POLIITANALÜÜS ⟩ Te lollid ei saa aru, et ulatuslikud teetööd on Kõlvarti geniaalne plaan

Kogu Tallinna liiklus on suveks toorelt perse keeratud: kesklinna tuiksooned on üles kaevatud, bussid ümber suunatud ning sellest nädalast alates seisavad pooled trammiliinid. See ei ole õnnetute juhuste kokkulangemine ega linnaametnike lauslollus.

Ei-ei, see on linnapea plaan katsetada tallinlaste valmidust liikuda jalgrattal – kas see on lihtsalt müra sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses, nagu see kohalikel omavalitsuse valmistel välja kukkus (loe mu selleaegset poliitanalüüsi SIIT), või on sellel sügavam sotsioloogiline sisu ja kandev mõju?

Vahemärkusena enne teema juurde minemist. Ma näen pilte poliitikutest, kes ei jäta kasutamata võimalust jääda jalgrattaga pildile, mis karjuvalt meenutavad Hollywoodi staare, kes 10–15 aastat tagasi sõitsid Toyota Priustega oma villade ja eralennukite vahel. Neile plaksutati, sest nad olid märtrid – kas olete näinud, kui koledad ja mannetud autod on Toyota Priused? Tagasi vaadates saame aru sellest silmakirjalikust rohepesust, ent nüüd me neelame seda jälle hundiisuga alla. Igatahes, tagasi Kõlvarti ja Tallinna juurde.

Liikuvuse ja liikluse teemal on Kõlvart ebamugavas kohas. Selles valdkonnas huvitavad tema valijaid ainult Lasnamäe bussid ja mujal linnas autoga ringi sõitmine. Kalamaja ratturite heaolu ei ole tema agendas, kuid nende pahameel võib pidurdada Kõlvarti lendu munitsipaalseks suurvõimuks, mis suudaks siinse toetusbaasi abil ka riiki valitseda – see ei ole autori tõlgendus või teooria, Kõlvart ise rääkis seda Postimehele märtsi lõpus peale valimisi.

Ta tahab saada Keskerakonna esimeheks ja eeldatavasti ka peaministriks. Kõlvart on tugeva poliitilise taibuga, töökas, pika perspektiiviga, kalkuleeriv, distsiplineeritud. Ta on kõike, mida Taavi Rõivas pole kunagi olnud.

Vaadake, inimesed oma harjumuste orjadena vajavad väga palju positiivset või negatiivset stiimulit, et muuta oma liikumisviise. (Reklaam)kampaaniate mõju on marginaalne, arvestades, et auditoorium on pool miljonit inimest. Need ei muuda liikluse üldpilti, see on lihtsalt mingi asendustegevus ning selleks, et keegi ei saaks süüdistada linnavalitsust käed rüpes istumises.

Belgia moel inimestele rattasõidu pealt toetuse maksmine on pikaajaline kulu ja ostetud lahendus. Me oleme Ida-Euroopas, meil tehakse asju jõuga. Radikaalsed nihked tulevad radikaalsetest muudatustest. Kodukontoris töötamine on uus normaalsus, kuna keegi sõi Hiinas valet nahkhiirt.

Kui liiklusolud sunnivadki suvel ringi liikuma jala, ratta või tõuksiga ning inimesed jäävadki seda tegema, on tegemist võiduga Kõlvartile. See on võit statistikas ja võimalus kasvavat kastijalgratta kujulist poliitilist survet maha kruttida. Kasvav kergliikluse kasutajaskond võimaldab ehitada ja investeerida rohkem infrastruktuuri. 

On variant, et võib olla tuleb siit ka mõni valija Kõlvartile. Ning see on ainuke valuuta, mis üldse ühe poliitiku jaoks loeb. See on ainuke kaalutlemiskoht, kõik muu on teisejärguline. Vahet ei ole, kas hangetega ehitatakse autoteid või jalgrattateid. Hanked on hanked, küsimus on poliitilises suunas.

Seda kõike saab teha ilma otseselt autojuhtide kandade peale astumiseta. Autojuhid on harjunud, et iga suvi on Tallinnas suured teetööd, ning elavad üle, samamoodi nagu «Teneti» tõttu Laagna tee sulgemise ja praeguse Kalamaja üles kaevamise.

Ja kui peale suurt sulgemist midagi ei muutu, olemasolevad jalgrattateed on sama tühjad nagu praegugi, saab Kõlvart kinnituse, et kastijalgratta jutt on lihtsalt Facebooki jutt. Midagi, mille kaudu oma üleüldist kibestumust ja pettumust välja elada ning süüdistada kõike enda ümber olevat, sest see on see, miks neil läheb sitasti – see emotsionaalne tung on aga aegumatu ja surematu.

Ent vähemalt on nüüd tõestatud, et kastijalgaratta jutt on võimeline saatma inimesi Toompeale soojale kohale.