100 LÕUGA ⟩ Nr 5. «See on gümnaasiumi lõpetamise eest!» ehk kuidas ma jaanipäeval molli sain

Nagu eestlastel see aastaring käib: jõulust jaani, on jaanipäev ka minu jaoks üks oodatumaid kalendripäevi. Mitte, et mind kotiks mingi päikese ja pööripäeva jama. Pigem see, et saab tina panna ja poole öö peal koos sõpradega väljas ringi laaberdada.

Järgnev lugu on aastast 2015. Olin just paar päeva enne lõpetanud Taebla Gümnaasiumi. Jõudsin viimasel minutil poodi. Ostsin kaks siidrit ja ühe GIN long drink'i. See tavaline valik minu puhul. Siidrid pistsin külmikusse, GIN-i võtsin Richi juurde kaasa. Isa sattus peale: «Mis nendega peale hakkad?» Tal vist pole veel ikka kohale jõudnud, et ma enam mingi tatt ei ole.

«Ära joon,» ütlesin ma ja läksin välja.

Õhtu sai alguse nagu ikka: istusime Richardi aias laua taga, tegime tobi ja rääkisime niisama, enne kui platsile liikusime. Seekord oli isegi rohkem rahvast meie pool kui tavaliselt. Richardi ja tema õe Tabasalu sõbrad olid kõik kohal. Ants nagu ikka üritas mind tervituseks vennalikult alandada ja naeris valjult oma enda naljade üle.

«Mine vaata kasvuhoone juurde!» tüüp ütles.

«Mis seal?» ma küsisin.

«Mine vaata!»

Läksin. Vaatasin. Maas kauss. Täis vett, jääd ja kogu õlle ning muud lahjat, mis hing ihaldab.

«Kena.»

Kui õhtu oli seal maal, liikusime aasa poole. Kuliste aas on metsaga piiratud plats Paliverest natuke väljas, kus iga aasta Palivere jaanituld korraldatakse. Kõik ootustepärane on olemas: kuradi suur tuli, lava koos süldiga, kuradi suur kiik, vabatahtlikud pritsumehed, telgid, kus müüakse süüa-juua, ja muidugi kogu Palivere rahvas. Kõik 150 inimest. See on muidugi nali, aga siiski on siin sitaks vähe inimesi.

Platsil tegelikult midagi rohkem teha esialgu ei olnudki, kui lihtsalt ringi sebida ja rääkida inimestega, keda pole ammu näinud. Sealhulgas nendega, keda ka väga ei tahakski näha.

Pärast käepigistusi ja muljetamisi ostsime telgist friikaid ja istusime jõueorus olevatele vanadele kivist astmetele. Kunagi peeti siin koorilaule vms. Ei tea täpselt, ei huvita ka eriti.

Kui kõhud täis olid, liikusime tagasi lõkke juurde. Ma märkasin kahte klassiõde, selleks hetkeks juba endist. Jäime lobisema. Üks hetk kuulen vasakult mingit tampimist. Keegi jookseb – minu poole! Järgmine hetk olen, matsti, pikali maas. Ants irvab ja tõuseb mu pealt püsti. Kuradi kloun...

«Lubage tutvustada – Ants,» ütlesin ma tüdrukutele, pühkides muruliblesid oma riietelt.

Tüdrukud muigavad. Ants irvab.

«Me liigume Richiga tema juurde, tuled ka?» Ants küsib.

«Ma tulen kohe järgi teile.»

«Kohest» sai tund aega. Me rääkisime igasugusest lollidest asjadest. Mingist saunajuttude kassetist, kus loomad üksteist koguaeg ära tapsid, kuni endistest klassikaaslastest taga rääkimiseni.

Lõpuks sain ma ikkagi liikuma. Kui ma Richardi juurde jõudsin, polnud kedagi seal. Ainult hõõguv lõke ja toolid. Läksin võtsin siidri ja istusin maha. Sitt oli olla, kõht valutas. Pooled vist juba magasid toas. Mõne aja pärast oli kuulda kaugelt hirnumist ja valju vestlust. Rich ja Ants jõudsid. Kust nad tulid, seda ma ei tea.

«Jouuu, mis istud siin?»

Me istusime lõkke ääres ja rüüpasime siidrit. Ma ei mäleta, kui täis ma olin. Mitte väga, aga mõõdukas kogus oli meil kõigil sees. Me olime küllalt täis, et rääkida üksteisele oma isiklikest murdedest. Oma hirmudest ja oma unistustest. Me lubasime, et ükskõik mis ka ei juhtuks, me kolm jääksime alati sõpradeks. Me hakkasime uhkustama, mis me kõik teeksime, kui ühega meist keegi mölisema tuleks. Kui keegi meist molli saaks.

«Türa... kui kuradi... Tõnisele või Richile keegi midagi tegema peaks... putsi, ma faking... ma kutsuks siukse kamba kokku ja annaks niimoodi kere peale sellele vennale.»

Me kõik noogutame ja võtame lonksu.

«Lähme platsile, ostame tobi,» Ants teeb ettepaneku.

«Davai!»

Liikudes Kulistele, rääkisime ikka seda sama juttu edasi. Mis me kõik teeksime. Kuidas me üksteist kaitseksime, tulgu mis tahes.

Ostsime suitsud ära ja seisime seal veits. Kaugelt on näha tee peal reas kollaseid helkivaid tupsusid. Jaaniussid? Ei. Helkurvestid. Mendid...

«Oi vittu,» Ants kohkub.

Ma olen segaduses. Mis siis, me oleme ju täisealised. Siis mulle meenus, et Rich on ju 16. Ja ta on purjus.

«Tõmbame nahhui.»

Siiski ei olnud neil kahel mingit puudust adrenaliinist, sest nad otsustasid joosta, kuigi selleks veel otsest põhjust ei olnud. Mina ei viitsinud. Ma kõndisin järgi, sest ma teadsin mis teed pidi nad lähevad.

Me lahkusime platsilt läbi metsatee, mis oli nagu tagauks Kuliste aasale.

Tee peal oli päris palju rahvast. Mingi vanamees räuskas: «MIS KURADI MENDID? MUL ON POHHUI!!!» Ants ja Rich olid teisi tee peal hoiatanud politsei peole saabumisest. Minu ees kõndisid kolm teismelist tüdrukut. Siuksed hirmsad ossipiigad. Neist möödudes kuulsin, kuidas nad Antsust ja Richist mingit sitta rääkisid. Kuid ma ei mäleta, mis nad rääkisid. Neist möödudes kuulsin neid minule viitamas, umbes: «...aa ja see tolgus on ka nendega.»

Nelja-viie siidri-õlle äksi ja julgusega tegin kannaka ja ütlesin:

«Minge vittu!»

Halb mõte...

«Mida vittu??? Türa sa ülbad!!!» pistsid nad karjuma. Ma kõndisin edasi ja ignoreerisin neid. Alguses oli neid ainult kolm. Siis järsku oli neid kakskümmend. Nad kõik teadsid, kes ma olen. Nad lihtsalt ilmusid võsast nagu mingid metsavennad.

«LÕPETASID KOOLI NÜÜD OLED OMA ARUST KÕVA MEES AH???» karjus üks vend kusagilt põõsast. Need ei olnud ainult Palivere inimesed. Nad teadsid mind Taebla koolist. Mingi vend tuli rattaga põõsast. Mis kuradi erapidu neil oli?

Ma kõndisin edasi, kuni jõudsin suure teeni. Ants ja Rich olid mind ootamas. Naersid: «Sa ikka nii aeglane!» Vaesekesed... nad ei teadnud, mis ma endaga metsast kaasa võtsin.

Üks nendest chick'idest marsib minu juurde ja tõmbab mulle raevuka lõuahaagi, nii et nägin tähti. Karjub mulle näkku. Hakkasin temaga vaidlema, selle üle, kes kellest sitta rääkis. See jäi aga lühikeseks vestluseks, sest paari sekundi pärast lendas meie vahelt läbi üks lühike, aga tige poiss, otsejoones Antsu poole. Nagu püssikuul, sihikindel. Tal oli missioon. Anda Antsule molli. Miks? Kurat seda teab. Teiseks mindi Richardile kallale. Täielik segadus. Ants oli asfaldil maas, kaks venda tagusid. Rich oli asfaldil maas, kolm venda tagusid. Ma mõtlesin ainult selle peale, mida ma nüüd tegema peaksin. Mul lendas peast läbi kogu see tekst, mis me enne üksteisele rääkisime. Mis me teeksime, kui keegi meist molli saaks.

Siiski ei tahtnud ma olla täiesti kasutu ja ma kõndisin Antsu ja nende kahe tüübi poole, kes teda klobisid. «Mis te temast taote, ta pole ju midagi teinud!?» pärisin nende käest, lootes, et nad mu sõbra rahule jätaks. See töötas. Nüüd nad pöördusid minu poole. Neelatasin. Järsku keegi hüüab: «SA LÕID SEDA TÜDRUKUT VÄ?»

Olin järsku segaduses. Mälu järgnevate sündmuste kohta on auklik, kuna veetsin pool sellest nokaudis. Keegi tiris mu pea juukseid pidi alla ja andis põlvega tuld nagu sepahaamer. Prillid lendasid nahhui. Lamasin looteasendis teepervel murus ja lugesin jalahoope, mis maandusid järjest nii pähe kui selga. Mõtlesin: «Nüüd ongi lõpp. Mind tapetakse ära.» Kuulen aint katkist grammofooni kõlamas: «NAISTE PEKSJA RAISK!» Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, sest samal ajal tüdruk ise tema kõrval karjub tema peale: «EI, EI! TA EI LÖÖNUD MIND! MA LÕIN TEDA!» Kahjuks see tüüp oli juba otsustanud, et ta tambib mu mättasse.

Mõtlesin senikaua, kas Läänemaa haiglas ka hea toit on. Lõpuks tüüp väsis ja kamp hakkas vaikselt eemalduma. Pani mulle veel viimase jalahoobi: «See on gümnaasiumi lõpetamise eest!»

100 LÕUGA

Elus võib juhtuda, et sõnadest ühel hetkel enam ei piisa. Neil harvadel juhtudel räägitakse asjad selgeks kätega ning sünnib järjekordne peatükk rahvafolkloori. Me tahame ypsilonis kokku koguda 100 sellist peatükki. Iga lõuga andmise puhul on olemas lõuga andja ja lõuga saaja ning ajakirjanduses tuleb ära kuulata mõlemad pooled.

Saada oma lugu, kus sa oled kas lõuga saanud või lõuga andnud, aadressile [e-mail]: mida sa ühest või teisest õppisid, kuidas tegi see sind paremaks kodanikuks ja mismoodi see sind veel tänaselgi päeval inimesena aitab. Kui oled olnud tunnistajaks mõnele eriti silmapaistva peksuloole, siis ootame ka neid lugusid. Loomulikult on avaldatud lood honoreeritud lood.

Lõuga andmise puhul ole ettevaatlik ning ära inkrimineeri ennast vabatahtlikult. Muuda identifitseeritavaid detaile või kirjuta juhtumitest, mis on kohtu silmis juba aegunud kuriteod. Aeg kaob, rõõmud jäävad!