ÕIGUSRIIK ⟩ Kas politseinikele on hakatud sisse söötma inimeseks tegevaid tablette?

Tegin endale mõned aastad tagasi tsikliload, kuna targemat polnud teha ja koroona-ajal oli see üheks vähestest asjadest, mis oli millegipärast võimalik. Seejärel ostsin mootorratta ja siiamaani ei kahetse, arvestades, et terve Tallinn on praegu üles kaevatud ja ummikute kõrvalt saab rattaga oma asjad kiiremini aetud...

Teisel sõiduaastal panin Sõpruse ringil külje maha; oma viga, ei hoidnud pikivahet. Bolti rendiautoga vene mees lõi ees pidurid blokki – teda oli jalakäijate ülekäigu poole tormav kõrvaklappidega jalakäija hirmutanud – ning mina tema taga pidurdasin kaldes mootorrattal esiratta alt. Klassika.

Kui püsti sain, seisid mu kõrval nagu maa alt välja kasvanud kaks politseinikku, mees ja naine. «Jäid terveks?» küsis naispolitseinik. «Jaksad ratta üles tõsta?» küsis meespolitseinik. «Jah,» ütlesin, ja lubasin, et kui sain ratta pikali, saan püsti ka, ja kuidagi saingi. Omajagu olin vist šokis, värinad jooskid üle keha.

«Kas kiiver sai kolksu,» küsiti. «Jah sai,» vastasin. See soovitati välja vahetada, viga saanud ratta kohta öeldi aga, et armid ainult kaunistavad seda... Seejärel politseinikud lahkusid.

Ei mingit tänitamist, ei pandud puhuma, olid hoolivad nagu päris inimesed, veendusid ainult, et minuga on kõik korras, ja siis siirdusid omi asju ajama. Ajasin ratta teepeenrale, kogusin ennast seal pisut, mõtlesin, et näed, lõpuks ometi politseiga üks meeldiv kohtumine ka.

Kuu tagasi sõitis mu vanem poeg tsikliga politseinikele radarisse. +25 üle. Sõbrad olid enne teda tanklast minema pannud ja eks ta üritas neid kätte saada. Suurem häda oli, et ta ületas kiirust 1200-se Gessuga, mida ta olemasolev A1-kategooria ei lubanud. Seega +25 ülekiirust ja lubadeta sõit. Oma viga, aga kokku suht paha lugu. Politseinikud vaatasid poisi lube ja ütlesid, et okei, kui kuu ajaga A-kati ära teed, saad ainult kiiruse eest. Jällegi – kaks normaalset politseinikku, kust nad selliseid võtma on hakanud?

Üleeile oli poisil sõidueksam. Läksime sinna koos. Ta oli eksamineerijate osas eeltööd teinud; nendest kaks olid normaalsed ja kolmas oli ilge persevest, kes elus nii lihtsalt kedagi läbi ei lase. Poeg tõmbas loosipakist muidugi ilge persevesti.

Ütlesin pojale siiski, et äkki ei hakkaks enam inimeste üle enne otsustama; siin on politseinikud – ja kõige hullemadki – vahepeal imelikul kombel normaalseteks inimesteks hakanud. Siis tuli ilge persevest meie juurde, vaatas Gessut ja ütles rõõmsalt, et oi, ometi tuli täna üks ilus ratas ka!

Tegid sõidu ära, olid platsil tagasi. Poiss ronis rattalt maha, nägu oli eest ära, ohkas, et täiesti metsa läks sõit. Mina vaatan silmanurgast ilget persevesti – see ronis autost välja, suunurgas naerukurrud. Silmade ümber olid persevestil pisikesed naerukortsud; tundus, et ta on elus omajagu naernud ka. Rääkisid pojaga; persevest ütles, et midagi liiga head ei olnud, samas midagi liiga halba ka mitte. See tähendab, et eksam on sooritatud.

Rääkisime eksamineerijaga veel 15 minutit; täiesti okei ja muhe vana. Kui ta lahkus, ütlesin pojale, et sorry, kui siin keegi persevest on, on see minu poeg. Minu poeg oli minuga nõus...

Eile helistas poeg jälle, hääl oli jälle ära; keegi nagu kägistanuks seal teda. Ta oli just telefonitsi politseiga suhelnud ja sealt oli talle mingi õõnsa häälega kõõm öelnud, et ta ei tea mu poja ja liikluspatrulli vahelisest kokkuleppest midagi ja temal on laual paha lugu ehk +25 ülekiirust ja lubadeta sõit.

Arvutasime siis kahekesi pojaga ligikaudse trahvinumbri, mida +25 ülekiirust ja lubadeta sõit tähendada võib; kokku ja saime ikka väga paha loo. Aga kuna selleks hetkeks oli minu usk inimestesse juba natuke kõikuma löönud ja ma mõtlesin, et äkki ongi vahepeal midagi muutunud, kõik eksamineerijad ei olegi enam millegipärast persevestid ja kõik politseinikud ei tahagi mind esimese asjana jalapealt maha joosta, ja siis soovitasin pojal kõigepealt trahviotsus ära oodata.

Täna helistas poeg väga heas tujus ja andis teada, et politseimajast arvestati talle trahvinumbriks 400 eurot. Mis seal ikka... Nüüd kukkus see õõnsa häälega kõõm ka loetelust maha – 400 lubadeta sõidu ja +25 ülekiiruse eest tundub õrn...

Hea meel on. Poja pärast, politseinike pärast ja selle eksamineerija pärast ka. Kuidagi palju inimlikumaks ja paremaks on elu muutunud heade inimestega ümberringi, kas pole tore?