PAASTUTOIT 1.0 ⟩ Kristlased lõpetavad sellel nädalal paastumise, moslemid panevad veel edasi

«Kell on 4 ja ma seisan terrassil. Väljas on kergelt udune ja veel pime, ent linnud laulavad täiest kõrist. Kirdekaares kumab õrnalt koit ja ma tean, et vaid loetud minutite pärast algab ramadaan ning ma peaksin paastuma hakkama. Võtan viimased mahvid tubakat ja tulen tuppa, et võtta viimased sõõmud vett ja ampsud toitu enne paastumist…» u

Nii oleks võinud ju juhtuda, ent tegelikult vajusin unne umbes kell 2 ja magasin maha võimaluse enne esimest paastupäeva oma keha veidike kinnitada. Järgmine moment söömiseks-joomiseks oli õhtul kell 18.40 ning väikese spoiler'ina võin öelda, et ma jäin ell

Ramadaan ehk islamiusuliste paastukuu algas sel aastal 23. märtsil ning viimaseks paastupäevaks on arvatavasti 20. aprill. Kuna ramadaani algus ja lõppemine on seotud noorkuu nägemisega taevas, siis on ka kõik ajalised daatumid veidike ebaselged, ent sellest pikemalt juba järgmisel korral. Sel aastal on moslemite paastuaeg mõnevõrra eriline, kuna kaheks nädalaks langeb see ühte kristlaste suure paastuga, mis algas 22. veebruaril tuhkapäevaga ja lõpeb sel nädalal aset leidva ülestõusmispühaga.

Ka Indias oli just pühade aeg, täpsemalt Navaratri püha, mil on samuti kombeks paastuda. Moslemite, hindude ja kristlaste paastumised on üsnagi erinevad, ent oikumeenilise sõpruse ja rahu eesmärgil peab siinkohal rõhutama, et sihid on samad: Jumala teenimise nimel loobutakse millestki mingiks ajaks ja selle tulemusel puhastub nii keha kui ka hing ning saadakse paremaks inimeseks.

Enne moslemite paastureeglite juurde liikumist, on oluline mainida, et paast ei ole miski, mida lihtsalt tehakse, ja selle üks kõige olulisemaid elemente on nijah ehk 'kavatsus' araabia keeles. Kõige lihtsamalt öeldes on asjad nii, et see, kui sa päev läbi ei söö, ei tähenda veel seda, et sa paastusid – selleks, et sinu mitte-söömisest saaks paast, on oluline eelnevalt seda ka niiviisi kavatseda. Praktiliselt väljendub see nii, et enne ramadaani algust teeb moslem taotluse, endamisi, teavitab omaenese südames nii ennast kui Jumalat, et plaanib koidukuma saabudes hakata paastuma. Seda ei pea iga ramadaaniõhtul uuesti tegema, piisab esimese päeva eel kavatsuse esitamisest, et paastutakse järgneval kuul. Kuna ma tean ennast ja enda hädasid äratuskella kuulmisel, siis tegin ma nijah'i juba varakult enne esimeste unemärkide saabumist ning asusin järgneval päeval ilma de jure'liste probleemideta paastuma.

Nagu eelmises paastukuu artiklis mainisin, siis peavad moslemid kuiva paastu ehk lisaks toidule loobume päevasel ajal ka igasuguse vedeliku tarbimisest. Sellest johtuvalt tekib ka enamikel inimestest error või arusaamatus: «Kes siis niimoodi paastub? Kas see on tervislik?» – eurooplaste jaoks on kristlik paast universaalne religioosne praktika ning igasugused kõrvalekalded sellest tunduvad ebaloomulikena. Selle üle ei tasu aga oma pead vaevata või muretseda, sest iga usundi esindaja (või sellest kultuuriruumist pärit inimene) peabki tavaliselt enda käitumist normaalseks ja kõiki teisi imelikeks. Me inimestena oleme lihtsalt nii enda kultuuri üles ehitanud ja parim, mis me saame teha, on mõista, et inimesed on erinevad ja see on okei, sest me saame erinevaid teid pidi oma eesmärkide poole liikuda.

Foto: Halal Humour Facebooki leht

Kristlikke paastutraditsioone on mitmeid ning siin ei ole mõistlik artikli mahu vaates neid kõiki kirjeldada, sest erisused on nii katoliiklaste, protestantide kui õigeusklike vahel, kuid ka väiksemate liikumiste ja koguduste puhul. Võtsin kristlike tavade paremaks mõistmiseks ühendust kahe väga hea tuttavaga, õppejõu Mihhail Lotmani ja õigeusu vaimuliku Toomas Eriksoniga, katoliiklase ja õigeusklikuga, ning pean tunnistama, et jutuajamiste järel oli osa asju mõneti segasemad kui ennist, ent samas koorus vestlustest välja tõdemus absoluutselt samadest eesmärkidest – paastutakse nii kehaliselt kui vaimselt, et mõlemat puhastada.

Üldiselt saab kristlaste puhul öelda seda, et paastuajal võib esineda kindlaid reegleid kellaaegade ja toidukordade osas, näiteks süüa tohib üks-kaks korda päevas, kuid ei pruugi. Kellaaegade asemel on pigem täpsed suunised paastutoitude osas: näiteks loobutakse lihast ja piimast või neist valmistatud toodetest, õlist ja veinist, õgardlusest ja ülesöömisest või siis üldisemalt toitudest ja tegevustest, mida võiks näha ja tunnetada patustamisena. Kui katoliiklased keskenduvad pigem lihavabale paastule, siis õigeusu kirikus on ka variante, et paastu esimesel nädalal on lubatud piimatoodete ehk «valge liha» tarbimine ning paastukalendris võivad olla ka spetsiifilised päevad, mil on lubatud süüa kala või juua veini. Lisaks võib idakirikutes leida kserofaagiat ehk kuivtoitumist – suure paastu viimasel nädalal ehk kannatusnädalal toitutakse kuivatatud taimsetest toodetest nagu pähklitest, kuivikutest või kuivatatud puuviljadest. Üks sõber, kes pidi nõukogude ajal Eestist lahkuma, kuna tema vaated ei ühtinud valitseva võimu omadega, redutas mitu aastat ühes Gruusia kloostris. Suure paastu lõpunädalatel toitus ta ainult taimeteest ja mõnest kreeka pähklist päevas ning sai eluspüsimisega hakkama.

Kellaajalised piirangud paastumisele on kristlastel pigem seotud armulauaga ehk usulise sakramendiga, kus armulaualeiva ja -veini tarbimise läbi ühinevad kristlased Jeesus Kristusega – enne toda pühapäevast jumalateenistust ei tohi süüa ega juua. Ajaga on selle paastu pikkus lühenenud ning kunagi laupäeval alanud paast on nüüdsel ajal õigeusu kiriku puhul kuus tundi ja katoliiklastel üks tund enne jumalateenistuse algust. Selle ühe tunni kohta on küsitud, et kas seda on üleüldse tarvis, ning naljatledes on leitud, et jah, sest muidu hakkaks inimesed isegi missa ajal sööma.

Moslemitele on paastukuul lisaks toidule ja veele keelatud ka suitsetamine ja seksuaalvahekorda astumine. Ka ravimite tarbimine on keelatud, kuid osa, näiteks astmaravimid, mis on gaasilises olekus, on lubatud. Paljud ei kuula muusikat või ei vaata televiisorit, ei tarbi audiovisuaalset meelelahutust üleüldiselt. See võib tänapäeval laieneda ka sotsiaalmeediale või millelegi muule, mis näib inimesele enesele paastumisel kui religioossel ajal ebasündsa, ebaolulise ja ilmaliku maailmaga liigselt seotuna. Siinkohal peab mainima, et enamus moslemeid töötavad paastumise ajal samamoodi nagu muul ajal ning inimesed pigem ei eemaldu mingisse meditatsiooni koopasse, sest elu peab edasi elama. Samas leidub moslemeid, kes lähevad ramadaani ajal palverännakule Mekasse ja võtavad ette muid religioosseid tegevusi. Üleüldiselt võib tõdeda, et ramadaani ajal püüavad moslemid n-ö «rahulikult võtta» – päev läbi paastudes on energia maas ning selle säilitamiseks tuleb töötada vaikselt ja vähest olemasolevat jõudu säästes, tööst vaba aega peaks veetma pigem palvetades ja koraani lugedes.

Ravimite osas on suhteliselt keeruline öelda, mis on lubatud ja mis mitte: allaneelatavad ravimid on keelatud, süstitavad ja sissehingatavad on osalt lubatud. Samas on ramadaan kohustuseks vaid neile, kes on füüsiliselt võimelised seda tegema, ning paastuma ei pea lapsed ega haiged inimesed, reisilolijad, rasedad, kuupuhastusel olevad või imetavad naised. Kui inimene ei saa ramadaani ajal mingil põhjusel paastuda, siis võib ta hiljem paastumata jäänud päevad järele teha. Kui inimene ei ole üldse võimeline paastuma, siis peaks ta toitma teisi inimesi jne. Prohvet Muhamedi ütlused, teod, tavad ja traditsioonid on kokku kogutud sunnasse ehk hadiithide kogumikesse ning nendest on teada järgnev juhtum, mis annab aimu paastumise kohustusest ja selle täitmata jätmisest:

Prohvet Muhamedi, rahu ja õnnistused olgu temaga, juurde tuli mees ja ütles: «Oo Allahi Sõnumitooja, ma olen hukas!» Prohvet küsis: «Mis sind hukatusse viis?» Mees vastas: «Ma olin ramadaani ajal oma naisega ühtes.» Prohvet küsis: «Kas leiad orja, keda vabastada?» Mees vastas eitavalt. Prohvet küsis: «Kas sa suudad kaks kuud järjest paastuda?» Mees vastas eitavalt. Prohvet küsis: «Kas saad toita kuutkümmend vaest inimest?» Mees vastas taas eitavalt. Siis istus mees maha ja keegi tuli prohveti juurde datlikorviga. Prohvet ütles mehele: «Anna need datlid heategevuseks vaestele.» Mees teatas: «Kas on kedagi meist vaesemat? Medina kahe tasandiku vahel pole ühtegi perekonda, mis oleks minu omast vaesem.» Prohvet naeris nii, et tema tagumisi hambaid oli näha ja ütles: «Mine ja toida oma perekonda.» 

Sahih al-Bukhari 1936, Sahih Muslim 1111 hadiithide kogumikest

Osalt räägib too juhtum sellest, mida peaks pattu teinud inimene lunastuseks tegema: vabastama orja, paastuma või toitma teisi inimesi. Teisalt toob see välja, et kõik inimesed ei ole võrdsed ei füüsilise ega majandusliku võimekuse poolest ning igaüks peaks toimima vastavalt oma võimetele. Kolmandaks leiab sellest loost ka tõsiasja, et inimesed eksivad paastudes, vahel meelega, aga tihti mitteteadlikult. Ilmselgelt on keeruline olla kogemata teise inimesega seksuaalvahekorras, aga toidu ja veega juhtub seda sageli. Olen ise hakkinud paastumise ajal õhtusöögi jaoks porgandeid ning täiesti teadmatult viimast juppi närima hakanud. Kogemata söömist, absoluutselt refleksiivselt toidu suhu panemist, mälumist ning isegi selle toidu allaneelamist ei loeta paastu murdmiseks. Hea on, kui inimene märkab ja sülitab toidu välja, aga kui ei märka, siis võib lugeda seda toidupalakest või veesõõmu õnnistuseks Jumalalt.

Kui rääkida hügieenist, siis on kindlasti lubatud vee kasutamine enese pesemiseks paastumise ajal. Kuna moslemid peavad enne palvetamist ennast pesema, sealhulgas ka suud kolm korda veega loputama, siis ka see on lubatud. Hammaste pesemiseks on lubatud kasutada hambapastat, sest ilmselgelt ei hakka keegi seda alla neelama. See-eest närimiskumm ei ole lubatud, osalt eeldatavasti seetõttu, et see imiteerib mingil määral söömist ja samas eraldab allaneelatavaid maitseaineid. Islamitavasid mittejärgiva inimese jaoks võivad sellised asjad tunduda liigspetsiifiliste detailidena, ent lõppeks on need osa suuremast elukorraldusest ja viisidest, mis aitavad ehitada raamistikku, kuidas paastudes õigesti käituda.

Foto: Halal Humour Facebooki leht

Enamus eelnevalt mainitud keelde-käske-juhiseid on seotud n-ö «tavalise» või mainstream islami ramadaanitavadega ning sunniidid, šiiidid ja muud islami usulahud võivad järgida teisi reegleid. Ka usulahkude siseselt on erinevaid koolkondasid, mida võiks asetada liberaal-konservatiivsesse paradigmasse, ent ei pruugi, sest juures on ka religioosne mõõde. Lisaks võib islamitavade kirjeldamisel rääkida tänapäevastest koolkondadest või lihtsalt inimeste meelsusest, liberaalsusest ja konservatiivsusest, sekulaarsusest ja traditsioonilisusest. Näiteks on tavaline, et konservatiivsemad moslemimehed kasvatavad habet, sest see on osa prohveti tavadest – habeme omamine ja vuntside lõikamine eristab moslemit mitte-moslemist. Sellest johtuvalt võib osa konservatiivsemaid moslemeid oma vagaduse märgiks ramadaani ajal habet mitte mingil moel lõigata ega trimmida. Samas tean ka sekulaarsemaid-liberaalsemaid moslemeid, kes muidu ei järgi alkoholi joomise keeldu ja ei palveta, kuid ramadaani ajal hoiduvad joomisest ja püüavad rohkem palvetada. Inimesi on erinevaid ja viise pühaduse poole pürgimiseks samuti.

Erisuste ja detailide najal jõuame aga selleni, mis on kõikide religioossete paastude puhul kõige olulisem – mentaalne ja spirituaalne puhastumine. Prohvet Muhamedi traditsioonidest on teada järgnev talle kuuluv ütlus: «Kes paastudes kurjadest sõnadest ja tegudest ei loobu, Jumal ei vaja temalt ka toidust ja veest loobumist.» (Sahih al-Bukhari hadiithide kogust, 1903) Näljasena on tihti väga keeruline oma tundeid ja emotsioone valitseda ning enamus paastujaid teavad seda. Olen ise see ramadaan käitunud nagu segane, vihastanud, tigetsenud, röökinud ja karjunud ning ma olen üpriski kindel, et paar paastupäeva pean ma seetõttu järele tegema.

Ka vestlustest Mihhail Lotmani ja Toomas Eriksoniga koorus välja just paastu mõtte vaimne pool ja «patustest» tegevustest loobumise vajadus nii materiaalsel kui spirituaalsel tasandil. Paastumine on nii füüsiline kui ka spirituaalne tegevus, mille käigus võidakse lisaks teatud toitudele loobuda ka liigset naudingut pakkuvatest materiaalsetest tegevustest nagu suitsetamine, alkoholi tarbimine või seks, ent samas ei tohiks unustada oma mõistuse puhastamist. Lotmani sõnul võib paastu võrrelda moslemitele tuttava sisemise püha sõja kontseptsiooniga: «Nagu suur džihaad on võitlus iseendaga, nii on ka paast seda.» Enesekontroll ja -distsipliin on olulised paastu puhul ning mitte ainult selleks, et takistada ennast söömast, vaid ka selleks, et takistada ennast oma mõtetes halba korraldamast. Toomas Erikson saatis mulle enda kirjutatud ettekande paastumise kohta, kust eelnevate mõtete kinnistamiseks võiks välja tuua Jeesuse õpetussõnad Uuest Testamendist: «Mitte see, mis suust sisse läheb, ei rüveta inimest, vaid see, mis suust väljub, rüvetab inimest.» (Matteuse evangeelium 15:11)

Kuna paastu peab ka mingi hetk murdma, et sellest ei saaks lõppematu askees, siis liigume artikli lõpuks taas materiaalsete väärtuste ehk toidu peale. Moslemitel ei ole üldiselt reegleid selles osas, mida peale päikeseloojangut süüa tohiks või peaks – meil on piisavalt toitumisreegleid juba paastuvälisel ajal ehk keeld süüa sealiha, kiskjaid, veretoite või «ebajumalatele» ohverdatud lihasid ning tarbida alkoholi. Ramadaanikuu toidud on seotud pigem traditsioonide kui konkreetsete reeglitega: näiteks on tava murda paastu värskete või kuivatatud datlite ja klaasikese piima või veega, sest prohvet Muhamed talitas nõnda ja see on osa tema sunnast ehk eelnevalt mainitud hadiithide ehk käitumuslike tavade kogust.

Kõike, mis on toidulaual peale datlite ja vee/piima, ei saa enam seostada religioosse tavaga, vaid pigem kohalike kultuuriliste eripäradega ning ilmselgelt on nigeerlastel teistsugused rahvustoidud kui indoneeslastel. Näiteks meeldib mulle peale vee ja datlitega paastu murdmist süüa esimese asjana püreestatud läätsesuppi – selline taimetoidu supp sobitud väga hästi kõhtu ja samas on see midagi mu naise araabiapoolsest perekonnast, mis on minu õnneks ka meie peres traditsiooniliseks muutunud. Ühtlasi meeldib mulle öösel enne paastuma hakkamist süüa kama keefiriga, kuhu lisan veel puuvilju ja datleid, ning see supertoit hoiab mind paastupäevadel päris hästi energiaga varustatult. Esto-araabia fusioon.

Foto: Halal Humour Facebooki leht

Ühe huvitava asjaoluna peab mainima, et paastudes võib tihti kaalu alandamise asemel hoopiski juurde võtta. Seda mainis õigeusukiriku vaimulik Toomas Erikson nii eravestluses kui ka ühes paastumise kohta antud intervjuus: paastumisel tekkiva nälja leevendamiseks võib inimene süüa hulga rohkem taimetoitu või kasvõi saiatooteid kui tavaliselt. Ka moslemite hulgas on see täiesti tavaline, et paastuajal võidakse juurde võtta – isiklikult söön-joon ramadaani ajal õhtuti pidevalt, osalt näljast ja teisalt kartusest mitte piisavalt kaloreid saada, et järgneva päeval ellu jääda.

Selle artikli kirjutamise ajaks olen ma paastunud 14 päeva. Ma olen väga sihikindlalt kaalunud ennast igapäevaselt ning võin kinnitada, et kui esimese kümne päeva jooksul hakkas mu kaal veidike alanema, siis peale seda hakkas see tõusma. Ma tean ise, et esimesed kümme päeva olid füüsiliselt rasked ja ma tundsin ennast nõrgana. Paastumisega harjudes hakkas arvatavasti mu keha rohkem vett ja rasva talletama ning kaal ei ole vähenenud. Lisaks hakkasin ma jalgrattaga sõitma ja sangpommi viskama ning seegi aitas vee talletamisele kaasa. Ning kõige tipuks käisin ma kümnendal päeval Ypsiloni sünnipäeval, kus näksisin põhimõtteliselt terve õhtu peolaualt süüa ning sellega tekkis ligemale 2 kg juurde. Ega see mingi eeskujulik nälgija käitumine ei ole ning kaalunäidud tabelis ilmestavad seda – kaalukõver on suhteliselt horisontaalne olnud.

Ramadaani lõpuni on jäänud veel 15 päeva. Nagu ma ennist mainisin, siis lisaks paastumisele toimub ramadaani ajal ka muid religioosseid tegevusi: päevasel ajal palvetatakse või loetakse koraani, prohveti tavasid või muud religioosset kirjandust; õhtuti saadakse kokku teiste moslemitega, et murda ühiselt paastu; käiakse öistel palvustel mošees jne. Osa inimesi tegeleb heategevusega, aitab kogukonda, rikkamad teevad annetusi – iga usklik panustab vastavalt enda võimetele ja oskustele; iga usklik peab leidma ise tee puhastumiseni. Kirjutamisega tegeleva isikuna on minu ramadaanid möödunud vastavalt oma elukutsele: kunagi Nihilisti aegadel pidasin seal ramadaanipäevikut ning magistriõppes kirjutasin autoetnograafiat paastumisest. Ka see ramadaan möödub kirjutades – ma kirjutan taas lahti paastumist ja iseennast, puhastun kirjutades. Järgmises artiklis võtan ette ajalise mõõtme – kuidas ja kui kaua keegi paastub ning kui erinevad on inimeste ajaarvamised. Seniks, hääd paastumist, kellele lõppu ja kellele keskpaika.

Ypsilon hakkab kasutama maksumüüri. Kõik vanad artiklid jäävad tasuta lugemiseks avatuks ning ka kõik uued artiklid ei lähe tasuliseks, selle pärast muretsema ei pea. Maksumüüri taha lähevad ainult tulevikus ilmuvad long read’id, mille tunneb ära SUUR LUGU tähise järgi. Postimehe tellijatele jäävad kõik artiklid avatuks.

Kaks aastat oleme olnud kõigile tasuta ja piiramatult kättesaadavad. Nüüd on meil vaja raha, et kasvada. Harjuge ära, elu on selline. Olete näinud, kui palju toit praegu poes maksab?

Ypsiloni tasuline pakett maksab aga ainult 3 eurot kuus – see peaaegu et ei olegi päris raha. Lisaks pikkade artiklite lugemisõigusele saad kolme euro eest nii reklaamivabaduse kui ka vabaduse kommenteerida. Selle lunastamiseks saab teha igakuise 3-eurose püsikorralduse, osta korraga 6 kuu pääsme (15 eurot) või aasta tellimuse (30 eurot).

Tasulist paketti saab sõlmida siin: https://tellimine.postimees.ee/ypsilon

Sooduskoodiga YKSKUUYPSILONI saad esimese kuu tasuta ning alles järgmisest kuust hakkab raha maha minema. Koodi saab sisestada kuni 1. juunini 2023.