MINA ELASIN SIIN ⟩ Palivere. Raudteeküla, kus raudteed enam ei ole

«Padivere?»; «Pandivere?»; «Parila???»; «Pallimeri!»

Ah polegi tähtis. Tegelikult kui keegi küsib mult, kust ma pärit olen siis ma üldse väldin täpselt vastamist: «Läänemaalt. Haapsalu kandist.» Ja tunnen, et sellest ei ole midagi kellegil puudu, kui «Palivere» nimi nende mälumahtu ei raiska. Mööda Tallinn-Haapsalu trassi kuurortlinna poole sõites võibki jääda märkamatuks, et vasakut kätt, puude taha, mõni asula jääks.

Mina aga elasin seal 17 aastat oma elust ja kui üldiselt tean seda kui kohta, kus kõik mu lapsepõlve traumad elavad, siis tegelikult ma ei saa oma vanemaid täiesti hukka mõista, et nad meie pere üheksakümnendatel just siia kolisid. Palivere oli kunagi üsna lootustandev väike alevik. Vene ajal tegutsev ehitusmaterjalide tehas andis tööd suuremale osale elanikkonnast ja tootis ehitusplokke hoonestiku juurdekasvule ja alevisse ehitati isegi üks viiekorruseline kortermaja. Viiekorruseline! Peale 80ndate buumi oli põhikoolis lausa kolmekohaline õpilaste arv. Siin oli ka Valge Ilvese pubi, mis väidetavalt omas lausa üleriigilist kuulsust. Tehaste kõrvale liiva sisse kaevatud vett täis auk  sai endale rahva suus nimeks «bassu» ja on tänaseni Palivere inimeste lemmar supluspunkt, vaatamata igivanadele juttudele sellest, mida kõike sinna ka ära poleks uputatud.

Liiva on siin tõesti palju. Männikutest kaetud vallseljakud on see Palivere ilus loodus, mida väljaspoolt inimesed üldiselt esile toovad sellest kohast juttu tehes. Ilgelt kutsub inimesi sportima ka – terviserajad, suusarajad, discgolfi rajad. Pikajala mägi on Läänemaa kõrgeim tipp – mis illustreerib ainult seda, kui sile ülejäänud Läänemaa on. Selle otsas laguneb, justkui meenutusena hiilgeaegadele, vana suusahüppetorn, mille otsa lollide tatikatena ronitud ja tundide viisi diipi pandud sai. Metallkonstruktsiooni on kraabitud roostes sõnad: «Ära lenda, kui kardad!» Seal samas lähedal on ka Silma allikas, millel puhkaeestis.ee andmetel, «olla silmi parandav mõju, pestes saavad silmad säravaks ning jääd igavesti ilusaks ja nooreks. Kui kevadel allikale lähed ja mündi annetad, ei lõpe sinu raha otsa...» Tean vendi, kes kunagi annetasid rolleri sellele allikale. Ei täheldanud nende puhul edaspidist rolluõnne...

Bassu juurde mindigi nii Foto: Tõnis Laurson

Eesti siiditrüki pealinn

Taasiseseisvunud Eesti ajal on Palivere põhiliseks kaardilepanijaks olnud erinevad siiditrüki firmad, nagu Neviprint. Siin elades ma väga raaklit ei puutunud, kuid kunstiakadeemias sain pisiku külge ja hakkasin sellel erialal ka pealinnas leiba teenima. Naljakas on see, et kui muidu pean seletama, mis see Palivere üldse on, siis trükkarina tööle minnes sain teada, et siit on kujunenud justkui lausa oma siiditrüki koolkond. Mul on nii mõnigi töökaaslane pärit Paliverest või vähemasti Läänemaaga tuttav, mis mõjub veits sürreaalselt. Veel kreisim oli see, kui vanemate juures leidsin ühe lapsepõlve särgi, tekstiga «Selle särgi trükkisin mina ise!» Meenub, et tõesti oli lasteaias kunagi külastus Mutt&Raaklisse, kus anti proovida trükkimist. Real-life foreshadowing...

Palivere põhikool kummitab mu unenägusid siiani

See on ühtlasi ka üks ainsaid koole mu elus, mida pole maha lammutatud. Taebla Gümnaasiumist on mul valdavalt head mälestused – see lammutati maha. EKA alguses oli Lembitu tänava vabade kunstide teaduskond väga chill koht – see lammutati maha. Palivere põhikoolis oli mu elu põrgu ja see loss ikka seisab. Need unenäod on nii elutruuks muutunud, et nüüdsest juba isegi teadvustan unenäo käigus, et see on vist jälle see uni. Ma reaalselt kardan kooli kokkutulekutele minna, sest arvaksin, et näen und, nii pea kui uksest sisse astun.

Lapsepõlv Paliveres

Kahjuks on Palivere saatus sarnane iga teise Depressiivse Eesti Väikelinna™ omaga. Palivere jagab üheskoos teiste Läänemaa raudteeküladega traagikat, et seda raudteed enam ei ole. Ei olnud isegi nii palju aastaid möödas selle eemaldamisest, kui võis nii mõnegi Läänemaa külapoe uksel märgata kleepsu: «Toetame Haapsalu raudtee taastamist!» Tundub, justkui oleks sellelt selgroog ära rebitud. See mõjub peaaegu südantlõhestava kujundina Paliverele kui väiksele kohale, mille hiilgeaeg jääb aina kaugemasse minevikku.

Seetõttu ka mäletan seda peamiselt kui suht inimtühja, ajast aina enam mahajäävat ja kohati hirmuäratavat alevikuvahet – eriti minusuguse väikse prilli jaoks. Samas, kunagi mööda endist raudteed jõlkudes, küsis üks poiss mult tobi ja kui ütlesin et mul pole rohkem, ütles, et ta muidu annaks mulle molli, aga ta prille ei peksa. Sõbral, mu kõrval, aga puudusid nii suitsud kui prillid ja ta sai pooliku Rock'iga näkku. Aastaid hiljem jaanipäeval põlvega näkku saades mulle sellist lunastust rohkem ei pakutud.

Järgi mõeldes, ei olnud, tegelikult, mul ju nii hull seis midagi – ma elasin mäe all, mitte alevis ja mul oli sinna ka võimalik peitu pugeda, kui koolikell helises. Paljudel teistel oli hoopis teistsugune seis. Siiski, Paliveres üles kasvades oli võimatu selle elust ja melust puutumatuks jääda. Väikestes kohtades on nii, et sa ei saa väga oma sõpru valida. Seal ei olnud võimalust, et kui teised kiusavad, saad istuda lihtsalt nohikute lauda sööklas. Kui sa oma 10 klassikaaslase jaoks oled prügi oled, siis sul ei ole sõpru.

Õnneks aga puberteedi eas pikka viha ei peetud ja kuna sõprussuhete valik oli kitsas, siis hooti need ka paranesid, mis iganes ettekäänetel. Seega, kui sa vähegi sotsiaalne eluvorm olid, siis hängisid nendega, kes vähegi nõus seda tegema olid ja läksid igasuguste lollustega kaasa. Sest kui kodused tingimused olid kõikidel erinevad, siis universaalne mõjutav tegur seal külas oli see, et seal ei olnud tegelikult sittagi teha – eriti just ekstreemsusi otsivatele teismelistele. Skatepark ehitati kooli kõrvale – no, okei. Oskad sa oma TREK-iga trikke teha, vä? Hui oskad ju. Lähme ronime karjääris mahajäetud tootmishoonete otsas. Sõidame ratastega Võntasse lägaburksi sööma ja tagasi. Viskame mõne akna sisse. Mängime tulega. Kõik need klassikalised salaja tobitamised ja joomised. Vandaalitsemised ja sihitult hulkumised. Vahel ka kaklused ja sõnasõjad – kõik need kuulusid meie igavuse peletamise repertuaari.

Hilisematel aastatel on üritatud ka kohalikku ööelu taaskäivitada. Legendaarne Valge Ilves tehti küll sajandivahetusel külapoeks ümber, aga mingi hetk tekkis teisele korrusele Valge Tiiger, mis oma hingelise eelkäija edu ei saavutanud. Selle asemele tekkis Sõstra pubi, mis samuti kaua ei kestnud. Paar korda sattusime sõpradega sinna. Millegipärast on vaja igasse baari-släsh-klubisse seda neetud poksimasinat. Ja muidugi tüübid on seal esimese asjana reas ja aknaklaasid värisevad matsudest. Läks aint tunnike või paar – tulime suitsult ja veri oligi vaibal. Baaridaam karjub ja MyHits'i asemel käib häirekell. Tüli aeti kiiresti majast välja.

«TÜRA, OMASID EI PEKSTA, SAAD ARU W?»

Nüüd on seal baar nimega Metsik Lääs. Seal ma käinud ei ole, aga see on väga hea segway järgmisesse lõiku.

Eesti oma deep-south

Hoopis teistsugune tahk Paliverest avaldub meenutades, kui faking väga siin Ameerikat armastatakse. Lapsena ma väga ei mõelnudki selle peale. Arvasin, et see ongi tavaline kui on külas üks maja, kus elavad kauboid. Nimelt, poest üle tee on selline assotsiatsioon nagu Holsteri klubi, mis on pühendanud ennast Metsiku Lääne elustiili läbimängimisele. Iga aasta korraldavad nad selles stiilis näidendeid ja kogupereüritusi. Kõik kellel Ameerika rauda on, veerevad oma Dodge RAM-ides ja Chevy'des mürinal kohale. Konföderatsiooni lippu ei häbeneta. Ära isegi hakka.

Palivere Ameerika-lembelisust oli tunda ka väljaspool kauboiklubi. Isegi kui seda fenomeni võib ühiselt täheldada nii eestlaste kui soomlaste seas üleüldiselt, lisas see juba varajases eas teatud varjundi minu mentaalsele kujutisele just konkreetselt Paliverest. Kellegil oli alati mingi vana Ameerika masin. Siin oli isegi Chevrolet' klubi. Sellele taustaks töötab hästi ka see sama liivane ja männine loodus. Kohati ka merelähedus. Liivakarjääris hulkudes võid isegi ette kujutada, et oled Mojave kõrbes. Mulle tundus ka, et osade teiste laste peredes oli kohati palju läänelikum suhtumine ja eluviis. Nende vanemad olid palju nooremad ka ja tõenäoliselt nende nostalgia on Ameerika aktsendiga. Grillipeod ja ZZ Top. GMC Suburban kui unistuste pereauto. Minu vanemate tõekspidamisi kujundas aga sügav nõukaaeg. Isa tõdes kord, et tema väga Palivere rahvaga kunagi läbi polegi käinud. Alati pigem Risti inimene olnud. Ja eks ole arusaadav ka – kui sinu jaoks nostalgia tähendab -40 kraadi Nõukogude armees, siis igasugune «Yeehaw! Chevrolet & apple pie!» kultus võib tõesti võõras tunduda. Totter isegi.

Samuti leidub, et oma sinipunase, tähtede ja triipudega kaetud loori taga on Palivere – mõistagi, üsna ootustepäraselt – väga konservatiivne väike koht. Tunnen, et olin rohkem üllatunud, kui õigust jagus, too sama kord pubis, EKRE kommidega kaussi nähes. Isegi hiljuti siit läbi sõites tervitas mind suur EKRE valimisplakat. Parempoolsed parteid on siin kui Vabariiklased Alabamas. Paljud kes Paliveres kasvasid, siia ei jäänud. Aga need kes jäid tunduvad väga uhked. Külas käin ma ikka. Aga leian end sättimas oma pikki juukseid võimalikult peitu.