LOOVUS JA PIIRID ⟩ Eksklusiivne intervjuu DJ Tiine Rotiga: «Poisid, palun rohkem kroomi tänavatele!»
16. veebruar 2023, 10:59
Igal kümnendil on oma tippkatastroof, mille järgi küsida enda tollase hetkeseisu kohta: kus olin ma siis, kui Estonia hukkus, või siis, kui lennukid tornidesse lendasid. Eelmise kümnendi paeluvaim küsimus võiks olla see, et kus nägin ma esimest korda DJ Tiine Roti täägi. Peale avalikke lintšimisi sotsiaalmeedia kommentaariumites, kurikuulsaid CSI stiilis artikleid, dokumentaalfilmi ja üleüldiselt argiteadvusse kolimist istume kahekesi Ypsiloni toimetuses ja räägime teemadel, mis on huvitavamad kui grafiti legaalsuse ja illegaalsuse üle jauramine.
DJ Tiine Rotist rääkiv dokumentaal algab sinu sõnadega: «Tere, ma olen DJ Tiine Rott ja ma teen tänavatel lolli paska. Ma olen vandaal ja inimesed vihkavad mind.» Mida sa tegid ja kellena identifitseerid?
Umbes siuke asi oligi, ma olin või olen DJ Tiine Rott ja ma tegingi tänavatel lolli paska. See niiviisi lihtsalt oligi. Ja inimesed said küll päris vihaseks.
Kas sa identifitseeriksid ennast täägerina? Sirla[1] on oma magistritöös «Tänavakunsti korraldamise mõju isetekkelisele tänavakunstile» esitanud tänavakunsti liigitamise mudeli, kus katusterminiks on «avalik kunst» ja selle alla käib tänavakunst (näiteks stencil ehk šabloontehnikas taiesed), nimepõhine grafiti (n-ö «klassikaline» gräff) ja muralism ehk monumentaalmaal. Tagging ehk oma nime kirjutamine võimalikult kiiresti ja enamasti ühevärvilise kunstivahendiga, on aga kuskil hallalas – osalt läheks nagu nimepõhise grafiti alla, teisalt on «avaliku kunsti» äärealadel. Paljud nimetaks seda isegi sodiks.
Ma sellega väga ei nõustu, et täägerid oleks praht, või nendega, kes ütlevad teiste kohta «lihtsalt tääger», et ta ei tee ju mingeid piece’e[2] ega midagi. Tiine Roti aegadel ma tegin ainult ühe piece’i, Vessesse raudtee äärde – see oli päris kreisi elamus, võttis nii palju värvi ja ma tegin selle siis, kui ma eriti ei osanud midagi. Praegu kui ma jälgin gräffi, siis on loomulikult see muljetavaldav, kui sa oskad head piece’i teha. Aga minu jaoks on ka see ilgelt muljet avaldav, kui sa oskad tõesti ilusat täägi teha. Ma ei tea, mis seal on… Omal ajal, siis, kui ma tegelesin, oli endal selline instant dopamiini laks, instant gratification, et vaatad: «Oh, nice tääg tuli välja.» See on nüüd võib-olla niisugune toy[3] jutt, aga flop’ide ja mingite suuremate asjadega oli mul tunne, et ei tulnud nii hea välja.
Aga eks siis jah, ma olin tääger.
Kas sellisel klassifitseerimisel on üldse mõtet? Kas see tundub grafiti- ja tänavakunstnike hulgas tähtis või on selles subkultuuris omad kategooriad ja hierarhiad, mis ei allu tavaelu omadele?
Gräff on väga sihuke hierarhiapõhine. Osalt on asi ka lihtsalt stiilis, et stiil ei meeldi või midagi sellist. Ja siis ollakse nagu: «Fuck him, sodin ta piece’i üle» või whatever. See on see klassikaline hierarhia, mis läheb mille peale, mis katab mida. Aga tänavakunstnikud ja muralistid on üleüldiselt grafitikunstnike poolt niivõrd-kuivõrd frowned upon. Veits on sellega see, et kui sa ei ole… [Naerame] Gängster jutt, aga kui sa ei ole tänaval oma triipe välja teeninud, siis gräffi tüübid vaatavad veits viltu sulle…
[1] Sirla ehk Sirje Joala, tänavakunstnik ja Stencibility tänavakunstifestivali asutaja.
[2] Piece ehk suur ja enamasti mitmevärviline grafiti, lühend masterpiece’st ehk meistriteosest.
[3] TOY ehk akronüüm väljendist «tag over you», kasutatakse algajate tegijate ja halbade tööde kohta.
[4] Flop ehk throwie ehk throw-up — traditsiooniliselt kahevärviline kiiresti tehtud grafiti, mis on enamasti täägist suurem, keerulisem ja täiustatud, poolel teel piece’i juurde.
[5] Buff’imine ehk värviga gräffi katmine või maha pesemine.
Et tüüp ei ole kunagi mendi eest ära jooksnud?
Jajajaa, eksole, fuck off, sa ei ole mingit case’i püüdnud ega midagi, värvid ainult seal, kus lubatakse. Et siis suhtutakse nagu mingisse pussy boy’sse.
Isiklikult, ma ei ole nii väga selle suure kuradi muralismi poolt – see läheb kõik gentrifikatsiooniks. See, mis Sveta vastas toimub – jälk, rõve täiesti, ei meeldi üldse. Mingi kuradi roosa taust, lilled ja loomad. Teisest küljest muidugi: «Get the bag», eksole. Aga mind jätab külmaks.
Kõikidel loovisikutel on eellased ehk role model’id ja iidolid, keegi, kelle poole üles vaadata. Kuidas sa alustasid? Kes sind mõjutasid ja kuidas? Mis on sinu sugupuu, kes on hõimlased, keda hetkel välja tooksid?
Minu peamine role model, iidol ja nii edasi, kelle pärast ma põhimõtteliselt üldse alustasin, oli… [Naerab] Klassikaline zoomerite värk on alustada gräffi interneti pärast, aga Youtube'is on ArtPrimo nimeline kanal ja seda peab üks praegu võib-olla neljakümnendates mees nimega Green Ranger. Hästi lahe dude Seattle’ist, teeb mingeid reviews’id ja asju, videosid nagu «Pieceing basics» ja «How to do graffiti». Ta on hästi chill tüüp ja teda pidevalt kutsutakse grafiti Bob Rossiks. Ja ma näen seda sarnasust väga, minu jaoks ta ongi veits rugged hip-hop Bob Ross, ta vaib on suurepärane ja ta on sihuke sõbralik tüüp, kes on nagu: «Jaa, noored, andke pihta ja whatever.»
Stiili osas… Mul väga ei olnud eeskujusid. [Naerame] Ega ma ei teadnud nagu sittagi, kui alustasin, lihtsalt läksin tänavale. Natukene aega veetsin vihikus ka enne, minu arust liiga vähe, aga see selleks. Alles siis, kui juba olin alustanud, hakkasin tähele panema ka gräffi enda ümber.
Lahedad tüübid, kelle stiil mulle meeldib, on muidugi Seljo poisid – neil on sihuke kena kuradi huumor sees kõigel. Shoutout kindlasti CMS, holy fuck, shoutout Lasna. Siis BNS. Ja muidugi TPM ja MBK poisid – natuke vanem kool, aga lahedad tüübid, tõesti sügaval skenes sees. Aa, muidugi Koshmar, maniakid, eriti viimasel ajal.
Vaatasin hiljuti seda videot, kus Jüri Kuuskemaa sind dissib ja lubab nahutada.
Jaa, see on nii hea, mu ema näitas mulle seda. See on see Vaimu tänava kohta, jah? See on fantastiline video, ma tahan kohtuda temaga. On ta elus veel?
Ja-jaa.
Oh, thank God, ma tahaks kohtuda temaga küll… [Naerame]
Tegelikult on videost näha, et seina peal on väga palju tääge – Vaimu tänav on eriti shady tänav ja seal on pidevalt asju kirjutatud. Aga Rotti märgatakse rohkem, sest see on teistest kergemini loetav. Oled sa mõtisklenud, et kas sa tegid endale karuteene sellega või oli see hea võte?
Ma olen mõelnud selle peale, aga neutraalselt, et see on põnev fenomen. Koos Grekiga oleme nagu see paar, kes on kõige vihatumad Eestis. Tema täägid on üldiselt väga loetavad, samas teeb ta ka geomeetrilisemaid ja vähem loetavaid asju.
Aga üldjoontes inimestele ei meeldi tänavakunst ja siis, kui sul on loetav tääg, saad sa enda vihale nii-öelda nime panna või seda seostada mingi nimega. Kui see loetav tääg on ka veidi häiriv ja seda on mõnevõrra palju üleval, siis see annab topelt põhjuseid ja inimesed lähevadki ilgelt närvi.
Mitte, et kedagi nüüd tanki panna, aga kas sul on tunne, et kellegi tääge oli tollal rohkem linna peal kui sind?
Praeguseks jaa, kindlasti. Aga tol momendil samuti. Näiteks BNS oli väga palju üleval, mitte täägidega, aga throw-up’idega. Nad siiamaani panevad hullu, müts maha tüüpide ees, kreisid vennad. Ma tean nende tüüpide tääge, aga ma ise loen vaevu välja, mis kurat seal kirjas on. Ühe tüübi, Happe oma on nagu lihtsalt plärakas, ilus plärakas, aga ma ei loe välja.
Kuule, aga räägi, mis siis lõpuks sai peale neid Ekspressi jamasid? Said sa trahvi ka või tõmmati sind kuidagimoodi liistule lõpuks?
Korduma kippuvad küsimused. [Naerame] See on klassikaline küsimus. Kuidas gräff seaduses töötab, on see, et niikaua, kuni omandi või kinnisvara omanik ei esita sinu kohta avaldust, sa oled fine. Kuni keegi ei kaeba, on see põhimõtteliselt legaalne.
Politsei helistas nädal aega pärast Ekspressi artikli väljatulemist mu emale. Ja siis ma läksin jaoskonda, rääkisime juttu, nad näitasid mulle välja prinditud pilte. Oligi nagu true crime intervjuu – võtavad pildi välja ja ma pidin ütlema, et kas see on minu tehtud või mitte. Ja seejärel oli teema siuke, et mulle anti omanike kontaktid ja öeldi, et lepiksin ise nendega kokku. Seejärel käisin ja värvisin oma raha eest need spot’id üle.
Buff’isid[5] ära lihtsalt?
Buff’isin ära. Ühes kohas anti isegi mulle materjalid, see oli päris nice. Ma tegin ikka ilusti terved seinad ja uksed, mitte nii, et ainult väikese lapikese, kus tääg on. Üks oli garaažiuks, Andero Ermeli garaažiuks kusjuures. Ma olin seal kuradi värvirulli ja -ämbriga, võõpan seda ja Andero seisab kõrval. Ma küsisin talt, et kuule, kas sa olid Laulukarusselli saatejuht kunagi? Ta vastas: «Jaa, olin küll.» Seejärel ütlesin: «Aa, suur fänn,» ja värvisin edasi. See oli päris naljakas.
Aga see, mis mul oli, ei olnud kuritegu ega midagi, vaid väärteoseeria. Ja väärteoseeriatega on siuke timm, et need aeguvad – viimasest väärteost kaks aastat. See on ammu möödas, nii et kui kellelgi on veel Tiine Rott seina peal, siis kahju, aga oleks pidanud varem avalduse tegema.
Kas on mingeid kohtasid, kus sa mäletad, et siin oli minu töö, aga enam seda ei ole?
Jaa, muidugi. Mingid kohad, mis on võib-olla veits kuumemad kohad, ja sellepärast need on jäänud meelde. Kohati on buff’i kujust ka aru saada või siis kumab minu asi läbi.
Aga on ka keegi teine üle teinud sinu asju?
On küll. Üks tüüp tegutses kunagi, enam ta ei tegutse – Käbe Kalmaar. Mingi eriti sita ehituspoe roosa värviga. Tegutses enam-vähem Lilleküla kandis. Tal oligi vist siuke projekt, et minu omade peale teha, ma ei ole näinud ühtegi tema eraldiseisvat täägi. Tavaliselt oli tal nii sitt värv, et minu päris gräffitivärv paistis läbi. Käbe Kalmaar, sa oled kloun, raisk. [Naerame]
Kuhu on okei tääge või gräffi teha? Kas on mingisuguseid kohti, kuhu sa kindlasti ei tahaks teha? Kus on sinu jaoks piir, kust see läheb?
Mul oli täägides ikkagi niisugune moraalne koodeks, et kui on täägid juba ees, siis on okei. Aga puhtaid kohti ma nagu väga ei puutunud. Puhtad elumajad ja värki. Ma olen küll teinud elumajade peale, aga ideeliselt võiks eemale hoida neist ja inimeste eraomandist. Mingid klassikalised gräffi asjad on, et kirikute ja usuga seotud kohtade peale ei tehta, inimeste autod ja päriselt eramajad.
Aga kaubikud?
Kaubikud on fair game. Ma olen väga õnnelik selle üle, et kaubikute skeene on jõudnud Eestisse viimase mõne aasta jooksul. See on väga nice.
Rongid? Kas sa oled rongi teinud?
Ma tegin surnud rongi, aga elusat mitte.
Mitte päris porgandit?
Ei, porgandit, holy fuck, ma siiamaani mädaneks kuskil kuradi kongis. Mulle meeldib näha kaunistatud ronge, ütleme nii. Shoutout Kesk-Euroopa poistele nagu 1UP – see on ulme teema, mida need teevad.
Kuidas sul kõrgustega on?
Ma ei olnud parim ronija, tean tüüpe, kes on palju-palju paremad ronijad. Üks kõrgemaid oli vist Baltas kergliiklustee kõrval mingi alajaam või asi ja selle teisel korrusel. Aga mingeid katuseid ma ei ole teinud. Osa tüüpe panevad ikka päris korralikult, Grek on nagu inimahv ja Wazek ka, mõlemad ronivad fantastiliselt. Pole minu teema ühesõnaga, pigem kahe jalaga maa peal.
Ma olen 126-te näinud ronimas, see paneb ka nagu ahv.
Jaa, ma ka, selle tüübi käte jõud on uskumatu. Käisime ronimas ja ta pani lihtsalt lambist mööda sirget seina üles, lihtsalt võtab kinni ja tõmbab üles. Ma ei tee trenni, eksole, ma ei ole rajooni karmidel tänavatel üles kasvanud. Samal ajal, kui ta juba üleval oli, nihutasin ma endale mingi kuradi prügikasti sinna, ronisin selle otsa ja siis sealt üles.
Tulles tagasi piiri juurde, siis tahaks küsida, et kellele kuulub tänav? Kes võivad sinna midagi teha ja lisada? Kas ainult omanikud, inimesed, kellel on raha, et osta maja, seinad, reklaamipind, või kuulub see kõigile?
Sa juba tead, mis ma vastan. [Noogutan] Seaduse järgi on jah nii, et reklaampind ja asjad, aga see, et sul on rohkem raha, ei peata mind enda ümbrust muutmast. Kui reklaamtahvlid võivad olla igal pool, siis miks ei võiks olla igal pool minu täägid? Loomulikult olen ma kallutatud, sest mulle meeldib see värk ja see on minu arust esteetiliselt ilus.
Ma olen nõus sellega, et see on kallutatud, et kõigile ei meeldi. Aga mulle ka esteetiliselt läheb gräff peale, et nagu «mida rohkem, seda uhkem». Näiteks see, kui täägid kattuvad, siis moodustavad need väga ilusa abstraktse maali. Aga vahetevahel on see, et mingid täägid ja värvid ei sobi omavahel kokku.
See on käekirja asi ka. Aga mulle see kattuv asi ei meeldi. Mulle meeldib just see, kui näiteks mingile uksele või asjale on maitsekalt paigutatud üksteise kõrvale. Et üks teeb suuremalt, teine väiksemalt, tikitud täis niiviisi, aga ükski neist väga ei kattu. Respect, onju, see on minu teema, see mulle meeldib.
Või see kui ühte kohta on ühe värviga tehtud täägid?
Jaa! Omal ajal ma ei vaadanud seda, kasutasin seda, mis mul oli. Aga kui ma nüüd vaatan ringi ja näen, et on näiteks mingi tumehall uks ja sinna on ainult kroomi ning valgega tehtud, siis ma olen nagu «Uuh.» Kroom täägid tumedal pinnal, mees, see on mu nõrkus.
[Naerdes] Sellest intekast tuleb DJ Tiine Roti maitse-eelistuste artikkel, «Poisid, kroomi, paluks kroomi!»
Jaa, kroomi rohkem, palun. Ja ultra wide’i ja MadMaxxx’i palun.
Ma tahaks rohkem näha neid tulekustutiga tehtud asju…
Vot, see on üks asi, mida ma kahetsen, et ma ei teinud. Tulekustuti, holy fuck… MadMaxxxi, seda ma tegin ja see tunne lihtsalt – sel on reaalselt tagasilöök ja sa võid seinast ikka päris kaugel olla. Balta tunnelis, selles videos, mida need Ekspressi ajakirjanikud uurisid, oligi MadMaxxx.
Balta tunnel oligi su keerulisim koht, greatest heist?
Ma arvan, et see on minu top üks. Kombinatsioon kõrge käidavusega kohast, terve see vaib, et me päriselt planeerisime sõpsiga, et ta tuleb filmima. Teiste riiete selga panek, et meid ära ei tuntaks. Ja lõpuks nende riiete pärast mind saadigi kätte. [Naerame] Sõbra mütsi pärast, kurat, selle mütsi võiks ära raamida.
Aga kõik need asjad koos ja see MadMaxxxi tunne, see hääl ja see tunne missugune rõhk sealt välja tuleb... Mulle jääb elu lõpuni meelde see tunne, gräffi tegijale on see nagu heroiin.
Lugesin kuskilt, et tänavakunst ja gräffiti võib tunduda apoliitilisena, et see tihtilugu ei kanna mingit poliitilist sõnumit, aga oma olemuselt on see poliitiline statement, üks suur keskmine sõrm tervele ühiskonnale ja selle kirjutatud ning kirjutamata reeglitele.
Ma olen kuulnud seda mõtet ja ma olen nõus sellega. Eraelus ma ei ole eriti poliitiline inimene, ma ei käi tõrvikurongkäikudel ega geiparaadidel. Ma olen enam-vähem keskel, ma aktsepteerin kõike, et… Ma ei oska seda täpselt sõnastada, aga igatahes ma ei ole asshole ega misiganes poliitilise agenda edendaja. Gräff samuti, see ei olnud poliitiline. Kui ma alustasin, siis ma olin kuusteist, mässumeelne teismeline, kindlasti oli see vastuhakk millegi vastu. Aga peamiselt oli see ikkagi hobi, see oli asi, millega ma sain lihtsalt mõtted mujale viia. Filmis ütlesin ka, et sa lähed tänavale, sul on enda tarbed olemas ja sa ei mõtle argimõtteid: kool, kodu või misiganes. Sa lähed täiesti sellest igapäeva mõttelaadist välja ja keskendud täpselt sellele hetkele, mis praegu on. Terve sinu fookus läheb sellele, mis toimub tänaval, sellele, mis sa enda käega teed, kuhu oleks hea midagi paigutada.
Kunagi tegin loo tsäksiga tehtud laemaalingutest Väike-Õismäel. Sealt jäi meelde, et see niiöelda «sodimine» on alles algus, millest võib välja kasvada tõsine huvi kunstiga tegelemise vastu. Rott läks ülikooli. Kas sa õpiks looval erialal kui DJ Tiine Rotti ei oleks olnud?
Ma ei tea täpselt öelda, võib-olla oleksin ma avastanud enda jaoks sellise traditsioonilisema kunsti. Aga hetkel sain ma kindlasti enda erialale sisse selle pärast, et ma tegin Rotti. See oli kõva sõna, et sisseastumisvestlusel näitasin portfooliot ja see koosnes DJ Tiine Roti täägidest. Ma nägin, et suud läksid rahval muigele, «I know this motherfucker.»
Ma kahtlen, et see oleks midagi muud kui loov eriala olnud. Matemaatikas olen kohutavalt sitt, võib-olla midagi keeltega seoses. Võib-olla oleksin surnud üldse – kui ma hakkasin joonistama, siis ma olin üpriski sügavas depressioonis. Ja holy fuck, kuidas see aitas. See on klassikaline teema, et mingi tegevus aitab, ja see ei ole ainult joonistamisega. Kui sul on deprekas, siis minu nõuanne on, et esiteks hakka liigutama. Ja teiseks: hangi hobi endale. Mind aitas see hobi sitaks.
Ma ei teadnudki, et seal siukene backstory ka on.
Ma natuke vihjasin filmis sellele, et mul oli hästi tähtis saada igapäevarutiinist välja. Klassis olin tol hetkel üks nõrgemaid õppetöölt, ma ei olnud reaalainetes eriti hea ja kool ise oli ka fucked up suhtumisega. Ma tundsin, et ma pean midagi tegema ja siis oligi selline asi, et Youtube'i kuradi algoritm kuidagi soovitas mulle seda videot. [Naerame]. Ma ei olnud kunagi isegi guugeldanud gräffiti kohta, mul ei olnud aimugi teemast, ma ei jälginud tänavatel toimuvat.
Aga sinu Youtube’i AI tundis ära, et seal on midagi…
Võimalik, et see päästis mu elu, ma ei tea. Ma väiksena joonistasin igasuguseid koomikseid ja asju, mul olid mingid 80-leheküljelised kaustikud ribadeks lastud. Aga siis tekkis paus ja DJ Tiine Rott oli üle mitme aasta esimene loov asi, millega tegeleda. Ja see oli hea mulle.
Ma olen sitaks teadmisi omandanud lihtsalt grafiti- ja tänavakunstnikega hängides, väiksed asjad, aga lõpuks kogunevad need suureks teemaks, kus konkreetsed tehnilised teadmised segunevad DIY oskuste ja mingite naljakate lifehäkkidega. Näiteks spreipurgi põhja kreeni löömine, et sealt viimane törts kätte saada. Räägi rahvale mingi hea trikk või nõuanne.
Ära sega erineval baasil värve. See läheb lihtsalt kodujuustuks sul markeri või mop’i sees, tekib reaktsioon. Ja ära sega värve ja kroomi, see ka ei tööta.
Teiseks, kui sa alustad, siis veeda rohkem aega sketchbook’is, kui sa arvad, et peaksid. Kuni sulle päriselt hakkab meeldima enda pask. See on üks asi, mida Pintsel ütles enda mingis vanas intervjuus, et ta oli enne tänavale minekut mingi kaks aastat puhtalt blackbook’i kirjutanud. Tal viskas juba miljon korda üle see, et persse, tahaks juba minna joonistama, aga mingi ime läbi ei läinud, kuni ta lõpuks töötaski välja selle Pintsli kontseptsiooni. See ongi minu peamine nipp või nõuanne noortele.
Tahaksid midagi kolmandaks lõppu lisada?
Don’t do drugs. Või kui sa teed, siis mõõdukalt. Ärge minge lolliks sellega, sest võite paksu pahandust teha.
