TRELLIDE TAGANT ⟩ Osa 5. Ühiskond peab valima vangide karistamise ja resotsialiseerimise vahel
Ülost ja vangla siseelust on Ypsilonis ilmunud koos praegusega kokku viis lugu. Kõigi viie trellide tagust korraldust käsitleva artikli all on autor end esitlenud valenimega ning ka Ülo ei ole kinnipeetava päris nimi. Seda mitte sellepärast, et kirjutiste pärast piinlik oleks, vaid kuna ühiskonnast äralõigatud ringist kirjutades tuleb teatav ettevaatlikkus kasuks. Vähemalt nii need jutud räägivad.
Eelmine aasta rääkis Tallinna vangla pääsla järjekorras ühe vangi ema teise tädile, et tema poeg sai teiselt vangilt peksa ja midagi ette ei võetud. Kontaktisikut (ehk sealset nn klassijuhatajat) poeg kätte ei saanud. Ema helistas ise vanglasse ja päris aru. Pärast vihast telefonikõnet langes ema jutu järgi süü poja käitumisele ning potentsiaalne avavanglasse saamise kuupäev lükkus kaugustesse.
Juttu kuulanud tädi väitis selle peale, et ka temal on seoses kinni istuva lähedasega sarnaseid kogemusi. «Eesti vangla on nagu riik riigis,» tõdesid nad.
Kui palju sellistel juttudel tõepõhja all on, muidugi ei tea. Alati on võimalik, et lool on ka teised osapooled ning vangid ei ole oma lähedastega täiesti ausad. Ülo tuleviku väljavaadetega autor sellegipoolest riskida ei soovi ning kuna jagada on ka kriitikat, tuleb võimalike kontaktide välja nuhkimine välistada. Eriti palju Eesti vanglate kohta käivat kriitikat ei leidugi. On mõni praeguseks peatunud kritiseeriv blogi (nagu nt Tartu vanglas istunud Peeter Kangro blogi ja Viru Vangla tugevdatud järelvalvega osakonnale ehk n-ö «supermax'ile» keskendunud piinamine.com) ning aegajalt mõni üksik artikkel ajakirjanduses.
Ilmunud artiklitel on enamasti kirev kommentaarium, mis annab ühekülgselt aimu Eesti ühiskonna suhtumisest vangidesse. «Keskmine kodanik» rõhutab, et kui julged teha, siis, kurat, kannata ära. Vangla ei peagi olema mingi sanatoorium, kusjuures sanatooriumist teeb vangla juba kolm korda päevas tasuta söömine ja sportimisvõimalused.
Samal ajal soovib ühiskond, et vanglasse paigutamine mõjuks kasvatavalt ja õpetlikult, et karistusmeede teeks halvast onust jälle hea – vanglast võiks ju vabaneda resotsialiseeritud ja kuulekas kodanik. Tõik, et piitsaga jõuab igasuguses kasvatuses mitu sammu vähem edasi kui präänikuga, kehtib aga lisaks laste kasvatamisele ja kooliharidusele ka vangide taasühiskonnastamise puhul.
Mitte, et präänikuid peaks jagama, eksole, aga Eesti ühiskonna muudab turvalisemaks mitte rõhutatud ebameeldivus, vaid inimväärne kohtlemine ja rohkete võimaluste andmine. Ega muidu poleks Norra retsidiivsus määr maailma üks kõige madalamatest. Miks? Sest neil on maailma parimate tingimustega vanglad. Tallinna vangla asuniku Ülo Olen sõnul meie vangla aga toodab kriminaale.
Norra Haldeni vangla direktor Are Hoidal ütles 2019. aastal BBC'le antud intervjuus:
«Norras kasutatakse karistusmeetmena vaid vabaduse võtmist. Ülejäänud õigused jäävad. Vangid saavad hääletada, neil on juurdepääs koolile, tervishoiule; neil on samad õigused kui igal Norra kodanikul. Sest kinnipeetavad on inimesed. Nad on käitunud valesti, neid tuleb karistada, aga nad on ikkagi inimesed.»
Ametnike provokatsioonid
/nginx/o/2021/09/09/14058046t1hfe9f.jpg)
Nendes vähestes meedias ilmunud vanglakriitilistes artiklites on eriti hirmsaid jutte räägitud endisest vangla peadirektorist Priit Kamast. 10 aastat tagasi kirjutas Postimees, et Kama alluvad iseloomustasid teda kui juhti, kelle puhul on vaid juhi arvamus ja vale arvamus. Artikkel on küll nimetatud ajakirjandustava rikkuvaks, kuid sellegipoolest on see märkimisväärne. Kõnekas on ka Kama kommentaar venekeelsete teenistujate vallandamise põhjendusest: «Kui inimene ei saa kriisiolukorras aru käsklusest, keda maha lasta, kas see on siis liigne tähenärimine?». Kama otsuse iva tuleb arusaadavalt esile, kuid et valitud näide just kinnipeetava tapmisele viitab, ilmestab tema suhtumist üsna hästi.
Ka Ülo Olen rääkis, et 2010. aastal veetis tollane justiitsministeeriumi asekantsler Priit Kama ise kolm nädalat vanglas, et vahetult hinnata, kui efektiivselt sealne töö toimib. Vaesel Kamal polnud aga plätusid kaasas ja kuna vangla dušipõrand oli üsna rõve, laenas nn kaasvang talle enda omasid. Kui Kama kolmenädalane projekt läbi sai, kirjutas asekantsler plätusid laenanud vangile ettekirjutuse, kuna asjade jagamine ja laenamine on vanglas keelatud. Reeglid on reeglid ning ka heateod saagu karistatud. Seepärast pidi Ülo ühele vähemate võimalustega perest tulnud vangile dušigeeli laenama salaja. Õnneks on nüüd vanglal uus peadirektor, kes on Ülo sõnul «palju normaalsem vana».
Siiski toimub Ülo sõnul Tallinna Vanglas ikka veel «igast paska, mis ei mõju inimväärsena». Ühe põhiliste aspektina toob Ülo välja valvurite provotseeriva suhtumise. Kõik valvurid muidugi ei provotseeri – suurem osa nendest on täiesti normaalsed ja meeldivad inimesed. Mõni mädanenud õun on aga igas korvis ning ka valvurite hulgas leidub neid, kes oma jõupositsiooni tublisti ära kasutavad.
Kinniste uste taga on kinnipeetavad üsna täielikult vanglatöötajate kontrolli ja armu all. Võimalusi ennast kaitsta on vangil vähe, kuna pigem jääb vaidlustes peale ikka riiki teeniva ametniku kui kriminaali sõna. Nendele valvuritele, keda kooliajal kiusati ning kel on enda tähtsust tõestada vaja, on vangla seega suurepärane võimalus üsnagi süüdimatult oma jõudu ja mõjuvõimu näidata.
Ka 2020. aastal Õhtulehele intervjuu andnud Tartus kinni istuva Madise sõnul ei anna vanglas sitasti kohtlemine vangidele võimalustki normaalseks inimeseks hakata: «Kuna jämedat füüsilist vägivalda tänapäeval taunitakse, siis täidetakse kannatuste põhjustamise eesmärk pehmemate, kuid pikaajalisemate vahenditega. Ehk siis luuakse õhkkond, mis tekitaks pidevat hirmu, ebakindlust, alandamist ja teadmatust.» Rääkides väite kinnitamiseks loo, kuidas vangla tema proovipäeva vangla tehases tühistas ning pärast Madise kohtusse pöördumist tagantjärele oma rikkumist tunnistas.
Ülo sõnul olevat ühe üksuse juht alles hiljuti pannud välja sildi: «Motivatsiooniks korraldame lisa spordiaja sellel ja sellel kuupäeval.» Teistel majadel oli lisaspordiaeg olnud juba kaheksa kuud. Igaüks sai panna kirja oma nime ja sisse anti ka treeningkavad. Kui sildil märgitud päev saabus, ootasid kõik saali minekut ning uurisid valvuritelt, et millal neid juba viiakse.
Viimasel hetkel tuli üksuse juht sektorisse ning võttis lamineeritud kuulutuse maha. Vabanduseks ütles ta, et kirja panduid oli liiga palju ja ta mõtles, et küsib sektorile ikka uued ajad. Märkimisväärne on, et sildi esimene sõna oli «motivatsooniks». «Kuidas see neile motiveeriv saaks olla, kui kogu sektor on kaks nädalat valmistunud ja ootusärev? Õpetab vangile vaid kõrgemal tasemel ülelaskmist,» kommenteerib Ülo.
Veel üks hea relv provotseerimiseks on näiteks info kinnipidamisega kiusamine ja vastustega hämamine. Või siis ässitamine ja vihjamisi pahandustele õhutamine. «Kas see on siis see, kust vang peaks ühiskonda naasmiseks oma eeskuju võtma?» küsib Ülo, kui on rääkinud loo, kuidas üks nõmedam ametnik meelega küsimustele ei vastanud ja info edastamise asemel salvavaid kommentaare pildus. Vang peab end iga hinna eest tagasi hoidma ja mitte vihastama. Ametniku roll sellist enesekontrolli ei vaja. Nimetatud valvuri palju normaalsem kolleeg ütles seevastu lihtsalt, kuidas asi on, ning olukord oligi lahendatud.
Info probleemne liikumine on takistanud ka vanglas suitsiidiennetust, nagu seda tõi välja 2022. oktoobris ilmunud Postimehe artikkel, kus kirjutati: «Info vangide suitsiidsetest kalduvustest jäetakse vanglate ametnikkondades enda teada ja vanglateenistujate hoolsuskohustus ja vastutustunne on tihtipeale puudulik. [...] Olulisi puudujääke on nii info operatiivsel liikumisel ja teavitamisel.»
Ajavahemikul 2019. aasta september kuni 2020. aasta september suri Eesti vanglates 17 inimest. Neist 13 surma põhjustasid erinevad terviseprobleemid. Neli inimest sooritas enesetapu. Tapmisi ei ole vanglates olnud alates 2011. aastast.
Samas artiklis toodi välja ka probleemid meditsiinilise tööjõuga ning Ülo kinnitab, et ükskõik millise tervisehäda puhul (sh vaimse) peab ootama, kuni käsi otsast ära mädaneb, enne kui lõpuks arstile lastakse. Märkimisväärne on ka asjaolu, et ühele vererõhu muredega vangile anti mitu korda valesid ravimeid ning asi lõppes EMOs.
Kui vangil on midagi vaja, näiteks perearsti vastuvõttu, kraanikauss on umbes või kongi seinal olev kleeptahvel enam ei kleebi, käib iga sammuga kaasas taotluse esitamine. Taotlustele vastamise nõue on viis tööpäeva, kuid tihtipeale tuuakse vastused kätte hiljem. Kuupäev dokumendil märgitakse ajaraami sobivaks ning vabanduseks öeldakse, et vastasime õigel ajal, aga kohale tõime paar päeva hiljem. Digiallkirju kasutada muidugi ei saa. «See on kuidas kunagi, vahel harva reageeritakse isegi normaalselt,» lisab Ülo.
Kinnipeetavad ongi patoloogilised vingujad
Muidugi tunnistab Ülo, et vangid ongi patoloogilised vingujad ning vangide kaebused tõepoolest ummistavad kohtuid. Autor ei saa ka kindel olla, et Õhtulehele intervjuu andnud Tartu-Madis ise paras lohh ei ole või et kõik, mis Ülo teistelt vangidelt kuuleb, ka tõele vastab.
Osa kinnipeetavate kaebustest on kahtlemata võrdlemisi sisutühjad püüdlused, kuid nende meeletu arv viitab sellele, et kuskil on siiski kala sees. Väärikalt koheldud inimene ei näe üldjuhul vahetpidamata põhjust vingumiseks ja kaebamiseks.
Detaile, mille kallal Tallinna vanglat nokkida, jagub Ülo sõnul veelgi ja üheks näiteks toob ta kehvad madratsid. Kõigil vangidel on tema sõnul seljad läbi ja valud kinnipeetavate igapäevaelu osa – isegi mõnel vast 19-aastaseks saanul on juba selg läbi, mis pole kuigi tavaline nähtus. Vangid on muresid ülespoole kurtnud, kuid muutunud ei ole midagi. Kui keegi majas ei kuula, võetaksegi nõuks kohtusse pöörduda ning sealse õnne peale loota. Lahkuda või magamisest keelduda ju ei saa. Mis variant peale vaikse kannatamise või kohtusse pöördumise veel üle jääb?
Muidugi läheb asju ka paremaks. Öö läbi põleb iga vangi kohal tuli, et ukseaugust piiludes nende kohalolu näha oleks. Kui varem tuli magada kas teki all õhupuuduses või silma paistvat valgust kannatades, siis möödunud aastast alates lubatakse vangidel osta omale silmaklappe ja kõrvatroppe.
Käesoleva sarja eelmises osas kommenteeris justiitsministeeriumi pressiosakond, et kõikide külastajate lahtiriietumise nõue on samuti nüüdseks muutunud.
Ülo näeb, et kõige suurem abi, mida vangla saaks osutada, oleks suurem tugi sealt vabanemisel ühiskonnaga kohanemiseks. Kui inimesele määratud karistus on pikk, jõuab maailm vangistuses viibitud ajaga tundmatuseni muutuda ning keegi ei aita eraldatuid järele. Rehabiliteerimisel peaks olema kõige suurem rõhk, kuna isegi 20-aastane karistus saab üks hetk läbi. Vangla koduleht muidugi kinnitab, et taasühiskonnastamine ongi vangla suurim eesmärk, kuid number üks strateegiline samm peaks sel juhul olema just inimväärne kohtlemine.
Nagu öeldud, vangidega on nii nagu laste kasvatamisegagi: pahad lapsed sünnivad umbusaldusest ja ebaõiglastest süüdistustest, head lapsed toetavast dialoogist. Kui nagunii arvatakse, et oled paha laps, siis sama hästi ju võidki hakata pahandusi tegema. Süüdistused tulevad kaela mõlemal juhul. Kinnipeetavatele tuleb samuti anda võimalus saada paremateks inimesteks.
Umbusalduse näitamine või – veel hullem – provotseeriv suhtumine normaalset inimest ei kasvata. Kinnipeetavale valetamine või hämamine õpetab ühtlasi kinnipeetavat valetama ja hämama, provotseerimine provotseerima, ülelaskmine ka oma lubastustest taganema jne.
Euroopa nõukogu ja inimõiguste kohus ei ole ilmaasjata või mõtlemata vangide heaolu parandamise nimel tegutsenud ja inimväärsust toetavaid reegleid kirjutanud. Nende huvides on samuti luua turvaline keskkond. Heade tingimuste ja väärika kohtlemise eesmärk ei ole siinkohal kellegi riigirahade eest niisama poputamine, nagu paljud tarkpead seda näivad arvavat, vaid nõuete taga on kaalutletud ja teadusuuringutest lähtuvad otsused, mis on kasulikud ühiskonnale tervikuna.
P.S. Kui kellelgi peaks tekkima küsimus, et mille arvelt vangide heaolu parandav riigiraha tulema peaks, siis eelmise aasta augustis ilmnes Riigikontrolli auditist, et Eesti on kasutanud eurotoetustest vaid viiendiku ning eelmisel aastal jäi kasutamata lausa 600 miljonit eurot. Raha kasutamise taga on osati küll bürokraatia, kuid kui rahandusministeerium koordineerimisega hakkama saab ning järjekorras ootavad haiglad ja koolid ehitatud saavad, oleks ka vanglas palju kohti, kuhu toetusi suunata. Kõik selleks, et vähendada retsidiivsusmäära ning muuta meie keskkond turvalisemaks.
Muidugi on toimunud meeletult suur areng võrreldes nõukaaegse või 90ndate vanglaga. Kinnipeetav läheneb üha enam inimese staatusele, vangidel on võimalus oma teleriks ja suur on ka sektoriteler. Eluruum on soe ja kuiv ning olemas on ka mingit moodi konditsioneer. Rotte ega putukaid pole, enamik valvuritest on siiski väga normaalsed. Osa kinnipeetavatest söövad kinnimajas ilmselt pareminigi kui kodus, kuid see ei saa olla heaolustandard. Siiski, arenguruumi veel on ning õnneks jagub ka lootust, et asjaga tegeletakse.
Äsja möödunud valimistega seoses hakkas silma veel tõsiasi, et kinnipeetavate hääleõigus on peatatud. Vangide hääleõiguse taastamine oleks kindlasti muutus, mis potentsiaalselt kõige kiiremini Eesti vangla Norra vanglate tasemele viia aitaks. Mitmes valimisprogrammis vangide heaolu puudutavaid küsimusi näha oli? Neid ei olnud, kuna vangid ei saa valida. Kui ka kinnipeetavatel oleks valimistel hääleõigus, oleks parteidel ja ministritel ka rohkem motivatsiooni nende heaoluga tegeleda.