REISIKIRI ⟩ Barõõgaväljak Christiania vabalinnas on kohalike sõnutsi Emakese Taani probleem

«Oi, ära praegu küll sinna mine. Õhtul võib ohtlik olla,» teatab burgerirestorani noor taanlasest teenindaja. Kell on üheksa kanti. Pool tundi hiljem olen hilisõhtuses Christianias, Kopenhaageni sees pesitsevas vabalinnas. Taani pealinnas asuval autonoomsel maa-alal on poisid Pusher Streeti nimelises piirkonnas seni vabalt kanepit müünud, ent hiljuti on seal esinenud vägivaldseid intsidente, mis on vabalinna taas ülejäänud ühiskonna jaoks murekohana esile tõstnud.

Burgerirestorani teenindaja, kes tundub olevat normaalne kutt, soovitab Christianiat külastada päevasel ajal.

«Oled sa kuulnud, mis seal toimub?» küsib ta ja ma noogutan võib-olla liiga entusiastlikultki.

Tegelikult ei tea ma midagi: ei Christianias hetkel toimuvast ega ka sellest, mis sorti koht see päriselt on. Jaa, ma käisin mullu seal ja nägin korraks Pusher Streetil toimuvat – diilerid tutvustasid turuhindasid ja mina silmasin kohalikke. Jaa, ma tean, et see on anarhistide ja hipidega asustatud endine sõjaväebaas, mis toimib iseseisvalt ja nõuab endale autonoomiat. Jaa, ma sain töökaaslase käest enne reisi teada, et mõnda aega tagasi lasti keegi Christianias maha – mingite jõukude omavaheline teema – ja nüüd patrullivad seal politseinikud. Kolleeg saatis isegi lingi artiklile, aga kas ma lugesin seda? Ei.

«Keegi mõrvati ja nüüd on politsei kohal?» küsin täpsustuseks.

«Mitte kogu aeg, aga nad käivad sealt läbi,» teatab noor taanlane.

Øresundi metroojaamast üks peatus edasi on Christianshavni linnaosa. Jaamast väljun väljakule, kus on sitaks bomše ja muid imelikke juua täis tegelasi. Tänavad on eelmisest korrast tuttavad, suund on teada. Kõik on vaikne, justkui välja surnud. Kolmapäev ja õhtune aeg – äkki on asi selles?

Sisenen kaasreisijatega koos Christianiasse ja tuian tuttavate lokaalide vahelisel teekesel. Vastu jalutavad mingid kõlariga tšikid, kes käies tantsivad ja kammivad. Kõik turistidele mõeldud letid T-särkide, võtmehoidjate ja muu jamaga on kinni. Kas ka Pusher Street? Kas nurga tagant hüppab keegi välja ja annab nuga?

Christiania kaart Foto: www.christiania.org / Ypsiloni pilditöötlus

Ei. Astume Pusher Streetile ja kohe värava juures on esimene lett, mille kõrval seisev noor kaelatätoveeringutega kutt loeb menüü ette. Eemal paistavad suured letid, katusega ja kahemeetrise sildiga – iga leti ees on kahe ruutmeetri suurune saepuruplaat, mille peale on spreivärvidega joonistatud müügileti nimi ja/või sort. Need näevad jube lahedad välja, aga Pusher Streetil kehtib range pildistamiskeeld, mida ma iseenda ja teiste turvalisuse nimel rikkuda ei plaani.

Värava juures oleval kutil on väike letike – mitmest taarakastist kokku keevitatud «kõnepult», millel seisab grammikell ja topsike kaalumiseks. Tal on pakkuda hašši ja savu, nii lahtiselt kui ka pre-rolled jointidena. Hašši (kaks grammi) pakutakse seekord saja Taani krooni eest – see on orienteeruvalt 13,79 eurot, s.t üks gramm hašši maksab veidi alla seitsme euro.

Valmiskeeratud plärud maksavad 50, 80 või 100 krooni. Savu hindadeni me ei jõuagi, sest küsin vahele, kuidas neil läheb praegu – kas politsei käib ka siin? 

«Täna oli väga keeruline päev,» sõnab ta pead vangutades ja vaikib. Mõistan, et olen liiga kaua ta juures passinud ja küsimustega tüüdanud.

Jalutame edasi ja näeme teisi Pusher Streeti lette, ent kauem ei taha seal hängida ega liiga palju pärida – kuidagi kõhe on õhtune aeg. Leiame pingid turistinänni müügilettide juures, kus on ka mõned söögikohad. Tobi tehes arutame nähtud imeliku savuturu üle, mis pealinna keskel endiselt tegutseb. Järgmisel hetkel astub meie juurde pikka kasvu taanlane, kes meid rõõmsalt tervitab ja mingit iba suust välja ajab. Saan kohe aru, et tüüp «rubiitab» – ta on selles opioidiuima staadiumis, kus võiks nagu suhelda, aga samas tahaks ringutada või toolileenile naalduda või jalgu venitada või…

«Ei, noh, on nii, nagu on,» ütleb ta danglishis ehk taani ja inglise keele seguses dialektis. «Teate küll, nüüd ei ole midagi muud, kui et lähen ja imen kuskil munni, et veits hašši osta, ja läheb edasi,» teatab tüüp ja hakkab selle peale ise naerma, võttes meie kõrval istet.

Ka me naerame, ent juba püsti tõustes ja nahhui tõmmates – sellised kohtumised võivad väga kiiresti naljast nutuks muutuda. Tüüp küsib tobi; jätan korraliku nutsu tubakat ja pabereid – ikkagi inimene.

Christianiasse tagasi jõuan ülejärgmisel päeval ehk reedel. Christianshavni metroojaam, taas bomšid ja muud imelikud; nüüd on pärastlõunane aeg, tööpäev vaikselt lõppemas ja rahvas sagib ringi. Kohalik tuttav, kellega äsja ühel koosolekul käisime, jalutab kaasa. Endiselt teadmatuses viibides ja nüüd juba meelega mitte ühtegi asjassepuutuvat uudist lugenuna pärin tema käest, mis värk siin toimub. Kes omavahel kaklevad?

«Kaks jõuku – Hells Angelsi omad ja teine jõuk nimega «Perekonna kaitseks», või midagi sellist. Need on Lähis-Ida päritolu tüübid,» teatab ta mulle, kui oleme jõudnud Christiania sissepääsust paarisaja meetri kaugusele.

Hammustan keelde, et mitte naerma hakata, sest kujutan ette tõmmut, pulstunud Talibani-habeme ja valge hõlstiga Varrot kirumas liberaalset Läänt ning sama tõmmut Markust tema kõrval pead vangutamas.

Otsustan seekord enne Pusher Streetile minemist põrgata ühte kõrvaltänavasse – sisetunne ütleb, et siin on midagi, mis avab muid tagamaid. Kõrvaltänav muutub tupikuks, kus on «tasuta asjade pood»: riiulid raamatutega (silt juures ütleb, et neid «saab naeratuse eest»); lauake, millele on asetatud pooltühjad spreivärvid; hoiuala lauajuppide ja muu ehitusmaterjaliga; vana tehnika, jne. Vaatame raamatuid, ent samas silman ühel pingil istumas noort, võib-olla alaealist Taani poissi, kes krutib paljaana peal jointi. Võtan tema kõrval istet, teen tobi ja alustan vestlust.

Noormees ei ole Christianiast pärit, kuid elab suht lähedal ja käib siitkandist ka savu võtmas. Aga kindlasti mitte Pusher Streetilt, sest seal müüvad barõõgad, kellega ta ei taha tegemist teha – tal on oma kontakt. Tema jutust koorub hoiak, et kohalike jaoks ei ole selle tänava olemasolu vajalik; et tegemist on segava faktoriga, mis teenindab vaid mahvinäljas turiste. Viisaka skandinaavia poisina soovib ta meile üsna pea ilusat päeva ja kaob reede pärastlõunasse.

Jätkan pingil hängimist, kuni näen üht boheemlasliku välimusega vanapaari – rattad käekõrval, tulevad nad puulaudade ja -juppide juurde ning otsivad sealt askeldades esemeid. Lasen neil mõnda aega tuuseldada, enne kui lähen koni prügikasti viskama ja nii muuseas astun ligi ning pärin häbelikult juba stampküsimuseks muutuva: «Hei, kuulge, mis siin Pusher Streetil toimub?»

Naisterahvas küsib väga elavalt vastu, et kas ma uudiseid ei ole lugenud või?! Kas ma ei tea, et siin saab kuuli pähe ja et inimesed on täiesti hulluks läinud?! Vastan, et, jah, kuulsin, siin kaks gängi ja…

«Ei ole kaks gängi!» teatab naisterahvas. «Mitu-mitu gängi on, kõik võitlevad omavahel! Vaata, kui teised kuulsid, et siin võib müüa, siis tulid kõik linna pealt kokku ja hakkasid siin pushima. Need ei ole kuidagi kohalikud inimesed!»

Meie jutuajamise käigus selgub, et naisterahvas käis Christianias juba noore tütarlapsena 1970. aastate lõpus. Toona olevat pusherid valvanud kohe peavärava juures ja hüpanud kõigile sisenejatele kaela (minust peajagu lühem naisterahvas demonstreerib, sirutades end mu näost paari sentimeetri kaugusele ja karjudes: «Hash! Weed!»). Müük olnud tollal räigelt agressiivne. Esimest korda 16-aastasena Christianiasse tulnud daami sõnutsi üritasid pusherid lükata savu ka alaealistele – võta tasuta, proovi! Pusher Streeti nimi hakkab kõlama üha kurjakuulutavamalt...

Christiania algusaegadel hakati kohe savu müüma, sest paljud elanikud pooldasid selle legaliseerimist. Minu peas tekib kujutlus esialgsest sümbioosist, kus hipikommuunil on lihtsalt pusherit tarvis. Mingil hetkel läheb see sümbioos tasakaalust välja ja pusher asub teenindama mitte kohalikke, vaid mujal elutsevaid taanlasi ja turiste. Barõõgad muudes linnaosades saavad haisu ninna, et kuskil on vabalinn, mis ei piira enda territooriumil savu müümist ja mente hoitakse eemal.

Vanem meesterahvas on suurema osa ajast vaikne, ühmab vaid vaikselt naisele kaasa. Küsimusele, kas nad elavad kusagil siin, vastavad nad käega umbmääraselt viidates: «Sealpool.» Kas «sealpool» on siinsamas, Christiania lähikvartalis või kuskil kaugemal Christianshavni rajoonis, jääb saladuseks. Küll aga selgub nende jutust, et Pusher Streetil toimuv on nii talumatuks muutunud, et Emake Taani võiks asjasse sekkuda. Mingis mõttes tundub selline avaldus ennast autonoomseks territooriumiks pidavas vabalinnas hämmeldav. Samas hakkan mõistma vajadust tegeleda väliste jõududega, mis on end vabaduse nime all sisse seadnud. Tänan elavat naiste- ja tasast meesterahvast, kelle nimesid ma igaks juhuks mainima ei hakka, ja jätan nad oma rataste külge lauajuppe kinnitama.

Christiania kohalike vastumeelsus Pusher Streetile väljendumas tänavatäägides Foto: Steven Vihalem

Pärastlõuna hakkab vaikselt otsa saama ja mul on tahtmine näha Pusher Streeti vähemalt korra päevavalguses. «Tasuta asjade poe» nurgast sinnapoole liikudes mõistan, et tavapärast sagimist on kuidagi vähem ja pinkidel istub palju tõsiste nägudega vanemaid tüüpe. Pusher Streetile sisenedes näen sama – mustades või lihtsalt tumedates kapuutsidega riietes tüübid istuvad igal pool pinkidel ja vaatavad pinevalt midagi. Ühtäkki saan aru, et olen umbes viie meetri kaugusel kolmest politseinikust – nad otsivad parajasti läbi ühe tüübi seljakotti. Aeglustan sammu ja püüan kõike võimalikult tähelepanu tekitamata jälgida, ent olukorra pinevus sunnib mind Pusher Streetilt edasi kõndima.

Viimase asjana näen, kuidas kaks politseinikku võtavad pinkidelt ühe suvalise tüübi, paluvad tal käed kuidagi imelikult kokku panna ja talutavad ta läbiotsimiseks kõrvale. Kõik ülejäänud vennad istuvad nende pinkide peal – nad ei saa liikuda, sest see ärataks kahtlust, mistõttu peavad nad vist lihtsalt lootma, et neid ei valita läbiotsimiseks. Tüüpe on arvatavasti 30–40 kandis. Kas kellelgi neist on keelatud aineid või anti need mingite teiste tüüpide kätte, kes panid jooksu? Pusher Streetilt edasi liikudes vasardab mu peas nii palju küsimusi – kuidas see kõik siin toimib? Kuhu poisid jooksevad? Kes olid need tüübid, kes ennist toolide peal olukorda jälgisid? Kes on see, kes jookseb ja haarangust teada annab?

Jõuan Nemolandi kontserdiala juurde. Siin on üks küngas, mille tipust avaneb ilus vaade kanalile ning samas ka Nemolandi lavale ja toidukohtadele. Mitme laua ümber on kogunenud tumedates riietes tüübid. Osa näevad välja nagu kohalikud taanlased, mõned ka aafriklaste või araablaste moodi, aga nad kõik on kuidagi tumedamalt riides ja nad ei õõtsu toidukoha muusika taktis nagu turistid. Teen künka otsas inimesi jälgides paar tobi, kuni tean, et peaks edasi linna liikuma ja midagi sööma.

Uuesti Pusher Streetile jõudes hämmeldun taas – politseihaarangut saatnud vaikiv pinge, pinkidel kiibitsemine ja ärevus on haihtunud ning tänav kihab tumedates riietes tüüpidest. Tundub, et politsei on lahkunud, sest poisid on tagasi lettide taga; taskutest lendavad välja grammikellad ja topsid, suurtes põuetaskutes on mitmekümnegrammised kotid savuga ja kilesse mähitud kuubikud hašši. See moondumine on liiga sürreaalne ja ma jään lihtsalt seisma, et kogu asja enesesse koguda, kuni ühel hetkel lahvatab – Barõõgaväljak!

Christiania Pusher Streeti algusest võib leida disniländilikke trende. Foto: Steven Vihalem

Siin on kiilakad taani tüübid, sada prossa Ragnar Lodbroki otsesed järeltulijad, kes turvise asemel kannavad kiledresse. Siin on kõikide Lähis-Ida riikide esindajaid, Põhja- ja Ida-Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika tüüpe. Ma näen idaeurooplasi. Siin on isegi üks tumedate juustega kohalik räpitšikk. Vähemalt 20 letti sama paljude multietniliste barõõgadega on äsjatoimunud politseihaarangule vaatamata taas lükkama hakanud ja kliente voolab uuesti peale. Kuulen nii inglise kui ka taani keelt, näen väga erineva profiiliga kliente läbi liikumas.

Taibates, et üks pikemat kasvu piimabatsilli-valge skandinaavia tüüp käib veidike kahtlustavalt minu läheduses edasi-tagasi, justkui minu jälgimist jälgides, otsustan Pusher Streetilt ja ka Christianiast lõplikult jalga lasta. Viimase asjana näen Barõõgaväljakul seda, kuidas ühe leti ette on pandud uus saepuruplaat ja kiilakas kiledressides viiking throwib spreivärviga sinna uut nime. Ei tea, kas eelmine pusher võeti kinni ja tema leti silt haarati asitõendiks, ning nüüd saab nimekirjas järgmisena oodanud barõõga leti endale? Või võtsid politseinikud lihtsalt lampi sildi kaasa ja nüüd tehakse käpelt uut?

Ma ei tea, mis skeem on Barõõgaväljaku taga, kui suur see bisnjakk on ja kuidas toimib, aga ilmselgelt ei ole vahistamistest abi, kui kõigest hetk pärast nimismeeste lahkumist läheb müük uuesti lahti. Täielik kontroll ja politsei kohalolek kaotab ära Christiania vabalinna-staatuse ja samas lükkab kõik barõõgad pealinna peale laiali, millest johtuv olukord võib senisest palju kaootilisemaks kujuneda. Christianiast väljudes teavitab silt inimesi, et nad sisenevad nüüd Euroopa Liitu. Võimalik, et Emake Taani peabki enda kodanikega Christiania vabalinna territooriumil midagi tegema. Näiteks astuma samme, et kodanikud ei peaks savu otsimas käima autonoomsel territooriumil.

Emakese Taani probleem Foto: Steven Vihalem

P.S. Augusti lõpus toimus Christianias tulistamine – 18-aastane noormees tappis 30-aastase meesterahva. Sellele järgnes kohe Christiania elanike üldkoosolek, mille tulemusel otsustati, et Pusher Street tuleb sulgeda. Meedia sõnutsi on omavahel sõjas Hells Angelsi ja Loyal to Familia nimeliste jõukude liikmed.

Tulistamisele järgnevalt teatas Taani valitsus, et duubeldab müüjate ja ostjate karistusi just Christiania tsoonis – kui müüd või ostad savu kusagil mujal, saad tavalise karistuse; teed seda Pusher Streetil, saad topelt. Taani valitsusel ei ole mingeid plaane kanepituru reguleerimiseks või uimastite tarvitamise muul moel kontrollimiseks.

Ilmselgelt on igal fenomenil hulk külgi, mida tuleb eraldi vaagida. Ühed peavad vaba kanepimüüki vaat' et kõige toredamaks asjaks üldse, teised jällegi koputavad turistide südametunnistusele ja paluvad mitte toetada Pusher Streeti, et juhtida tähelepanu Christiania vabalinna erakordsusele ning selle elanike autonoomsele ja jätkusuutlikule eluviisile. Christiania vabalinnast, selle iseseisvast ja autonoomsest, mitte-hiearhilisest valitsemisest ja keerulisest haldamisest räägitakse taskuhäälingusarja «A Correction Podcast» ühes osas, kus kirjeldatakse ka üleüldiselt «nüüdtoopia» kontseptsiooni ehk nüüdsete alternatiivsete majandussüsteemide mõistet.