TARBIJA18 ⟩ HHC ehk heksahüdrokannabinool – spice'i väikevenna kiire tulek ja minek
Eelmise aasta sügisel ilmus turule kohaliku kanepitarvitaja jaoks uus substants, mis kannab keemilise ühendina nime heksahüdrokannabinool ehk HHC. Põhimõtteliselt on tegemist poolsünteetiline savuga, väidetavalt lihtsalt vesinikuga üle pritsitud CBD-käbiga, mis sisaldab vähesel määral ka THC-d (alla 0,3%).
EMCDDA (Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus) andmetel ilmus HHC esimest korda Euroopa turule umbes 2022. kevade paiku, mil ta hakkas kiiresti ka populaarsust koguma. Tänaseks on seda leitud ligemale kolmandikust Euroopa liikmesriikidest, lisaks veel Norrast ja Šveitsist. Eesti turule jõudis see umbes mullu sügise paiku ning püsis siin paar kuud kuni pool aastat. Tänaseks on aine müük siinmail keelatud, sama on tehtud Soomes ja Rootsis ning kavatsetakse teha varsti ka Prantsusmaal.
Ühendit HHC ennast tegelikkuses eriti uuritud ei ole; seda lahterdatakse NPS-iks (ingl new psychoactive substance) ehk uueks psühhoaktiivseks aineks. Väga uus ta tegelikult ei ole; esimest korda sünteesiti HHC-d juba 1940. aastatel, kuid laiemasse kasutusse jõudis see alles hiljuti. Teatud järelevalvet müüdavatele produktidele teostati, kuid see piirdus pigem aine «käbi» ehk kuivatatud õisiku vormiga.
Ainet sai aga soetada mitmes eri vormis (nagu ka tavalist savu või CBD-käbi). Siinkohal võtame nendest fookusesse peamiselt innovatiivsed HHC veibipulgad. HHC-veip on üks tootevormidest, mis läks pärast keelustamist suht-koht laialdaselt ringlusesse mustal turul.
Nende pulkade ja tegelikult ka aine üldise oleku juures leiame mitmeid sarnasusi ühe teise sünteetilise kannabinoidi, nn spice'iga. Jah, nii jõhkralt keemiline kui paljud minevikus spice'iks nimetatud ained ta ei ole – keegi kokku ei kuku, kuna HHC puhul saab ainet toota madala THC sisaldusega kanepilehest. See kehtib aga ainult käbi puhul, sest kui võtta ette HHC-veibipulgad, ei tea kontrollimata toote puhul — mida kohalikul turul ka palju liikus — jällegi keegi, mida need tegelikult võivad sisaldada.
Ma ei ole isiklikult näinud ühtegi juhtumit, kus keegi oleks HHC tõmbamisest näiteks roopi pannud. Samas ajas see katuse mõnel sõitma küll ja «orki» tõmbavad need pulgad ka suht-koht sama hästi kui spice (olen tutvusringkonnas kuulnud nt olukordadest, kus inimene on pärast liialt rasket mahvi maha pidanud istuma, et oleks stabiilsem olla).
HHC ja spice'i lükkamine, nagu ka nende ainetega seonduvad juriidilised aspektid on vägagi sarnased. Nad püsisid mõnda aega turul hallis alas ning liikusid pärast seda edasi mustale turule, pärast mida kasvas mõlema aine tarvitamine hoogsalt. Enne keelustamist sai sisuliselt iga mats endale käbi või veipe kas välismaalt (peamiselt Poolast ja Tšehhist) tellida või kohalikest legaalse savu poodidest osta. Viimane variant oli isegi turvalisem, kuna seal liikus vähemalt mingil määral kontrollitud produkt.
HHC-veipide puhul on olukord selline, et enne keelustamist müüsid neid ka mõned «iseseisvatest ärimeestest» naglad, millest sai alguse kohalik kontrollimata turg, kus iga mees sai valmis segada vedeliku, mida ise tahtis. Ilmselt enamik kohalikest seda ka tegi, kuna vedelikuga jändamisest saab lõpuks veel rohkem kasumit lõigata. Üks säärane bisnjäks oli Legerelax, ühe kohaliku ambitsioonika hustleri ettevõtmine (samale omanikule kuulub tänaseni toidulisandite veebipoodi Legefit).
Siit tuli mängu veel üks sarnasus spice’iga, kuna sisuliselt said väiksemad omapäi toimetavad barõõgad seadusega justkui kooskõlas tegutseda ning iga inimene endale soovi korral internetist ainet tellida.
See kättesaadavuse aspekt tõi tootele ka populaarsuse. Vahet pole, kui uue, vana või kontrollitud ainega tegu on – kui ta on poest kättesaadav või välisriigist tellitav, on ta ka laiema massi silmis enam-vähem turvaline. Ja seda eriti just nooremate regulaarsete tarvitajate seas, kelle n-ö «riskitunnetus» võib olla kõvasti madalam kui vanemal ja kogenenumal vanemal tarvitajal. HHC puhul suurendas «turvalisust» ka asjaolu, et aine negatiivsed küljed ei ilmuta ennast koheselt.
HHC populaarsusele andis hoogu juurde võrdlemisi odav hind; näiteks ühe ligikaudu 90% HHC-sisaldusega veibi sai kätte 20 euroga ning ühe «getsi» HHC-õit umbes 10–15 euroga. Hulgi välisriikidest tellides oleks võimalik olnud näiteks 50 getsi Maui Wowie Vintage'iks nimetatavat õit 250 euriga. 90% HHC-sisaldusega veip oleks tollist läbi tulnud ilma mingi suurema huinjaata. Üksi enda jaoks kasutades oleks sellest veibist saanud ennast sisuliselt iga päev sodiks tõmmata umbes pool kuud kuni kuu aega (reeglina kestsid need harrastajatel siiski kõvasti vähem aega). Ka õie suitsetamise puhul oleks olnud võimalik ennast sassi tõmmata, kuid see oleks vajanud juba veidi suuremaid koguseid.
Aine opulaarsust näitas ka see, et mõni jobim diiler leidis, et oleks naljakas tavalise savu nime all uut legaalset käbi lükates rohkem kasumit lõigata. Kusjuures välimuse poolest HHC-õisik isegi traditsioonilisest õiest suurt ei erinenud ja skank oli ka olemas, kuid käbil endal oli üldjuhul väga liimine konsistents. Antropoloogilised vaatlused ja vestlused on näidanud, et HHC suitsetamisel on vähegi vilunuma tarvitaja jaoks vahe kohe tunda.
Paar korda olen ka ise seda õit ning pulkasid kellegi pakkumisel tõmmanud. Käbi puhul oli mõju lühidalt selline, et pilves tunne oli ja silmad tõmbas isegi natuke kissi, aga mõistus püsis enam-vähem selge ning olid suuteline asju ikka edasi toimetama. Samas ei maksa ette hõisata, kuna enamikul kordadest hakkas mul mõni aeg pärast tarvitamist pea veidralt valutama, millega mul muidu jamasid ei ole. Anonüümsete tarvitajate sõnutsi on pulkade puhul toime enam-vähem sarnane THC veipide omale, kuid piisava tossutamisega võib end isegi rohkem sassi tõmmata. Samas tõid need tarvitajad välja, et HHC high ei tundu eriti naturaalne ja nii pulkadel kui ka käbil on liialt keemiline maitse küljes. Lisaks hakkab HHC suits ka jõhkralt kurgule.
High’st rääkides peab kindlasti mainima, et HHC-pulgad võivad päris korraliku litaka panna – mõni indiviid, kes sellise tootega esmakordselt kokku puutub, võib paarist sügavamast mahvist pooleks päevaks koomasse jääda. Need pulgad kujunesid kiiresti ka üheks kõige populaarsematest toodetest, kuna neid on lihtsalt niivõrd lebo teha ja mingit erilist haisu nad ka ei jäta. Keegi ei viitsi jonude meisterdamisega mässata, sest palju lebom on hommikul kapi pealt üks Pineapple Diesel pulgake võtta ja ongi päev kohe normaalselt käima tõmmatud.
Pulgakeste puhul on lisaks ahvatlev asjaolu, et neid saab sarnaselt veipide sugupuusse kuuluvate helendavate ja vilkuvate keemiaaurutitega ka laadida. See tähendab, et pulgakese näilisel suremisel saab sellest juhtmega laadides veel paar mahvi välja pigistada. Tänavatel liiguvad ka jutud kõige ekstreemsemast meetodist HHC-veibist viimase tilga kättesaamiseks — plastmassist veibiosa, kus sees on HHC sisaldusega vedelik, tuleb tulemasinatega kuumutada, et veidikenegi mingit maitset ja – kui savujumalatel on hea tuju – ka lahjemat hit'i kätte saada.
Lünkasid, mille kaudu seadust tillist tõmmata, otsitakse pidevalt. Uue «legaalse ja turvalise savu» ehk HHC-ga leiti see seaduslünk. Osalt saab seda pidada läbikukkumiseks, kuna üpriski kiirelt hakati ainet kuritarvitama, mis omakorda tõmbas seadusesilma tähelepanu, kes lõpuks ainele ka regulatsioonid peale lükkas (ehk selle ära keelustas). See ei peata aga kedagi – pulkade jaoks saab vedelikku ise samamoodi edasi segada ja vaatlused annavad mõista, et must turg õitseb praegusel hetkel veel täiega.