VASTUS RUITLASELE ⟩ Sitapark siseturistidele on täiesti läbikukkunud kontseptsioon

Olavi Ruitlane kirjutas eile Ypsilonis, kuidas siseturism on tänaseks täiesti läbikukkunud kontseptsioon ning soovitas lõpuks siseturistide kohustuslikku vedamist sitaparki. Kõigepealt tänan lugupeetud autorit selle kauni algriimi eest, mida sain pealkirjas kasutada. Kahjuks ei näe ma siseturistide sundvedamiseks sellesse parki erilist võimalust ilma üleriigilise järjekorrata. Kui järjekorda mitte teha, jääksid siseturistid koju konutama, sest pargi oleks juba vallutanud …välisturistid.

Eestis tegutseb juba aastaid turismiettevõtteid, kuhu tunglevad välismaalased – et vedada sõnnikut ja võtta käsitsi mullast kartuleid, kogeda isetegemise rõõmu ja vanu tavasid. Inglased, prantslased ja jaapanlased maksavad, et olla sellistes töistes pärandilaagrites paari nädala kaupa. «Ma peaks hull olema, kui ma selle unikaalse tegevuse üksi ära teen,» on öelnud üks Lõuna-Eesti turismiettevõtja. Raha tuleb ja asjad saavad tehtud. Jääb küsimus, et kuhu see siseturist veel mahub?!

Erinevalt autori isiklikel arusaamadel põhinevast seisukohast, mille järgi koosneb turism peamiselt tüünetest ja nunnudest nähtustest ning vähem või rohkem luksuslikust majutusest, leidub paraku ka teisi hirmsaid elamusi peale sõnnikuveo. Näiteks Fishing Village Pärnus pakub menukalt prügipüüki! Inimesed, kes võibolla pole viitsinud enne ühtki pitsakarpi või joogitopsi sortimiskonteinerisse viia, veedavad turismiettevõtte eestvedamisel tunde hasartselt keskkonnast hoolides ja Pärnu jõest sodi õngitsedes! Ja teevad seda veel peredega, nii et vaesed lapsed ei saa veeta kvaliteetaega Disenylandis ja Legolandis, vaid peavad jätma igaveseks meelde, kui vastik on vette loobitud prügi.

Teeb suurt rõõmu, kuidas autor, kel rikkalikult kogemusi Milanost Mõnisteni, toob ilustamata esile veel arvukalt Eesti turismi kitsaskohti.

Eine Michelini tunnustusega restoranis SOO, kus siseturistid peavad masendunult mäluma, kuni Eestisse pole saabunud söödavad alpakasid Foto: Lauri Laan

Alpakade söömise võimatus on hästi hoitud saladus, nüüd tuli see välja! Õnneks on nii sise- kui ka välisturisid leidnud mingilgi määral meeleolu parandava asendustegevuse: sõidavad mööda Eestit, et uudistada 34 Michelini tunnustusega restorani ning püüavad end kuidagigi lohutada kimtšijäätise ja vinnutatud põdraga.

Atraktsioonide kehvust tuleb samuti tunnistada. Näiteks see, et viimasel paaril aastal rekordeid löövad lätlased peredega AHHAA keskust külastamast ei väsi, on lihtsalt hea kattevari. Tegelikult otsivad nad suvel põhja poolt jahutavat tuult ja talvel piiluvad salamisi, kuhu rajada Tartus vähemalt koplisuurune Lido.

Leia AHHAA teaduskeskuse pildilt Läti spioonid, kes on tegelikult tulnud uurima, kuidas rajada Tartusse koplisuurune Lido Foto: Teaduskeskus AHHAA

Eks me siin tunneme teistele turismiriikidele omamoodi kaasa ka. Mõnda aega tagasi vedasid mu kolleegid välismaal seminaril pundi Kreeka noormeestega kihla: need nimelt ei uskunud, et leidub maa, kus imelisi liivarandu pole vallutanud rannatoolide müriaad ja päikesekreemide leha kokteil, vaid leidub küllalt ruumi ja avarust olla, oma mõtteid mõelda ja nautida. Uskmatud tahtsid kihlvedu võita ning tulidki Eestisse meie randu uudistama. Pole näiteks kuulnud, kuidas keegi veaks kihla teemal, kas Eiffeli torn on ikka päriselt olemas.

Mis puutub hammaste varna riputamisse 28. augustil, siis oleme turismis aastaid unistanud, et oleks see vaid nii! Ajastul, mil jutlustatakse finantsvabadusest ning au sees on passiivsed investorid ja jalgade seinale viskamine, on lausa häbi tunnistada, et Eesti turism on võrreldes suurte kuulsate reisisihtkohtadega palju vähem hooajaline. Horvaatia, Itaalia, Prantsusmaa, Itaalia – kõigi nende lõunamaadega võrreldes teeb Eesti turismiettevõtja aasta läbi palju ühtlasemalt tööd.

28. august kukub – aga turismiettevõtjad kütavad sooja septembri toel edasi! Põhjaeestlased on osanud ka porikuust meisterdada nädalaid kestva festivali, siis hakkab ulguma filmihunt ja tulevadki jõulupakkumised! Ning Eesti inimesed jooksevad tormi. No on's vaja end sedaviisi vaevata!?

Ruitlast painab ka küsimus, mitu korda tahab inimene külastada Haapsalu linnust ja Wiklandi muuseumi. Teraapiaks soovitan külastada Depeche Mode'i baare üle maailma. Kui muuseumid vahetavad oma näitusi, siis mida ometi leiavad inimesed neis pimedais urkais, kus ketrab ööde ja päevade kaupa muusika, mis on viimse kui noodi ja saundini samasugune kui see, mis neile teismeeas kõrvade vahele vajutati!? Kui inimene pärast paari-kolme Depeche'i baari külastust kohe Eestisse puhkusele ei saa, on ta läbi mis läbi!