi ühte sõpra veits tögades künkalt alla «jope» suunas lükanud. Lugu lõppes aga sellega, et nad lihtsalt jooksid hõljuva «jope» eest ära. Probleemiks on juhtumi puhul see, et «jopet» näinud K. sõnutsi uuris ta ühelt kohalolnud sõbralt selle olukorra kohta ja too ei mäleta, et see üldse juhtunudki oleks – K. seevastu mäletab kõike väga hästi ja ei tea, kas sõber lihtsalt ei mäleta või on tal endal mingi valemälestus juhtunust. Kohal oli veel kaks sõpra, kes võiksid juhtumit kinnitada või ümber lükata, aga nendega ei ole K. hetkel ühendust saanud. Nimetan tegelase mitte Õika Slendermaniks, vaid «Astangu Oma Jopeks» ja lisan selle juhtumi kindlasti kaardile, sest anomaalia on ta mõlemal juhul, nii psühhosomaatilise keskkonnanähtusena kui ka valemälestusena.

Enne kui me hakkame neid ja eelnevates osades mainitud anomaalseid keskkonnanähtusi kaardile paigutama, oleks paslik meenutada, et ka paljud juba eelnevalt mainitud juhtumid on aset leidnud selle koridori alguses või äärealadel. Samas ei tasu etteruttavalt midagi eeldada või mõelda, loetleme juhtumid ja paigutame need kaardile:

8) 2018 (20. jaanuar) – kolmnurkse lendava objekti vaatlus Murastes;

9) 2004 (13. oktoober) – hõõguvate metallpostide (energofoori) vaatlus Harkus;

10) 1989? (juuni keskpaik) – oranži valguskera (energofoori) vaatlus Harku järve taguse metsa kohal;

11) 2004 (september) – kahvatuvalge ovaale objekt vaatlus Harku järve kohal (para-web);

12) 2017 (sügis) – tundmatu lendava objekti vaatlus Mustamäe katlamaja kohal;

13) 1993/4 (suvi) – doppelgängeri kohtamine Järveotsa kooli ees (täpsem kirjeldus vol I);

14) 1999/2000 – helendava kuju vaatlus Meelespeas (täpsem kirjeldus vol II);

15) 2007 – helendav kuju Astangu metsas moonalao angaari juures (täpsem kirjeldus siin ja vol II);

16) 1993-2013 – erinevate anomaalsete ja paranormaalsete nähtuste nagu kummituse/tondi/varjuolendi/poltergeisti kohtamine ja kogemine Hiina müüris (täpsem kirjeldus vol II);

17) 2011/2012 – kummituse/tondi/varjuolendi kohtamine Kadaka autobussijaamas (täpsem kirjeldus vol II);

18) 1995 (13. aprill) – psühhosomaatiline nähtus tulnukate kohtamise näol Harku järve äärses parklas ja koduparaadna liftis (täpsem kirjeldus vol III);

19) 1984 (17/19. aprill) – psühhosomaatiline nähtus «lendava aju» kohtamise näol Nurmenuku korteris (täpsem kirjeldus vol IV).

Anomaaliate kaart nr. 3 Foto: Steven Vihalem

Mida see kaart meile annab, mida me võiksime sellest järeldada? Ideeliselt on kõik see anomaaliate värk täielik kaos: anomaaliad on täiesti erinevad, alates «lendavast ajust» ja lõpetades silindrikujulise lendava objektiga; minu seatud numbriline järjestus ei vasta reaalsele ajale, vaid teksti sisesele ilmumisele, kuid ajaliselt hüppavad nad välja samuti väga erinevates kohtades ja ei klasterdu; anomaaliad liiguvad (kui nad ei ole just psühhosomaatilised ehk tulnukad, poltergeistid või tondid) kaootiliselt igasse ilmakaarde, keerutavad kohapeal või haihtuvad. Lihtsustatult võiks öelda, et anomaalia käitub anomaalselt. Aga midagi kripeldab, mõned asjad on arusaamatud.

Esiteks häirib mind see, kuidas kõik juhtumid kogunevad Väike-Õismäe asumi ida-lõuna-läänekaarde: poolkuuna esineb anomaaliaid Karikakrast Nurmenukku, Kadaka autobussikoondisest Kullerkuppu, sealt Järveotsa ja Astangule ning lõppeks ka Harku järve äärde, Meelespeasse ja Pikaliiva asumisse. Anomaaliad piidlevad perifeerias, äärealadel, piiril, penumbras ja sellest tekivad küsimused tühjuse kohta – miks ei ole anomaalseid keskkonnanähtusi põhjakaares, miks on keskpunkt ehk tiigiäärne tühi? Kui mõelda Toompea-Harku järve koridori peale ja ka vol IV mainitud Veskimetsa juhtumite peale, siis peaks anomaalne ala olema ometigi nii lai, et kataks tervet Väike-Õismäe asumit. Ent selle asemel tiirutab ufotaldrik Veskimetsast Õika poole, tõmbab Hiina müüri juures lennumasina külglibisemisse ja driftib kaarjalt kuni Astanguni, et seejärel veelgi teravama vasakpöördega Nõmme poole kihutada. Miks ei käi nad tiigi peal, miks nad sealt eemale hoiavad?

Võibolla on õigem küsida seda, et mis tõmbab anomaaliaid sinna, kus neid on nähtud? Tähelepanelikum lugeja on mõistnud, et nii Veskimetsa anomaaliad kui ka Õika omad satuvad tihti endise raudtee peale, mis algab juba Paavli tänava kandist, läheb läbi Merimetsa ja viib Paldiski maanteelt Astangule ning sealt edasi juba Tähetorni ja Hiiule. Ka jooksevad sealt kaudu kõrgepingeliinid, üks juhtum on isegi Kõrgepinge tänavalt. Kas pakub neile huvi transpordi rada või elekter? Hetkel on raudtee peale ja kõrvale tehtud kergliiklustee ja putukaväil, ilmatuma lai asfaltkattega looklev rada, neli meetrit, justkui oleks tarvis seda teed igaks juhuks veoautodele sõitmiseks sobivana hoida.

Äkki on Astangu metsas midagi, mis anomaaliaid tõmbab? Maa-alused tunnelid ja muud sõjaväe ehitised, keelatud alad on alati olnud tõmbenumbriks anomaaliatele. Või siis on maapinnas midagi, selle vorm, astangud ja paljandid? Eeldatavasti astangute tõttu on kogu mets ka molekulaartasandil veidike teistsugune kui muud metsad – Eesti Geoloogiakeskuse «Astangu maa-ala keskkonnareostuse uuringu» aruanne teatab, et pinnaseõhus on radooni sisaldus kohati jube kõrge: «Kogutud andmed näitavad, et Astangu maa-ala pinnaseõhus on Rn sisaldus väga varieeruv, valdavalt kõrge või väga kõrge ja ületab Eestis kehtestatud piiranguteta ehitustegevuseks lubatud piirväärtuse (50 kBq/m3) kuni 10 korda 81% vaatluspunktidest.» [2]

Kas tulnukatel on radooni defitsiit? Elektri? Või siis kas tulnukaid ja ufosid näinud isikutel on mingi radoonimürgistus? Kõrgepingeliinid tekitavad hologramme õismäelaste nägemiskanalisse?

Küsimusi on palju, osad huvitavamad ja osad igavamad, neid peab küsima, aga neisse ei tohi takerduda. Samuti ei tohi toppama jääda kokkulangevustesse, kuigi ka neid leidub küllaga ja üpriski köitvaid: Veskimetsas ufot näinud noormees ja kummitusi näinud õismäelanna elavad Hiina müüris naabermajades, ka mina olin kunagi nende naaber; anomaaliate vaatlemine algab juba Muraste kandist ning 1995. aasta tulnukad saadavad parklavahti sealt veel edasi Lohusallu; erinevad lapsed näevad erinevatel aegadel ja kohtades helendavat tegelast, «Meelespea kleiti» ja «Astangu jopet»; minu 1991/92. aasta kanti vaatluse trajektoorile jääb 1993. aastal Mardi nähtud doppelgänger. Neid lugusid sõpradele rääkides leidub teisigi kokkulangevusi, aga ma ei tahaks neisse veel sel korral süübida.

Mis edasi? Kas edasi? Kuidas edasi?

Lugejale juba tuttavast «Anomaalsete keskkonnanähtuste» kaardikogumikust leiab huvitava mõttekäigu anomaaliate iseloomu kohta, mis keskendub anomaalia ja vaatleja vahelisele suhtele. Nimelt esinevad kõik kolm peamist anomaaliat – lendav tundmatu objekt, energofoor ja psühhosomaatiline nähtus – vahetevahel üheaegselt, «...moodustades kompleksi, st anomaalse keskkonnanähtuse, millel on kõik põhitunnused.» [3] Sagedamini esinevad aga anomaalse keskkonnanähtuse aspektid üksteisest eraldi ning kaardikogumiku koostaja Igor Volke sõnutsi peab seega vaatama lisaks tunnuste erinevusele ka informatsiooni kulgemise vektorit, nähtuse osapooli ja tagajärgi:

«EF – kui inimest või inimesi seirab valguskera, ümbritseb valguskerade grupp või valgustab ülevalt alla ehk siis ümbrust intensiivne valgusvoog, siis reeglina sihtmärk ehk inimene seirajat, «valgustajat» ei näe. See toimib meist sõltumatult ning oma loogika ja eesmärkide huvides. Ufonähtuste puhul on vektor vastupidine – seirajaks on inimene või grupp ja vaatlusobjektiks on tundmatu. Siinjuures puudub aga kindlus, et ei toimu ka vastassuunaline, st kahepoolne seire. PPS – kõige keerulisem osa või aspekt anomaaliaist, kus esineb interaktsioon ehk kahesuunaline side ja suhe, mille sisu, tähendus ja maht ei ole pelgalt lugude korje kaudu tuvastatav, vaid nõuab jätkuvaid analüütilisi ja erilisi uuringuid. Kahepoolne side omab väga peent eetilist ja psühholoogilist mustrit. /.../ Kokkupuude anomaaliaga on uurija seisukohalt nö põhiline uurimisobjekt. Uuringu sihtmärgiks on isik, koht, kus nähtus toimus, tundmatu objekt oma erinevate aspektide ja tunnustega ning lõpuks tagajärjed – jäljed keskkonnas, maastikul, esemetel ja tunnistaja kehal ning «jäljed» mälus, alateadvuses ja hinges, muudatused tervises, moraalis, taimestikus ja loomastikus.» [4]

Anomaaliate iseloomu skeem. Eesti Anomaalsed Keskkonnanähtused. Volke, Igor. 2020. Lk. 44 Foto: Igor Volke

Õismäelt, ja selle lähiümbrusest, anomaalseid ning paranormaalseid keskkonnanähtuseid otsides olen ma komistanud vägagi eriskummaliste juhtumite otsa, mille eest olen ma ülimalt tänulik kõikidele sõpradele ja tuttavatele, vanadele ja uutele. Lugeja on saanud teada ligemale kahekümnest nähtusest, erilaadsest anomaaliast, mis kõik on astunud tajujatega omalaadsesse suhtlusesse, ühe- või mitmepoolsesse. Ilmselgelt ei piisa lihtsalt kõikide juhtumite üles loetlemisest ja kaardile paigutamisest, vaja on süvaanalüüsi neile juhtumitele, «kokkupuutepunkti» ehk koha, anomaalia ja tajuja võrdlust teiste sarnastega. Ent algus on tehtud ja võibolla peitub kogu selle ettevõtmise tähtsus lihtsas faktis, et see uurimus piiritleb end ühte geograafilisse piirkonda, Haabersti linnaossa, aktsendiga Väike-Õismäe asumile, ent diskrimineerimata naaberasumeid, sest taevas ju ei ole «administratiivseid piire».

Maapinnale keskendumine on ka üks edaspidiste uurimuste teemasid, sest Volkega vesteldes tekkisid minu teadmiste hulka uued mõisted – geopaatia ja geospatial intelligence [5] ehk «geospatsiaalne luure». Need mõisted on ka siinse uurimuse lõppeks minu silmis arusaamatud, süvitsi uurimata distsipliinid, mis Volke jaoks tunduvad olevat eriti märgilised anomalistika ja enioloogiaga tegeledes. Olulisena tundub mõistmine, et osad maa-alad on nii inimestele kui ka tundmatutele anomaaliatele tähtsamad kui teised, osad kohad on rahulikumad ja sulnimad ning teised seevastu «pingelisemad», väsitavamad ja elamusrohkemad.

«Meie nende geopaatsete erikohtade tähendust ise ei teagi, sest me kasutame alles omavahel seda terminit. Kui me mingi aja möödudes saame uue inimesega kokku, ta teeb endale märkmeid ja ta jaoks on need terminid natukene mõistatuslikud. Rääkimata sellest, et nende terminite kaudu avaneb tegelikult omamoodi muster ja hoopis uus süsteem. Siis nüüd on küsimus, et see on nagu data, aga selle data pealt edasi on need algoritmid ja kuidas ta siis funktsioneerib?» teatab Volke.

«Seal on kolm tasandit, alguses on teadmised, siis on tarkus ja seejärel lõpuks mõistmine ehk arusaamine,» lisan täpsustuseks vastu.

«Klassika. Nende level'ite… Need on ju tegelikult taju reflektsiooni süsteem, sinna nende kolme vahele tekivad peenemad seosed. Inimesed jagunevad mentaalseteks, sentimentaalseteks ja millimentaalseteks.» [Hakkame naerma]

«ufo ja mina» oli mentaalne seiklus, üksik ja esoteeriline, kaemus anomaalia ja autori vahelisse suhtesse. «Paranormaalne Õismäe» on nõks või isegi kümnend aste edasi, ring laieneb ning lavale astuvad uued tegelased ja situatsioonid. «Sentimentaalsus» mängib siin mitmes rollis, olles nii suurendaja kui ka tihendaja, aga ka lihtsalt sõnamäng lugude vestmise mõttes. Edasi… edasi tuleb minna millimentaalseks, igaüks oma võimete kohaselt – kes otsib paremini, kes kuulab, kes tunnetab, kujutab, kogub ja mõtestab. Millimentaalselt peaks edasi liikuma olemasolevate juhtumitega: uurima doppelgängeri fenomeni kohta ja rööpreaalsuse võimalikkusest; leidma võrreldavaid juhtumeid nelinurksete ufode kohta; minu teadmisväljas on veel üks kummituse juhtum Õikalt, ent kontaktid on puudulikud; mis juhtus Lohusalus, mis juhtus Rahvarinde koosolekul ja «rahukonverentsil»; mida teeb radoon Astangu metsas ja metsaga. Millimentaalselt kondan ma mööda magalat ja selle perifeeriat, et tajuda kohti ning nende mõju mulle, mu teadvusele. Millimentaalselt suureneb koridor ja Volke tuletab mulle viimatisel kohtumisel meelde, et ühed huvitavamad psühhosomaatilised kohtumised tema «Täiendatud ufopäevikutest» [6] juhtuvad Veskimetsast vaid veidike edasi Sõle tänava alguses; koridor tiheneb, sest Volke lisab esitamata lugusid Hipodroomi ja loomaaia kandist ning isegi koridori Nõmme poolsest otsast on vaatlusi – ma panen pausi peale need uued teemad, sest muidu ei lõppe see lugu kunagi, anomaalia kollitab juba liiga tugevalt minu teadvussfääris.

«Vot nüüd on niiviisi,» teatab Igor Volke meie esmakohtumisel, «täna me võime vaikselt otsi kokku hakata tõmbama – et me rääkisime ufoloogiast, anomalistikast, enioloogiast, siis rääkisime geopaatiast või nii-öelda geospatial intelligentsist, et see on väljade mustrid ja energiat. Nüüd see finaal on selle valdkonna üks eriti hasartne ja põnev osa: infoväljade teema. Et kõik need nähtused oma nii-öelda alg- ja lõppstaadiumis esinevad ja kulgevad infoväljas ja infovälja muster või struktuur on seotud mõistega sünkronism. Sünkronism on selline nähtus informaatikas või infoloogias, mida me markeerime valesti. Me nimetame seda ettenägemiseks, telepaatiaks, et ma tahtsin sulle just helistada, näed, sa helistasid mulle, niisugused väga levinud olukorrad. Need on infoväljas toimuvad sünkronismid, et need sünapsid või mustrisõlmed ergastuvad samaaegselt. Ja nad võivad toimuda niiviisi, et kuni materiaalsete avaldusteni välja.»

Esimesed sünapsid ergastusid Facebooki postituste saatel ja koheselt laekus täiesti uskumatuna kõlav nelinurkse ufo vaatlus Veskimetsas. Edasi on kogu maatriks justkui vappehoogudes rabistanud, ufo siin ja tulnukas seal, ning meie seda jälgimas ja sünkroniseerumas. Anomaaliate uurimisel süvitsi minek tähendab anomaaliate semiosfääri uurimist – anomaaliad on märgid, mida vaadelda nii eraldi kui ka omavahelises seoses ja tajujatega suhtluses. Ent nad ei ole ainult märgid, ükski märk ei ole ainult märk, sest me anname neile elu, paneme need elama. Anomaaliad mõjutavad meid ja eeldatavasti ka meie neid.

Kultuurifilosoofiline essee «ufo ja mina» lõppes Tõnu Viigi apoloogiaga hullusele, et me laseks hullusel eneses rääkida ja suhelda selle maailmaga. See väljasõit rohelusse, paranormaalsele ja anomaalsele Väike-Õismäele lõppeb aga mu enese soovi ja soovitusega – apoloogiate ja kõrvalepõiklemiste aeg on möödas – olla tähelepanelikum ja vastuvõtlikum, suhtlusaltim, nähes anomaaliat mitte pöörata pilku, vaid liikuda lähemale, «vinki-vinki, teeme juttu ka», öelda tere tulnukale, tundmatule, kosmilisele ja võõrale, mitte peljata ebaharilikku ja -maist, mitte karta X-faktorit. Koridoris käib sagimine, sinna ja tänna, koridori seintele pritsib informaatilisi «kolle», las nad olla, las saadavad üksikisikutele teavet, arhiveerijad ja mõtestajad on olemas ning kanalid on avatud. Õismäe salatoimikud on samuti avatud.

Viited

[1] Para-web.org foorumi postitus. Postitaja: Jops. 2008, 5. juuli, kell 22:12. 

[2] Petersell, Valter; Mõttus, Voldemar; Täht, Krista. 2006. «Astangu maa-ala keskkonnareostuse uuringu aruanne». Eesti Geoloogiakeskus: Tallinn. 

[3] Volke, Igor. 2020. «Eesti Anomaalsed Keskkonnanähtused». Lk. 43. Tallinn: KalevaKeskus

[4] Ibid.

[5] «Geospatial Intelligence is a field of knowledge, a process, and a profession. As knowledge, it is information integrated in a coherent space-time context that supports descriptions, explanations, or forecasts of human activities with which decision makers take action. As a process, it is the means by which data and information are collected, manipulated, geospatially reasoned, and disseminated to decision-makers. The geospatial intelligence profession establishes the scope of activities, interdisciplinary associations, competencies, and standards in academe, government, and the private sectors.»

Bacastow, T.S. and Bellafiore, D.J. 2009. «Redefining geospatial intelligence». American Intelligence Journal. Lk 38-40.

[6] Volke, Igor. 2007. «Täiendatud ufopäevikud». Lk. 241jj; 315–17; 352–54. Tallinn: Pilgrim