BALFOURI DEKLARATSIOON ⟩ Inglased okupeerisid palestiinlaste maad ja andsid need sionistidele (4)
20. oktoober 2023, 10:22
Esimesest maailmasõjast on möödas juba üle sajandi, ent ometi peame me tänapäeval toimuvate sõjaliste konfliktide mõistmiseks naasma toonaste sündmuste juurde. Üheks selliseks on Briti välisministri Arthur Balfouri avaldus 1917. aastal, mida tuntakse Balfouri deklaratsioonina.
Esimeses maailmasõjas osalesid kõik tollased suurvõimud, mis jagunesid kaheks: Antandi ehk liitlasvägede hulka kuulusid Inglismaa, Prantsusmaa ja Venemaa (hiljem lisandusid ka Itaalia, Jaapan ja USA). Nende vastasteks olid Keskriigid ehk Nelikliit, kuhu kuulusid Saksamaa, Austria-Ungari, Osmanite riik ja Bulgaaria. Sõda lõppes mäletatavasti liitlasvägede võiduga, millele järgnes kaotajatele kuulunud territooriumide ümberjagamine või iseseisvunud riikide ratifitseerimine. Suurvõimude territooriumidel elavatele eri väikerahvastele tõi sõja lõpp erisuguseid tulevikuväljavaateid: mõnel läks väga hästi ja saavutati suveräänsus, teistele tähendas sõja lõpp vana valitseja ikke alt uue alla liikumist.
Palestiinlaste jaoks lõppes Esimene maailmasõda Osmanite riigist eraldamisega ja Briti mandaadi alla minemisega ehk nn Mandatoorseks Palestiinaks muutumisega. Pärast maailmasõda andis Rahvasteliit mandaadi ehk õigusliku staatuse 14 territooriumile, mis läksid pärast sõda ühe riigi kontrolli alt teise alla või mida hakati vastavalt rahvusvaheliselt kokku lepitud tingimustele Rahvasteliidu nimel haldama. Mandaadid jagunesid kolme kategooriasse, millest n-ö A-klassi mandaadiga territooriumide (Osmanite riigi endised alad) haldamise eesmärgiks oli nende territooriumide järkjärguline vabanemine mandaadi alt ja iseseisvumine. C-klassi territooriumide (Edela-Aafrika ja Okeaania alad) puhul ei peetud iseseisvumist üldsegi võimalikuks ja neis nähti lihtsalt uusi kolooniaid. Kõneka faktina saavutas 14 territooriumist suveräänsuse enne Teist maailmasõda vaid Iraak (1932. aastal).
Britid jõudsid Palestiina aladele 1917. aasta algul ja vallutasid Jeruusalemma Osmanite vägede käest sama aasta detsembriks. Oleks äraütlemata sinisilmne eeldada, et plaanid Osmanite riigile kuulunud territooriumide jagamiseks tehti seejärel – kokkuleppeid eri osapooltega olid britid sõlminud juba sõja alguspäevil. Esiteks tuleb esile tõsta tõika, et inglased olid kirjavahetuses araablastega ja lubasid neile nii mõndagi.
Lubaduste tõestuseks on McMahoni–Husseini kirjavahetus – kümnest kirjast koosnev korrespodents Meka šariifi ja emiiri Hussein bin Ali ning Briti Egiptuse ülemkomissari kolonelleitnant Sir Henry McMahoni vahel 1915. aasta juulist 1916. aasta märtsini. Kuna Osmanite sõnutsi oli sõda liitlasvägedega džihaad, pelgasid inglased, et 70 miljonit moslemist alamat kuningliku impeeriumi India aladel ei asu nende poolel võitlema. Lubades Meka emiirile Hussein bin Alile, et sõja lõppedes saavad araablased luua iseseisva Araabia riigi (kuhu, muide, pidid kuuluma ka Palestiina alad), saadi ta enda poolele ja nõusse algatama araablaste mässu neid seni valitsenud Osmanite vastu.
Samal ajal, 1915. aasta 23. novembrist 1916. aasta 3. jaanuarini kohtusid omavahel salaja Briti diplomaat Mark Sykes ja Prantsuse diplomaat François Georges-Picot. Nende kohtumiste tulemusel valmis Sykesi–Picot' kokkulepe, mille järgi jagasid Inglismaa ja Prantsusmaa omavahel Lähis-Ida juba enne sõja lõppu ära. Kes-mis-kellele selle järgi kuulub ja mida see on kaasa toonud regioonile üldiselt (nt Süüria ja Liibanoni kodusõjad), on juba eraldi lugu, aga kokkuleppe üheks osaks oli palestiinlaste saatus – Palestiinast pidi saama rahvusvaheliselt hallatav ja administreeritav territoorium ehk ei sõnagi iseseisvusest või Araabia riigile loovutamisest.
1917. aasta lõpuks, kui Palestiina alade enda alla võitmine oli juba kuulilennu kaugusel, selgus uus plaan tulevasele hõivatud alale ja seda ei hoitud enam saladuskatte all – Palestiina territooriumile luuakse juudi kogukonnale «rahvuslik kodu». Loomulikult olid selleteemalised läbirääkimised eri osapooltega saanud alguse samuti sõja alguspäevil. 1915. aasta alguses hakkas Briti valitsuse sionistlik liige Herbert Samuel levitama «Paalestiina tuleviku» nimelist memorandumit, milles õhutas toetama sioniste, et saada üleilmse juudi kogukonna toetus sõjale.
Järgmised kaks aastat möödusid sõdides ning prantslaste ja araablastega kokkuleppeid sõlmides, aga 1917. aasta alguses hakkas Mark Sykes läbirääkimiste pidamise eesmärgil kohtuma sionistide juhtkonnaga. Juuniks jõuti etappi, kus tollane Briti välisminister Arthur Balfour palus sionistliku liikumise jutfiguuridel Lionel Walter Rothschildil ja H̠ayyim Weizmannil koostada deklaratsioon. Arutelusse kaasati nii sionistlike kui ka antisionistlike vaadetega Inglismaa juute, ent mitte kedagi kohalikest Palestiina juutidest. Kuna sõda oli tol hetkel Lähis-Idas patiseisus, oodati valminud deklaratsiooni avaldamisega, kuni rindel toimusid muutused.
31. oktoobril Lõuna-Palestiinas brittide võiduga lõppenud Beersheeba lahing oligi see oodatud muutus, pärast mida anti luba deklaratsioon avalikustada. Tegemist on 67 sõnast koosneva avaliku avaldusega välisminister Arthur Balfourilt parun Lionel Walter Rothschildile, kel palutakse see edastada Inglismaa Sionistlikule Föderatsioonile:
«Tema Majesteedi valitsus pooldab juudi rahva rahvusliku kodu rajamist Palestiinasse ja teeb kõik endast oleneva, et hõlbustada selle eesmärgi saavutamist, kinnitades samas selget arusaamist, et ei tohi teha midagi, mis võiks kahjustada Palestiinas asuvate mittejuutide kogukondade kodaniku- ja usuõigusi või juutide õigusi ja poliitilist staatust mis tahes muus riigis.»
Kiri kannab 2. novembri kuupäeva ja see avalikustati ajakirjanduses 9. novembril. Vahepeal oli Venemaal alanud revolutsioon ja bolševikud avaldasid 23. novembril seni salajas hoitud Sykesi–Picot' kokkuleppe, mis mõned päevad hiljem ilmus ka Inglismaal. Olenemata sellest, et britid olid prantslastele Palestiina territooriumide tulevikuplaanide kohta valetanud, jõuti järgmisel aastal, täpsemalt 1918. aasta 1. detsembril omavahel Clemenceau'–Lloyd George'i kokkuleppeni. Briti ja Prantsusmaa peaministrid David Lloyd George ja Georges Clemenceau kohtusid Prantsuse saatkonnas Londonis ja jõudsid suusõnalisele kokkuleppele, et Inglismaa saab õiguse Palestiina territooriumile.
Peaministrite vaheline kokkulepe kinnitati kirjalikult 1919. aastal ja edasine oli brittide jaoks nende enda väljendit kasutades juba «smooth sailing». 1920. aasta aprillis Itaalias toimunud San Remo konverentsil osalenud liitlasväed otsustasid eelmainitud A-klassi mandaadiga territooriumide (Palestiina, Süüria ja Mesopotaamia) saatuse. Palestiina mandaadi üheks osaks oli Balfouri deklaratsiooniga seatud eesmärk rajada Palestiina territooriumile «juudi rahva rahvuslik kodu».
Võimalik, et mõnele lugejale tuleb üllatusena, et palestiinlased olid ja on inimesed nagu kõik teised ning ka neil on vaja kuskil elada. Üllatusena võib tulla seegi, et sarnaselt paljude muude väikerahvastega, kes suurvõimude okupatsiooni üle elasid, avastasid palestiinlased, et ka nemad on rahvus oma kultuuriliste eripärade ja ajalooga. Võimalik, et mõne lugeja jaoks kõlab eriti pentsikult, et iseenda rahvust ja vabaks inimeseks olemist hoomates saadi aru, et tegelikult väärib iga vaba rahvus suveräänset riiki. Reaalsuses on oma riigini jõudmine väga keeruline, eriti kui sinu tulevase riigi territooriumile on silma peale pannud suurvõim, mis lubab riigiks mõeldud territooriumid hoopiski kolmandatele isikutele.
Viimased sada aastat väldanud konflikti Palestiina territooriumil kujutatakse pidevalt usukonfliktina, tihti ka rahvuskonfliktina. Kui süüvime hetkel tuuriva konflikti algushetkedesse – mis päädivad Balfouri deklaratsiooniga ja samas lähtuvad sellest –, näeme selgelt, et tegemist on koloniaalsete võimumängudega meie metamodernse maailma mõistes arhailisest ajast. Suurvõimud teevad maailmakaardi juures otsuseid, võtmata arvesse Palestiina territooriumi elanikke, ei moslemeid ega ka kristlasi; isegi palestiina juutide arvamus ei huvita neid. Nad lepivad kokku ja asuvad Rahvasteliidu mandaadiga seda territooriumi ja neid elanikke administreerima. Rahvusest või usutunnistusest olenemata on päris inimesed vaid nupukesed, mida monokli ja põskhabemega härrad saavad kaardil oma suva järgi lükata.
Üle sajandi vana 67 sõnaline deklaratsioon oma üldsõnalisuses ja läbimõtlematuses toob meid käesolevasse aastasse, kus:
- augustikuuks on Iisraeli vägede ja palestiinlaste vahelistes konfliktides tapetud 200 palestiinlast ja 30 iisraellast; konfliktide üheks peamiseks põhjustajaks on ÜRO esindaja sõnutsi illegaalsed Iisraeli asundused ja palestiinlaste kodude lammutamine;
- 2,4 miljonit palestiinlast on nupukestena lükatud 365 km² suurusele müüriga ümbritsetud alale nimega Gaza; tegemist on maailmas asustustiheduselt kolmanda territoriaalse üksusega, mida talumatud elamistingimused ja elanike õiguste puudumine annavad alust nimetada maailma suurimaks koonduslaagriks;
- sellest müüriga ümbritsetud alast väljuvad käesoleval kuul Hamasi nimelise rühmituse liikmed, kes tapavad 1400 iisraellast; hetkel Läänemaailmas terroristlikuks organisatsiooniks nimetatud religioosset rühmitust toetas selle algusaegadel Iisrael, sest see oli palestiinlaste aladel sobivaks konkurendiks tollasele peavaenlasele ehk sekulaarsete vaadetega Palestiina Vabastusorganisatsioonile ja tekitas palestiinlaste seas lahkhelisid;
- Hamas ründab Iisraeli ka 5000 raketiga, mis on arvatavasti valminud Iraani oskusteabe ja rahastuse toel;
- maailma ühe parima sõjaväe, tehnoloogia ja luureteenistusega Iisrael ei suuda seda rünnakut ette näha; ka ei reageeri Iisrael rünnakule nii, nagu võiks eeldada sellise supervõimsusega armeelt – korraliku luureteabega võiks pommitada just Hamasi sõjaväelisi tugipunkte, ent selle asemel visatakse Gaza elanike peale valimatult üle 6000 raketi.
Surma on saanud üle 3400 palestiinlase — vanatestamentlik «silm-silma vastu» on ületatud vähemalt kahekordselt Iisraeli kasuks — ja see arv kasvab iga hetkega suuremaks. Inglismaale mandaadi andnud Rahvasteliidu järglane ÜRO sosistab tasaselt nurgas, et Hamasi terroristide kuritegude eest ei tuleks kollektiivselt karistada 2,4 miljonit palestiinlast Gazas; et neid ei tohiks pommitada või lõigatada ära humanitaarabist; et haiglaid ei tohiks pommitada (viimases pommitamises hukkus 500 inimest); et rahvusvaheliselt keelatud valget fosforit ei tohiks kasutada Palestiina elanike tapmiseks; et 1,1 miljonilt inimeselt ei saa nõuda vastuvaidlematult evakueerumist…
Aga ÜRO sosinatest üle kostavad infosõja kahurid, virtuaalsed pommid, mis teatavad, et palestiinlastel ei ole tarvis vett, sest nagunii teevad Hamasi terroristid veetorudest rakette. Hetkel ringi lendav kahurikuul on video, mis ilmus tegelikult juba 2021. aastal ja ka siis ei suudetud päris täpselt tuvastada video päritolu või tegijaid. Järgmine kahurikuul oli teade, et Hamasi võitlejad panid toime imikute/laste massimõrva, mida taunis avalikult isegi USA president, kes oli väidetavalt näinud massimõrvast pilte. Hetkel ei ole seda väidet suudetud kuidagi tõestada – väga mõruda sarkasmiga võib tõdeda, et pilt imikute massimõrvast on arvatavasti samas kaustas, kus pildid Iraagi massihävitusrelvadest.
Käesoleva ajalugu selgitava kirjatöö epiloogiks ei ole palve lõpetada palestiinlaste tapmine, nende kodumaa okupeerimine ja palestiinlaste genotsiid – need palved on kostnud juba terve sajandi, ent Balfouri deklaratsiooniga lubatud «rahvuslikus kodus» on hetkel võimul olevad isikud minetanud kuulmise, inimlikkuse ja südame; sajandi jagu mitte-keelamist on loonud noorest riigist psühhopaatse täiskasvanu, kes tapab süüdimatult palestiinlasi, mehi-naisi ja lapsi. Epiloogiks on hoopiski teine ots, mille Balfouri deklaratsioon lahti päästis.
Ilmselgelt oli Meka šariif ja emiir Hussein bin Ali vihane brittide peale, et need teda petsid ja valetades maid kokku lubasid. Selles valguses peaks vaatama ka araablaste leerivalikuid Teises maailmasõjas. Aga tähelepanu väärib hoopiski see, et emiir Hussein bin Ali jätkas ka pärast sõja lõppu brittidega vaidlemist ja keeldus kinnitamast Versailles' rahulepingut. Ta ei olnud nõus allkirja andma ka Sèvresi rahulepingule, mis oleks teinud temast Hidžazi ehk Araabia poolsaare lääneosa kuninga. Hussein bin Ali jätkas brittidega vaidlemist, kuni need asusid toetama emiiri konkurente ehk poolsaare keskosa valitsevat Saudide suguvõsa. See asjaolu võib tunduda kõrvaline, aga selle tagajärjed on isegi globaalsemad kui Palestiina-Iisraeli konflikt.
Sunniitliku islami (peamine islami haru, millesse kuulub ligi 90% moslemitest) õigusteadus jaguneb neljaks peamiseks koolkonnaks. Šariifil ja emiiril Hussein bin Alil oli nii Shafi'i kui ka Hanafi koolkondade alane haridus; lisaks oli ta ühenduses Maliki koolkonnaga. Tegemist on kolmega neljast peamisest sunniitliku islami õigusteaduse koolkonnast, mis annab mõista, et emiiril võisid olla islamiseadusele üpris mitmekülgsed vaated. Lisaks on teada, et ta ei pooldanud ei Hanbali koolkonda ega ka sellest sirgunud vahhabismi, mis iseenesest ei ole üllatav, sest seda pooldasid tema konkurendid Saudi klannis. Küll aga võime spekulatiivselt tõdeda, et kui Hussein bin Ali ja tema järglased oleksid jäänud võimule, ei oleks tänapäeva peavoolu islam ultrakonservatiivne ja teisi koolkondasid oma hegemoonia alla suruv Saudide propageeritud vahhabism; ei oleks toimunud Saudi Araabiasse õppima läinud imaamide pidevat radikaliseerimist; ei oleks ei finantsilist ega ka vaimset-moraalset toetust ultrakonservatiivsetele terroristlikele ühendustele nagu Taliban, ISIS, Boko Haram jne. Isegi 9/11 oleks jäänud toimumata. Aga, ei, kõik on toimunud ja kõik on meeles, aegade algusest maailmade lõpuni, hammas hamba, silm silma vastu.
Šariif – kõrgest soost isikute, eriti Muhamedi järglaste tiitel islamimaades
Meka šariif – Meka linna šarifaadi/emiraadi juhi tiitel, islami pühade linnade Meka ja Medina ning neid ümbritseva Hidžazi ehk Araabia poolsaare lääneosa traditsiooniline valitseja
Emiir – islamimaa valitseja
Imaam – islamivaimulik
Hussein bin Ali al-Hashimi (1854-1931) – Banu Hashimi klannist pärit Araabia valitseja, alates aastast 1908 Meka šariif ja emiir, Esimese maailmasõja ajal Osmanite vastase mässu juht, pärast seda Hidžazi kuningas (kuigi ta ise keeldus sellest tiitlist) kuni aastani 1925, mil Saudi klann vallutas Araabia poolsaare lääneosa ja pani aluse Saudi Araabiale
Hanafi koolkond – vanim ja kõige üldtunnustatum koolkond islami õigusteaduses, mis pani aluse seaduste kirjalikule talletamisele; islamiseaduse allikatena kasutab see koolkond Koraani, hadithe (islami prohveti Muhamedi pärimus ehk tema tegude, harjumuste ja ütluste kogumik), õigusteadlaste konsensust, õiguslikku analoogiat, juriidilist eelistust (istihsan) ja kohalikke normatiivseid tavasid
Shafi'i koolkond – erinevalt Hanafi koolkonnast ei pea see koolkond seadusallikateks kohalikke traditsioone ja juriidilist eelistust istiḥsani
Maliki koolkond – tugineb algallikatena peamiselt Koraanile ja hadithidele, kuid erinevalt teistest peab islamiõiguse kehtivaks allikaks ka Mediina elanike konsensust
Hanbali koolkond – lähtub islamiseaduses peamiselt Koraanist, hadithidest ning sahabade ehk Muhamedi kaaslaste vaadetest; ei aktsepteeri islamiõiguse tuletamise kindla alusena ei istihsani (juriidilist eelistust), õiguslikku konsensust ja analoogiat, ega ka kohalikke traditsioone