ROTIKAS TARBIJA ⟩ RMK läbuplatsid ehk jalgrattamatka plaane algajatest hardcore-tasemeni
1. juuni 2023, 12:19
Ehk juhtus eelmist rotika tarbija artiklit lugedes nii, et sul tekkis vastupandamatu isu minna jalgrattamatkale – ratas on juba hoolduses käinud, telk on olemas ja kotid pakitud. Loe see ka nüüd läbi ja mõtle uuesti!
Novice ehk algaja
Algajal rattamatkajal soovitan teha kerge matkaplaani, mis ei koosne liiga pikkadest distantsidest ega nõua enda seadmist keerulistesse olukordadesse. Üks keeruline asi on ühistranspordi, näiteks rongi lisamine matkaplaani. Matkasell peaks arvestama, et kodust rongijaama kõigi kodinate ja telkidega ruttamine on suhteliselt rõve tegevus ning ähkides-puhkides rongile jõudes on veremekk suus. Seejärel tuleb see ratas ja need kodinad kuskile mahutada, eemaldada ja tõsta, ning lõpuks oled higisena rongis vangis. Ei, mul on välja pakkuda palju parem algajataseme jalgrattamatka-variant.
Esimest matka võiks alustada kodukohast. Lepid sõpradega kokku, et kohtute mingisuguse poe ees, ning kõik saavad reisile vajaliku mandi ära soetada – kellele spordijoogid, kellele kangem kraam, müslibatoonid ja muud teemad. Mida suurem pood, seda parem, näiteks ostukeskus – siis saab vajadusel ka mingeid matka- ja velopoode külastada. Eriti tore on, kui pere tuleb ka sinna ostukeskuse parklasse ja lehvitab nuttes sulle hüvastijätuks; siis on ikka ehe tunne, nagu läheks maailmareisile.
Mõistlik oleks enne matka vaadata välja ööbimiskohad ja päevadistantsid. Oletame, et sa elad Tallinnas (mingi 40% tõenäosusega eladki). Ma sinu asemel vaataksin esimeseks matkaks kas sisemaa või läänekalda poole. Näiteks leidub marsruudil Tallinnast Nõvani suht okeide vahedega mereäärseid RMK platse. Saad sõpradega ühe Lääne-Tallinna ostukeskuse-supermarketi ees kokku (neid on siin üle mõistuse palju, vali ise) ja hakkate mööda Rannamõisa teed vurama. Ülilebo variant on sõita Tallinnast Keila-Joa kanti Meremõisa RMK telkimisalale (34 km) ja sealt järgmisel päeval Paldiski lähedal olevasse Leetse RMK-sse (23 km). Kolmandal päeval saad Paldiskis ringi vaadata, et siis kas või rongiga tagasi sõita.
Intermediate ehk kesktase
Sa hakkasid selle idee peale köhima, et mõttetu? Liiga lebo, mingi memmarite värk? Pole probleemi; seda suunda annab koheselt keerulisemaks venitada. Esiteks kütad Tallinnast otse Leetse RMK-sse, see on 57 kiltsa. Ei lähe nädala sees, vaid hoopiski nädalavahetusel, kui kõik lähemate linnade elanikud sinna kokku jooksevad. Leetses litsud oma telgi kümne auto vahele, tervitad uusi naabreid, kes tegelevad kas grillvorstide keerutamise, kodutüli lahendamise või viina limpsimisega. Seejärel värised öö läbi telgis, sest: a) uued naabrid lasevad autost nii kaua bassirikast tümmi, kuni aku tühjaks saab; b) uued naabrid räägivad vaiksematel momentidel sellest, kuidas nad need jalgrattad kas merre või lõkkesse viskavad.
Hommikul ärkad üles, tood mereadru alla mattunud jalgratta veest välja, lükkad konidega äraaugustatud telgi kokku ja paned edasi. Tänase päeva kilometraaž on 59, kaks kiltsa rohkem kui eile, ja lisaks koormale ripub ristina kaelas ka unetu öö. Padisel pead kinni ja sööd jäätist ning kükitad kloostrivaremetes. Järgmine pood on Altkülas ja üks on Nõva kandis ka. Nõvale Peraküla RMK-sse jõudes arvad esiti, et mingi festival toimub, aga tegelikult on lihtsalt laupäev – higist leemendavad grillijad on hõivanud absoluutselt kõik lõkkekohakesed.
Sa ei heida meelt ja longid mööda parkivate autode ridu edasi, kaugemale, kuni lõpuks saad aru, et mingite väärtuslike taimede pärast pead sa lõpuks keset randa telkima. Lõkkekohta ei ole, aga sellest ei ole hullu, sest puid ka ei ole – RMK viilkatusega puuriit on tühjaks tehtud, puuriida varikatuse konstruktsioon on saanud lõkkeroaks ja isegi metsaalune on tühjaks veetud. Jaa, sa reaalselt tuiad tund aega mööda põdrasamblikke ringi ja naased kolme hädise oksaraoga, sest leemendavad grillijad on kõik muu ära hävitanud. Suured autod, suured lõkked, suured vorstid.
Hommikul üles ärgates tunned, et kõik on kange ja perse on jummala valus. Otsustad, et on aeg hakata tsivilisatsiooni poole tagasi vurama, ning sead suuna lähima raudteejaama poole (näiteks Riisiperre on ainult 60 kilomeetrit). Variant on ka sõita mõnda muusse RMK-sse, mis tee peale jääb. Näiteks see algajate variandis mainitud Meremõisa RMK jääb marsruudile. Täna on juba pühapäev ka ning suure tõenäosusega ei ole seal autodega tümmi kuulavaid jorsse. Kohale jõudes leiad ühe deliiriumis «matkaselli», kelle sõbrad on maha jätnud. Lohutad teda küpsise ja teega, kuid pead lõpuks sunniviisiliselt andma talle kõik oma alkohoolsed joogid. Õhtu lõppeb sellega, et jääd magama uue sõbra vandumist kuulates.
Hommikul pakid asjad kokku ja sõidad kodu poole. Tallinnasse jõudes peatud esimeses bussipeatuses, viskad ratta, telgid ja muud kodinad maha, valad kergestisüttiva vedelikuga üle ning läidad tiku. Minge perse oma jalgrattamatkaga! Never again!
Difficult/hard ehk raske
Nõvale jõudmine ei võtnud sul jalgu nõrgaks ja järgmisel päeval ärkad üles veelgi suurema energiaga kui esimesel päeval alustasid? Sa tahad jõuda kaugemale, kõrgemale ja kiiremini? Okei, ei ole probleemi – pakid asjad kokku ja paned edasi, sest Pärnu ootab sind. Kas ma ütlesin just Pärnu? Jah, just Pärnu, sest sa oled kõva tegija: mingid kuradima kõpskingad on jalas, millega saab kuuldavasti lebolt 40 kiltsa päevas rohkem vändata; seljas on higist nõretav spandeks-kostüüm, mis näeb megaseksikas välja; ja kõige lõpuks on sul ainult 3000 euri maksev cyclo-müklo-gravel-travel-ratas, mille titaanist sadulapost kaalub 3 grammi ja maksab kasutatud Peugeot 206 hinna. Nali! Me teame küll, et sa oled rotikas nagu minagi.
Nõvalt paned edasi Haapsalu või Õmma raba poole. Noarootsi on mõtet minna vaid siis, kui sulle meeldib vaadata merd üle eramaade – see kant on nii ära erastatud, et mere äärde pääseb vaid siis, kui sul on seal sõpru, üle kelle maa tohib kõndida. Ka Haapsalus ööbimisega on keeruline, kui sul puuduvad kohalikud sõbrad – mul oli üks, kelle hoovis saime telgi püsti panna. Üleüldiselt on need läänlased suht eraomandi usku ja riigimets koos lõkke- ja telkimiskohtadega seal puudub. On variant sõita Õmma rabasse, seal on mingi RMK, aga ma ei ole ise seal kunagi käinud.
Järgmise päeva marsuudid olenevad sellest, kus sa eelmisel õhtul ööbisid. Kui Haapsalus, siis paned otse lõunasse Matsalu lahe äärde ja hakkad seal kohalikke paadimehi sebima, et need sind üle lahe viiks. Kui sa oled tsips shy boy ja ei julge paadimehi sebida, siis paned Oongast Lihulasse, see ain’t 30-kilomeetrine ring. Lihula kandis on juba RMK-sid (näiteks Suitsu metsaonn ja Penijõe lõkkekoht), seega ööbimisega probleeme olla ei tohiks. Sealt paned edasi Tõstamaa poole ning ööbid Matsiranna RMK-s – see on lahe koht, ranna ääres, saab ujuda ja võidelda parmudega (siin pean silmas putukaid ja ei kasuta derogatiivseid väljendeid alkohoolikute kohta).
Hommikul vaatad Matsirannas unistavalt merd ja liidad päevade distantse kokku – saad 260 kilomeetrit ja pilt läheb eest mustaks. Oot, mida, 260? Mis päev täna on? Kas eksisteerib veel teistsugust elu kui see praegune, mis koosneb asjade kokku- ja lahtipakkimisest, telgist ja jalgrattast, külapoe ees makrapulga lutsimisest? Kust ma tulin ja kuhu lähen edasi? Jõuad vaikselt tõdemuseni, et kuskil on vist «päris» maailm ka, pere ja korter ja voodi, et vist on olemas lausa valge pott, kuhu sittuda, ning et metsas mätta vahele junni poetamine ei olegi normaalsus. Raputad kõik need idiootsused koos kümne parmuga endalt maha, pakid telgi kokku ja paned edasi.
Tänane distants on ainult 30 kilomeetrit ja sa leiad ennast ühtäkki Munalaiu sadamast. Sadamas on teisigi inimesi ja koos nendega kobid sa praami peale, et sõita Kihnu saarele. Praami peal teed tobi ja kuulad tüüpe võõrkeeles suhtlemas. Korraga saad aru, et see on vist Kihnu murre; astud ligi ja küsid, et peremehed, ehk teate, kus võiks saare peal telkida. Peremehed hakkavad omavahel arutama, et kelle hoovile saaks telgi panna. Küsid ka, et kus saaks tasuta telkida, mille peale hakkavad peremehed naerma ja sõnavad, et tasuta saab saare peal kaigast. Tänad, liigud praami teise otsa ja mõtiskled, et ehk oleks pidanud Pärnu poole sõitma.
Kihnus sõidad tunni ajaga kogu saare läbi, leiad hästi lambise koha sadama lähedal metsas, teed seal salaja lõket ja jaurad sõpradega. Pood pandi nina all kinni, aga matkakottidesse on igasuguseid pakikesi kogunenud ja sellest saad söönuks küll. Hommikul sõidad esimese praamiga mandrile tagasi ja väntad Pärnusse. Mingi ime läbi saad kogu seltskonna rattad bussi peale ja sõidad tagasi Tallinnasse. Kogu matka distantsiks kujuneb kaardi järgi 333 kilomeetrit, reaalsuses on seal ikka kõvasti rohkem, sest vahepeal pöörad valesse kohta, sõidad tee pealt asumisse sisse ning otsid poodi, ja nii edasi. Kui läks hästi, siis said isegi kolm korda mere peal kõlkuda. Hardcore.
Valik on sinu
Ratas võrdub minu jaoks absoluutse ja järeleandmatu iseseisvusega – sinu jalgades on see, kuhu, kuidas, millal ja kui kaugele sa sõidad. Sul ei pea olema mingeid pabereid, sa ei pea läbima kontrolle või järgima reegleid. Sulle kehtivad füüsikaseadused, mida sa saad vajadusel petta: näiteks saad sa ületada maastikke, mis on rattaga läbimatud, kui oled valmis minema jalgsi ja ratast ning kodinaid tõstes. Sinu valida on ka see, kui pika matka sa teed, kas sa lähed vana rotika veloga või überkalli spordimasinaga, kas sul on jalas sandaalid või spets klambritega veloseksuaali kõpskingad.
Vabal maal on vabal inimesel vaba valik, ja peamine on see, et sa naudiksid oma matka – mõni tahab kümme kiltsa sõita ja kohalikke muuseume külastada, mõni teine vajab jällegi sajakilomeetrist rabelemist, et õhtul lõkke ääres ennast elusana tunda. Valik on sinu.