«VERITATAR» ⟩ Splatter-novell kannibal Kurmeti uutest sekeldustest

Odavate õudusjuttude konkursilt tuttav gurmeekokk-kannibal Kurmet («Vaikne hommikupoolik») jätkab tegutsemist toitlustussektoris.

«Veritatar»

Ninasõõrmed elajalikult pingul, puhitab ta õhku nagu metsistunud pull ning haistab tema jaoks ebameeldivat lõhna. Ürgne lihasööjainstinkt ei kannata taimsete saaduste termilist töötlemist. Tema keha vajab verd ja kõhrkude.

Kurmet sätib köögi ukse tagusest nagist leitud puhvaika selga ja astub kriuksuvast köögiuksest välja. Süütab sigareti ja puhub suust tossu kargesse novembriõhku. Päike on punane ja taevas selge. Ta hingab rahulikult ninast sisse, suust välja.

Verepritsmed kroomitud pinnal ja piinlikult läikima löödud klaasil; milline imeline vaatepilt. Värske veri. Keedukastrulist välja ulatuvad paksud karvased sääred ja suur tagumik, kleit rippumas elutu keha küljes. Paks punane veri valgub kastruli seintelt paja põhja.

Kõik algab kusagilt ja kõigel on seos ning tagajärg. Vahel tuleb lasta elul end kanda ja juhatada end radadele, millest ei pruugi aimugi olla. Nii et meil kõigil on lootust paremale tulevikule, või siis liiguvad asjad teistpidi ning tuleb taanduda. Ega Kurmetile asjata nimeks saanud Toivo (soome keeles «lootus») – et äkki on lootust. Mitte teda tundma õppida ja temaga sõbraks saada, vaid lootust pääseda ja ellu jääda.

Kõik algab ebakindlusest tööturul ja kindlast ärimudelist, mis peaks rõõmustama ja tööd andma paljudele inimestele nii köögi kui ka kontori poole pealt. Toitlustus, teenindus, esmaklassiline restoran kesklinnas oma tipptundidega ning maailmatasemel fine-dining-õhtusöökidega kuivab kokku; kokad teevad ettevalmistusi, mis päeva lõpuks prügikasti maanduvad, ja suitsetavad õues estakaadil mitu pakki sigarette, mängivad raha peale kaarte ning joovad. Ainuke õhtune tellimus on kaks desserti «Tiramisu», mis on samuti juba päevi näinud ega maitse enam värskelt ja mahlaselt – likööri maitse on kadunud ning kohvi hõng puine; kogu kupatus lehkab külmkapi järele. See on viimane piisk. Asju lõhkuda on lihtsam kui neid üles ehitada. Uksele kirjutatakse silt «Reserveeritud» ja sinna see jääbki. Kuni tuleb uus rentnik ja avab nendessamades ruumides riidepoe. Kurmet koos oma kolleegidega jäetakse koju teadet ootama. Aga ootus on pikk ja arved on pikemad.

Ta segab malbelt kohvi, filigraanse randmeliigutusega, koputab kolm korda kohvitassi äärele ja rüüpab tasase lurinaga. Kohv peab hea kange olema. Kui elus on kehvasti, siis vähemalt kohv olgu hea – nii ta mõtleb. Ta valib numbri punaselt lauatelefonilt.

«Tere, Kurmet siin,» räägib ta mahedal häälel. Tuba on vaikne; telefonitorust kostab arusaamatut teksti.

Kurmet noogutab kaasa ja lausub siis:

«Olgu, tulen homme hommikul esimese bussiga.»

Bussiga seepärast, et pärast mitut kuud on sissetulekud kokku kuivanud ja auto müüs ta maha, et korteriomanikule rent ära maksta. Vähemalt sellega on korras. Aitäh, ema, mõtleb ta ja nendib, et ema on kõige tähtsam inimene siin ilmas, kui on vaja tuge või kellegi õlal nutta. Ükski naine pole talle nii suurt mõju avaldanud kui ema.

Trööstitu hommik bussipeatuses. Hallid näod, hallides riietes inimesed, kõik ühtemoodi rivis seismas – mitte lõbusalt vesteldes, vaid vaikides enda ette põrnitsedes. Kraed üles tõstetud ja käed külma varjuks taskutesse topitud. Tossav kanalisatsiooniluuk ja signaalitav autoloks, mis peaaegu ajab alla ühe vales kohas üle tee liipava vanamoori. Sigaretid on otsakorral. Ajalehekioskist saab kaks pakki «Leeki» ja ajalehe.

Tossutades saabub buss jaama, aknad udused ja kaetud jäälilledega. Kõhe on istuda ja Kurmet surub käed sügavale mantlitaskusse, kuniks need üles soojenevad. Kuna sõit on parajalt pikk, avab ta ajalehe – tagantpoolt, nagu tavaliselt. Surmakuulutused, horoskoop, mitte eriti naljakad anekdoodid ja ristsõna. Ta pilk jääb püsima töökuulutusel:

«Otsime kogemustega kokka, päeva bistroo a la bufee osakonda, cv ja palgasoov saata aadressile ning telefoni number ja aadress.» Ta vaikib. Aga, mis parata, aeg on selline. Siiski saabub sisemine rahu ja teadmine, et kõik pole kadunud. Tundlik natuur oma hädade ja hüvedega.

Ta koputab kolm korda. Uks avaneb; ta riputab külma mantli varna ja võtab ilusti viksitud helepruunid saapad jalast. Suundub pisikesse kööki, mille õhkl on sigaretitossust ja kohvihõngust paks. Nad mängivad jälle malet. Partiid kestavad hommikuni. Joovad mitu pudelit head külma viina ja söövad hapukurki ning võileibu hea ja paremaga. Kurmet helistab hommikul töökuulutuse peale, vastab mõnele küsimusele, ja ta kutsutakse töövestlusele. Pea huugab otsas ja pingelangus annab endast seljavaluga tunda. Aga emaga on hea rääkida. Nad jätavad hüvasti ja ta lahkub, enne aga laenab viissada krooni.

Mitte väga korras köök ei tekita usaldust. Kui kokk ei kanna mütsi, ei tekita see usaldust. Rokane põll ei tekita usaldust. Need olid vaid mõned tähelepanekud, mida Kurmet tegi, kui talle «Suure tänava bistroo» kööki tutvustati. Omanik osutas vaid, et tööd on palju ja et saate aru küll. Aga Kurmet on profesionaal; ta ei saa sellistest asjadest aru. Instinkt tema sees – see salapärane elajas, tume pool – hakkab vaikselt pead tõstma. Ekstreemsus ja kõike võimust võtta püüdev olemus; Kurmet kardab seda tunnet ja hoiab ennast vaos. Palub endale teha taimeteed ja jalutab, teetass käes, oma uues töökohas ringi, uurides kodukorda ja külmkappide sisu. «Kuupäevad märkimata, tooted märgistamata,» nendib ta ja on ikka veel rahulik.

Nüüd läheb ta riietusruumi ja vahetab riided. Seljas valge kokajakk ja jalas tumedad püksid, müts uhkelt peas, sammub ta kööki. Paneb põlle ette, peseb käed ja ihub noa teravaks. Täna on tema ülesanne loomalihahautis. Ta hakib sibulat, küüslauku, porgandit. Kõik suuremad suupärased kuubikud – parmentier. Passeerib kergelt kuuma panni peal, lisab metsaseened ja liha ning paneb veiniga hauduma. Juba on köögis tunda hõrku hautiselõhna. Ja võid pole loomulikult kunagi liiga palju, nagu ta armastab öelda.

«Tere, mina olen Helvi,» räägib keegi käreda häälega, aeg-ajalt köhatades. Kurmet pöörab ennast tema poole, nuga ähvardavalt püsti käes, aga asetab selle lõikelauale.

«Kurmet,» ei tee mees pikka juttu. Pühib käsi köögirätikusse ning tegutseb edasi.

«Tööd on palju,» sõnab naine murelikult.

«See on ju hea,» vastab Kurmet.

«Vähem võiks olla.»

Sellega nende esialgne jutt lõpeb. Helvi Tamm on pikka kasvu, lühikeste juustega ja tumedate vaevatud silmadega keskaeline naine. Nina all pisikesed mustad vurrud. Seljas kunagi valge olnud, ent nüüdseks kollakaks pleekinud kittel, millel on vaevu näha kulunud lillemustrit. Ning kogu seda keha, mis on natuke ülekaaluline, kannavad kaks kergelt karvadega kaetud peenikest jalga. Vahetpidamata käib Helvi õues ukse taga suitsu tõmbamas. Siis istub ta kööginurka seatud töölaua taha, kus paberitööd tehakse, ning helistab kellelegi ja räägib valju häälega.

«Tead, mis ma täna kuulsin....»

Kurmet jääb rahulikuks ja töötab oma distsipliini järgi; kõik valmib korrapäraselt ja aegsasti. Buffet'-road lähevad järjest välja inimestele söömiseks. Supid, püreesupp. Salatid, lisandid ja praetükid ning prantsuse hautis.

«Oi, peaks tööd ka tegema,» mühatab Helvi äkki, kui on telefonitoru otsast ära tulnud. «Kurmet-poiss on väga tubli ja töökas,» kiidab ta Kurmetit takka ja asub tööle. Räpaste riiete vuhinal siblib ta mööda kööki edasi-tagasi.

Kurmet tunneb tunneb tuttavlikku lõhna ja veresooned ta oimukohtadel hakkavad tukselma. Silmade eest läheb mustaks ning jälle näeb ta lennukeid, kõrbeliiva ning suurt katelt, mille sees haudub tatar, mida neile iga jumala päev sisse söödeti. See on ainuke roog, mida ta kogu hingest vihkab ja mille lõhnagi ta pärast armees veedetud aega ei suuda taluda. Metslane ta sees tõstab peab. Silmad valguvad verd täis ja ta kaotab kontrolli. Tatra lõhn ajab ta hulluks. Ta tõmbab niiske käega läbi kiilaneva juuksesalgu, seab ette rohmaka kummist põlle, tõmbab kätte rasked kummikindad ja asub tegutsema.

«Pau!» kõlab hele kõlks – vastu suurt peakolu kõmatava panni hääl. Siis võtab ta noa ja suskab sellega veel mitu korda, rahulikult ja külmavereliselt.

«Persse, ma vihkan tatra lõhna ja ma vihkan lohakaid kokkasid. Enne tööle asumist tuleb käsi pesta,» lausub ta ning laseb Helvist vere välja, nii et see mööda trappi kanalisatsiooni voolab, ja raiub oskuslikult pea otsast. See jääb klaasistunud pilgul katla kõrvale Kurmeti tegutsemist vaatama. Justkui tahaks irevil suuga lausuda: «Põrgus näeme, Kurmet!» Kurmet avab kõhu ja eemaldab soolikad, mis rändavad loomsete jäätmete sekka. Prepareeritud rümp näeb välja nagu seapõrsas, roosa ja priske. Mõneti on siga ja inimene päris sarnased. Verepritsmed kroomitud pinnal ning peegelsiledal klaasil. Kurmet upitab raske keha üle hiigelkatla ja see sulpsatab hägusesse keeduvette. Raske keha vajub põhja, kuniks keeb nii pehmeks, et karvagi ei jää alles. Mis keedetud Helvist edasi sai, vaikib ajalugu, aga Kurmet töötab selles kuulsas bistroos veel võib-olla tänase päevani. Helvi on teadaolevalt siiamaani «sinisel lehel».

«Kuradi Helvi,» sõnab ta vahel kui vihastab ja endast välja läheb, aga seda juhtub harva.