ARMASTUS TÖÖ VASTU ⟩ Sõjajärgne Jaapan ehitati üles metamfetamiini najal, ent seejärel ilmnesid probleemid

Metamfetamiinist ja selle ülemaailmsest levikust mõeldes ei tule ilmselt paljudele esimese asjana silme ette Jaapan, kus on ju ikka haritud ja töökad inimesed. Pigem kujutatakse ette mõnda mahajäänud kolkaküla või haagissuvilate parkimisplatsi, kus lihtsalt ei ole midagi muud teha kui metamfetamiini paugutada. Samas räägib ajalugu meile rohkem kui poole sajandi tagusest Jaapanist veidi teistsuguse loo.

Nagayoshi Nagai (1845–1929) 1917. aastal Foto: Public Domain / Wikimedia Commons

Lugu algab dr Nagayoshi Nagaiga, kes oli üks esimesi välismaale õppima asunud Jaapani teadlasi. Nagai saadeti 1871. aastal Humboldti ülikooli Berliinis, kus ta asus August Wilhelm von Hofmanni käe all taimedest toimeaineid välja võluma. Berliinis eksperimenteeris ta näiteks vanilje ja kaneeli ekstraktidega ning sai doktorikraadi neist eugenooli nimelise aine leidmise eest. Teated Jaapani teadlase edusammudest jõudsid kodumaa valitsuse kõrvu ja härra kutsuti välismaalt tagasi, et aidata püsti panna midagi Big Pharma laadset.

Jaapanisse naasnuna hakkas dr Nagai aga eksperimenteerima ephedra distachya ehk hariliku efedra nimelise taimega. Efedrat (nii harilikku kui ka teisi liike) leidub väga suures osas Euraasiast: Lääne- ja Kesk-Aasias ning mingil määral isegi Lõuna-Euroopas. Traditsioonilises Jaapani meditsiinis oli efedrat juba tuhandeid aastaid kasutatud köha ja muude haiguste raviks. 1885. aastal suutis dr Nagai efedra juurikast kätte saada alkaloidi efedriini. Järgmise sammuna sünteesis ta 1893. aastal efedriinist metamfetamiini.

Artikkel ilmub rööpselt Johann Hari põhjaliku artikliga Jaapani uimastipoliitika iseärasustest ning sealsete metamfetamiiniepideemiate tõenäolistest põhjustest.

Algselt ei huvitanud see avastus eriti kedagi. Ka Lazăr Edeleanu 1887. aastal Berliinis sünteesitud amfetamiin ei huvitanud kedagi. Paar kümnendit hiljem, 1919. aastal võttis asja käsile dr Nagai õpilane Akira Ogata. Tema suureks panuseks oli suutlikkus sünteesida Tokyos metamfetamiini hüdrokloriidi ehk metamfetamiini kristalliseeritud vormi. Sündis crystal meth – jah, seesama asi, mida Walter White koos Jessega keset kõrbe karavanis kokku keedab, ent 21. sajandi USA asemel toimus see 1919. aasta Jaapanis. Crystal meth on tavalisest metamfetamiinist palju puhtam ja seega tugevatoimelisem. Kuid ka kristalliseeritud metamfetamiin jäi tollal vaid keemikute katsetuseks ravimitööstuse laborites, sest praktilist kasutust tollal sellele ei leitud.

Ephedra distachya Foto: Public Domain / Wikimedia Commons / Otto Wilhelm Thomé

Veel kaks aastakümmet edasi liikudes jõuame Teise maailmasõja eelsesse aega, täpsemalt 1934. aastasse, mil Saksa Wehrmacht lõpuks amfetamiinile praktilist kasutust leidis. Pervitiiniks ristitud ravimi mõju sõjale väärib eraldi artikleid. Sõna levis ning amfetamiini ja metamfetamiini võtsid järjest kasutusele nii britid, ameeriklased kui ka jaapanlased – usuti, et tegu on suisa mingisuguse imeravimiga.

Jaapanlased ei soovinud seda aga võõrsilt importida, vaid toetada pigem ikka kodumaist farmaatsiatööstust. Niisiis hakkas hulk farmaatsiakontserne, millest mitu tegutsevad tänini väga edukalt, tootma Jaapanis metamfetamiinipõhist ravimit Philopon. 1941. aastal turule toodud ravimi nimi tähendab tõlkes «armastus töö vastu» (kr φίλος – armastus; πόνος – töö). Metamfetamiin kui aine on jaapani keeles hiropon.

Valitsus hindas väga sellist väärtuslikku ravimit, mis paneb jaapanlasi tööd armastama, ja lubas ravimit tol ajal müüa igasuguste piiranguteta. Philoponi reklaamiti kui und peletavat ravimit, mida tuleks kasutada, kui tehakse öötööd, ollakse ülepinges või soovitakse olla vaimselt erk.

Vanaaegne Philoponi pudel Foto: Pinterest

Teise maailmasõja ajal nägi valitsus aga metamfetamiinis potentsiaalset vahendit sõdurite soorituse buustimiseks. Methi-tablette hakati sisse söötma öistele vahtkondadele ja laskemoonavabrikutes töötavatele lihtinimestele ning sealt kogu pull käima läkski. Sotsioloog Akihiko Sato sõnutsi anti öistele vahimeestele «Cat-Eye» nimelisi metamfetamiinitablette – päris hea nimetus silmapupille suurendavatele pillidele! Ajaloolane Miriam Kingsberg on kirjutanud, et kamikaze-pilootidele ja teistele SPECOPS-jõududele anti rohelise teega segatud metamfetamiinitablette, mille nimetus inglise keeles («Storming Tablet») tähendab «rünnakutabletti». Tablettidele oli peale pressitud keiserliku vapi kujutis – peaaagu nagu primitiivsed jupid.

Iseenesest tundub stimulandi jagamine mingis mõttes mõistlik idee, kuna sõjaolukorras on ikkagi kõige ideaalsem, kui absoluutselt kõik tehastest lahinguväljadeni on mobiliseeritud. Metamfetamiini paugutamine näis ilmselt ka rahvale patriootliku tegevusena ja naljaga pooleks võib öelda, et respekt tüüpidele, et viitsisid lakkamatult kammida – vaadake, kuhu nad nüüd jõudnud on! Samas teame, et sõja kaotasid nad ikkagi (koos samamoodi stimulandimaiaste sakslastega), millest võib järeldada, et amfetamiinist ja methist ei pruugi relvastatud konfliktide võitmisel olulist reaalset kasu olla. 

1940. aastate lõpp sõjajärgses Jaapanis Ameerika Ühendriikide okupatsiooni all oli sünge aeg. Olukord riigis oli kolossaalselt katki – suurem osa rahvast elas vaesuses ja kõik olid kurvad. Samal ajal jagati metamfetamiini ülejääke põhimõtteliselt igaühele, kes soovis. Suurem osa müügist tuli tolleaegsetelt Big Pharma korporatsioonidelt, kes nüüd pärast sõja lõppu kogu oma ülejääki tsiviilelanikele hakkasid müüma. Avalikult oldi igati stimulanditarbimise poolt ja lubati endiselt, et see imeravim aitab üle saada väsimusest ja tõstab töötahet ning et riik saab seeläbi kiiremini üles ehitatud.

Nii Sato kui ka Kingsberg nendivad oma uurimustöödes, et alates 1940. aastate lõpust hakkavad metamfetamiini levitamise ja tarbimise kohta liikuma eri narratiivid. Näiteks leiti, et paljud korporatsioonid olid kõvasti ületanud tootele määratud kogusepiiranguid. Osalt süüdistati ameeriklasi, kes olevat tablette levitanud enda baaside ümbruses. Samas tulid mängu ka Jaapani maffiavennad yakuzad, kes said näpud taha suurematele üle jäänud ravimikogustele. Lisaks ei ole metamfetamiini tootmine ka eriti raske ja ühel hetkel sai sellest grupeeringu üks põhilisi tuluallikaid. Polnud vaja mitte mingit retsepti ega hustle'imist – aine oli täielikult vabamüügis. Kusjuures omaette teema oli veel asjaolu, et metamfetamiini tuli toonase hinnaga kätte odavamalt kui alkohol.

1949. aastal otsustatakse, et metamfetamiini tarbimine ei peaks olema nii lihtne ning keelustatakse tabletid ja pulbrid. Millegipärast leitakse, et vedelal kujul võib metamfetamiini müüa; seejärel lähevad kõik methist orgis tüübid üle süstimise peale.

Manzai koomikud Hayashida Juro ja Ashinoya Gangyoku esinemiseks valmistumas Foto: Public Domain / Wikimedia Commons

Tõsi, ka teistesse riikidesse tõid sõdurid pärast sõda tihtilugu kaasa oma väljakujunenud sõltuvused, aga Jaapanis kujunes see tendents eriti hulluks, pannes põhimõtteliselt aluse riigi ajaloo esimesele narkoepideemiale. Kusjuures, kui vaadata riigi majanduse seisu epideemia ajal, ilmneb, et isegi kui olukord oli muserdavalt närune ja tööd eriti polnud, kasvas majandus suhteliselt kiiresti ja stabiilselt kuni umbes 1970. aastate keskpaigani. Oma roll majanduskasvu juures võib olla nii metamfetamiini tarbimisel kui ka asjaolul, et ühel hetkel tuli just mustalt turult lihtrahvale omajagu illegaalseid töökohti. Samas olid majandusbuumi ajamiks suhted Ameerika Ühendriikidega, mis aitasid kaasa ekspordi ja tehnoloogia arenguga, nagu ka Jaapani korporatsioonide suutlikkus omavahel head koostööd teha ning kõiksugu liitusid ja ühendusi luua.

Käsimüügis olnud metamfetamiinipõhise ravimi Philopon reklaam 1943. aastast. Eraldi on rõhutatud selle väsimusevastast ja taastavat toimet. Foto: Public Domain / Wikimedia Commons

Samaaegselt droogi pruukimist soosiva narratiiviga hakkab ühiskonnas levima ka kriitiline suhtumine metamfetamiini tarbimisse. Kui n-ö lihttöölise või muidu viisaka ja tubli ühiskonnaliikme puhul nähti methi tarbimises viisi suutlikkuse ja soorituse parandamiseks, siis ühiskonna äärealadel elavate isikute paugutamist peeti paheliseks. Näiteks tekitas omajagu furoori metamfetamiini tarbimine meelelahutusmaailma ja loomeinimeste hulgas – droogist üle pannud mõjukate kultuuritegelaste surmad tõmbasid meedia kõrgendatud tähelepanu aastatel 1945–1955. 

Võtame näiteks naiskoomiku Miss Wakana (kodanikunimega Kikuno Kawamoto) juhtumi, kes 1946. aasta 1. oktoobril Kobe linna lähistel rongijaamas südari sai. Kuna temast teati, et ta tarvitab regulaarselt Philoponi, seostati surma peamiselt metamfetamiiniga. Järgmise aasta 4. detsembril ilmus Tokyo haiglasse menukas kirjanik Sakunosuke Oda, kes suust verd välja ajas – ta suri kuu aega hiljem. Ka tema oli tuntud kui Philoponi aktiivne paugutaja, mistõttu temagi surma seostati eelkõige selle uimasti tarvitamisega.

Samuti pälvis palju meediatähelepanu 1954. aastal aset leidnud juhtum Ühendriikides Chicago ülikoolis hariduse omandanud tuberkuloosispetsialistist arsti dr Ryūhei Masuiga. Sõda oli terve ta elu tuksi keeranud – naine oli surnud ja oma erialal ta enam tööd ei leidnud. Seega otsustas ta hakata Tokyos methi lükkama ja jäi ise samuti orki. Kaua see tarbimine ja hustle'imine tal välja ei tulnud ning mees lõpetas hulkurina Tokyo pargis, kus politsei ta lõpuks ka kinni pidas.

Mõneti märkimisväärne on asjaolu, et kuna amfetamiinid on suhteliselt uued psühhotroopsed ühendid, ei ole relvastatud konfliktid ühtegi teist sõltuvusainet populariseerinud samavõrd kui teine maailmasõda amfetamiine (kui oopiumisõjad kõrvale jätta). 

Valitsus sekkub

1951. aasta juunis võttis Jaapani valitsus vastu uue seaduse, mis keelustas metamfetamiini omamise, tarvitamise, levitamise, importimise ja tootmise. Sama aasta detsembriks on uue seaduse tulemusel kinni võetud ligikaudu kümme tuhat isikut ja konfiskeeritud kilode kaupa pulbrit, tablette ja ampulle. Seadusest, kinnipidamistest-arreteerimistest ja kuni kolmeaastasest vanglakaristusest oli tolku nii palju, et kogu bisnis liikus kuritegeliku maailma ja kriminaalsete sündikaatide kätte. Sõltlased aga ei kadunud kuskile.

Keeluseaduse tekkimise hetkeks oli narratiiv töökuse edendajast muutunud, sest droogi tarvitamist asuti seostama tapmiste, röövimiste, seksuaalkuritegude ja kõikvõimalike pättustega. Politsei hakkas väga paljude kuritegude puhul metamfetamiiniga seoseid leidma ja neid ka välja tooma. Meedias ei soovitud sellest eriti rääkida, aga üks tähelepanuväärne moment oli 1950. aasta oktoobris, kui ajakirjandusse jõudis lugu pealkirjaga «Massiline seksuaalse kallaletungi juhtum Tsuchiai külas». Nimelt arreteerisid ametivõimud Tsuchiai külas ligikaudu sada noort naist ja meest, keda kõiki süüdistati massilises seksuaalses rünnakus.

昭和24年、戦争中に戦意高揚を目的として大量生産された、覚醒剤ヒロポン。戦後に大量在庫の対策として、薬局での販売が認められていた。安易な価格で購入できるとあって、たちまち浸透。当然の如く、中毒患者も多発して、様々な事件を起こすなど社会問題化。以後、厳しく規制された。 pic.twitter.com/bEEjTGKI2r

— オダブツのジョー (@odanii0414) July 26, 2017

Kõige retsim kuritegu, mida methiga seostati, pandi toime 1954. aasta aprillis, kui kooli vetsus vägistati ja tapeti Hosoda Kyōko nimeline väike tüdruk. Tapjaks osutus üks tuberkoloosihaige mees nimega Shukichi Sakamaki, kelle kohta ilmnes, et tüüp oli endale kahe aasta vältel süstinud päevas 20–30 ampulli methi. Kinnipidamise ajal oli tal kaasas olnud kaks süstalt ja umbes 500 ampulli metamfetamiini.

Metamfetamiini mõju all pandi toime väga erisuguseid kuritegusid laste uputamisest suvaliste inimeste pussitamiseni tänaval. Kummalisel kombel ei saanud väga suur osa sõltlastest, kes lõpuks kellegi mõrvasid või hulganisti muid kuritegusid toime panid, ka ise päris täpselt aru ega osanud selgitada, miks nad seda tegid.

Hosoda Kyōko tapmisele järgnes pahameeletorm ka meedias, kus nädalaid järjest kajastati ajalehtede esikaantel metamfetamiiniga seotud teemasid. Olukorda riigis hakati seostama üldise moraalse allakäiguga. Metamfetamiiniepideemia kõrgpunkt oli 1954. aastal, mil ainet tarvitas aktiivselt umbes pool miljonit inimest, kolmveerand neist päevas rohkem kui kolmel korral. Mõned aastad hiljem õnnestus valitsusel tänu eri regulatsioonidele ja seadustele epideemia maha rahustada. 1956. aastal kukkus narkokuritegude hulk aastas umbes 6700-le, mis oli 1954. aastaga võrreldes väga väike number.

Hakati läbi viima ka üleriigilisi haaranguid ja läbiotsimisi, näiteks Osaka linnas 1954. aastal, kus 2000 politseinikku pandi ühe ööga läbi otsima 800 elumaja. Arreteerimisi oli tol ööl kokku üle kolmesaja. Selleks ajaks oli käivitunud ka lisanarratiiv metamfetamiini «pahelisusest»: droogi seostati nii kommunistlike vaadetega inimeste ja liikumistega kui ka Jaapanis elavate korealastega. Rahvusrühmana hakati korealastes nägema metamfetamiinitootjaid ja -levitajaid ning seega Jaapani ühiskonnale ohtlikke isikuid.

Ekraanipauk Jaapani ajakirjast «The Mainichi Graphic», 24. november 1954 Foto: Public Domain / Wikimedia Commons

Pärast kümnendi keskpaika hakati mingil määral tegelema ennetustööga, millesse maeti umbes 24 miljonit jeeni. Levitati plakateid, jagati brošüüre ja meedias pandi uimastitarvitajatele külge häbimärgistav narkomaani-silt – isegi kui needsamad sõltlased olid alles hiljuti panustanud riigi ülesehitamisse.

Eelduste kohaselt narkokuritegevuse levikut ennetama pidanud uimastivastane propaganda kasutas üsna hüsteerilisi kuvandeid, muu hulgas pilte tänaval, süstal veenis, lebavatest poisikestest. Ennetustöö oli suunatud ennekõike noortele, kuna suurem osa sõltuvushäirega metamfetamiinitarvitajaid oli tarvitamist alustanud 15. ja 24. eluaasta vahel. Koolides ja ööklubides korraldati arutelusid, kus anti sõna ka noortele endile. 

Tänaseks on Jaapan üle elanud nii 1950. kui ka 1970. aastate uimastiepideemiad; 1990. aastal alanud probleemides stimulantidega nähakse tänini ühiskonda mõjutavat tegurit. Metamfetamiin koos teiste psühhotroopsete ainetega on nende epideemiliste lainete tõttu taunitud ja häbisildistatud sedavõrd, et isegi metüülfenidaati sisaldavaid ATH-ravimeid on raske kätte saada. Samas on sõjajärgne ajastu mingis mõttes ideaalne hoiatav näide sellest, mis juhtub, kui uimastialane ennetustöö on olematu ja rahvas paugutab teadmatuses.

Toodud näidete põhjal saame esile tõsta eri narratiive: esiti tarvitamist soodustatakse, seejärel teadvustatakse kahjulikuna; süüdlastena nähakse kultuuritegelasi, mitte lihttöölisi; aine tarvitamisega seostatakse pahelist käitumist ja lõpuks ka täiesti tapjalikku psühhoosi. Omaette valdkond on rahvusliku narratiivi loomine, mis osalt süüdistab korealasi, aga samas loob ennast kaotatud sõja ja okupatsiooni järel uuesti.

Jaapani ametivõimud ja elanikkond uskusid esiti, et Philopon aitab kurvad ajad üle elada, paugutasid ja tegid tööd, ning avastasid seejärel, et tegelikult nii lihtne see stimulantidega buustimine ka ei ole. Seejärel keerasid narratiivi teistpidi ja ütlesid, et see aeg oligi sõltuvuses olemise aeg – riik oli sõltuv USA-st ja rahvas metamfetamiinist. Uue aja moeks oli erinevalt vanadest halbadest aegadest olla mittesõltuv. Ja ikkagi tundub, et täna meist arenguga sitaks ees olev Jaapan on suutnud ülimastaapse uimastiprobleemi üllatavalt kiiresti kuidagi ümber mõtestada ja konkreetses hetkes mingil määral lahendada.

Toonane uimastiprobleem on suht-koht keeruline uurimisteema; vastav teave on mõnevõrra peidetud ja mitte afišeeritud nagu uimastite tarbimise ajalugu läänemaailmas. Lisaks on vähene kättesaadav informatsioon pilla-palla mööda internetti laiali. Kõike valdkonnaga seonduvat selles artiklis käsitleda ei jõua ja paljud jutuks võetud teemad vajaksid põhjalikumat uurimist. Neile, kel on huvi süveneda, võib soovitada järgmisi materjale.

Akihiko Sato. 2008. Methamphetamine use in Japan after the Second World War: transformation of narratives.

Akihiko Sato. 2022. Symbolic Meaning of the Amphetamine-Type Stimulant Problem Throughout the Restoration of Japanese Society after WWII. (Allalaaditav PDF-fail.)

Julian Morgans. 2015. A Brief History of Meth

Miriam Kingsberg. 2013. Methamphetamine Solution: Drugs and the Reconstruction of Nation in Postwar Japan

UNODC. 1957. The problem of the abuse of amphetamines in Japan

UNODC. 1989. Japan: stimulant epidemics past and present