UIMASTIPOLIITIKA ⟩ Jääd Jaapanis kanepiga vahele? Kuni viis aastat vabadusekaotust ja tühistamine

2015. aastal juhtus Jaapanis midagi kummalist – midagi, mis pani kogu riigi oma minevikust hetkeks teistmoodi mõtlema. Peaministri abikaasat Akie Abet pildistati seismas keset kõrgete kanepitaimede põldu. See ei olnud juhus. Akie Abe väljendas seisukohta, et taaselustada tuleb kanepikultuur, mis oli Jaapanis valitsenud vähemalt 2000 aastat, kuni võõramaalased selle vaid paar inimpõlve tagasi lämmatasid. [1]

Nüüdisaegses Jaapanis kehtivad karmimad uimastiseadused kui üheski teises arenenud demokraatlikus riigis. Vahelejäämine isiklikuks tarvitamiseks piisava koguse kanepiga võib Jaapanis kaasa tuua kuni viieaastase vabaduskaotuse; tabatud kanepikasvatajat võib oodata kuni seitsmeaastane vanglakaristus. Igal aastal karistatakse nende seaduste alusel 2000 inimest, keda enne vanglakaristuse rakendamist, selle ajal ja pärast seda jõhkral moel avalikult häbistatakse. [2]

Näiteks, kui näitlejanna Saya Takagi kanepiga vahele jäi, lõpetasid kõik telekanalid tema osalusega sarjade – nt menuka detektiivisarja Aibo – korduste näitamise. [3] Teine saatesari loobus otsekohe Takagi kirjutatud tunnusmuusikast. Või võtame teise näite: kui Jaapani rahvusmeeskonna ragbimängija tabati kanepitarvitamiselt, kehtestati talle eluaegne võistluskeeld ning elektroonikakontsern Toshiba peatas kõik tema meeskonnaga sõlmitud sponsorluslepingud. [4] Seos kanepiga tähendab Jaapanis, et su elu on rikutud.

Hoolimata suhteliselt madalatest uimastite tarvitamise näitajatest ei saa Jaapani riik hakkama sõltuvushäireliste patsientide ravimisega. Avaldame tõlke Johann Hari 2015. aastal ilmunud raamatu „Chasing the Scream“ Jaapanis 2018. aastal üllitatud uustrüki ühest peatükist, mis ilmus veebilehel Open Democracy. Tekst on varem ilmunud portaalis otsekõne.ee. Tõlkis Mart Kalvet. 

Artikkel ilmub rööpselt pikema algupärase sissejuhatusega Jaapani metamfetamiiniepideemiate ajalukku.

Seega tundus Akie Abe üleskutse taastada Jaapani kunagine kanepikultuur – koos avaldusega, et ta on kaalunud ka ise kanepi kasvatamist – paljudele jaapanlastele hämmeldav. Millest ta õieti rääkis? «Suurem osa jaapanlastest peab kanepit Jaapanis subkultuurinähtuseks, kuid nad eksivad. Kanep on aastatuhandeid olnud suisa Jaapani kultuuri tuum,» rääkis Jaapani juhtiv kanepiekspert Takayasu Junichi usutluses ajakirjale Asia Pacific Journal.

Kanepitaimed kasvasid kogu Jaapanis kõikjal metsikult ja neid on aastatuhandeid ka teadlikult viljeldud. Kanepimuuseum Taima Hakubutsukan on Junichi juhtimisel kokku kogunud kvaliteetseimad tõendid selle väite kinnituseks. Muuseumis leidub eelajaloolisi koopamaale, millel on selgelt kujutatud kanepitaimi, ja väljakaevamistel on leitud vähemalt aastast 300 e.m.a. pärinevaid kanepiseemneid. Asia Pacific Journali reporter Jon Mitchell kirjutas: «Muuseumis leidub massiliselt tõendeid Jaapani uhkest kanepipärandist, nagu 17. sajandi puulõiked, millel on kujutatud kanepikiudu ketravaid naisi, ja fotod kanepisaaki koristavatest põllumeestest. Muuseumi ühes nurgas seisavad töökorras kangasteljed, millel Takayasu demonstreerib kudumiskunsti. Ta osutab kanepikangarullile – talvel soe, suvel jahe riie sobib ideaalselt Jaapani äärmuslikku kliimasse.»

Kanepitaime saadustel olid Jaapani elukorralduses keskne roll. Kanepist valmistati riideid ja köit ning see figureeris pühades kombetalitustes olulisel kohal. Jon Mitchell selgitab pikemalt: «Tänu puhastavatele omadustele au sees hoitud kanepi lehtedest punusid šintoistlikud preestrid kimpe, millega aeti välja kurje vaime. Samamoodi puhtuse sümboliseerimiseks kandsid pruudid pulmapäeval kanepist valmistatud loori. Tänase päevani viiakse riigi kõige pühamas pühakojas, Mie prefektuuris tegutsevas Ise Jingu templis viis korda aastas läbi päikesejumalannale pühendatud kombetalitusi – taimasid. Paljud nüüdisaegsed külastajad ei oska aga nende rituaalide nimetusi seostada uimastiga, mida nende poliitikud ja politseinikud nii palju demoniseerinud on.» Lastele öeldi vanasti, et ainult kõige paremad neist kasvavad kanepitaimede sarnaseks – pikkadeks ja tugevateks.

Kuidas juhtus, et nii lühikese aja jooksul muutus suhtumine kanepisse ülistavast demoniseerivaks? Teise maailmasõja järellainetuses, pärast Jaapani alistamist ja okupeerimist surusid Ameerika Ühendriigid riigile peale oma suhtumise uimastitesse, täpselt nii, nagu nad olid soovinud alates sellest ajast, kui Ameerika «narkotsaar» (riikliku uimastipoliitika koordinaator) Harry Anslinger oma ristiretke alustas. 1948. aastal keelustati Jaapanis kanepi käitlemine ja ühe hoobiga lõpetati 25 000 riigis tegutsenud kanepifarmi tegevus. Mingisugust siseriiklikku survet Jaapanis uimastisõja alustamiseks ei olnud. Kanepi ees ei tuntud hirmu – pole isegi selge, kas seda mingil määral või üleüldse suitsetati. Kuid USA soovis oma uimastisõja-korda kehtestada kõikjal ja okupeeritud riike oli kõige hõlpsam tahtele allutada.

Too keeld – mis on nüüdseks kehtinud mitu inimpõlve – on tekitanud Jaapanis veendumuse, et kanepis peab olema midagi halba. Omal ajal Ameerikast imporditud väitest on nüüdseks saanud sügavalt juurdunud kultuuriline uskumus, mille tagajärjel karistatakse karmilt ka kõige kahjutumaid kanepitarvitamise vorme.

Näiteks tiriti 2016. aastal Jaapani kohtute ette surmava maksavähiga patsient Masamitsu Yamamoto. Mees, kes kannatas kohutavat füüsilist valu, oli esitanud tervishoiuametnikele taotluse kasutada valu leevendamiseks kanepit – nagu paljud teised patsiendid teistes riikides oma arstide väljastatud retsepti alusel täiesti seaduslikult teha saavad. Taotlust ei rahuldatud. Niisiis hakkas ta kanepit ainuüksi enda tarbeks ise kasvatama. Kanepi tarvitamine pakkus talle märkimisväärset leevendust. Siis ta aga vahistati. «Olen proovinud kõike, mida nüüdismeditsiinil pakkuda on,» kinnitas ta kohtule. Pärast vahistamist halvenes ta tervis järsult ja ta suri enne kohtuprotsessi lõppu. [5] Arvestades, et ta kasvatas kanepit ainult enda tarbeks – oli ta kohtult küsinud –, siis keda selline seaduslik protsess kaitsma peaks? [6]

Akie Abe katseid meenutada rahvale unustatud ajalugu, mil taoline suhtumine olnuks mõeldamatu, tervitati hämmeldunud lõbususega, kuni tõsisemad skandaalid peaministri naise maine määrisid ja arutelu soikus. Praegusel ajal tervitab ajaleht Asahi Shimbun kanepitarvitamise määrade iga pisimatki tõusu riigis ühtviisi: «Meie algstaadiumis kanepireostust tuleb iga hinna eest ohjeldada,» kuulutas leht, nõudes seaduste veelgi karmimat jõustamist. [7]

Samal ajal on Jaapan märksa tõsisemalt tegelenud hoopis teise narkootikumiga – sellisega, mille tarbimismäärad riigis on äärmiselt ebatavalised.

Puuduvad numbrid

Jaapan on uimastitarbimiseelistuste poolest maailmas ainulaadne. Kõigist tarvitatud uimastitest 80 protsenti moodustavad stimulandid, valdavalt metamfetamiin. [8] See teeb Jaapanist tõelise erandi. Vähe sellest, et Jaapan on ainus riik maailmas, kus metamfetamiini pruugitakse rohkem kui kanepit – seda pruugitakse seal suisa märkimisväärselt rohkem. Mõnedest mujal maailmas populaarsetest uimastitest pole Jaapanis praktiliselt kuuldudki. Näiteks kerkis heroiiniga seotud vahistamiste hulk kogu riigis 1980. aastate keskel 25 protsenti – 29 isikult 36-le. [9] Samamoodi on turust vaid üliväikese osa hõivanud kokaiin.

Kõige ilmsem küsimus on, miks. «Loomulikult on töönarkomaanide ühiskonna lemmikuimastiks metamfetamiin,» rääkis mulle Jaapani uimastite ja kuritegevuse valdkonna spetsialist ning raamatu «Patune Tokyo» (Tokyo Vice) autor Jake Adelstein. Stimulantide kasutamine võimaldab töötada kauem ja tõhusamalt. Riigis, kus on olemas suisa eraldi sõna, mis tähistab «surma ületöötamise tõttu» – kontseptsioon, mida suuremas osas Euroopast või Ühendriikidest isegi ei tunta –, on ergutitel teatud võlu.

«Jaapanis on tööpäevad väga pikad ja selleks, et töökohta säilitada, tuleb olla teovõimeline,» selgitas Adelstein. «Jaapanlaste suurim mure on töökoha säilitamine, eriti selle 67 protsendi rahvastiku jaoks, kellel on niinimetatud püsivad töökohad. Kanepit või heroiini või midagi muud, mis sooritust pärsib, ei saa tarvitada, sest muidu kaotad töökoha. Pealegi, kui töötad põhimõtteliselt iga päev kella üheksast hommikul kella kümneni õhtul, siis millal olekski sul aega uimasteid tarvitada? Sulle jäävad nädalavahetused, ja ongi kõik. Taoliste pikkade tööpäevade tõttu on keeruline uimastitest sõltuvusse jääda, kui sa pole just muusik või näitleja.»

Stimulandid on Jaapanile suisa nii omased, et metamfetamiin leiutati Tokyos. Keemik Nagayoshi Nagai sünteesis seda esmakordselt efedriinist 1893. aastal. Ergutid paistavad kokku sobivat Jaapani kultuuri nõuetega ja need on peaaegu kindlasti populaarsemad kui ametlik statistika mõista annab. Ametlike allikate kohaselt on keelatud uimasteid tarvitanud 1,5 protsenti jaapanlastest, samas kui USA-s on vastav näitaja 42 protsenti. [10]

Kuid nagu üks ekspert, kes palus oma nime mitte nimetada, mulle selgitas, koostatakse neid näitajaid viisil, mis muudab need üsna ebausaldusväärseks. Igal aastal palub valitsus statistika kogumiseks 6000 leibkonnal täita küsimustiku. Inimesed ei pea küsimustikule oma nime kirjutama, kuid peavad selle üle andma valitsusametnikule. Riigis, kus isegi arstid teatavad politseisse, kui kahtlustavad oma patsiente uimastite tarvitamises (millest ma käesolevas artiklis hiljem põhjalikumalt kirjutan), on väga tõenäoline, et taolisel viisil kogutud andmed alahindavad olulisel määral seda, kui suur osa jaapanlastest uimasteid tarvitab.

Mis veelgi tähtsam – ametlik statistika esitab üht antud debatis kõige olulisemat fakti ekslikult. Toosama ametnik kinnitas, et ametlik riiklik statistika pisendab väga suurel määral üleannustamissurmade hulka. Ta selgitas: «Tavaliselt ei öelda, et inimene suri üleannustamise tõttu. Seega, kui keegi sureb südamerabandusse, siis mida see tähendab? Mis südamerabanduse põhjustas?» Kui rabanduse põhjustajas uimasti, ei saa seda keegi teada. Jake Adelstein selgitas mulle: «Loomulikult on üleannustamissurmad Jaapanis uskumatult aladiagnoositud, seda kahel põhjusel. Esiteks sooritatakse lahkamine ainult kümne protsendi puhul kahtlastest juhtumitest, ja neist, kelle puhul paistab, et tegu on enesetapuga, lahatakse ainult neli protsenti.»

Miks? «Sest läbivaatuse teostamiseks piisava kvalifikatsiooniga arste on vähe, nagu ka sellepärast, et politseile üldse ei meeldiks, kui nende tapmisjuhtumite menetluste algatamiste ja lõpetamiste suhe langema hakkaks. Kui lahkamist kohaldataks kõigi kahtlaste surmajuhtumite puhul, mitte ainult kümne protsendi puhul neist, mis on ametlikult kahtlaseks tunnistatud, tuleks neid ju lahendama hakata. Praegu on tapmisjuhtumite menetluste algatamiste ja lõpetamiste suhe Jaapanis väga kõrge, kuid kui hakata lahkama iga kahtlastel asjaoludel surnut, hakkab langema ka tulemusnäitaja ja inimesed hakkavad arvama, et politsei ei tee oma tööd hästi.»

Teine põhjus on Adelsteini sõnul asjaolu, et probleemi dokumenteerimine pole ühegi riikliku ametkonna huvides. «Sellel puuduvad head küljed. Sama lugu on Jaapanis laste väärkohtlemisega. Pikki aastaid väitis riik, et neil pole laste väärkohtlemise probleemi. Statistikat ei kogutud. Siis leidis järjest kajastamist nii palju sensatsioonilisi juhtumeid, et statistikat hakati koguma. Arvake ära, mis juhtus – selgus, et Jaapanis on laste väärkohtlemine väga levinud. Ja kui hakata analüüsima uimastite üleannustamise juhtumeid Jaapanis, tuleb ühel hetkel tunnistada, et riigis on uimastiprobleem.»

«See on vägagi jaapanipärane viis probleemiga mitte tegelda – tuleb vältida andmete kogumist, mis selle olemasolu kinnitaksid,» tegi Adelstein kokkuvõtte.

Niisiis tarvitatakse Jaapanis rohkem uimasteid ja surrakse sagedamini üledoosidesse kui valitsus avalikult tunnistab. Kuid isegi kui madalamad hinnangud tarvitamismääradele vastaksid tõele, tähendaks see, et pidevas häbistamis- ja vangistamishirmus elab ikkagi kaks miljonit uimastitarvitajat. Ja ülejäänud maailma kogemus ütleb, et uimastite keelustamine teeb uimastid tapvamaks. Uimastiärikad müüvad ohtlike kõrvalainetega segatud kaupa, milles uimasti enda sisaldus on ebakindel, ja see teeb üleannustamise märksa lihtsamaks: kujutage ette, et alkoholi juues ei tea te, kas selle kangus on 1% või 40%.

Kõige selle juures on oluline rõhutada, et isegi kui tegelikud näitajad osutuksid ametlikest hinnangutest kümme korda suuremateks, oleks Jaapani uimastitarvitamise määrad ja uimastisuremus ikkagi paljude riikidega võrreldes suhteliselt väikesed. Miks see nii on? Vastuse leidmiseks pidin sukelduma Jaapani minevikku ja müüti, mis on selle riigi suhtumist uimastitesse kujundanud nüüdseks juba mitme põlvkonna vältel.

Rahvustrauma

On üks lugu, mida Jaapan on endale jutustanud murdelise ajaloolise hetke kohta, mis jääb nüüdseks 70 aasta tagusesse minevikku. See lugu on aluseks Jaapani uimastipoliitikale ja aitab põlistada riigisisest sõda uimastitega.

Lugu ise on järgmine. Teise maailmasõja ajal ujutati Jaapan üle stimulantidega, mida võõrriikide väed olid seal võideldes tarvitanud. Kodairas tegutseva riikliku neuroloogia- ja psühhiaatriakeskuse teadlase Kiyoshi Wada osutusel kasutasid neid aineid peamiselt Ühendriikide, Suurbritannia ja Saksamaa sõdurid. Ergutid aitasid võitlejatel keskenduda ja leppida napi uneajaga. «Pärast teise maailmasõja lõppu,» jätkab Wada, «toodi farmaatsiatööstuse ja sõjaväe metamfetamiinivarud aga turule.» Järsku võis igaüks neid apteegist osta.

Narkootilised ravimid olid aga nii kanged ja nende sõltuvusrisk nii suur, et paljud inimesed sattusid neelatud tablettides varitsevate salakavalate «keemiliste konksude» otsa. Üha rohkem inimesi jäi sõltuvusse. 1945. aastast kuni 1950-dateni olukord halvenes, kuni ühel hetkel leidus riigis rohkem kui 550 000 sõltlast, kes panid uimastipsühhoosi-seisundis järjepanu toime jõhkraid kuritegusid, mõrvates muu hulgas lapsi. Viimaks tuli need uimastid keelustada ja pärast seda kadus probleem (suuresti) ära. [11]

See pajatus peaks selgitama Jaapani uimastidebati tausta ehk seda, miks stimulandid – kõige populaarsemad ebaseaduslikud uimastid – on keelustatud ja peavad keelustatuks jääma. Kui lugu vastab tõele, on uimastite keelustamine ja Jaapani valitud halastamatu uimastisõja strateegia täiesti loogilised. Jaapani uimastipoliitikasse kaevudes kuulsin ma seda lugu ikka ja jälle.

Selle loo juures on aga mitu küsitavust. Selleks, et neid märgata, tasub mõelda ühele perioodile mu enda kodumaa, Suurbritannia ajaloos. 18. sajandil, tööstusrevolutsiooni algusjärgus, aeti tohutul hulgal inimesi maalt – kus nende suguvõsad olid elanud sajandeid – tülgastavatesse slummidesse suurlinnades nagu London ja Manchester. Nad kaotasid kõik, mis oli nende eludele tähenduse andnud – kogukonna, töö, eluviisi. Tillukestesse ülerahvastatud korteritesse pressitud, tehastes töötamisega kohanema sunnitud inimestega juhtus midagi ootamatut. Puhkes massiline alkoholism; rahvas hakkas tohututes kogustes džinni tarbima. Avaliku korra rikkumised sagenesid; purupurjus inimesed varisesid tänavatel kokku. Mõned otsustasid end surnuks juua. Seda perioodi nimetati «džinnihulluseks» (ingl Gin Craze). Tollest ajast pärineval Richard Hogarthi kuulsal gravüüril on kujutatud üle trepikäsipuu kukkuvat väikelast, kelle kõrval juhmistunud ema džinni kulistab.

Toona arvasid britid, et rahva on hukatusse ajanud tavatult kuri ja sõltuvusttekitav uimasti – džinn. Kui meil vaid õnnestuks džinnist vabaneda, arutlesid nad, kaoksid ka sellega seotud probleemid.

Praegu tollele ajale tagasi vaadates mõistame, et probleemi põhjustajaks ei saanud olla džinn. Nüüdisajal võib iga 18-aastane ja vanem inimene Ühendkuningriigis džinni osta ning ehkki alkohoolikuid leidub ka meil, pole märgata ei massilist alkoholismi ega ka imikuid, kes prantsataksid üle rinnatiste, samal ajal kui nende emad purjuspäi tänaval vedelevad.

Mis siis tegelikult juhtus? Sõltuvuspuhangu põhjuseid otsides selgub peagi, et pakkumise põhised selgitused ei ole rahuldavad. Igal ühiskonnal on alati olnud juurdepääs mingisugusele tugevatoimelisele uimastile, mida inimesed saavad soovi korral kompulsiivselt pruukida. Need puhangud ei ilmne ainuüksi siis, kui kättesaadavaks muutub uus uimasti. Ent seal, kus pakkumisel rajanevad selgitused pole loogilised, muutuvad loogiliseks kollektiivse valu põhised selgitused. Briti džinnihulluse ajal talus suur hulk inimesi kohutavaid kannatusi, ja seda põhjusega: nad olid alandatud ja murtud ning polnud veel suutnud leida talutavat eluviisi.

Sõltuvuse-epideemiat ei põhjustanud uimasti kättesaadavus, kuna alkohol oli olnud kättesaadav varem ja jäi kättesaadavaks edaspidigi. Seda selgitas asjaolu, et suur osa riigi elanikest pidas oma elu talumatuks ja otsis abi tugevatoimelisest valuvaigistist. (See on üks Bruce Alexanderi nn rotipargi-uuringute olulistest tulemustest, laiendatuna kogu ühiskonnale. Sellest eksperimendist – ja selle järelmitest meie kõigi jaoks – rääkisin TED-loengul, mille videosalvestis on artiklile lisatud.)

Jaapani teise maailmasõja järgse sõltuvusepideemia kohta lugedes mõtlesin ma alatasa sellele. Mitte keegi pole vaidlustanud konsensust, mille kohaselt põhjustas epideemia stimulantide kättesaadavus. Samas on väga vähe arutletud selle üle, miks vajasid nii paljud inimesed uimasteid, mis nii suure osa nende teadvusest ja nende valust kustutasid. Ometi oli Jaapan just äsja saanud äärmusliku rahvusliku trauma – palju suurema, kui see, mille läbi kannatasid džinnihulluse-aegsed britid. Jaapani sõdureid oli saadetud tapma ja surema, olema tunnistajateks inimsusvastastele kuritegudele ja neid ise toime panema, seda kõike nurjunud eesmärgi nimel. Jaapan on maailma ajaloos ainus riik, mis on pidanud üle elama mitte ühe, vaid kaks tuumarelva-rünnakut. Paljud linnad olid maha põletatud, neis elanud inimesed surnud hulgakaupa äärmuslikult vägivaldset surma. Ja nüüd olid riigi okupeerinud samad inimesed, kes olid neid rünnanud massihävitusrelvadega. Oli selge, et Jaapan on pöördumatult muutunud.

Taolise sügava kannatuse ja valu põhjused on ilmsemast ilmsed. Kõige selle väljaselgitamisega tegelemise ajal mõtlesin alatasa peamistele asjaoludele, mida mulle sõltuvuse kohta oli õpetatud. Sõltuvuse peamine põhjus ei ole kokkupuude «keemiliste konksudega» – seda õpetasid meile rotipargi-eksperiment ja kõik, mis sellest tulenes. Sõltuvuse põhjuseks on inimese suutmatus oma elus kohal viibida, kuna tema elu on selleks liiga valus koht. Paljude inimeste jaoks oli hävitatud, alistatud, murtud, kiiritatud Jaapan elamiseks liiga valus koht. Ja seega on täiesti loogiline, et paljud inimesed leidsid valule leevendust otsides lahenduse kompulsiivses uimastipruukimises.

Üks Jaapani uimastipoliitika ekspert, kes palus oma nime mitte nimetada, ütles mulle: «Ma arvan, et sellel, et me sõja kaotasime, võib olla tugev mõju. Aga me ei tunnista seda, võib-olla sellepärast, et oleme jaapanlased ja ei taha sedasorti väidet kinnitada.»

Paljude Jaapani elanike jaoks on ahvatlev väita, et ehkki mujal maailmas võib sõltuvus olla teistsugune, põhjustavad seda Jaapanis suuresti uimastid ise. Kuid seda küsimust on uuritud. Jaapani probleemsetele uimastitarvitajatele keskendunud mastaapne uurimus, mis ilmus teadusajakirjas Japanese Journal of Alcohol Studies and Drug Dependence, näitas, et mida üksildasem Jaapani elanik on, ja mida vähem ta suudab eluga toime tulla, seda tõenäolisemalt harrastab ta sõltuvuskäitumise eri vorme või tarvitab uimasteid. Ja, vastupidi – mida tugevamad on inimese seosed kaaskodanikega, seda väiksema tõenäosusega kujuneb tal välja uimastisõltuvushäire. [12] Sarnase jätku-uuringu viis Jaapani alaealiste liiminuusutajate seas läbi dr Hiroshi Suwaki Kochi arstiteaduste koolist. Tarvitajate seas olid lapseea rängad läbielamised tavalised, ning kui nende ühiskondlikud seosed tugevnesid, loobusid nad suurema tõenäosusega toksikomaaniast. [13]

Ajalehele antud intervjuus võttis Jaapani juhtiva uimastivõõrutusravi võrgustiku DARC asutaja kokku peamise õppetunni, mille ta oli omandanud tohutu hulga sõltuvushäireliste jaapanlastega töötades: «Uimastid on märk valust. Valu võib tulla, kust tahes – ülepingest või tööst või lähedase inimese kaotusest –, ja igaühest võib saada sõltlane.» [14]

Teine asjaolu, mis seda hüpoteesi kinnitab, ilmneb, kui heidame pilgu 1970. aastatele ehk järgmisele perioodile pärast 1950. aastate keskpaika, mil Jaapanis puhkes uimastisõltuvuse epideemia. Nagu kirjutab Kiyoshi Wada Jaapani riiklikust neuroloogiakeskusest Kodairas, toimus Jaapanis «kuni 1970. aastani pidev majandusareng, aga siis järsku majanduskasv peatus.» See kattub jälle täielikult sõltuvuse valupõhise selgitusega, ent ometi ei paista Wada suutvat seda aduda, sest jätkab: «Üheks märgiks majanduslikust allakäigust olid metamfetamiiniga äritsevad organiseeritud jõugud.» See annab mõista, et kõiges oli süüdi pakkumine. Tegelikkuses aga oli pakkumine mingil määral alati olemas olnud – muutunud oli vaid see, et rahvas tundis rohkem valu, mistõttu nõudlus kasvas.

Millal puhkes järgmine epideemia pärast seda? «Majandus varises kokku 1991. aasta hakul,» kirjutab Wada, lisades: „Peagi kasutasid organiseeritud jõugud olukorda ära ning hakkasid äritsema kanepi ja metamfetamiiniga.» Ent mis oli õieti see, mida nad ära kasutasid? Too hüpotees on loogiline vaid juhul, kui mõistate, et vastuseks on paisunud turg – selline, mille kasvamise põhjuseks on kasvav kannatus. Kannatus on peamine sõltuvushäiret põhjustav tegur.

See aitab meil mõista mitut asja. Esiteks seda, miks Jaapanis on uimastite tarvitamine ja sõltuvushäired üldiselt suhteliselt vähe levinud. Ühiskonna muudest puudujääkidest hoolimata on Jaapanis äärmiselt sidus kultuur ja väga hõlmav hoolekandeühiskond, milles suhteliselt väheseid kodanikke hüljatakse, eiratakse või kantakse maha. Jaapanis puuduvad getod – pole selliseid kohti nagu Lääne-Baltimore USA-s, kuhu on koondunud massiliselt vaesust ja puudust, mille sünnitatud meeleheide on sõltuvushäirele ideaalne kasvulava. Sõltuvuse vähese levimuse Jaapanis on tinginud tõsiasi, et suurema osa elanike jaoks näeb sealne ühiskond suurema osa ajast välja nagu rotipark, mitte nagu üksikpuurid, mis garanteerivad sõltuvuse tekke.

Ja ometi aitab see selgitada ka üht kõige šokeerivamat tõika nüüdis-Jaapani uimastisõltuvuse kohta. Jaapani valitsuse enda kogutud statistika näitab, et ehkki sõltuvuste määr on suhteliselt madal, jääb väga suur enamus inimestest, kellel tekivad sõltuvusprobleemid ja kes seejärel «süsteemiga» – riigiga – kokku puutuvad, edasi sõltuvusse, ning paljude sõltuvus süveneb veelgi. Miks see nii on?

Tokyos sõltuvusprobleemidega inimeste abitelefoni tööd korraldav sotsiaaltöötaja Goro Koto selgitas mulle, et kui jaapanlane sõltuvusse jääb, kutsub tema enda perekond talle tihtilugu politsei ja ta viiakse minema. Sellele, kes pöördub abi saamiseks arsti poole, kutsub arst reeglina politsei ja teda sunnitakse kuseproovi andma. Kui proov näitab mis tahes keelatud uimasti tarvitamist, võetakse inimene vahi alla. Kui ta on tabatud esmakordselt, määratakse talle karistuseks kolm kuni neli aastat tingimisi vangistust. Need, kes korduvalt vahele jäävad, saadetakse sama kauaks trellide taha. Ainus «ravi», mida vanglas pakutakse, toimub vangivalvurite silme all ja seisneb tõotamises, et inimene on otsustanud uimastite tarvitamise lõpetada – hoolimata sellest, kuidas ta end tegelikult tunneb.

Tabatud sõltlasi häbistatakse, stigmatiseeritakse ja pannakse vangi selle eest, et neil on uimastisõltuvushäire. Taoline süsteem ei tee muud kui vaid võimendab sõltuvusprobleemidega inimeste valu ja häbi. See selgitab, miks nii paljud neist jäävad edasi sõltlasteks või satuvad veel hullemate sõltuvusprobleemide küüsi.

Seaduslikud uimastid ja retseptravimid

Ma panin Jaapani uimastidebatti jälgides ikka ja jälle tähele teisigi elementaarseid vigu. Näiteks, kui kuus Tokyo eliit-erakolledži Waseda ülikooli õpilast jäid vahele kanepi omamisega, saatis ülikooli administratsioon kõigile tudengitele e-kirja, milles teatati, et «igaüks, kes on piisavalt narr, et kanepit proovida, lõpetab pahatihti kehalise ja vaimse krahhiga ning võimalik, et ka paadunud kurjategijana. Keelatud uimasteid ei ole võimalik tarvitada «süütul» või «ohutul» viisil.» [15]

Ometi on süütu ja ohutu uimastitarvitamine tegelikkuses norm, mitte erand. Isegi ÜRO uimastite ja kuritegevuse büroo UNODC on tunnistanud, et 90 protsenti seni keelatud uimastite tarvitamisest ei ole problemaatiline – s.t, ei kahjusta tarvitajat ja ei põhjusta sõltuvust. (Kümne protsenti puhul, kellel kujuneb uimastisõltuvushäire, on probleemi juured enamasti sügavamal kui keelatud ainetes.) Jaapani avalikus uimastiteemalises keskustelus võrdsustatakse igasugune uimastipruukimine sõltuvusega ning igasugust sõltuvust peetakse moraalivastaseks.

Jaapanlased paistavad seda teadvat seaduslike uimastite nagu alkohol kohta, kuid eiravad keelatud uimastite nagu kanep või metamfetamiin puhul.

Kontrast alkoholi- ja uimastiarutelu vahel on tõepoolest rabav. «Alkoholitarvitamisse suhtutakse siin uskumatult leebelt,» rääkis Temple'i ülikooli Jaapani filiaali juhataja Jeffrey Kingston ajalehele Global Post. «Alkohol soodustab arvamuste ja vaatenurkade siirast vahetust ühiskonnas, kus suhtlus võib olla üsna jäik.» Ta märkis, et avalikus kohas joobnud olemine on Jaapanis tavaline ja müügiautomaatidest saab osta isegi kanget alkoholi. [16] Jaapanis on hinnanguliselt 6,5 miljonit alkohoolikut, kuid ülikooli, mis väidaks tudengitele, et «alkoholi ei ole võimalik tarvitada «süütul» või «ohutul» viisil,» peetaks õigustatult ogaraks.

Jake Adelstein rääkis mulle: «Kuna alkohol käib paljude šintoistliku usundi kombetalituste juurde, peetakse seda pühaks. Samuti on jaapanlastel vanasõna, et sake on ravim kümne tuhande haiguse vastu. Alkoholismis ei nähta tegelikult haigust. Kõik joovad. Ja nii pole Anonüümsetel Alkohoolikutel õnnestunud siin kunagi kanda kinnitada. Jaapanlased ei pea purjutamist (episoodilist, ohustavat alkoholipruukimist, ingl binge drinking) probleemiks. Seega, arvestades tubaka ja sigarettide, tubaka ja alkoholi tarvitamise määrasid, peetaks paljusid jaapanlasi [USA-s või Suurbritannias] tõenäoliselt uimastisõltlasteks, aga nad on sõltuvuses seaduslikest uimastitest.»

Samamoodi selgitas dr Masanori Fukushima ajakirjas Nature: «Jaapanlased kulutavad maailmas kõige rohkem raha retseptravimitele. /---/ Erinevalt olukorrast riikides nagu Suurbritannia, kus arstidel pole lubatud ravimeid müüa, tegutsevad peaaegu kõigi Jaapani üldarstide kabinettide ja haiglate juures nendega seotud apteegid või ambulatooriumid. /---/ Arstidel on väga tugev majanduslik ajend kirjutada välja liiga palju ja ebavajalikke ravimeid, kuna nad teenivad midagi iga tehingu pealt.» [17] Tugevatoimelisi psühhiaatrilisi ravimeid, mis on väga sarnased keelustatud ja häbimärgistatud uimastitele, saab Jaapanis hõlpsasti osta, vahetades arste, kuni leidub mõni, kes on valmis ravimitest huvitatud patsiendi pealt kasu lõikama. Ometi ei häbimärgistata sellist käitumist samamoodi, nagu häbimärgistatakse kõiki farmatseutikatooteid teisel pool meelevaldset seaduslikkusepiiri.

Selleks, et mõelda uimastitest teistmoodi, mõistsin ma, peaksid jaapanlased oma praegust suhtumist alkoholi, Ritalini ja antidepressantidesse laiendama, nii et see hõlmaks rohkem kemikaale.

Kõikjal, kus uimastid on keelustatud, on sellel olnud üks vahetu mõju: organiseeritud kuritegevusele on kingitud tohutult tulus tööstusharu. Jaapani uimastite musta turu ja sellega seotud kriminaalse allilma juhtiv asjatundja Jake Adelstein selgitas mulle: «Metamfetamiiniäri kontrollib alati yakuza. Omal ajal viis yakuza läbi suuri kaubandusoperatsioone, mille raames smugeldati kaubalaevadel Põhja-Koreast tohutuid koguseid metamfetamiini. Kuna ajapikku on kuritegelik organisatsioon detsentraliseerunud ja metamfetamiini tarbimine kasvanud, on siginenud üha rohkem sisuliselt sõltumatuid ettevõtjaid, kes leiavad endale isikliku allika ja maaletooja.» Uimasteid levitavad peamiselt rühmitused, mis maksavad küll yakuzale tribuuti, kuid ei kooskõlasta oma tegevust organisatsiooni kesksete struktuuridega.

Nii on läinud sellepärast, et 2005. aastal võttis gangster Tsukasa Shinobu enda kontrolli alla ühe yakuza keskse organi Yamaguchi-gumi ja andis sellele uue suuna. Adelstein selgitab: «Tol hetkel oli Yamaguchis nelikümmend tuhat liiget, suur osa kuritegelikest rühmitustest kuulus sisuliselt selle alluvusse ja uimastite suhtes kehtis nulltolerants – ei mingit müüki, ei mingit ostmist, ei mingit tarvitamist. Taoline olukord tegi uimastite tarvitamise ja müümise yakuzale palju riskantsemaks.» Shinobu uskus, et metamfetamiini pruukimine põhjustab vägivaldset psühhoosi – mis on väga lihtsustatud arusaam – ja et see võib yakuzale soovimatut tähelepanu tõmmata.

See tähendab, et ehkki uimastite pakkumine pole vähenenud – vastupidi, konfiskeeritud stimulantide kogus kolmekordistus 2016. aastal –, on nende turg loovutatud teistele organiseeritud kuritegelikele jõukudele. «Seetõttu pole Jaapanis kartellilaadseid suuri uimastiäri-organisatsioone, vaid hulk väiksemaid kuritegelikke rühmitusi suurema organisatsiooni sees, mis tegelevad uimastite müügiga kõrvalt,» jätkas Adelstein. «Ja kui nad vahele jäävad, ütleb organisatsiooni ladvik neist lahti, nad visatakse organisatsioonist välja, ja ongi kõik.»

Ainult et tegelikult ei lõppe sellega, mõistagi, mitte midagi. Uimastid jõuavad ikka tarbijateni. Kurjategijate kätte koondub üha rohkem rikkust ja mõjuvõimu ning vahendeid selle vägivaldseks kontrollimiseks.

Jää on hakanud liikuma

Kas Jaapanis võiksid asjad kunagi muutuda? Asjaolu, et isegi uimastipoliitika reformi pooldavad jaapanlased ei tahtnud mul lubada enda ütlusi avalikult tsiteerida, annab mõista, et teema on seal jätkuvalt väga delikaatne.

Üks neist, kelle töö on sõltlastele teenuste osutamine, rääkis mulle: «Ma usun, et kultuur minu kodumaal muutub vähemalt 10 kuni 20 aastaga, sest me vajame rohkem sisserändajaid. Muidu me lihtsalt ei suuda oma majandust käigus hoida, sest rahvastik kahaneb ja vananeb. Seega on meile vaja rohkem mitmekesisust. See on juba alanud.» Tema sõnul on osal neist võõramaalastest raske kohaneda Jaapani ühiskonnaga ja meeleheites tarvitavad mõned neist uimasteid. Teised hakkavad pakkumist alal hoidma – uimastite müügiga raha teenima. Ning nad kõik tulevad sellistest kultuuridest, kus suhtumine keelatud uimastitesse on mõistvam. Minu vestluskaaslane usub enda sõnul, et taoline olukord sunnib kultuuri muutuma: «Siis hakatakse mõtlema kahjude vähendamisele ja dekriminaliseerimisele.»

Väikseid märke eelseisvatest muutustest võib täheldada juba praegu. Seni on peaaegu kõigile politsei tabatud uimastitarvitajatele antud üksainus võimalus. Neile määratakse tingimisi karistus; kui nad uuesti tarvitamisega vahele jäävad, pannakse nad mitmeks aastaks vangi. Kuid 2017. aastal teatas ajaleht Japan Times väga tavatust intsidendist – Osaka piirkonnakohus tegi erandi. [18] Ehkki 22-aastane kohtualune oli stimulantide tarvitamiselt tabatud juba teist korda, otsustas kohus teda vabadusekaotusega mitte karistada. Kohtus tunnistusi andnud riikliku neuroloogia- ja psühhiaatriakeskuse uimastisõltuvusuuringute osakonna juhataja Toshihiko Matsumoto selgitas, et vanglakaristus teeks kohtualuse olukorra hullemaks. Ta rääkis ajalehele Japan Times: «Arusaamine, et panustada tuleks pigem kogukonnapõhisesse ravisse kui karistuste jõustamisse, levib kogu maailmas ja seda toetavad paljud uuringud.»

Sõltuvusprobleemiga noormees oli kohtule selgitanud, et tema sõltuvus on viis sügava psühholoogilise valu ohjeldamiseks. «Ma ei osanud inimestega suhelda. Kui ma aga (uimasteid) kasutasin, sain teiste inimestega rääkida. Ma sain olla mina ise,» rääkis ta ajalehele Japan Times. «Ma vihkasin üksildust ja tarvitasin uimasteid üksilduse tõttu. See oli karm.»

Tõsiasi, et Jaapani kohus võttis selliseid argumente kuulda ja laskis end neist veenda, näitab, et Jaapani kultuuris leidub ruumi ka teistsuguste mõtteviiside ärakuulamisele.

Ning üks väike, kuid kiiresti kasvav rühmitus on juba mõnda aega tegelenud mõnede keelustatud uimastite potentsiaalse seadustamise hüvede selgitamisega oma kaaskodanikele Jaapanis. Ühe kõige põhjalikumatest analüüsidest on teostanud analüütik Funai Yukio raamatus Akuho! Taima Torishimariho no Shinjitsu («Halb seadus! Tegelik tõde kanepikeeluseaduse tagamaadest»). Tema arvutuste kohaselt võiks kanepi seadustamine Jaapanile pikas perspektiivis tuua sisse kuni 30 triljonit jeeni. [19]

Taolise muudatuse saavutamiseks tuleb astuda vastu Jaapani kultuurile omastele võimsatele jõududele. Kuid igal kolmapäeval ja reedel kuuleb Goro Koto – Tokyos sõltuvusprobleemiga inimeste abitelefoni tööd juhtiv sotsiaaltöötaja – seda, millised on senise poliitika jätkumise tagajärjed. Nad räägivad talle: «Ma tahan lihtsalt kellegagi vestelda. Ma ei tea ühtegi muud kohta, kus selliseid probleeme arutada saaks. Mulle on vaja lihtsalt kedagi, kellega saaksin rääkida oma tunnetest või vahetada mõtteid minu tarvitamiskihkude teemal.»

Nad ütlevad, et ei taha midagi muud kui leida väljapääsu sellest ahistusest. Millal lõpetab Jaapan nende kimbutamise politseiga ja hakkab neid selle asemel toetama?

Ja millal lõpetame meie samade vigade kordamise?