DEMOKRAATIA ⟩ Eestlaste usaldusreitingutes peitub taasiseseisvunud riigi lugu

Värskelt taasiseseisvunud riigis usaldasid inimesed enim uusi institutsioone nagu ajakirjandus, parlament ja kirik; skeptilisemad oldi jõustruktuuride ja õigussüsteemi vastu. Tänaseks on aga olukord vastupidine. 

Täna on inimeste usaldus poliitiliste institutsioonide vastu situatsiooniline ja madal, politsei- ja piirivalveameti, kaitseväe, päästeteenistuse ja õigussüsteemi vastu on aga elanike usaldusmäär stabiilselt kõrge. Mõju usaldusreitingutele on avaldanud nii pikemad ühiskondlikud trendid kui ka üksiksündmused – näiteks valitsuste vahetused ja Pronksiöö. Usaldusreitingutes peitub justkui taasiseseisvunud riigi lugu.

Taasiseseisvunud Eesti on pidanud läbima demokraatia konsolideerumise ja kapitalistliku süsteemi arengu kadalipud. Iseseisvaks saamine eeldas postkoloniaalses korras täiesti uute legitiimsete ja demokraatia põhimõtetest lähtuvate institutsioonide ülesehitamist ajal, mil valitsesid teadmatus ja ebakindlus ning ühiskonnas olid tõsised etnilis-poliitilised lõhed.

Ühest küljest oli vaja institutsioone, mis tagaksid demokraatliku korra ja suveräänsuse säilimise, kuid samas oli vaja tegeleda uue identiteedi loomisega ja okupatsioonitraumade seedimisega. Vaatamata kõigele on Eestis tänaseks konsolideerunud demokraatia – inimestel on võrdlemisi stabiilne usaldus kõigi institutsioonide vastu, kuid ennekõike on suure hüppe teinud jõustruktuurid ja õigussüsteem.

Iseseisvunud riigi algusfaasis võis madalat usaldust asutustesse tekitada hulk tegureid. Ühelt poolt oli hirm, et relvajõududel ja politseil oleks suutlikkus korraldada riigipööre või toetada selle läbiviimist. Teisalt oli mälestus värske nõukogudeaegsetest institutsioonidest, mille asutused tegelesid represseerimisega ja olid korrumpeerunud. Tollal oli uute asutuste legitiimsus madal ja kogemustepagas väike. 1990. aastaid mäletatakse kui aega, mil vägivald oli argielu osa ja politsei suutlikkus sellega tegeleda oli võrdlemisi madal. 2000. aastate alguses hakkas inimeste usaldus koos heaolutaseme tõusuga kasvama. Tänaseks on seegi kasv stabiilselt kõrgele taseme jäänud.

Ülo Nugis ja iseseisvuse taastamise haamriga löömas. Pilt on tõenäoliselt poseeritud, mitte ajaloolisest haamrilöögist. Foto: Tiit Veermäe

Demokraatlikus Eestis annab üldsus oma hääle ja usalduse esindajatele riiklikul ja kohalikul tasandil. Sellele usaldusele rajaneb võimu ja rahva koostöö ja selles areneb demokraatia, mistõttu on riigi ja kodanike vahelised suhted olulised. Eriti oluliseks on saanud arvamusuuringud sellest, kuidas riik endale määratud ülesannetega elanikkonna hinnangul toime tuleb. Selle jaoks kasutatakse enim küsimusi, mis proovivad avada seda, kuivõrd usaldusväärsed on riigiinstitutsioonid elanike silmis.

Riigiinstitutsioonide jaoks on tegu olulise tagasisidega, mis annab aimu demokraatia hetkeolukorrast ja selle tervise üldisest seisundist. Usalduse puudumine võib ühiskonnas edendada korruptsiooni ja takistada kodanikuühiskonna arengut. Konsolideerunud ja efektiivse demokraatia võtmesõnadeks on saanud režiimi toetamise tase ühiskonnas, mille üks näitaja võib olla just nimelt elanike usaldus institutsioonide vastu.

Režiimi toetuse puhul on oluline teha vahet demokraatlikke põhimõtete ja hetkel võimul olevate jõudude vahel. Näiteks võib inimene pidada demokraatiat ülioluliseks, kuid samal ajal võib tema usaldust parlamenti vähendada mõni poliitskandaal. Seda on ilmestanud mitmed juhtumid Eestis, kus näiteks võimulolevate parteide vastu langenud usaldus on madaldanud terve parlamendi usaldust.

Usaldus institutsioonide vastu ei tulene kultuurilistest normidest, vaid nende tegevusest. 1990. aastatel, kui usaldusuuringuid hakati tegema, märgati, et usaldus valitsuse vastu tõusis, kui uus valitsus ametisse asus – samas hakkas usaldus endisel viisil langema, mida kauem valitsus ametis oli. Seega mõjutavad usaldust institutsioonide vastu ka võimuvahetused.

Lisaks mõjutab inimeste usaldust poliitiliste institutsioonide vastu see, kes on parasjagu võimul. Enim usaldavad inimesed neid institutsioone, kus on hetkel võimul neile meelepärased jõud. Sarnaselt vähendab usaldust see, kui võimul on jõud, keda nad ei toeta.

Siiski tuleb meeles pidada, et inimese toetus demokraatiale võib olla jätkuvalt tugev isegi juhul, kui tema usaldus konkreetse institutsiooni vastu on madal; see johtub eelmainitud asjaolust, et oleneb, kes on parasjagu võimul. Ülevaade usaldusest poliitiliste institutsioonide vastu ainult konkreetsel ajahetkel ei anna tõelist pilti demokraatia üldisest tervisest, kuid trende pikema perioodi jooksul jälgides aitab see paremini mõista, milline on üldsuse suhtumine ja seeläbi institutsiooni legitiimsus.

Kui näiteks valitsuse vastu võib usaldus pidevalt poliitilistel põhjustel kõikuda, siis mittepoliitiliste institutsioonide (õigussüsteem, politsei- ja piirivalveamet, kaitsevägi) vastu on see stabiilsem. Mittepoliitiliste institutsioonide usaldusväärsust võivad mõjutada korruptsioon, skandaalid, ebaefektiivsus, võimu kuritarvitamine või läbipaistmatus. Eesti näitel on näha, et paljudesse asutustesse on usaldus võrdlemisi püsiv, olles kasvanud rohkem kui 30 aasta jooksul järjepidevalt.

Juhtivateks väärtushinnanguid mõõtvateks uuringuteks on Eurobaromeeter, Euroopa sotsiaaluuring (ESS) ja Euroopa ning maailma väärtuste uuring (EVS/WVS). Eestis on lisaks usaldusuuringuid korraldanud 2001. aastast kaitseministeerium ja 2016. aastast siseministeerium. Peale selle on uuringufirmad viinud regulaarselt läbi küsitlusi usalduse teemal ja Eesti on osalenud alates 1990. aastast Euroopa ja maailma väärtuste uuringus, mis ühe komponendina mõõdab usaldust institutsioonide vastu.

Rahaga saab usaldust osta

Eestis on korraldatud Euroopa väärtuste uuringut aastast 1990, kui oldi veel võõrvõimu all. Tollal uuriti projekti Baltic Omnibus raames, kas Ülemnõukogu ja valitsus tegutsevad rahva huvides. 1990. aastal peeti enim usaldusväärseteks riigikogu (68%), ajakirjandust (63%) ja kirikut (53%). Samas oli madal usaldus politsei (19%), kaitseväe (23%) ja õigussüsteemi (32%) vastu.

1999. aastaks oli inimeste usaldus suurema osa vastu institutsioonidest oluliselt langenud. Enim usaldust kaotas riigikogu, langedes 68% pealt 25%-le. Järgnes ajakirjandus, mida varasemalt usaldas 63% inimestest, kuid hiljem 41% inimestest. Kiriku usaldus langes 53% pealt 38%-le. Seejuures tõusis oluliselt politsei ja relvajõudude usaldus – politseid usaldavate inimeste osakaal tõusis 19% pealt 33%-le ja kaitseväge usaldavate inimeste osakaal 23%-lt 32%-le.

Eesti inimeste üldine usaldustase institutsioonide vastu on kasvanud paralleelselt SKT tõusuga. Majanduslik areng on kaasa toonud inimeste heaolu paranemise ja ühiskonna arengutaseme kasvu. Inimarengu indeksis oleme rahvusvaheliselt olulisel määral tõusnud ja mitme näitaja alusel oma heaolu parandanud. 

Näiteks Eesti inimarengu indeks oli 1990. aastal 0,728, kuid 2021. aastal 0,89 – kui 1992. aastal olime nn industriaalriigina inimarengu järjestuses 43. kohal, siis 2021.–2022. aasta raporti kohaselt oleme maailmas juba 31. kohal. Inimarengu indeks kasutab mõõdikutena kolme asja: eeldatavat eluiga, haridust ja elatustaset. Samas on tõdetud, et koos heaolu kasvuga väheneb inimeste huvi poliitika vastu ja nad muutuvad meedia kaudu kergemini manipuleeritavaks, kuid seda ei peaks tõlgendama vastuväitena heaolu kasvule, vaid paratamatu asjaoluna, mida üldisemalt tähele panna.

Võrreldes üldsuse huvi poliitika vastu Eesti NSV-s 1990. aastal ja taasiseseisvunud Eestis 1999. aastal näeme, et erinevus on tuntav. Üheksa aasta jooksul vähenes poliitika tähtsus Eestis kaks korda. Tööealiste (25–59-aastased) seas langes poliitika tähtsus nende elus 2,3–2,9 korda. Vähenes ka poliitikast rääkimise olulisus eestlaste igapäevaelus – lausa 2,9 korda.

Pärast taasiseseisvumist oli näha madalat usaldust võimuorganite vastu, mille põhjustena toodi 1995. aasta Eesti inimarengu aruandes välja elatustaseme langust, kuritegevuse kasvu, ebaühtlast piirkondlikku arengut, sündivuse langust ja suremuse kasvu. Inimesed ootasid elatustaseme tõusu, kuid kuni 1990. aastate keskpaigani läks kõik siiski allamäge. Mart Laari juhitud valitsus rõhutas eelkõige, et riik aitab inimest, kes end ise aitab. Seetõttu vähenes usaldus poliitilistesse institutsioonidesse oluliselt ajal, mil paljud olid lootnud, et iseseisvus toob heaolu ja edu. Inimeste usk ja optimism elujärje paranemisesse naasis 2002.–2003. aastaks 1990. aasta tasemele.

Vana hea, kuid üürikeseks jäänud Res Publica aeg

1990. aastate teises pooles püsis riigikogu täielikult või pigem usaldavate inimeste osakaal pidevalt kõrgemal kui 40%, ületades vahel isegi 50%. Väiksemaid tõuse ja mõõnu selgitatakse valitsuste toonase vahetumisega. Sajandivahetuse paiku mõjutasid riigikogu ja valitsuse usaldust hulk skandaale ning avalikkuse vastuseisule vaatamata toimunud erastamised. 2003. aastal enne riigikogu valimisi oli usaldus riigikogu ja Siim Kallase juhitud valitsuse vastu 60% lähedal.

Res Publica valimisplakat Foto: Postimees

Seejärel tegi tähelennu Res Publica, mis uue poliitilise jõuna inimestele lootust pakkus. Usaldus riigikogu ja valitsuse vastu oli jätkuvalt 60% lähedal. Selle aga tegi pihuks ja põrmuks Europarlamendi valimistel põrumine 2004. aastal. Pärast seda võttis Andrus Ansip siiski ohjad enda kätte ja tema juhitud valitsuste usaldusväärsus ületas pidevalt 50%.

Samas tuleb tõdeda, et kui valitsuse ja riigikogu vastu võib usaldusprotsent olla võrdlemisi kõrge, on usaldus erakondade vastu olnud alati madal. Erakondade usaldusväärsus on tavaliselt 20–30% vahel, kuid on olnud aegu, kus see on langenud ka tublisti alla 20%.

Üldist usaldust institutsioonide vastu aastatel 2004–2008 peetakse püsivalt madalaks, kuigi sel perioodil kasvas olulisel määral usaldus kohtusüsteemi, politsei (ja piirivalve) ning kaitseväe vastu. Eestlaste silmis kasvas nende institutsioonide usaldusväärsus üldise keskmisega võrreldes, kuid venekeelsete seas hoopis kahanes, mis viitab ühiskonnas süvenevale rahvuslikule lõhele.

Lätis ja Leedus usaldas parlamenti masu ajal alla 10% inimestest

2005. aastal tehtud toimetulekutüüpide analüüs näitas, et need, kes saavad oma eluga hästi hakkama ja on optimistlikud tuleviku suhtes, usaldavad valitsust ja riigikogu rohkem kui need, kes oma eluga nii hästi toime ei tule ja on tulevikuarengute suhtes skeptilised. Eluga hea järje peal olevad inimesed kipuvad olema haritumad ja jõukamad ning neil on ühiskonnas parem positsioon.

2008. aastal alanud majandussurutis nõudis ühiskonnalt ühist pingutust. Varasemad ühiskondlikud pinged ja probleemid jäid uuesti tahaplaanile, kuni otsene majanduskriis seljatati. Kriisi ajal võtsid poliitilised institutsioonid vastu raskeid otsuseid, kuid inimeste usaldus institutsioonidesse nende tõttu ei langenud. Pigem mõistsid elanikud, et tuleb ühiselt pingutada. Seevastu pärast otsese majanduskriisi seljatamist 2012. aastal langes poliitiliste institutsioonide usaldusväärsus, kuid alates 2013. aastast on valitsuse ja riigikogu usaldusväärsus olnud võrdlemisi stabiilne. Esinenud on vaid kergeid kõikumisi.

Pärast majandussurutist on tarbija näinud, et firmad saavad hea tahtmise korral ka hindades järele anda. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Balti riikide poliitilisi näitajaid on omavahel hea võrrelda, sest kolmel riigil on olnud sarnane taustsüsteem. Kohati paistavad erisused ühiskondade vahel siiski välja – näiteks on Lätis ja Leedus võrreldes Eestiga usaldus parlamenti ja valitsusse pidevalt madalam. 2023. aasta kevade Eurobaromeetri uuringust selgus, et kolmest riigist on eestlaste usaldusmäär poliitilistesse institutsioonidesse kõrgeim, leedukatel madalaim.

Aastatel 2001–2010 oli Eurobaromeetri sõnul selgelt näha, kuidas Eestis on kodanikud kõige rohkem usaldanud riigikogu, samas kui Leedus ja Lätis on usaldus sealsete parlamentide vastu olnud stabiilselt madal. Eestis on usalduse kasvu riigikogu vastu võimalik selgitada SKT kasvu ja korruptsiooni vähenemisega, kuid vaatamata majanduslikule arengule ka Lätis ja Leedus vähenes seal tollane usaldus sealsete parlamentide vastu märgatavalt. Seetõttu ei saa usaldust parlamendi vastu seostada ainult majanduskasvuga, vaid põhjuseid peab otsima mujalt.

Majandussurutise (2009–2010) paiku oli usaldus parlamenti mõlemas riigis tunduvalt alla 10%, samal ajal kui Eestis usaldus riigikogu vastu kasvas, küündides 2010. aastal ligi 40%-ni.

Erinevalt Eestist on Lätis ja Leedus krooniliselt madalad usaldustaseme indikaatorid: on tekkinud teatav nõiaring, kus usalduse puudumine on soosinud populistlike erakondade tõusu, mis omakorda toodab populismi kasvu tänu elanike pettumusele poliitilises süsteemis. Ajapikku on seetõttu usaldus institutsioonide vastu aina langenud.

Oma panuse usaldamatusse annab Lätis ja Leedus ajakirjandus, mis kajastab eelkõige vaid sensatsioonilsi ja küünilisi uudiseid, mille inimesed võtavad omaks. 2011. aasta inimarengu aruandes on välja toodud, et Leedus on usaldus parlamendi vastu väga madal, samas meedia kui institutsiooni vastu võrdlemisi kõrge. Juba 1999. aastal oli Eestis kõigist Balti riikidest madalaim usaldus ajakirjanduse vastu. Kui käsitleme usaldust insititutsioonide vastu poliitilise kultuuri olulise peegeldajana, sarnaneb Eesti pigem vana Euroopa kui Balti riikidega.

Pronksiöö jättis siiani tuntava lõhe

Kui ühiskonnas jäetakse probleemid lahendamata, algab võõrandumine poliitikast; poliitikud kaugenevad tegelikest muredest ja arusaamadest, mis toob omakorda kaasa valijate ja kodanikuühiskonna liikmete passiivsuse. Vähene usaldus ekspertide ja spetsialistide vastu viib usalduskriisini poliitikute ja inimeste vahel, ning kui probleemides ei suudeta leida üksmeelt, lõheneb rahvas ka omavahel. Pidev «meie versus nemad» jätab kõrvale suure osa elanikkonnast hoolimata sellest, millise parameetri – poliitilise või sotsiaalse kapitali, hariduse, sissetuleku, elukoha või mõne muu näitaja – alusel neid eristatakse.

Vene keelt kõnelevate inimeste seas said Pronksiöö sündmused 2007. aastal murrangulisteks, sest juhtunud kriis süvendas oluliselt võõrandumist ja umbusaldust. 2021. aastal avaldatud Eesti inimarengu aruannete 25. aastapäeva kogumikus on Marju Lauristin tõdenud, et tänaseni ei ole Eesti ühiskond kriisist täielikult toibunud ning sotsioloogilistes uuringutes on jätkuvalt kriisi jälgi märgata. Kui enne 2007. aastat määras inimeste usaldust enim nende sissetulek, siis pärast Pronksiööd muutus kõige olulisemaks tunnuseks just rahvus.

Pronksööde märatsejad rahvusraamatukogu lähistel. Foto: Liis Treimann

2007. aasta kevadiste sündmuste järel muutus usalduse määr enim harituma ja paremal elujärjel oleva venelaskonna seas – 2008. aasta kevadel usaldas Eesti riiki 23% venelastest ja 62% eestlastest; riigikogu usaldas venekeelsest elanikkonnast vaid kümnendik, valitsust ja presidenti kõigest 13% inimestest.

Venekeelne elanikkond ei erine 2007. aasta inimarengu aruande sõnul ei valimisaktiivsuse ega ka kodanikuühiskonnas osalemise poolest eestlastest, kuid siiski oli tollal venekeelsete elanike esindatus riigikogus kolm korda madalam kui elanikkonnas. Arvatakse, et selle üheks põhjuseks on asjaolu, et venekeelsed saadikud on riigikokku saanud vaid läbi ühe erakonna – Keskerakonna. Esindatus ainult ühe erakonna läbi ja poliitiliste valikuvõimaluste nappus võivad olla osa põhjustest, miks oli venekeelsete elanike umbusaldus poliitiliste institutsioonide vastu palju madalam ka enne Pronksiööd.

Pronkssõduri sündmuste tuules ilmunud 2007. aasta inimarengu raportist nähtus, et eestlased tahavad kõva kätt ja rangemat korda; täheldati ka eelsoodumust toetada paikapandud poliitilisi suundi ning vastustada teisitimõtlemist ja vaidlusi. Pärast pronksiööd 2007. aasta suvel oli näha põgusat langust usalduses politsei ja kaitseväe vastu, kuid 2008. aasta keskpaigaks oli usaldus nende vastu üldiselt taastunud kriisieelsele tasemele. Kõva käe ja rangema korra soovis võib näha põhjust, miks üldine usaldus institutsioonidesse taastus võrdlemisi kiiresti vaatamata venekeelse elanikkonna umbusalduse kasvule.

Euroopa Liidu ja NATOga ühinemiseks valmistumisel olid sisemised pinged maha salatud; Pronkssõduri intsidendi järgselt süvenesid seni vaoshoitud tunded ja tugevnesid vastasseisud arusaamades ja hoiakutes.

Pronksiööle järgnes masu, millele eelnenud sündmused ja äsja toimunud valimised muutsid 2008. aasta sügisel tehtud uuringu «Mina. Maailm. Meedia» osutusel nii eesti- kui ka venekeelsed elanikud poliitiliselt aktiivsemaks. Aktiivsus tähendab poliitilise agentuse või aktiivse protestiidentiteedi olemasolu. Toimus vastassuunaline konservatiivne konsolideerumine, mille käigus arenes vastandlik häälestus valitsusinstitutsioonide ja riigi suhtes, mis sarnanes 1990. aastate algusega. Venekeelsete elanike seas on see suurel määral säilinud tänaseni.

Mida poliitilisem institutsioon, seda enam on usaldus selle vastu situatsiooniline

Üleüldse on Eestis usaldus institutsioonidesse ajapikku stabiliseerunud. Nii suurt erinevust institutsioonide usaldamisse, kui oli näiteks 1990. ja 1999. aasta vahel, ei ole enam olnud. Aastaid on päästeametit peetud kõige usaldusväärsemaks, kuid samas tuleb mõista, et tegu on täiesti apoliitilise institutsiooniga. Mida poliitilisem institutsioon, seda enam on usaldus selle vastu situatsiooniline. Usaldusväärsuse poolest järgnevad päästeametile tänavu kevadel tehtud kaitseministeeriumi uuringu järgi politsei- ja piirivalveamet, kaitsevägi ja president. Kuid nende vastu ei ole usaldus alati nii kõrge olnud; isegi 2000. aastate alguses oli neil avalikkuse silmis oluliselt vähem legitiimsust.

Inimeste usalduse kasv kaitseväe, politsei ja õigussüsteemi vastu on väga positiivne nähtus; need asutused tegelevad otseselt inimeste kaitsmise ja nende õiguste eest seismisega. Näiteks kui 2001. aastal usaldas politseid 47% inimestest, siis tänaseks on see tõusnud 85%-le. Kaitseväge usaldas 2001. aastal 58% inimestest, kuid 2023. aasta kevadel 77%. Õigussüsteemi usaldas 2001. aastal 45% inimestest, tänavu aastal juba 72%. Tõenäoliselt võib usalduse kasvu omistada asjaolule, et üldsuse hinnangul on asutuste efektiivsus suurenenud, korruptsioon vähenenud, läbipaistvus paranenud ja legitiimsus kasvanud.

Tänavu saame kindlalt öelda, et Eestis on demokraatia kinnistunud ehk konsolideerunud. Kõigi mittepoliitiliste institutsioonide vastu on usaldus elanike seas stabiilne. Poliitiliste institutsioonide usaldusväärsus on situatsioonilisem, kuid ka see on võrdlemisi püsiv.