ÖÖELU 90-NDATEL ⟩ Pidu oli kogu aeg, käekotis pudel viina ja uued uimastid

Ypsilon rääkis 1990-ndate aastate ööelu olmest nelja inimesega, kes tollal noored olid, et nende mälestusi koguda – sellest, kuidas pidutseti ja mis oli ajastule omane. Pidu oli kogu aeg, pudel viina oli käekotis ning kanda olid kinnitamas erinevad uimastid, mis ei ole siiani ööelust kadunud.

1990. aastatel Eesti ja eestlased alles avastasid end. Avastati uut marki ja tüüpi alkohole, Tuplat, Mehukattit [Soome päritolu 1,5 liitrised mahlakontsentraadid – Toim.] ja poppers'it. 1992. aastal tuli kroon, 1994. aastal lahkusid viimased vene väed, kümnendi teises pooles oli Eesti enim Kesk- ja Lääne-Euroopas per capita välisinvesteeringuid saanud riik, 1996. aastal avati Tallinna börs, 1999. aastal liituti WTO-ga. Kõigi suurte muutuste ja arengute tuules tuli noortel ka noorteks jääda: kuitahes nõrk ei olnud valuuta või kui ropp see aeg täna tagasi vaadates ka ei tundu, pidu tuli ikka pidada. 

Inimestele ei tule üllatusena 90-ndate vägivallarohkus, aga leidus ka argiseid asju, mis tunduvad täna ebatavalised. Liisa meenutas, et tol ajal juhtus palju nõmedat: näiteks see, kui pidid oma riided garderoobist välja ostma. Tema isa käis toona Soomes tööl ja tõi talle omakorda ilusaid riideid. Kord Silva baaris andis ta enda nahkjope koos sõbranna omaga ühe numbri all ära, tagasi saadi aga ainult sõbranna jakk. Ent see ei olnud ainult Silva fenomen – samasuguseid asju juhtus tal ka Nightmanis kümnendi lõpu poole.

Eraldiseisev üleriiete varguse juhtum Silva baaris Foto: ekraanipauk väljaandest Sõnumileht, 14. jaanuar 1999

Teistes asutustes võis vahel näha, kuidas turvamehed klientidega vägivallatsesid, kuid alati «õigeks jäid». Pahatihti vaikiti nende teod maha ja läbiklohmitud kliendid pidid öö kongis veetma. Eriti tavaline olevat see olnud Viru piirkonnas tegutsenud ööeluasutuste puhul. Linnahallis asunud Lucky Luke'i tualettide kohta levivad sarnased legendid – mõned mehed väidetavalt ei julgenud seal asjal käia, sest alati võis kindel olla, et saab peksa.

Kuid kui ebameeldivused ja peks ei hoidnud kedagi pidutsemast, siis sama saab öelda ka tööpäevade kohta. «Väga tavaline oli see, et käidi nädala sees kõrtsus. See, et järgmine päev on tööpäev, oli vähemalt 90-ndate alguses väga 80-ndate moodi. Kedagi ei huvitanud, et järgmisel päeval peab tööle minema. Peod peeti ikka ära,» meenutas Sigrid. Ka Liisa mäletab, et pidu ja bailat peeti küllaga – aga kindel, mis kindel, tööle pidi ikka minema, kuitahes pohmellis või purjus tol hetkel ka ei oldud.

Foto: ekraanipauk väljaandest Sõnumileht,  20. mai 1999

90-ndatel opereerisid peopaigad ja inimesed mitte ainult teistes asukohtades kui täna, vaid ka teistsuguse ajakava ja -arvestuse järgi. Tollal oli tavaline, et peopaika suunduti õhtul õhtust sööma, pärast mida jäädi sinna tihtipeale edasi aega veetma või jooma. Paralleelselt õhtusöögiga oli asutustes tihti ka elav muusika ja bänd mängis poole ööni. Pärast seda tuli diskor, kes klientuuri meelt edasi lahutas.

Samas baaridesse sisse saamine ei olnud kaugeltki nii lihtne. Alati olid ööeluasutustes kohad täis, tihti pidi turvamehele pistist andma või talle meeldima; vahel pidi naistel sisse pääsemiseks mees kaasas olema. Eksklusiivsemat sorti kohad nagu Nightman töötasid kliendikaardi või klubikaardi alusel. Sisse ei saanud igaüks, vaid ainult kaardi omanik, vahel ka tema sõbrad.

Rasked olud sundisid uusi lähenemisi leidma

Sigrid meenutab, et 80-ndate ja 90-ndate pidude erinevused olid märgatavad ainuüksi elatusstandardi poolest. 80-ndatel keskkoolis käies sai Sigrid taskurahaga rubla tugevuse tõttu endale palju lubada. Oli tavaline käia sõbrannadega regulaarselt Olümpias söömas. Kuid krooni tulekuga tuli varasemad harjumused ümber kujundada.

«Kui tulid 90-ndad, hakkas kõik muutuma. Kusagil 1990. aastal, siis kui rubla hakkas kukkuma, oli aru saada, et sealt midagi head ei tule,» rääkis Sigrid, kes oli toona töötav üliõpilane. Inflatsiooni tõttu oli tal iga kuu erinev palganumber, mis ajendas omakorda leidma uusi, olukorrale sobilikumaid võimalusi. «Siis tuli kohe oma harjumused üle vaadata, et kuidas me edaspidi pidutseme. Üks asi oli kindel – kõrtsus tuleb kindlasti edasi käia, aga läheme oma viinaga,» meenutas Sigrid.

Nii oligi. Edasi käidi samades kohtades, kus varemgi, kuid nüüd juba oma joogiga. «Kui vanasti saime oma taskuraha eest käia näiteks Olümpias, siis nüüd oli hea, kui said nii palju palgaraha kokku kraabitud, et saaks sisse ja siis salaja oma viina kallata... Ja eks õhtu lõpuks äkki tegi keegi ikka välja ka,» meenutas ta.

Hoolimata inflatsioonist leidis toonane üliõpilane koos sõbrannadega, et elu ei saa heitlike tingimuste tõttu elamata jääda. «Kui sul oli mingi megainflatsioon ja said iga kuu erineva palga, siis ega see ei olnud ju sobiv platvorm raha kogumiseks või oma tuleviku ülesehitamiseks. Tööl käidigi tollal selleks, et elada üliõpilaselu,» meenutas Sigrid.

Söögikohtadest meenus Sigridile Maharaja Raekoja platsil, Olümpia ja Gloria. «Mõtlesime, et kui juba sööma minna, siis võiks süüa soliidses kohas. Aga oma viin oli ikka kaasas,» nentis ta. «Isegi koti ostsin selle järgi, et viin ära mahuks. Käekott oli väga peen, selline kallima otsa oma. Aga ma vaatasin kotti ikka selle järgi, et pooleliitrine pudel mahuks ära,» meenutas Sigrid. Küsimuse peale, kas keegi tollal läbi ei otsinud, ütles Sigrid, et sellise kotiga soliidset daami ei otsitud kunagi läbi. «Läksime kala näoga sisse, seljas ilusad riided ja käes ilusad kotid, mis sest, et kotis oli n-ö viis kopikat ja viin,» meenutas ta.

Viru ärikatel ja teistel tööinimestel ei pruukinud olla vajadust oma jooke sisse smugeldada, aga paljud noored tundsid, et see on hädavajalik. «Tean, et on olnud ka aegu, kus tütarlapsed läksid kõrtsu ning tellisid kannu vett ja kuus pitsi. Esimesed pitsid võib-olla lasid täis ka panna, aga edasi joodi «kotiviina». Aga, vaata, mida tähendab see, et inimesed tahavad kõrtsu atmosfääri. Tahad ikkagi kultuurselt juua, mis siis, et oma viina. Kodus tinapanemine ei olnud pooltki nii huvitav,» rõhutas Sigrid.

Uued võimalused

Kuigi artikli kohaselt peaks Royalist jääma vaid mälestus, jõid mõned eestlased veel aastaid Royalit ning ametkondadel tuli seda ka konfiskeerida Foto: ekraanipauk väljaandest Päevaleht, 30. detsember 1992

Aja edenedes muutusid inimeste võimalused, ihad ja ressursid. «Oli ka mingi vaene aeg [1992. aasta paiku – Toim.], kus inimesed jõid kodustes tingimustes Royali piiritust – mitte küll kõrtsus, aga siiski. Ent siis tuli aeg, kus hakkasid tulema välismaa joogid. Joodi kõike ja sageli ja suurtes kogustes. Veinigurmaanlusest oli siis asi veel kaugel. Ei saadud üldse aru, mis on hea ja mis võib-olla ei ole nii hea,» meenutas Sigrid.

Uute jookide tuules soovitas sõbranna tal välismaa tuttavatega baari minnes võtta longerot, mis siis oli veel tundmatu välismaa jook. «Mulle toodi purgis long drink, valati pokaali ja öeldi, et näete, siin on peen jook. Jõin ja mõtlesin, et nojah, hamba all ei karju. Hiljem tulid igasugused muud uhkemad joogid: kollased, punased, sinised, ja nii edasi. Ka minul oli Jägermeistri faas,» meenutas ta.

Veini "Karu veri" silt Foto: ekraanipauk Eesti Kaubamärgileht, 2000

Liisal on meeles, kuidas kümnendi alguses oli «peet» menukas. Pepsikoolaga koos joodi «karu verd» – punast Bulgaaria veini, mille sildil ilutses karu [«Меча кръв» – Toim.]. Erinevaid välismaiseid jooke sai ta proovida juba iseseisvuse alguses; tänu mehele, kes oli nn. Viru ärikas, tekkis neile keldrisse kastide viisi kõiksuguseid pudeleid.

Eriti eredalt on talle meelde jäänud kirsiliköör ja rumm. «Rummi ei olnud ma kunagi varem joonud; võib olla ei osanud küsida ka. Baaris palusid viina mahlaga, ja asi tahe. 90-ndatel tekkis joomisele teine kultuur. Tekkis kokteilivärk; jookidele sai lisada midagi lõbusat, näiteks siirupit. Hakati andma rohkem jääd ja sidrunit,» selgitas Liisa. Tänane standard oli tollal alles uudistamiseks.

Eestimaalaste rõõmuks tõi uus ajastu lisaks uutele alkoholimarkidele endaga kaasa ka mõnuained. Ajalehtedes ja ajakirjades said kõik populaarsemad narkootikumid kajastatud ja tutvustatud (seda küll suuresti hirmutamise lipu all). 

Vähem tuntud, kuid täiesti legaalne ja kättesaadav lihaselõdvesti poppers'ist (amüülnitrit, mida on kasutatud südamehaiguste ravimisel) kirjutas Krister Kivi Õhtulehte juba 1995.aastal. Tollal maksis väike pruun valguskindel pudel 100–200 krooni (tänases vääringus ligikaudu 6–13 eurot). 90-ndate keskel ei olnud selle tarvitamine eriti laialt levinud ja alles liikus üldsusese teadvusesse; varasemalt oli see rohkem geikogukondades levinud mõnuaine. Siiski on poppers suutnud end tõestada; seda võib Tallinna klubides tänagi kohata. 

28 aastat hiljem levib poppers siiani Tallinna ööklubides. Foto: Õhtuleht, 13. jaanuar 1996

Teiste näidete seas võib esile tõsta 1996. aasta Sõnumilehe vahel ilmunud väljaannet Mikser, mis tutvustas «rebastele» ehk esmakursuslastele esilehel eri narkootikume: amfetamiini, heroiini, eelmainitud poppersit, kanepit jne. Sarnaseid teavituskampaaniaid võib leida mujaltki meediast, kuid enamjaolt jäid tollases Eesti ajakirjanduses fooni andma hirmupoliitikat edendavad artiklid. 

Foto: ekraanipauk väljaandest Magasiin, 12. oktoober 1996

Varietee – ajastuspetsiifiline meelelahutus

Erinevate meelelahutusasutuste kuulutused – Mefisto baaris pakuti striptiisiprogrammi. Foto: ekraanipauk väljaandest Post: Rahva Tõeline Hääl, 10. mai 1993

1980. aastatel ja 90-ndate alguses oli varieteekunst veel kõrge au sees. Inimesed ostsid piletid, sõid ja jõid, siis vaatasid varietee šõuprogrammi, lõpuks võib-olla tantsisid ise ka. Tollal oli see peenemat sorti meelelahutus, kuid vabariigi saabudes vahetas selle mõne aastaga välja striptiis. «Iga kõrts oli stripiklubi. Tulid inimesed, mehed-naised, istusid laua äärde. Ja siis tulid mingid tüdrukud strippi ja postitantsu tegema. See oli täiesti tavaline asi,» lausus Sigrid.

Küll aga meenus Sigridile seoses varieteega üks naljakas «oma viina» lugu aastast 1993. «Sõbranna oli saanud piletid [varieteesse - Toim]. Panime ilusad kleidid selga ja läksime. Aga see oli selline aeg, kus ei olnud viina saada – võib-olla toona poes lihtsalt ei olnud viina, aga igatahes polnud meil oma viina kaasa võtta. Ei olnud ka raha, et varietees viina osta. Mõtlesime siis, et mingisugune jook tuleb ikkagi leida. Sõbranna ütles selle peale, et tema peres tehakse samagonni [puskarit - Toim.]. Mis seal siis ikka, võtsime selle kaasa. Aga see samakas haises väga spetsiifiliselt. Meie siis seal varieteelaua all kallasime klaasikesse välimuselt nagu konjakit, kuid see lõhn levis üle terve peene paiga. Inimesed nuusutasid, et samaka lõhn on ümberringi, aga mis meil sellest! Saime jälle kenasti õhtu ära veedetud,» meenutas Sigrid.

Mis on teisiti?

Kui Marialt küsida, mis tollasega võrreldes muutunud on, vastab ta, et tema sõnul tundus kõik tolleaegne väga ilus; tänased peopaigad teda samaväärselt ei kutsu. «Ilmselt siiski kui satuksin praegu umbes 30 aastat ajas tagasi, oleksin ilmselt üllatunud, millised urkad need tollel ajal meile ideaalsena tundunud peopaigad tegelikult on. Seega, las need klubiõhtud jäävad sellesse aega, kus nad olid,» leidis Maria.

Liisa sõnul on tollase ja tänase vahel suurim erinevus see, et siis oli kõik lihtsam. Inimesed ei olnud nii valivad. «Oli üks viin, tuldi kokku ja pandi pidu. Tänapäeval on nii, et astud ühest uksest sisse, siis ei meeldi see asi, «ah, lähme ära!«, aga siis teises kohas ei meeldi teine asi, ja nii edasi. Inimesed on väga valivaks muutunud,» märkis Liisa. «Siis oli kogu aeg pidu, aga enam ei ole kogu aeg pidu,» muigas ta.