SEPTEMBER 2001 ⟩ Politseinik tappis Sven Tarto, tapja sai Arnold Rüütlilt armu ja karistada sooviti meeleavaldajaid

2001. aasta september on end igatepidi ajalooannaalidesse kirjutanud: USA-s varisesid kaksiktornid, Pärnus piirituse pähe metanooli joojad; presidendiks sai Arnold Rüütel ja Rocca al Mare kaubanduskeskuse ees rallitasid noored autodega. Politsei tappis Sven Tarto küll augustis, ent sellele järgnenud sündmused – politseivägivalla salgamine ja sellevastane meeleavaldus – leidsid aset just tol traagilisel ja kummalis-kihilisi ühiskonnamullistusi täis pohlakuul.

2001. aasta 21. augustil – päeval pärast Eesti Vabariigi kümnendat taasiseseisvumispüha – keedavad kaks noort meest Pääskülas ühes Pärja tänava silikaatmajas makarone. Toiduvalmistamine lõppeb sellega, et politsei peksab ühel mehel lõualuu puruks ja teise täiesti surnuks. Naabrite sõnutsi on elamises juba mitu päeva tina pandud, aga võttes arvesse, et taasiseseisvumispäev oli esmaspäeval, sellele eelnes terve nädalavahetus, on suvi, on noorus – on selles midagi imelikku? Isegi karsklane saab aru, et situatsioon ei ole imekspandav, ent millegipärast arvavad naabrid teisiti. 

Sven Tarto ja Allan Roots ei ole Pärja tänava silikaatmajas oleva eluaseme omanikud; Allan üürib seal vaid tuba. Omanik on hoopis nende hea sõber Monika, kes on tol hetkel koos pojaga ema juurde läinud. Naabrid otsustavad ühendust võtta Monika eksmehe Romaniga, krišnaiidist ESS-i turvamehega, keda eksnaine nimetab vägivaldseks: ««Lahutasin oma paha abielu. Tahtsin, et Allan kaitseks mind.» /---/ [M]öödunud talvel kirjutas ta politseile avalduse, kuna Roman peksis tema ema.» Ju siis ei olnud krišnaiit veel kirgastumisega nii kaugele jõudnud, et osanuks sansaararattast välja pugeda ja vägivallatsemise lõpetada. Huvitava sünkronismina algab samal ajal ka Väike-Õismäel üks multikultuurne armukolmnurk, n-ö Trooja sõda magalas, ent sellest on juba Ypsiloni veergudelt pikemalt kirjutatud.

Roman tuleb naabrite kutse peale kohale ja asub eluasemesse ilma igasuguse õiguseta sisse tungima. Arvatavasti ei ole ei Allan ega ka Sven suu peale kukkunud, saadavad Romani pimedatesse kohtadesse ja lükkavad ta korterist välja. Kas Roman saab aru, et tal ei ole enam sinna majja asja? Oh, ei; Roman arvab, et talle on kallale tungitud ja kutsub kohale politseipatrulli. Sellest sammust saab alguse väga traagiline lõpp taasiseseisvumise tähistamisele.

Keeruline on öelda, mis täpsemalt tol 21. augusti päeval juhtus, ent üldjoontes on võimalik kokku panna järgmine sündmusteahel. Kohale tuleb politseipatrull kaheses koosseisus ja ühtäkki seisavad Pärja tänava maja hoovis koos Romaniga patrullpolitseinikud Oleg Adamtšuk ja Andres Lipand. Nõutakse eluasemesse sisselaskmist, ent Allan ei soovi seda teha: «Küsimusele, miks nad politseile kohe ust ei avanud, vastas Allan, et kartsid omakohut. «Arvasin, et Roman on oma sõbrad appi kutsunud, sest politseinikel polnud vormimütse peas ja riietus nägi suhteliselt ühesugune välja,» selgitas ta.»

Endise elanikuna teab Roman, et esimese korruse aknad ei käi korralikult kinni, ja juhatab politseinikud sealtkaudu sisenema. Allan olevat akent sulgedes Oleg Adamtšuki käe akna ja raami vahele jätnud. Järgneb kättemaks muljuda saanud käe eest ja politseinikud hakkavad Allanit peksma. Allaniga juhtunut on kirjeldatud järgmiselt: «Allani sõnul paiskas aknast esimesena sisse roninud Adamtšuk ta löögiga näkku pikali. Ta käed pandi seljale raudu ja jätkati peksmist. Kui lõualuu purunes, kaotas ta teadvuse.»

Sven Tarto on samal ajal eluaseme teisel korrusel. Ka Sven veetakse-visatakse aknast-majast välja, käed pannakse raudu ja asutakse peksma. Juba politseiautosse surutud Allan näeb pealt, kuidas Sven saab politseinik Oleg Adamtšuki käest rõveda rusikahoobi kõhtu. Politseijaoskonnas kaebab Sven halva enesetunde üle ja palub vabastamist. Ühel hetkel kaotab ta teadvuse, mispeale pannakse ta kanderaamile ja viiakse haiglasse, kus ta mõne aja pärast sureb. Lahkamisel pannakse kirja ka surma põhjus: maksarebendist tekkinud tugev sisemine verejooks.

Sõber Allan on samal ajal arestimajas ja saab Sveni surmast teada õhtul. Ta ise veedab järgmised päevad haiglas, sest politseinikud Oleg Adamtšuk ja Andres Lipand on ju tema lõualuu puruks peksnud. Seejärel kirjutab ta avalduse politseile, et teda kinni pidanud politseinikud peksid nii teda kui ka Sven Tartot. Avaldusest saab teada ka ajakirjandus ja mõistagi asutakse politseilt aru pärima, kas väited politseivägivalla kohta vastavad tõele.

Kurbnaljakal toonil võib tõdeda, et õnneks või kahjuks ei olnud politsei tollal kuulnud sellisest asjast nagu mainekahjude vähendamine ning imelikul kombel antakse vastuseid ja edastatakse sõnumeid, mida oleks võinud mainimata jätta. Samas kumab nendest vastustest läbi jõhker ükskõiksus inimelu ja õigluse suhtes ning kohati isegi pahatahtlik meediamanipulatsioon. Ka käesolevast tekstist võib mõelda kui meediamanipulatsioonist, aga heatahtlikust, sest seni on mainitamata jäänud kõrvaline tõsiasi, et lisaks alkoholi tarbimisele meeldis meestele kuulata muusikat, kanda kentsakaid lõhkiseid riideid, lisada neile haaknõelu ja värvida enda juukseid – jah, tegemist oli punkaritega.

Näiteks kommenteeris politseijuht Jüri Kasesalu 5. septembril juhtumit järgmiselt: «Politseijuhi väitel pole välistatud, et Tartol tekkis maksarebend mõnest varasemast kaklusest, sest arstide väitel oli mehe surnukehal mitmeid vanu sinikaid.» Lisaks väideti, et maksarebend võis tekkida liigsest joomisest ja vägivalda küll keegi kasutanud ei ole: ««Liigne joomine,» väidab politsei. Tallinna politseiprefekti Jüri Kasesalu sõnul ei tule ei ühegi tunnistaja ega ka patrullpolitseinike seletusest välja, nagu oleks nad seal peale meeste käeraudadesse paneku muud vägivalda kasutanud.» Sama mees väitis ligi kuu aega hiljem 17. oktoobril, et Tallinnas ei ole konflikte eesti-vene kampade vahel, kuigi kõik tollased noored mäletavad massikaklusi ja peksmisi.

Ka 2003. aasta veebruaris toimunud kohtuistungil püüdis kohtumeedik pisendada politsei süüd: «Tarto maks oli sagedasest joomisest niigi suurenenud, mitmepäevase purjutamise järel verest pungil ja roidekaare alt väljas, mistõttu surmavaks osutunud maksarebend oli kerge tekkima. /--/ Tema sõnul võis see tekkida nii rusikalöögist kui ka näiteks autosse viskamisel. «Purjus inimene on ju nagu kott. Ta ei pane käsi ette,» lausus ekspert.» Asjaolu, et inimesel olid autosse viskamise ajal käed raudus, tundub eksperdil meelest läinud olevat. Lisaks väitis sama kohtumeedik, et Allan Rootsi lõualuumurru põhjustas «suhteliselt kerge löök».

Foto: ekraanipauk Õhtulehe artiklist «Hukkunud punkari sõbrad ähvardavad omakohtuga» 19.02.2003

Kannatanute õnneks ilmnes juba 2001. aasta septembris, et politsei oli nii tõsise kaebuse uurimisel teinud üpriski markantse vea. 6. septembril anti uurimine üle kaitsepolitseile, ent täpsemalt seda ei selgitatud. Nädal hiljem hakkasid vaikselt selguma detailid, mis muutsid kogu lugu aina kahtlasemaks.

Politsei varjab punkari peksja patte

Juhtkond püüdis väidetavalt politseinike surnuks pekstud punkari juhtumi uurimist pidurdada.

Möödunud nädala lõpul võttis juhtumi enda menetlusse kaitsepolitsei, kirjutas Eesti Ekspress. Kolme nädala jooksul pärast 28aastase punkari Sven Tarto surma on politseinikud juhtumi juurdlust mitmeti venitanud ning avalikkusele valetanud. Nädal tagasi kinnitas politsei peadirektori asetäitja Jüri Kasesalu, et kahtluse alla sattunud politseinike suhtes pole varem vägivallasüüdistusi esitatud, ning iseloomustas neid tublide ja kohusetundlike töötajatena. Tallinna vanemprokurör Margus Kurm tunnistab, et tegelikult menetleb Kasesalu juhitav prefektuur juba varasemast punkari peamise peksjana nimetatud venekeelse politseiniku suhtes kriminaalasja. Sama meest, kelle isikut prefektuur tänaseni ei avalda, kahtlustatakse kolmes peksmisepisoodis.

BNS/SLÕL13. september 2001

27. septembri artiklist «Politsei uuris iseenda alluvate vägivalda» selgub ka peamine põhjus, miks uurimine kaitsepolitseile üle anti: Tallinna vanemprokurör Margus Kurm avastas eetilise ja juriidilise rikkumise, kuna Tallinna politsei Lõuna osakond oli pandud uurima enda asutuse patrullpolitseinikke, keda kannatanutega vägivallatsemises süüdistati.

Politsei uuris iseenda alluvate vägivalda

Kurmi sõnul selgub uurimise tulemustest, kas ta teeb politsei peadirektorile Harry Tuulele ettekande Tallinna prefektuuri juhtkonna rikkumise osas või mitte.

«Isegi kui ei selgu politseinike süü, ei ole minu hinnangul normaalne, et politseiasutus uurib omaenda töötajate väidetavaid kuritegusid,» lausus Kurm. «Nii oleks pidanud Tallinna politsei juhid andma asja mõnele teisele asutusele uurimiseks,» lisas Kurm.

Tallinna prefekti Jüri Kasesalu sõnul oli see kahetsusväärne eksitus, mis sai teoks prefektuuri töötaja lohakuse tõttu. Nagu hiljem selgus, oli surmajuhtum olnud prefektuuri koordinatsiooniosakonna uurija menetluses, kes läks kergema vastupanu teed, kui saatis selle tagasi Lõuna politseisse.

«Ta leidis, et neil on kergem tunnistusi koguda, sest uurimise osalised töötavad samas kohas,» lisas Kasesalu, kes sai isegi rikkumisest teada alles pärast Kurmi kõnet. «Olen teinud omad järeldused ning noominud asjaosalisi. Tahtlust ei maksa sellest eksitusest aga mingil juhul otsida.»

Postimees27. september 2001

Teadmine Sven Tarto surmast ja selle kahtlastest tagamaadest levis kohe noorte, eriti siinse pungiskeene esindajate hulgas; plaaniti korraldada mälestuskontsert. Kuna ebaõiglus ei meeldi kellelegi, arenes asi niikaugele, et lisaks 27. septembril toimuvale mälestuskontserdile kavatseti korraldada ka meeleavaldus Harjumäel «Varblase» kohviku ees. Kell 16 kogunes sinna rahvamass rahumeelselt protestima. Ühel hetkel otsustati kesklinnast Rahumäele sõita, et sealse Lõuna politseijaoskonna ees õigust nõuda. Ajakirjanduses esitleti seda kui «punkarite mässu politseivägivalla vastu» ja mõnitati noori ilma igasuguse häbita.

Asjaolu, et inimene tapeti ära ning et sellise asja vastu protesteerimine on normaalne ja inimlik, kadus moraalitseva väikekondanliku mentaliteedi tsunami alla. Noored on punkarid, lollid ja juua täis, hägusate silmade ja puuduliku mõistusega! Avalikku korda rikkuvatele ehk tänaval õlut joovatele noortele tehti trahve, sõiduteel protestivaid juua täis lapsi aeti kumminuiadega taga, tehti ka neile trahvi, anti vanematele üle ja viidi turvakottu… Ning kõige tipuks jaurati selle üle, et meeleavalduse korraldamiseks ei olnud luba. Normaalne oleks pärast inimese tapmist häbi tunda ja vabandada, aga antud juhul jäi politseil õigust ülegi.

Punkarite korraldatud meeleavaldus politseivägivalla vastu 2001. aasta sügisel. Foto: Toomas Huik

2002 aasta 7. maist pärinevate teadete kohaselt oli selleks ajaks jõutud uurimisega nii kaugele, et Adamtšukile ja Lipandile esitati süüdistus kehavigastuste tekitamises: Adamtšuki süüdistati võimuliialduses ja üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises, millega Adamtšuk põhjustas ettevaatamatult kannatanu surma; Marek Lipandit süüdistati võimuliialduses.

Aasta pärast Sven Tarto surma, 2002. aasta 26. septembril toimus kohtuistung. Kohal ei olnud Adamtšukki, kes oli koos Brjakini nimelise politseinikuga Eestist Inglismaale põgenenud. Jevgeni Brjakin on tuntud selle poolest, et 2000. aastal peksis ta koos teiste politseinikega käeraudades kinnipeetut ja 2001. aastal sõitis surnuks 77-aastase naisterahva. Sellest, kuidas kohtu all olevad inimesed saavad lihtsalt riigist minema jalutada, tuli eraldi skandaal, mida meedia asus hoogsalt jahvatama.

2003. aasta 28. märtsil mõisteti nii Lipand kui ka Adamtšuk süüdi: Lipand sai kümnekuulise tingimisi vangistuse kolme-aastase katseajaga; Adamtšukile määrati nelja-aastane vangistus. Maksimaalne karistus oleks võinud olla kümme aastat, aga millegipärast ei pidanud prokurör seda vajalikuks. Tüüp tõmbas kohtu eest põgenedes Eestist minema, ent see ei olnud vist ei prokuröri ega ka kohtu jaoks oluline.

Inglismaal elades sai Adamtšuk hakkama sellise jamaga, et kasutas Hispaaniast puhkusreisilt naastes võltsdokumenti ja jäi sellega vahele. Ta pandi kolmeks kuuks kinni ja anti pärast vabanemist üle Eesti võimuorganitele, kes ta kodumaal trellide taha paigutasid. Tapmisest vanglani sai ekspolitseinik vabaduses olla ligi 2,5 aastat. Kas sellega kogu jama lõppes? Oh, ei, asi läks hoopiski hullemaks. Ka selle häbiväärse arengu põhjus peitub 2001. aasta septembris. Nimelt sai siis Eesti presidendiks Arnold Rüütel – mees, kelle lapselapsed pidasid Kadrioru palees maha rõske pinnaka, kuid selle eest politseilt peksa ei saanud. Võib-olla, kui oleks saanud, ei oleks Arnold Rüütel Oleg Adamtšukile 2006. aasta märtsis armu andnud.

Jaa, lugesid õigesti: Oleg Adamtšuk läks kinni 2004. aasta jaanuaris ja 2006. aasta märtsis sai vabaks; nelja-aastasest karistusest istus ta ära kaks aastat ja lasti siis priiks. Võimalik, et kõige siiram ja samas reljeefsem reaktsioon pärineb Vahur Afanasjevi sulest, kes 4. aprillil avaldas enda blogis postituse pealkirjaga «Mine munni, Eesti Vabariik»: «[S]ellised värdjad nagu Striidi tapjad on kõigi totalitaarkordade alus ja tuleks maa sisse tampida. Eesti Vabariigi president ei tohiks taoliste värdjanägude tegusid armuandmisega heaks kiita. Aga mis president see on; vana lurjus, karjerist ja rahva lemmik. Minge kõik putsi!» Olavi Ruitlane laskis teema alla isegi võru keeles, küsides Uma Lehele kirjutatud arvamusloos: «Määne oll' sõs punkari kuritego? Tuu, et jõi viis päivä viina ja es lasõ politseid ussõst sisse? Arvada peläs' ja takastperrä om selge, et mitte ilma as'alda.»

Foto: ekraanipauk 28.09.2001 EPL «Punkarid pärast meeleavaldust politsei haardes»

Presidendi kantselei avaldus (Eero Rauni suust) oli, et Adamtšuk kahetseb armuandmispalves oma süüd ning on muidu tore ja viisakas inimene. Lisaks andis Raun teada, et ka vangla on sama meelt, mis tegelikult oli sulaselge vale. Tartu vangla juht Andrus Kõre ütles hoopis vastupidist, lugedes ühes intervjuus ette ka lause vanglapoolsest iseloomustusest: «Tartu Vangla andmetel ei ole ilmnenud Oleg Adamtšuki isiku senise elukäigu ning kuriteo süüdimõistmise ja karistuse määramisega seonduvaid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid aluse käeolevat armuandmispalvet toetada. Tartu Vangla ei toeta armuandmispalvet.» See ei kottinud kedagi, nagu ka mitte see, et Adamtšuk ei hüvitanud isegi Sven Tarto vanematele matusekulusid, ja teise inimese tapnud jõhkard lasti lihtsalt vabadusse.

2006. aasta 8. aprillil korraldasid punkarid jälle meeleavalduse; jälle keskendus meedia sellele, et tegemist on punkaritega, ja jälle asuti pärast meeleavaldust taga otsima selle organiseerijaid. Kaarel Kressa on kirjutanud väga meeldiva ülevaate meeleavaldusel toimunust, kritiseerides samas seda, kuidas meedia selliseid sündmuseid kajastab: «Ükski meedium ei jätnud rõhutamata, et punkarid protesteerisid seoses punkari surma põhjustanud politseiniku vabastamisega. Selline rõhuasetus saadab lugejale selgelt teistsuguse signaali kui pealkiri «Noored marssisid politseiniku poolt tapetud mehe mälestuseks» ning seab kodaniku suhtumise antud juhtumisse sõltuvusse tema suhtumisest punkaritesse.»

Punkarid ise ütlesid meeleavaldusel meediale järgmist.

«Minna purjus ja abitu inimese kallale ja ta surnuks peksta, kas see on normaalne?» küsib end esimese laine punkarina tutvustav Andrus Paavel alias Keemik retooriliselt, viidates punkar Sven Tarto surma asjaoludele.

«Mind ka võidakse samamoodi tappa, kas või homme. Ja nüüd veel see amnestia talle... Miks siis mitte kohe öelda rahvale «Rahvas, minge p...e?» Minu arust, kui ment tapab kedagi, peab see üldse olema raskendav asjaolu,» lisab noormees hüüdnimega Väike Oi! «Tundub, nagu Nõukogude aeg on tagasi tulemas,» lisab Paavel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu loo moraal on, et ära ole punkar, ära joo alkoholi, ära oma nõrka maksa või lõualuid; hakka politseinikuks, siis hoiavad sind omad, hoiab sind proks ja hoiab sind kohus; pääsed kergemini karistusest ja lõpuks saad ka armu. Peale selle – unusta õiglustunne ning ära korralda meeleavaldusi ja ära neil osale. Ole lihtsalt vait ja looda, et saad oma väikekodanlikus idüllis elupäevad lõpule peeretada.