LOOVUS JA PIIRID Intervjuu DEW8-ga: hiphopil on olnud läbi aegade üks funktsioon – ravida inimesi

Foto: Ekraanipauk videost «JÕHKER VERETÖÖ KÄREVERE TEEMAJA JUURES»
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Copy

Esiti pidin ma Tartusse minema, aga DEW8 jäi haigeks. Teisel korral tuli DEW8 Tallinna, aga inteka eelsel kohtumisel läks tal kauem, kui arvas, ummikud ja muu, siuke kobarjama moment, ja lükkasime jälle edasi. Lõppeks saame kokku ekraani taga – ma kodus Tallinnas ja DEW8 Tartus enne bändiproovi algust. Videosild on suht seansilik ettevõtmine, kutsuks justkui vaime välja: ta vist on siin, vist oleme ühenduses, «Halloo, kas sa kuuled mind?»

Tsau!

[Vaikus]

Halloo!

Yo-yo, kuuled mind?

Jaa, tsau-tsau.

Kiired ajad jah?

Vägagi, jaa, kogu aeg on vaja mingit kuradi räpi asju ajada või siis oma päristööd ka teha, mis maksab kinni kogu selle paha.

Kus sa päriselt töötad?

Ö Stuudios töötan, teen videosid.

Aa, see on nagu full time job?

Muidugi. See ei ole kuidagi loogiline ja võimalik Eestis alternatiivmussis täiskohaga ära elada. Põnev proovida, aga vahepeal ikka niuke…

Kujutan ette, et see oleks ülikeeruline, kirjanikuna on ka Eestis suhteliselt nuss hakkama saada.

Variant on alati teha full kommertsi, lihtsalt alati ei saa hakkama sellega ka või ei oska või ei taha…

Ei taha ju teha siukest asja?

Ei taha jaa. Ja isegi kui ma olen proovinud, ega mul ei tule alati välja ka. Või noh, ma ei oskagi öelda… Mõtlen nii nõmeda asja peale, siis üritan seda nõmedat asja teha ja siis ei tule välja ka. Aga vahest teed asja, mis võib-olla on juba kuidagi popp, aga ise ei oska näha seda.

Ühes intekas rääkisid sellest, et sa kunagi tegid mingit conscious räppi ka? [Hiphopi alažanr, mis keskendub sotsiaalpoliitilistele, majanduslikele ja kultuurilistele probleemidele – toim.]

Aa-ei, muidugi, täiega. Ma tunnen, et ma teen siiamaani conscious räppi [naerame], lihtsalt mingid inimesed arvavad, et see ei ole see. Kõike ei pea rääkima otseselt, asju ei pea viitama selgelt, kui sa tahad pehmelt teemat puudutada, siis räägid pehmelt, või ka vastupidi. Kokkuvõttes on tähtis looming. Sõnum on ka oluline, aga mingi hetk muutub sõnum teisejärguliseks, sest mõttetu on manitseda inimesi kogu aeg. Mida ma õpetan elama teisi, ma ei oska isegi normaalselt. [Naerame] Tahaks toime tulla nii, et on tore ja kõigil on hea – perel, sõpradel ja lähedastel on hea. Et see võiks olla tegelik goal.

Conscious räpp on minu silmis selline asi, mida peab väga ettevaatlikult tegema, et see ei muutuks mingisuguseks moraali lugemiseks.

Täiega, ma ei taha üldse see tüüp olla, see on hästi paha. Aga samas, eks ma ikka üritan mingisugust asja öelda, mis minu arvates on enam-vähem õige, et muss on ikkagist mingis mõttes sõnumi levitamise tööriist. Aga kui võtta see kõik ära, siis muusika on ju ennekõike lihtsalt looming. Nagu maalimine – lähed tuppa ja lihtsalt viskad värve kokku. Mul ei ole seda, et ma hullult mõtlen mingi asja peale, et ma väga tahan, et sellest tuleks niisugune laul. Ei, kõige tähtsam on protsessi nautimine ja kõik muu on sekundaarne. Kui vähegi niimoodi saab, siis võiks ju nii olla. Vahest, kui teen liiga palju, on muidugi rutiinne kah.

Ma kujutan ette, et biidimeistrina võib see väga rutiinseks minna mingi moment?

Ei-ei, ma teen pause sisse, ma ei suuda teha järjest. Ma tootsin mingi aeg niimoodi, et ma iga päev tegin biite, kolm tükki päevas. Okei, see ei olnud 365, eks ju, seal olid mingid päevad või nädal aastas, kus ma ei teinud. Praegu on mul pigem isegi suuremad phase'i vahed, kus ma ei tee kuu või poolteist midagi. Ja siis ühel hetkel lased kümme biiti järjestikku üksteise otsa, paari päeva vältel näiteks. Tuleb mingi tuhin ja mingi idee. Selles mõttes, et kui ma kogu aeg teen sama asja, siis ma väsin ise ka iseendast ära. Ega ma ei pretendeeri sellele, et ma olen ülioriginaalne – see, et midagi huvitavat tekiks, on vahest ka accident.

Selline küsimus sulle, et inimesed annavad palju intekaid ja kõik intervjueerijad tulevad oma agenda ja oma teemaga, lendavad peale, et kas sul on mingisuguseid asju, mida sinu käest ei ole küsitud, aga tegelikult tahaksid sellest nagu jumala palju rääkida?

See on huvitav küsimus. Üldiselt kui intervjuusid tehakse või on niisugune situatsioon, siis ma olen ikka päris lahedate tüüpidega seda teinud, nendega on tore niisamagi rääkida. Aga samas võib ka mingi suva vahu ajamine olla, full lamp, ja siis ma tunnen alati, et kurat, miks keegi päris asju ei räägi. Et kui sul on platvorm, mingi vähegi suurem telesaade, miks ei räägita normaalsest ja üliolulisest asjast. Tihtipeale on põhiasi, et tehakse lihtsalt palju nalja. See on ka okei, ma saan aru, et see on meelelahutus ja veits teine asi – inimesed on väsinud, kell on seitse, sa tulid viis-kuus töölt, misiganes. See küsimus oli selles mõttes adekvaatne, et ma tunnen tihti, et meie peavoolumeedia võiks teistsuguseid asju kajastada.

Mis mulle väga ei meeldi, on poliitika ja poliitiline jaur – see kulutab jõhkralt energiat inimestel, aga samas tunned, et päris asjadest ei räägita. Energia läheb energiavahetuse peale, kus pahandatakse üksteisega, leitakse mingeid vigu üksteises, et sinu erakond on see ja see – päeva lõpuks on mul jumala savi sellest. Inimesed ei suuda avalikus ruumis käituda kuidagi viisakalt teiste inimeste suhtes, nad teevad seda otsesaates ja see muutub mingiks naljaks.

Mida võib-olla ei küsita, on see, et mis on sinu emotsionaalne seisund? Või kas on mingi sacrifice selle muusikaga? Saad aru, inimesed võtavad iseenesestmõistetavalt muusika tegemist, eks ju. Või sa tegelikult ei tea, mida muusika tegemine tähendab, ja võib-olla sellest ei saada aru. See ei ole küsimus vaid mulle, see on pigem küsimus üleüldse loomingulistele inimestele: kuidas nad elavad? Mis on nende probleemid? See on niisugune asi, mida keegi kelleltki ei kuule. On inimesi, kes on samuti hädas ja ei leia mingeid lahendusi…

Ühesõnaga, seal on palju aspekte, mis kanduvadki tegelikult ka muusikasse ja loomingusse lõppude lõpuks. Võib-olla on see selline asi, mida ei saagi küsida. See ei ole üks küsimus, see on väga üldine filosoofia… Et milline on sinu elufilosoofia? Et mida hing tahab rääkida?

Aga kui küsida mingit siukest asja, et milline on sinu loomeprotsess üleüldse või mis sind inspireerib?

Mõnes mõttes on esimene ülesanne, et mine nüüd arvuti taha ja hakka midagi tegema ja ongi kõik. Kui selle juba kätte saad, siis tekivad olukorrad ja küsimused, et kas ma olen väsinud, kas ma ei jõua, kas ma tahan, kas mul on motivatsiooni, kas on hommik või õhtu? Kui tekib tõesti see olukord, kus ma pean ennast reaalselt motiveerima, siis peaks näiteks kõht täis olema või sööd šokolaadi, klassika. Et neid momente on erinevaid. Aga samas, vahest on ka väga hea, kui super väsinuna oled viimase asjana sämpleris enne magaminekut: lihtsalt kuulad mingit sämplit, paned neile efekte, lihtsalt naudid seda tegevust ja mitte midagi muud ei mõtlegi. Et tegelikult loominguline protsess, ma tahaks, et oleks mul pigem varieeruv.

Aga mis inspireerib?

Mis on mind alati inspireerinud, on ilmselgelt vanem muusika, mis lihtsalt meenutab mingisuguseid lahendusi, mis kunagi olid. See inspireerib väga palju muusikat looma, mõtlema sellest üleüldse. Eriti taasavastamata leiud meie enda Eesti muusikast. Kui ma saan teada, et on selline bänd nagu Meie olemas, siis mul on karp lahti – mis asi see nüüd on? See on stoner rock, aga vahe on selles, et see on tehtud aastal 1970 ja Eestis. Ma olen terve elu siukest muusikat kuulanud ja kuidas see võimalik on, et ma ei teadnud mitte midagi sellest? Ma teadsin ansamblit Suuk, siuke äge psychedelic rock koos Mülleriga, ja siis keegi ütleb mulle ansambli Meie – mul lihtsalt jookseb kohe kokku. See on inspireeriv, fakk, kuulad neid riff'e ja mõtled, et see ei ole võimalik. [Naerame]

Ilmselt avastus leida kellegi teise tehtud ülihead mussi, see ongi vist kõige kõige exciting'um asi maailmas, tahaks tüübil õlgadest kinni võtta ja öelda [kähiseva häälega]: «Türa kui kõva see on! Sa tegid nii hea laulu!» Naljakas on vahest see, et siis satud nägema, kes on need autorid, mis bände nad veel teinud on. Ja siis vaatad, mis nad tänapäeval teevad, ja näed, et inimesed ei ole enam üldse sellised, igasuguseid põnevaid asju tuleb välja tegelikult. Ja see on väga huvitav, muusikaajaloos kaevamine inspireerib, ütleme nii. Ma olen terve elu olnud tugevalt melomaan, pean muusikast ülipalju lugu. Ma arvan, et see on ülitähtis asi, millega peab tegelema. Kui midagi põnevat kuulen, siis on ikkagi kõrvad püsti. Ja siis tuleb see ka, et siis tahaks mingit teksti kirjutada või mis iganes meeleolud, keegi annab hea idee.

Mis mulle väga meeldib, on luulevinüülid, need on lahedad. Mulle ei meeldi lugeda luuletusi, aga ma tahaks kuulata neid. Ma olen ise mõelnud enda label'iga Siim Sinamäe luulest siukest muusikalist teost teha, et ta loeb oma luulet. See ei ole biit, ta ei pea räppima sinna. Meil ei ole kummalgi olnud aega, et seda teha, kogu aeg kiire-kiire. Aga see on üks põnev teema – sõnakunst, aga helis.

Siimuga lähme kohe edasi. Ma hakkasin mõtlema selle peale, et kus ma sinu kohta esimest korda kuulsin, ja ma arvan, et see oli 12EEK Monkey'ga seoses. Ja siis jäi mingi paus sisse, kuskilt vahepeal midagi kuulsin, aga endal olid muud teemad ja ei pööranud tähelepanu. Ja siis üks moment jagas Siim seda Nah Eeto «Mbona» videot, millele sa grading'ut tegid. Tulin ise just Keeniast see hetk ja lahe oli näha Eestis olles jälle seda kanti. Hoiad sa ennast Aafrika mussiga palju kursis või ainult sellega, millega sul endal kokkupuude on olnud?

See «Mbona» oli lahe, kahe teise dude'iga olid siukses põnevas asumis, tšillisid seal, päris jõhker slumm. Aga ei, otseselt ma ei hoia end kursis, mitte alati, sest ma ei jõua nii palju kaevata, kui ma tahaks. Päevatööd on ka vaja teha. Tegelikult tahaks rohkem, ma üritan Brasiilia džässi asja võtta mingi hetk kätte veits suuremalt, Aafrika asjad on ka väga lahedad. Eks ma aeg-ajalt satun peale kogemata mingile materjalile, mis on põnev. Endine bändikaaslane Roland on afrobiidist huvitatud, temaga oleme ägedaid Aafrika instrumente proovinud või mingisuguste motiividega tutvunud. Kuna ta on trummar, siis ta teab rütmikast rohkem ja see on küll põnev.

Sa vedasid Nah Eeto ja Black Joshi Ülenurme kanti, et «Judge Judy» videot filmida?

Me käisime Tõrvandis, Reolas, sealpool ühesõnaga jah. Tegelikult oli osa Tartus, stuudio lähedal tehaserajoonis, see oli siuke sobilik setting. [Naerab]

Rehvid ja värgid, garaažid. Juhtus midagi huvitavat-naljakat? Kuidas nad vaibisid seda kohta?

No kogu aeg oli veits naljakas. Veits šokeeriv ka mõnes mõttes. Ma olin ise too hetk haige – just tegin mingisugusel moefestivalil videosid, nädal aega täiesti rakkes olnud ja jäin totaalselt haigeks. Võtte ajal filmisin, mäletan, et ma ei suutnud tegelikult üldse heas kontaktis olla, ma ei jõudnud inimestega isegi tegeleda. Aeg-ajalt oli siuke tunne, et ma vaevu püsin püsti. See oli üldiselt väga keeruline hetk, aga sai kuidagi mööda. Hästi soe oli. Selles mõttes on ikkagi see, et kuna Eestis väga palju midagi ei juhtu, siis inimestel on hästi suur huvi, kui midagi toimub. Kui sa lähed ikkagi kuskile Ülenurmele või Tõrvandisse, siis inimestel on silmad lahti ja tulevad vaatama: «Mis siin toimub?» [Naerame] Endal on siuke tunne, et davai, poisid, okei, äkki laseb tegutseda, aga teistel on ikka kuradi huvi nii suur. See oli naljakas. Ise oled harjunud, aga selline see Eesti inimene on. Tore oli vähemalt, toimus lõimumine. [Naerame]

Minu jaoks olulised albumid Eesti hiphopis on kindlasti Hirmu ja Tatma Savvo «Kuuluud» projekt ning Genkaga koos tehtud 12EEK Monkey «Xibalba Spa». Kui ma lisaks sinna «Ke’leti jahi» ja ka «Uroboros kaheksas», siis tekib šamaaniräpi püha kolmainsus minu silmis. Või kuidas seda kutsuda: on see šamaaniräpp, postneoetnoräpp või midagi muud?

Mingitpidi ikka on, oleneb natuke teemast, mida käsitletakse, ja sellest võib see alažanr ka kõikuda. «Ke’leti jaht» oli kõige rohkem šamanistlikum, ma mõtlen isegi pildi ja esteetika keeles, «Uroboros» oli juba rohkem street. Ma tahtsin alati seda osa lisada, aga mind end inspireeris selline esoteeriline pool. Lihtsalt pakkus huvi üleüldiselt ja mingi hetk hakkas kristalliseeruma Eestiga seotud maailm – üritasin aru saada sellest lokatsioonist, sellest kohast, jõudes soome-ugri maailma igatepidi, vaadates sealt sümboleid, lugedes raamatuid, otsides, tegin kogu aeg mingisugust research'i. Kokkuvõttes ma tunnengi, et räpp on selline kanaldamise töö, et sa lihtsalt annad info inimestele. Kui see on põnevalt pakendatud, siis tekib mingi huvi ja vähemalt usaldus millegi vastu, inimesed on nagu: »Aa, okei, seda asja võib edasi dig'ida, see on päris okei.» [Naerame]

Aga see ei ole mingi rahvuslik teema, vaid pigem etno-ugrimugri värk?

No see ei ole nagu lipupõhine, ütleme siis nii. Tähtis on see, et kui üldse miski võiks meid natuke sinnapoole viia, et me oleme inimkonnana tervik, siis võib-olla ongi selleks juured. See on nagu family tree ja see on jõhkralt suur tegelikult, kokkuvõttes terve inimkonna oma. See on nii kompleksne ja siis seal on ühisosad ning -alad. Muidugi ise tahad ka teada, kes mina üldse olen, mis asi siis ma olen? Inimese eksistentsiaalne mõttemaailma kriis algab ikkagi tavaliselt iseendast. Kui ta hakkab väljastpoolt põhjust otsima, kedagi teist süüdistama, siis tavaliselt on väga paha tulemus. [Naerame] Ma arvan, see on mõistlik asi, mille peale mõelda, see on ülioluline osa identiteediloomest. Ma tegelikult seda šamaaniräppi kogu aeg ei tee, et mul on ka mingid teistsugused kontseptuaalsed ideed, mida tahaks läbi viia.

Kas sa lisaksid kedagi Eestist veel sinna šamaani-ugri-räpi seltskonda?

MC SKE. Ta on tegelikult selline, kes on veits rohkem street, rohkem, kui minu asjad on olnud. Aga ta kasutab mingeid õigeid sõnu ja see loob koheselt minu jaoks siukse hea tundmuse, et: «Ah! Jess, see on samal ajal ka see.» Veits šamanistlik, veits üritab ka kanga taha näha siis või mida iganes – see, kas päriselt kunagi näeme, see võib-olla ei juhtugi, lihtsalt mingi huvi. Ja kui kõik see ära võtta, siis lihtsalt öelda, et inimesel on väga huvitav flow, ülesehitus, struktuuri mõttes, kui hakkad seda lahti võtma. Isegi sellised asjad mõjuvad vahepeal rohkemalt ugrilt. Mingi vend teeb seda rohkem kui keegi teine ja-ja… Ma tahan öelda seda, et ei tahaks panna rõhku sellele, et see peab olema soome-ugri sisu, see võib ka midagi muud olla, aga ta töötab inimesena.

Just oli mingi kuradi battle, Youtube'is keegi kommenteeris ühe meie Genka video alla, et sellel lool ei ole seost või midagi. Ja siis me üritasime selgitada, et see on abstraktsioon, et sellest ei peagi kõik üheselt aru saama, abstraktsioonid on erinevad. See on iseenesest huvitav ka, kui on arvustatud mõttega. Mulle meeldib, kui inimesed vähemalt midagi analüüsivad. Aga see abstraktsioonitaju on kindlasti hästi erinev kõikidel inimestel maailmas, et sinusugusele meeldiv abstraktsioon, millest sa aru saad, mis sulle loogiline on, ei pruugi mulle töötada. Sellises sfääris on ka ugri-räpp, kuidas käsitleda seda teemat – see tekitab mingi emotsiooni lihtsalt.

Sul oli maalidega isikunäitus «UROBOROS KAHEKSAS», mille kirjeldus kõlas järgnevalt: «Terapeutiline meeleseisund ja kergelt nihkes klassikaline kompositsioon. Sakraalsed sümbolid argisuunistel. Ugri kultuuripärandi lohakile jäänud hinged ehk kadunud kamid eksisteerimas tavaliste inimeste kõrval. Kaasaegne šamanism.» Ning selle kõige peal Pichação?

Pichação on grafiti kirjastiil, mida Brasiilias rakendatakse, mis mõjub jõhkralt põhjamaiselt, kui sa vaatad, kuidas see üles ehitatud on. Ma ei ole kunagi gräffi teinud oma elus, ma ei ole grafitikunstnik per se sellises klassikalises võtmes üldse, mul on mingisuguseid inspiratsiooniallikaid. Aga mis mind kõige rohkem on mõjutanud, ongi see Pichação. Lõuna-Ameerika tüübid teevad seda, sellised piklikud tähed ja kitsad jooned. Väga huvitav on, soovitan vaadata, et ehk tekib mingi seos ja ise ka tunned, et midagi on selles sidusat meie maailmaga.

Nagu ma aru olen saanud, siis nad on Brasiilias pikalt seda teinud, aga 80ndatel said metal'i mõjutusi, heavy metal'i albumite kujundustest on see font juures.

Makes sense. See on hea ja loogiline seletus. Kui ma ise hardcore bände tegin, siis ma tegelikult vaikimisi teadsin kogu aeg, et Brasiilias, ja Lõuna-Ameerikas üleüldiselt, on jõhker metal'i skeene. Mega allasurutud, neil on megaraske üldse, fakk, seal on nii palju perses olukordi ilmselt kogu aeg, ja ma usun, et metal annab veits energiat ja lootust, mingit power'it, et davai…

Selle frustratsiooni kuskile välja elada nii-öelda?

Siis saab rahulikult kuskil oma igapäevatööd teha ja loodetavasti ei tee mingisugust kurja.

Aga sind kõnetas Pichação kui midagi eestilikku?

Ruunikiri põhimõtteliselt. See, et ta on samuti nurgeline. Üks tüpograaf koolis, Mart Anderson, väga lahe tüüp, rääkis hea fakti, et kui võtta Kreeka ja selle ala fondid, siis sealne kivim on pehme ja see võimaldas inimestel uuristada ümaraid tähti. Aga meil põhja pool olid tugevamad kivimid ja puud, millele pidi sirgelt või pikki kiudu tegema, sellepärast on font selline. Selline kõrvalfakt ja ma ei tea, kas tekkelugu on sarnane, võib-olla ei ole, lihtsalt teevad seda, aga kui ma panen kaks kõrvuti, siis ma näen sarnasusi ja mõtlen, et täitsa persses. CSI.

Isikunäitus «UROBOROS KAHEKSAS»
Isikunäitus «UROBOROS KAHEKSAS» Foto: DEW8 / erakogu

4jalehe intekas ütled: «Kids, stay off drugs.» Et veidike nulltolerants, aga samas muss on hullult psühhedeelne…

Selles mõttes, et muss peabki psühhedeelne olema – võta näiteks Frank Zappa, kes ütles kõikidele, et kui sa oled stoner, siis sa ei saa mu bändi tulla, sest sa oled aeglane. [Naerame] Tüüp oli purist või midagi. Aga ei, ma ei arva seda, et ei peaks – mina ei keela ega käse midagi, ma lihtsalt leian, et ülihea on, kui saab ka ilma.

Aga küsimus on tegelikult see, et muss on psühhedeelne, et kas LSD, psilotsübiin või DMT ja miks?

[Naerab] Kui niimoodi võtta, siis DMT, sest seda me saame väidetavalt siis ka, kui me magame. Ja mulle uni meeldib. Jõhkralt.

Naturaalne?

Jah, see on aus. DMT-d on igal pool, vaata, see on vist kõige looduslikum üleüldse nendest.

Surres pidi ka vist DMT laks peale lendama?

«Enter the Void» on see film, kus sellest räägitakse läbi Tiibeti «Surnute raamatu», selgitatakse, kuidas võiks see seotud olla. Ma olen ikka Terence McKennat palju kuulanud, olen kursis ja üritan alati aru saada, mitte hater olla. Ma usun, et tegelikult tegeldakse nende asjade uurimisega farmaatsiatööstustes, et kokkuvõttes on nendel ja kõikidel ravimitel mingisugune kasutusvõimalus. Ja inimene ise on loll, kui ta tarbib liiga palju ja üle paneb. Kahjuks on nii lihtsalt ja mingi hetk muutub keha selle orjaks, kui pole vaimselt väga tugev. Ja see ongi põhjus, miks ma arvan, et «Stay off drugs, kids!»  kui sa oled ikkagi laps, siis sa ei ole veel selleks valmis. See võib olla lihtsalt kiire lahendus mingisugusele olukorrale ja see kiire lahendus hävitab inimese ära. Aga samas, kui sa oled fully developed inimene, sul on kõik jumala okei, sa saad kuidagi abi sellest ja asi läheb paremaks, siis ei ole ju see halb. Isegi hea võib-olla. See on see koht, kus ma tunnen ka seda, et naturaalsed dopamiini allikad on ülitähtsad asjad meie elus: on see treening, jalutamine, vaimselt kultuuritarbimine, head toidu söömine, seda kõike on vaja. Elu on tegelikult jumala lihtne, aga me elame ühiskonnas seda hästi keeruliselt.

Nii, meil on videosilda veel kolm mintsa, kütame edasi. Su muusikaline teekond algas pigem pungi ja metal'iga. Kas sa tunned ennast veel kuidagi autsaiderina Eesti räpimaailmas?

Eks ma olen alati tundnud, jaa, muidugi. Ma ei ole ise purist selles mõttes, et ma olen mingisugune vahepealne asi vahel. Ja ma tunnen seetõttu vastutust, et kui ma nüüd üritan midagi teha, siis see peab hea olema, ma ei saa alla lati seda teha, sest muidu on nagu «Ah, see tüüp ei tea midagi, mis sa üldse tuled siin hiphopi meeste juurde midagi üritama,» on ju. Et see paneb mind mõnes mõttes teise olukorda. Mul on väga palju respekti hiphopi vastu ja ma õpin tundma üha rohkem seda. Aga samal ajal kõik see raskemuusika, mis on selja taga, et see on väga tähtis pagas ja ma lähen sinna vahepeal tagasi. Eriti kui ma tunnen, et mul on vaja meelde tuletada, mis need asjad on ja kuidas need käivad, ja siis saan edasi teha teist mussi.

SIP€LGAs ütles hiljuti meile antud intekas, et ta sai suht palju hate'i, kui ta alguses välja tuli. Et kõik truehead'id olid nagu: «What the fuck is this shit?»

Muidugi, ta sai veits ikka, ma mäletan ka, et seal oli mingi seletamine. Mis ilmselt truehead'e ärritas, on see, et mingis osas on hiphopil olnud läbi aegade üks funktsioon: ravida inimesi, aidata neid. Kui muss on liiga degradeeriv kuidagi, siis tekib hästi palju ohumärke – inimesed peavad uuesti harjuma sellega, saad aru? Et nad räppisid seal minu arust Xannist ja see oli sel ajal, kui see ei olnud Eestis kõige popim asi.

Aga mõnes mõttes on see nagu: «Kamoon, see on punk!» Mul vähemalt oli küll, et «Aa, okei siis», et ma tollel ajal kuulasin siukest sorti mussi USAst, mis kõnetas rohkem. Aga peamine on see, et peaks hindama seda, et noored inimesed valivad muusika tegemise, mitte mingi muu bullshit'i. Tähtis on teha seda, mis endale meeldib, mitte kellelegi teisele või mingile truehead'ile. Õnneks on mu arust praegu asjad teistmoodi ja inimeste silmaring on laiem.

Naiss, kuule, aeg saab vist otsa. Mingid küsimused olid veel, aga ma vaatan…

***

Sellega katkeb meievaheline videosild. Küsimata jäävad paar küsimust, aga neid jõuab tulevastel kordadel esitada. Seniks kuulake DEW8 ja Genka uut albumit «DOOM», see on muy bien asi, mida õhtuti rajoonis lonkides soundtrack'iks panna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles