TARBIJA420 ⟩ Ülemaailmne kanepipüha sai alguse koolipoiste slängist

«420» on teadvust muutvate ainetega kursis olevate isikute seas tuntud numbrikombinatsioon, mis viitab kanepile – «420» võib tähendada otseselt kanepit, osutada kellaajale 4.20 või kuupäevale 20. aprill. Alguse sai see viie keskkooliõpilase omavahelisest paroolist.

Osa saamislugudest muudetakse tehislikult liiga keeruliseks ning nõnda on juhtunud ka mõistega «420»: külge on poogitud kuulsusi, et 20. aprillil sündis Adolf Hitler või suri Bob Marley; tehnilisi teadmisi, et kanepis on 420 erinevat keemilist komponenti; või juriidilisi teadmisi, et politsei kasutab kanepiga seotud kuritegudest rääkides koodi 420. Jah, Adolf Hitler sündis 20. aprillil, aga kuidas peaks üks jõledamaid inimesi olema seotud kanepiga? Bob Marley suri tegelikult 11. mail, kanepis on üle 500 komponendi ja ükski ment ei kasuta koodi 420 kanepiga seoses. Ainuke tõeliselt huvitav kokkusattumus on see, et Albert Hofmann võttis teadlikult esimest korda LSD-d 19. aprillil kell 16:20 ja sellest on alguse saanud Bicycle Day tähistamine (loe maailma esimesest LSD tripist siit).

«420» on ajapikku omandanud sellise kurioosse aura, et inimesed arvates peaks selle taga olema midagi keerulist, saladuslikku ja samas totaalselt geniaalselt. Tegelikult sai kogu asi alguse hoopiski lihtsamatel põhjustel ja detailidesse süübides absoluutselt kergemini mõistetavatel kui näiteks absurdsus nagu Hitleri sünnipäev. Lugu saab alguse 1971. aastal hipide ja muude karvaliste vallutatud Californias, täpsemalt Marini maakonnas San Rafaeli linnas ja selle keskmes on viis keskkooliõpilast.

San Rafaeli keskkool oli tollal nagu iga teine kool USA-s, sama võiks öelda ka linnakese enda kohta. Eriliseks võib seda linnakest pidada vast seetõttu, et too asus San Franciscole suhteliselt lähedal ja sellepärast oli ka linnakeses piisavalt palju karvaseid kanepinautijaid. Ka keskkooliõpilased Steve Capper, Dave Reddix, Jeffrey Noel, Larry Schwartz ja Mark Gravich tegelesid tollal aktiivselt kanepi suitsetamisega. Kuna peale kooli hängisid nad tihti ühe seina ääres, siis hakati sõpru kutsuma Waldos'teks (Waldo Steve jne) – sõnamäng, kus inglisekeelne 'wall' saab 'os'-mitmusliite, eestistatult võiks öelda Seinod vms. Keskkool lõppes enamasti kell 15.00 ja osa Waldodest käisisid peale seda trennis, mis lõppes kell 16.00. Kella 4-st olid nad vabad ja 20 minutiga jõudis riideid vahetada ning õigesse kohta poistega kokku saama lipata. Nii lihtne võikski kogu asi olla, et kool ja trenn panid aluse ühele tuntuimale numbrikombinatsioonile, aga juurde tuleb üks väike lisanüanss.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by 420eesti (@420eesti)

San Rafaelist 40 minutilise autosõidu kaugusel asub Point Reyesi poolsaar, millel asub rannavalvepunkt. Poisid said sõprade kaudu teada, et üks rannavalvurina tööl olnud isik kasvatas valvepunkti lähedal kanepit, ent pidi mingil põhjusel jalga laskma ja nüüd oli kuskil metsas tasuta mant, mis ootas just seiklusrikkaid elamusi otsivaid keskkoolipoisse. Waldod leppisid kokku, et saavad peale tunde kooliterritooriumil oleva Louis Pasteuri kuju – jaa, see sama tüüp, kes leiutas pastöriseerimise – juures kokku ja sõidavad Point Reyesi. Kellaaeg? Noh, eks ikka siis, kui trenn läbi ja riided vahetatud, teeme nii 4.20, siis on timm. Koodsõnaks ettevõtmisele sai «420-Louis»!

Poisid sõitsid mahvi otsima, aga ei leidnud midagi. Küll aga leidsid Waldod, et neile meeldib kanepit suitsedades käia seiklemas ja ringi tuiamas ning sõnapaarist «420-Louis» sai parool koolivälisele tegevusele. Ajapikku kadus «Louis» ära ja järgi jäi vaid «420», mis võis tähistada nii tegevust, nimisõna kui ka muid sõnaliike. Paroolist said aru vaid teised sõbrad-koolikaaslased ning vanematel ja õpetajatel polnud teemast õrna aimugi.

Kõik see oleks võinud jääda USA lääneranniku linnakese siseringi slängiks, ent millegipärast juhtus nii, et 50 aastat hiljem teavad isegi esto-magalahõimud selle numbrikombinatsiooni tähendust. Mis juhtus? Juhtus see, et keskkooliõpilased said suureks ja läksid lääneranniku vasakäärmuslikesse ülikoolidesse ja jagasid seal oma teadmisi. Juhtus ka see, et Waldod said sõpradeks rokkansambli Grateful Dead liikmetega ja tutvustasid neile seda parooli. Sealt arenes lugu edasi, sest Grateful Deadil on suht suur fänniklubi, mille liikmeid teatakse deadhead'idena. Tundub, et deadhead'idele meeldis see «420» mõiste väga ja osa neist asus seda ka kuupäevalise pühana populariseerima.

20 aastat peale Waldosid juhtus selline asi, et USA kanepiajakirja High Times ajakirjanik sai ühtede deadhead'ide käest flaieri, kus kutsuti inimesi 20. aprilli tähistama. High Times avaldas selle ja edasine on juba ajalugu, mille käigus mõeldi välja igasuguseid legende, millega ja kuidas kuupäeva/kellaaega põhjendada.

20. aprilli esimene mainimine ajakirjanduses Foto: Tõmmis ajakirjast High Times

Waldode lugu on põhjalikult kajastatud, kõik eelnevad müüdid on ümber lükatud, ka samas koolis käinud konkurentide, Bebede gängi väited, et Waldod «varastasid» selle neilt, on kummutatud. Seega võib teema kokku tõmmata tõdemusega, et kõik asjad ei pea olema hullult müstilised ja keerukad, osa lugusid on jube lihtsad – «420» tekkis, sest stoner'itest keskkoolipoisid said peale tunde kokku, tegid peale ja võtsid kellaaja parooliks.

50 aastat hiljem on see endiselt kasutusel, võimsamalt kui kunagi varem ja arvatavasti ei kao kuskile. Häid pühi soovides peab lugejatele meenutama ka seda, et kanepi tarbimine ilma arstliku loata on Eestis endiselt illegaalne, ainuke erakond, kes seda muuta soovis, ei pääsenud Riigikokku, ja kui teil või teie sõpradel on probleeme sõltuvust tekitavate ainetega, siis palun otsige abi spetsialistide käest.